Ühe
vana loo mõistmine
...
ja siis, äkki ja ootamatult, tabas Mind Sinu süüdistus: „Meie
suhe purunes just tänu sellele, milline Sina oled olnud!”
Hetk
jäi seisma. Ma olin tabatud ja hingetu, sõnatult tumm. Kõik, mis
Mina olin olnud ja teinud, osutus valeks ja mõtetuks. Ma oleksin
tahtnud kisada, kuid kuulmas ei olnud kedagi. Mitte keegi ei oodanud
seletust ega põhjendust. Ma ei saanud võimalust tõestada Miks,
Milleks ja Kuidas olin Mina valinud, et tegin nii nagu tegin. Ma ei
olnud ju selline nagu Ma tegelikult olin, sest Ma valetasin ja
peitsin ennast. Mina ei olnud aus. Kuidas sai siis suhe puruneda
päriselt Minu pärast?
Millal
Mina julgesin tunnistada iseendale, et Ma valetasin Meie ühises
loos.
Meie
ühises suhtes Ma ju püüdsin, varjasin ennast, valetasin endale,
Sulle ja Maailmale. Olin selline nagu arvasin, et pean olema.
Varjasin ja salgasin iseennast. Mulle tundus, et Sina sundisid Mind
nii tegema. Täitsin iseenda poolt kirjutatud reegleid, sest arvasin,
et ainult nii käitudes saan Sinuga koos olla. Ma tundsin, et olen
piiridega kasti suletud. Mina ei julgenud olla Mina ise, sest
arvasin, et iseennast salajas hoides, saan seda, mida arvasin end
tahtvat. Kuid tegelikult, sellisel kujul Mina Meie suhet ei tahtnud
ja selgus, et ka Sina mitte. Valetades ja iseennast salates kadus
meie suhte väärtus, alles jäid valu, ahelad ja vabanemise soov.
Miks Sina ja Mina hoidsime kinni sellest, mida Me tegelikult enam ei
tahtnud?
Mina
lõin Sinust ja meie suhtest oma pildi: Sinu vastustest, ühistest
peegeldustest, Minu tunnetest ja enese peitmisest ning Ma elasin koos
sellega, kuid reaalsusega ei olnud sellel mitte midagi ühist. Ometi
Ma uskusin kujutlust ja valetasin Sulle ning iseendale. Kust ja
millal sai Meis alguse varjamine, sest ei Sina ega Mina julgenud
kogeda teineteise reaktsioone, tõelistele Minule ja Sinule. Peites
ja valetades ühes asjas, kandsime selle edasi üha järgmistesse.
Ei
Sinus ega Minus polnud julgust avaneda ja olla aus. Tunnistada, et
Meil mõlemal on oma vastutus. Ma tean, et Me mõlemad valetasime,
peitsime endid, sest kartsime haiget saada.
Kuhu
kadus Meis siiras ja hoidev armastus iseendi ja teineteise vastu?
Miks Me ei mõistnud, et nii Minul kui ka Sinul on õigus olla ja
elada iseendana. Miks Me ei osanud armastada teineteist sellistena
nagu Me tõeliselt, päriselt olemas oleme.
Marianne
18.12.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar