esmaspäev, 18. detsember 2017

Sina ja Mina lood VII - Ajal, mil Mina elasin vales I




Ühe vana loo mõistmine

... ja siis, äkki ja ootamatult, tabas Mind Sinu süüdistus: „Meie suhe purunes just tänu sellele, milline Sina oled olnud!”

Hetk jäi seisma. Ma olin tabatud ja hingetu, sõnatult tumm. Kõik, mis Mina olin olnud ja teinud, osutus valeks ja mõtetuks. Ma oleksin tahtnud kisada, kuid kuulmas ei olnud kedagi. Mitte keegi ei oodanud seletust ega põhjendust. Ma ei saanud võimalust tõestada Miks, Milleks ja Kuidas olin Mina valinud, et tegin nii nagu tegin. Ma ei olnud ju selline nagu Ma tegelikult olin, sest Ma valetasin ja peitsin ennast. Mina ei olnud aus. Kuidas sai siis suhe puruneda päriselt Minu pärast?

Millal Mina julgesin tunnistada iseendale, et Ma valetasin Meie ühises loos.

Meie ühises suhtes Ma ju püüdsin, varjasin ennast, valetasin endale, Sulle ja Maailmale. Olin selline nagu arvasin, et pean olema. Varjasin ja salgasin iseennast. Mulle tundus, et Sina sundisid Mind nii tegema. Täitsin iseenda poolt kirjutatud reegleid, sest arvasin, et ainult nii käitudes saan Sinuga koos olla. Ma tundsin, et olen piiridega kasti suletud. Mina ei julgenud olla Mina ise, sest arvasin, et iseennast salajas hoides, saan seda, mida arvasin end tahtvat. Kuid tegelikult, sellisel kujul Mina Meie suhet ei tahtnud ja selgus, et ka Sina mitte. Valetades ja iseennast salates kadus meie suhte väärtus, alles jäid valu, ahelad ja vabanemise soov. Miks Sina ja Mina hoidsime kinni sellest, mida Me tegelikult enam ei tahtnud?

Mina lõin Sinust ja meie suhtest oma pildi: Sinu vastustest, ühistest peegeldustest, Minu tunnetest ja enese peitmisest ning Ma elasin koos sellega, kuid reaalsusega ei olnud sellel mitte midagi ühist. Ometi Ma uskusin kujutlust ja valetasin Sulle ning iseendale. Kust ja millal sai Meis alguse varjamine, sest ei Sina ega Mina julgenud kogeda teineteise reaktsioone, tõelistele Minule ja Sinule. Peites ja valetades ühes asjas, kandsime selle edasi üha järgmistesse.

Ei Sinus ega Minus polnud julgust avaneda ja olla aus. Tunnistada, et Meil mõlemal on oma vastutus. Ma tean, et Me mõlemad valetasime, peitsime endid, sest kartsime haiget saada.

Kuhu kadus Meis siiras ja hoidev armastus iseendi ja teineteise vastu? Miks Me ei mõistnud, et nii Minul kui ka Sinul on õigus olla ja elada iseendana. Miks Me ei osanud armastada teineteist sellistena nagu Me tõeliselt, päriselt olemas oleme.


Marianne

18.12.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar