laupäev, 23. detsember 2017

Naerata, Sinu naerus heliseb Armastus




Lumises metsas, tasakesi Sinu kannul,
kõnnib üks ammune mälestus.
Vargsi Sinust kinni haarates,
kui oksa paituses juustest kaob pannal.
Sinu mõtteisse poeb möödunu aimdus
ja silmis kasvab ajakillust naeratus.

Oli hetk, kus kraevahele lumi pudenes
ja Sind ehmatas jäise helbe puudutus.
Nüüd Sinu huulil on kelmikas naeratus,
sest lumeliniku soe päike sulatas.

Huulilt pudeneb rõõmupärleid naerusäras,
Sinu naer kasvab ja edasi kandub,
puult puule lenneldes heljub.
Sa naerad laulma oma enese hääle,
Sinu naeratus rõkatab helisema laane.
Naeratad ja Sinu naerus heliseb Armastus.
Sina ise oled kui helisev naer ja Sinu sees, elab Armastus


Marianne

23.12.2017.a


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar