Naerata, Sinu naerus heliseb Armastus

Lumises metsas, tasakesi Sinu kannul,

kõnnib üks ammune mälestus.

Vargsi Sinust kinni haarates,

kui oksa paituses juustest kaob pannal.

Sinu mõtteisse poeb möödunu aimdus

ja silmis kasvab ajakillust naeratus.

Oli hetk, kus kraevahele lumi pudenes

ja Sind ehmatas jäise helbe puudutus.

Nüüd Sinu huulil on kelmikas naeratus,

sest lumeliniku soe päike sulatas.

Huulilt pudeneb rõõmupärleid naerusäras,

Sinu naer kasvab ja edasi kandub,

puult puule lenneldes heljub.

Sa naerad laulma oma enese hääle,

Sinu naeratus rõkatab helisema laane.

Naeratad ja Sinu naerus heliseb Armastus.

Sina ise oled kui helisev naer ja Sinu sees, elab Armastus

Marianne

23.12.2017.a