Sina ja Mina lood IX – jagatud koht

Eilse loo eellugu

Minukäest ei küsinud mitte keegi, kas Mina Sind tahtsin, et Sina tulid ja olemas olid. Mina lihtsalt pidin Sind tunnistama ja omaks võtma. Kuid Ma ei mõistnud ega saanud aru, et kui Mina olin juba olemas, kordumatu ja ainukesena, miks oli siis veel kedagi teist Minu kõrvale vaja.

Sa olid kui kingitus Minule, kuni Ma nägin, mida Sinu tulek tegelikult, Minu jaoks, tähendas. Sina tähendasid valu, hüljatust, eraldatust ja kõrvalejäetust uuest, vast loodud sidemest. Sina ei olnud Minu valik, Mina pidin Sinuga leppima, kuid Ma ei õppinud Sind armastama.

Ma ei näinud ega tundnud, et Sinul oleks oma koht olnud, sest tundsin, et Mina pidin iseenda oma ja Minule kuuluvat Sinuga jagama. Tundsin, et Minul ei olnud enam oma kindlat kohta, sest Sina tulid Minu asemele ja Minust sai külaline. Me ei olnud justkui üheaegselt olemas, sest meid hoiti eraldi ja võeti üksikult ning Ma ei näinud ega tundnud, et meil mõlemal oleks oma kindel koht olemas olnud ja nii Mina ei õppinudki selgeks, kuidas olla ainult iseenda kohal, kui viibime ühel ajal ühes kohas.

See, mis oli Minu, seda ei tohtinud Sina puudutada ega omada, kuid Sinu oma oli ka Minu oma, sest Sina, olles Minu koha peal, pidid Minule maksma – tasuma ülekohtu eest, mida Sinu tulek oli teinud. Seal oli Minu küsimus: „Mida head oled Sina Minu jaoks teinud?” Ma ei leidnud ühtegi positiivset tunnet ja seega pidid Sa maksma, sest Sinu olemasolu oli valu ja kohustus, mida Mina pidin taluma, millega tuli leppida.

Mina pidasin võitlust, kumb meist on parem esimene. Soovisin, et Sina jääksid meie võrdluses alla, seisaksid alati Minust taga pool, et Mina saaksin kogu tähelepanu, kõik kingitused ja jagamatu armastuse. Mina tahtsin kinnitust, et Mind oli vaja ja Mind pidi armastama, sest Mina olin olulisem, erilisem ja tähtsam, sest Mina olin esimene.

Mina ei uskunud, et Sina Mind armastad, sest Ma teadsin seda, mida teinud olin, kes Ma Sinule olnud olin. Ometi Ma tahtsin, et just Sina vajaksid Mind ja annaksid sellega Mulle tunde, et Mina olen oluline. Ma tahtsin, et Sina tunnistaksid, et Minul on olemas Minu oma koht.

Ma vajasin kontrolli Sinu üle, sest Ma ei julgenud Sinust lahti lasta, sest Ma ei uskunud, et vabana tahad Sa Minu juurde tagasi tulla. Ma tundsin, et Mina polnud Sind väärt, sest Mind oli juba korra kõrvale jäetud ja eraldatud.

Minul ei olnud õigust tasu nõuda selles eest, et Sina tulid ja olemas olid, justkui oleks Minu võimuses olnud anda või ära võtta luba Sinu sünniks. Kui väga Ma ka ei püüdnud ega tahtnud, ei saanud Ma tegelikult kunagi seda, mis Sinul oli ja mida Sinule anti. Ma võisin võtta asju, kuid Mina ei saanud muuta Sind ega Sinu kohta olematuks. Meil mõlemal olid ühised inimesed ja asjad, mida me jagasime, kuid nad ei olnud ei Sinu ega Minu omad, me olime seal ühtemoodi külalised.

Minul on olemas Minu kindel koht, millel Mina seisan ja ka Sinul on olemas, Sinu oma koht, millel Sina seisad. See, mis on Minu, ei ole Sinu oma ja Sinu oma, ei ole Minu oma. Mina ei pea enam jagama ega andma, sest Minus ei ole seda kohustust ja Mina saan selle, mille Ma iseendale loon. Minus on selgus ja mõistmine, miks ja kuidas see lugu sündis, kuid Ma ei näe veel päris selgelt, kuidas lugu edasi läheb.

Marianne

27.12.2017.a