Külmutatud tunded - kättemaks enese eest

Vanem on see, kes valib lapse, sest temal/ temas on vajadus saada laps – endale – oma. Laps peab andma selle kogemuse, mida vanem ootab. Laps peab tagama oma vanemale vajalike tunnete kogemise. Laps, elusana, on justkui vahend ja päästik ja võimalus ja väljendus – vanema jaoks. Laps tuleb ja saab olema – iseendana ise enese jaoks.

Laps tuli ning vanem sai ja ka ei saanud seda, mida vajas. Ühine aeg on ootamatusi täis. Kui varem oli olemas ainult üks või kaks, siis nüüd on, ühes olemas, ühe võrra enam. Vanem sai lapse ja samas läheb oma eluga edasi – teeb ja viib ellu erinevaid otsuseid. Võtab vastu ka neid, mis puudutavad last. Kuid, kuna laps on alles laps, siis vanem arvestab temaga niipalju, kui vajadus ette näeb ja pigem vähem, kui rohkem. Laps ju ei tea veel, mida ja kuidas ja miks – tollel puuduvad kogemused, et valida ja otsustada õigesti ja kõik, mis elus ette tuleb, ka ei puuduta last – vanema meelest.

Paljud kogemused lapsel küll puuduvad, kuid vanema otsus(t)e tagajärgedes kogeb laps kogemusi, mida poleks olnud või ei oleks sellisena olnud, kui vanem ei oleks valinud nii nagu tema seda tegi. Kõik saadavad kogemused ei ole head kogeda. Vastutus või süü nn valede kogemuste eest peaks lasuma vanemal – tema tegi või jättis tegemata nii, et laps ei saanud olla see laps, kes ta pidi saama olla - kogemused osutusid valedeks. Valed kogemused muserdavad last – ta tuleb nendega toime nii nagu tema seda selle aja teadlikusega oskab teha. Lahendused ja seletused on selle aja vanusele ja mõistmisele vastavad.

Laps ei mõista – temale ei ole vaja rääkida ega tema käest arvamust küsida. Vanem on see, kes vastutab ja seega määrab – tema maksab ja koristab/ lahendab tagajärgi. Miks peaks laps sekkuma ja teadma vanema elu – tööd, palka, armastust, ajalugu, tahtmisi? Need ju ei puutu lapse sisse – too tuli pärast või ei ole kõikjal kaasas. Vanem otsustab järgmise lapse saada või saamata jätta, vahetab tööd või kaaslast või kodu või maad. Vanem valib raha kulu. Laps käib vanemaga kaasas ja sõltub sellest, kuidas vanem oskab vanemana olla - kuidas tuleb vanemaks olemine temal välja.

Alati ei ole kõik hästi ja kõik ei suju. Vanema elu teeb käänakuid ja ka tema kogeb oma valikute tagajärgi – ka last ja tollega seonduvat. Vahel tundub vanemale, et valikuid ei ole – jõud on viimase piiri peal ja enese õlgadel näib lasuvat terve Maailm. Laps tahab ja vajab, Maailm tahab ja vajab – enesele ei jää aega ega ole võimalusi, kuidas oleks ja saaks teisiti. Oma enese aega ei saa panna pausile. Kõik kuhjub ja aeg tõukab takka. Lapsest saab asi – elav asi – kui malenupp, keda tõsta ja nihutada – panna või saata ära, et vältida olemise – koosolemise tagajärgi ja kohustusi.

Kraadid näitavad miinust, kuigi sisemus keeb – valitseb tundekülmus – inimene on ise ennast vaigistanud ja vakka sundinud, sest muidu võib ... juhtuda midagi, mida ei oska ette arvata. Puudus on kasvanud ühe suuremaks, sest vastu/ tagasi ei saa – täidetud ei saa. Enese elu ja vabadus näivad olevat hävinenud – järgi on jäänud nõudmised. Kui enesele ei ole anda ja kui ise ei saa, siis ei ole midagi ka välja anda ega jagada. Seega ei ole kahju ka sellest, kes läheb ega tagasi saa. Ei ole kahju sellest, kes kogema peab seal, kuhu too saadeti, seda elu, milles tuleb ellu jääda.

Ei ole kahju ega kaasatundmist, sest – „Mina pidin ka ... . Minul tuli ka ... . Mina ei saanud ka ... .” Väikene laps, suure inimese sees, tahab enese kogemuste eest kätte maksta. Ta vajab vale karistamise võimalust, et aidata ise ennast. Oli ülekohus - on ohver. Ka lapsest saab ohver, keda karistada ja ilma jätta sellest, mida ise ei saanud kogeda - „Kui mina ei saanud, siis miks Sina peaksid saama!!!!”

Haiget saanud laps sai lapse ja pidi olema olemas teise jaoks ning vastutama teise eest. Koos oldud ajas meenusid enese armid. Tunnete avanedes tuli need ära peita, sest neile ei olnud kohta ega aega – laps pidi olema suur. Kuid vahel nad tungisid pinnale ning kostusid häälest ja kumasid sõnade tagant või oli näha neid alasti pilkudest. Vanemal oli kahju iseendast – sellest, mida ja kuidas tema ei saanud, kui tema pidi ... .

Laps oli kingitus, kuid katkise vanema jaoks tähendas too vaenlast, sest valus oli vaadata ja haiget tegev ise ennast kogeda. Seega sai too vale, enese kõrvalt, ära saadetud. Laps ei mõistnud süüd ega saanud aru miks. Ta oli osa, keda lükati ja jäeti välja. Laps sai osa, sest ta kuulus tervikusse ja otsuste tagajärjed puudutasid teda isiklikult. Ta ei saanud anda oma osa iseendana, sest teda ei võetud vastu – ta oli valeks osutunud. Laps oli valitud vankriks, kellega sooritada vangerdusi toetamaks kuningat ehk last enese sees – eesmärk pühitses abinõu – kuid asjatuks osutunud valiku tagajärgi kogedes sai võimalusest kohustus – ettur, kelle võib loovutada.

Vanem ei ole võtnud vastutust oma enese valikute tagajärgede eest – temal ei ole kahju, sest lapse kogemused, lapsepõlves, ei ole tema süü - senikaua, kuni vanem kaitseb ise ennast, kui last, valede kogemuste eest, peab laps andma endast – maksma võlga – selle aja ja töö eest, mille vanem on enese arvelt pidanud, tolle jaoks, ära andma. Lugu ei lahene, sest on rollide konflikt - ükskõik, kuidas ja mida anda, ei saa vanem kunagi täidetud, sest vanem ootab lohutust ja hoidmist iseendale, kui lapsele, mitte koosolemist ja -elamist iseenda kui vanemaga, kellel on vastutus oma enese lapse ees. Sellises mängus on laps vahend, kes peab, olles õige, lunastama välja vanema heakskiidu. Nn koha, enese kõrval, saab laps siis, kui temast on kasu – vanem on saanud kogeda ennast tugevana, suurena, võimsana – Maailm kuuletub ja allub tema kontrollile. Vanem valis lapse, et omada vahendit, keda saab kasutada enesele vajamineval moel. Laps, kes kogeb enese olemas olemist vahendina, usub - mind (lapsena) ei ole olemas.

Marianne

10.01.2023.a

Ajal, mil mind ei olnud olemas

 

Tundsin ja kogesin, et vahel oli nii nagu mind ei olekski olemas olnud. Maailm jättis välja ja astus mööda – mind ei olnud olemas.

Küsimus on selles, mida see tõdemus minuga tegi – mina ei tahtnud seda kogemust vastu võtta ega kogeda – mina tahtsin selle olematuks teha, et mina ei tunneks ennast hüljatuna, väärtusetuna, ebaõiglaselt kohelduna. Et mina ei tunneks hirmu – mind ei ole – minu olemas olemine ei ole oluline.

Vajasin viha, et peita oma hirmu – kas on päriselt tõsi, et pole vahet, kas olen või mitte või äkki ongi parem, kui mind ei olekski. Vajasin viha, et astuda vastu – proovisin ära tõestada oma olemas olemist nii, et poleks kunagi välja ega eraldi - tähelepanuta - jäetud. Kuid see oli võimatu ülesanne, sest mina ei saanud, ükskõik, kui palju ka pingutades, olnut olematuks teha.

Kas minu uskumus – olen, kuid valiti või tehti nii nagu mind ei olekski – oli/ on tõsi? Kas oli ja tehti tõesti sellepärast, et mina olin/ olen olemas ja seda teades, tehti ikkagi? Kas see tõestab ära, et mina ei ole oluline olemas olema?

Mina ei tahtnud oma enese uskumust uskuda. See kõlas kui meelega pihta ja vastu tehtu – olen vale. Minuga ei arvestatud – jäeti minu enese elust välja ja kõrvale. Mind eirati, minu vajadused, oskused/ võimed ega soovid olnud olulised, minuga ühes ei kõnnitud. Kuid, otsused ja teod, mida teiste poolt tehti, puudutasid ka mind – mina olin see kes, olles osa, koges vahetult tagajärgi. Elades, enese elu, elasin teiste tahtmiste ja suvatsemiste järgi.

Miks ma vaikisin ega öelnud välja - peitsin iseennast enese sisse ära? Kartsin kuulda lõplikku Tõde - uskumus on tõene. Miks ma sõdisin vastu – ise ennast kaitsesin enese viha abil ja saatel? Tahtsin välja ja eemale - ära  lõhkuda, et teha olematuks – viia aeg ja iseennast tagasi sinna, kus veel ei olnud tagajärgede algust. Kuna ei näinud, et oldaks minuga koos, siis ei olnud midagi, mida koos hoida – seisin eraldi. Kaos, et lõhkuda ülekohus ja äng. Kadumine, et vaibuda olematusesse – leinata enese kaotust.

Olin see, kes oli olemas – käisin kaasas. Olin kohustus ja karistus. Ma ei olnud kingitus. Mina ei olnud uhkus ega rõõm. Mina olin kaotus. Minu kõrval ei seistud. Mina olin see, kellepärast pidi ja seega mina ise pidin. Maksin võlga – olemas olemise tasu. Ei olnud hoolivaid ega huvi tundvaid küsimusi – Kas Sina ... , Kas Sinul on ... , Kuidas võiks ... ? Enese arvamust või valikuid ei küsitud ega jäetud. Otsuseid ümber ei vaadatud.

Nüüd, saan öelda välja selle, kuidas on minu poolt vaadates hea – võimalus oma enese elu muutustes kaasa rääkida. Välja öeldes, saan paika panna piirid – austa seda, kes on olemas – seda, kes on osa ja olemas kõrval. Teades – jagamisest osa saades, saan päriselt olla osa – võtta enese osa eest vastutus. Teades, on aega kohaneda. Kohanedes, julgen kogeda. Kogedes, õpin tundma ise ennast ja valima muutusi, sest mina võin ja saan valida. Mina võin ja saan valida muud, kui see, mis on ja olla ning teha teisiti. Maailm ei lõppe täna ega minu pärast otsa - mina võin ja saan teha järgmise(d) sammu(d) - mina olen olemas.

Marianne

09.01.2023.a

Harm

 

Kogedes hirmu,

peljates iseenese hirmu –

vajan mina

oma enese Viha -

mina ei taha,

et kogemus kordub.

Olen abitu,

sest kaotasin usalduse -

võitlen vastu tõdemusele,

et olnu võib

ja ka saab

korduda.

Hoian meeles,

lugu enese sees alles,

ja nii mina ise

hoian ise ennast vangis -

ikka ja jälle vajan viha,

sest tunnen,

oma enese hirmu ees,

hirmu.

Teen, mis saan ja võin -

endast annan kõik,

et uuesti ei juhtuks -

olnu ei korduks.

Ometi mina ise

ootan kordust

ja kogu see aeg

kontrollin üle,

selleks,

et veenduda

ja sellel korral,

olla valmis -

nüüd ja kohe,

kas juhtub või siis mitte.

Enese vabanemist ootan,

et juba ära oleks -

kordus mööda läheks -

olles valmis kogema,

ilma uut kogemust olemata,

kogen olnut üha uuesti -

seisan selle ees ja sees,

mida vastu võtta ei ole tahtnud -

enese kaotust -

oli nii nagu oli

ja mina ei saa olnut

olematuks muuta.

Marianne

06.01.2023.a

Turulettide peal

 

Teen

ja teha tahan,

et mind vaadataks!

Tahan,

et seda,

mida

ja kuidas teen,

vaadataks!

Vajan silmi,

vajan küsimisi,

vajan toetusi,

vajan – tähelepanemist.

Näe -

vaadake -

see olen mina -

selline olen mina.

Aidake mul kasvada,

aidake mul tõusta,

aidake mul tugevamaks saada!

Mina palun -

aidake mul iseenda olla!

Hei, olen olemas -

palun ärge eirake

ega mööda vaadake -

tähelepanematus

teeb nähtamatuks,

võtab jõu ja julguse -

olla Mina

soovitud moel.

Kui ei vaadata,

siis see mina,

kes ma olen,

kuhtub

ja kokku tõmbub -

mina ära kaon,

sest vaikin

ja urgu poen.

Olen,

olemas olen,

kuid näitlen

ja ise ennast müün -

tahtes tähelepanu,

saamata õiget tähelepanu,

seda teen,

selline olen,

mis müüb -

vastu tähelepanu saab.

Marianne

05.01.2023.a

Prillide sobivaks kalibreerimine

 

Miks Sina ei saa

võtta eest prille,

mis ära määravad

Sinu Maailma?

Kõik teed

need viivad Rooma -

Sina ise,

ikka ja jälle,

tõestad enese väidet -

seega jõuad,

ikka ja jälle,

samasse välja.

Mitmete radade asemel

näed ühte,

mitmete võimaluste asemel

valikuid olevat ei näi,

sest seesama,

mis oli eile

on sama ka täna -

see oled Sina.

Enese eilne on eeldus,

et on ka täna -

enesele ja ka teistele,

kes kuulavad,

ära tõestad -

see juhtus,

see toimus,

see on,

seda ei ole,

sest Mina olen ... .

Iga järgnev hetk

kordab enese kaotust

näitab vastu võtmatust -

kannad ohvrirolli,

sest Sina ei taha olla see,

kes Sina olema pead -

võitled enese vastu -

astud enesele vastu,

sest Sina ei taha olla see,

kelleks ise ennast nimetad.

Kuid -

Mina olen ... ,

sest

Mina olen ... !!!

Eeldus, väide, tõestus -

tõestatud ja edasi kaebamisele ei kuulu -

prillid ette jäävad -

kogemused samaks jäävad -

need Sinu väidet, 

kui muutumatut tõsiasja, 

tõesena hoiavad.

Marianne

04.01.2023.a

Eksinud Hinged – kui mina ise ei näe, siis püüan olla olematu

 

Olen väsinud vihkamast – kas üldse on olemas aega ja kohta, milles mul ei tule ise ennast kaitsta. Sooviksin, et oleks olemas hetk, milles saaksin enese ja oma elu, kui koorma, maha panna ning lihtsalt olla – ilma enese kaitseta – ilma ennast kaitsmata – ilma vastu võitlemata – ilma põgenemata – olla see, kes või mis ma olen.

Olen segaduses – mina olen, kuid ma ei ole. Mina olen see, kellena mind nähakse, kuid ma ei ole see, kellena olen iseennast kaotanud. Kuigi ma enam või veel ei tea, kes ma olen, siis ma tunnen enese sees soovi, olla see, kes ma tahaksin olla. Kuid tahtmine jääb kättesaamatuks, sest usun, et mina ei saa olla või tegelikult ei ole selline. Kui siiski näin kuulvat või kogevat kinnitust salajasele iseendale, siis ärkan ja sirutun poole – võbelen – mina ikkagi olen see, millisena olen – enese Hing.

Tean, millisena väljendun Inimesena, kuid ma ei tea seda, mis tõestab ära selle, et olen Hing. Hea, õiglane, armastav, aus on head ja õilsad olemised – kõrgemad maisest ja petlikust Maailmast ning seega omistatud Hingele. Kuid need on ju tunded ja pendlite pooled, sest olles üks, saan olla ka teine – vastas olev pool. Kui sel moel usun Maailma jagunevat, siis olen ise jätnud hea ja valguse Hinge poolele ning pahed ja pimeduse Inimese poolele. Olen loonud Hinge ja Inimese pendli – olles üks ei saa ma olla teine.

Inimesena elamisega käib kaasas igavene püüdlus olla parem ning oskuse, jätta oma patud tegemata, tagaajamine ja andeks palumine, kui ollakse eksinud ehk langenud. Õnnestumine tähendaks enesele taevariigi uste avanemist. Kuid ikka ja jälle ma komistan ning langen – kukun kõrgustest alla, sinna, mis tähendab inimesena olemist ja elamist - kogen valet, enese ekslikust, väiklust, saamatust - teen vigu.

Mina ise olen loonud või võtnud omaks uskumuse, et Hing on võrdne Ingliga. See on see, kuidas oskan näha oma enese Hinge – ettekujutada nähtamatut ja hoomamatut. Selline Mina, vaatab mulle vastu kirikuraamatutest ja pühadelt piltidelt. Sellisest Minast loen muinasjuttudest ja piibli lugudest. Mina, kui Hing, olen olemas – ma ju näen teda, kuid ma ei tunne – ta ei ole minu käe ulatuses.

Olen väsinud, olen nii väsinud olemast inimene – olen väsinud vihkamast, vihkamisest, maisest ja valest. Tahaksin kogeda ise ennast kui Hinge – olla enese Hinge puudutus. Istudes, kirikupingis või kõndides, emakese looduses sees, tahaksin olla vastu võetud – olla puhas ja valge. Olla vaba maisest koormast – väiklusest, raskusest, tunnete pendlitest – olla see, kes ma olen, et saada olla see, milline ma olen, kui ma olen Hing.

Ülevuse ja harduse keskel kohtun iseendaga – peegeldun vastu sellelt, mis on loodud olema või sünnib väljas. Kuid loodus on ja toimib ka ilma minuta – tema ei allu minu kontrollile. Kirik, see on aeg, mis ühendub eilsesse – aega, mil Inimene oli Hing. Kuid see, kes vahendab ja tõlgendab lugu, on inimene, kes valib, läbi korduste ja kullatud raamides, mida ja kuidas kõneleda. Tema on see, kes toob argise päeva toonid sisse, tuletab meelde maise Maailma, kui avab paised, rääkides sellest, kuidas ei tohi ja kuidas peab, mis on vale ja mis õige. Tema sõnad kisuvad tagasi ja kukutavad alla – tagasi – Inimese poole peale. Taevariigi uksed jäävad suletuks – sinna saab peale surma, kui ollakse oma enese patud lunastanud.

Aadam ja Eeva saadeti paradiisist välja – ahvatluste puu täitis oma ülesande – ahvatles pattu tegema. Ahvatlustele järgi andmine tähendab inimlikkust – justkui inimesena ma ei saakski olla Hing. Lihaks saades kaovad võimed, ununeb olemus - maine keha ei luba ega lase olla, sest sellel on oma vajadused. Enese ihade ja vajaduste täitmine - inimesest saab oma enese ori ja tööriist.

Hinge võimed avalduvad ilma kehata – ilma raskusjõule allumata. Kuid ometi on neid, kes oskavad ja kellel tuleb välja – nemad omavad võimeid – oskavad Valgust kasutada – muudavad, ravivad, näevad. Kuid ka siin on olemas kaks poolt, sest, kui on Valgus, siis on olemas ka Pimedus. Pimeduses ekslevad langenud Inglid – pahade kuningriigi alluvad – enese Hinge müünud Inimised. Nemad kasutavad, lisaks saadut, kaose loomiseks – hävitavad, allutavad, valetavad, värvivad selleks, et luua ise ennast enamaks.

Ingel – kuidas saaksingi seda inimesena olla, kui ära tõestavate tõendite järgi ei saagi olla – ainult jumalik puudutus või surma kogemus aitavad olla – väljenduda – kasutada kõrgemaid jõude st enese võimeid, kuid sellisele olemisele/ väljendusele antakse seletus – ollakse jumalaga ühenduses – ollakse kanal, mis vahendab Inimeset suuremat, hoomamatut.

Taas on asi ära seletatud – inimene on Jumala tööriist. Seega olen taas enese vale pool – inimesena olen ühte ja teist teinud või tegemata jätnud ning seega, selles elus puhtaid pabereid ei saagi. Olen eksinud Hing, kes on enese võimalused maha mänginud. Otsin ise ennast – võimalust olla see, kellena mina ise ennast ei näe ega usu olevat. Otsin tõestusi – olemine peaks olema nii nagu oskan iseendale ette kujutada. Kuid, kui kogen lootusetust, siis vajun masendusse – valgus kustub, jõudu ega tahtmist ei ole – seinad on ees ja Valgus teed ei valgusta. Olen eksinud Hing, kes ei tunne ise ennast ära.

Ajas välja toodu näitab, et Inimene omistab oma enese võimed välisele – Jumalale. Hing ei tähenda Jumalat, inimese mõistes. Jumal on võrdsustatud Loojaga, kuid looja ei ole Jumal. Jumal tähendab teistest üle, eraldi ja väljas olijat, kes omab võimu ja kontrollib omaenese loomingut. Jumala kummardamine või tänamine tähendab kohustust olla õige, kuid see toob kaasa hirmu eksimise ees, sest vale olemine, tegu või mõte toob kaasa karistuse – inimene ei ole Valgus – ei ole Hing.

Mina ei ole Jumal. Mina ei saa olla Ingel. Saan olla see, kellena ja millisena oskan end ette kujutada. Olen enesele kättesaamatu – mina, inimesena, tahan, et jumalikud võimed teenivad minu, kui inimese, huve – luua enese hüveks mateeria ja materiaalsus. Ma ei ole ju Jumal, kui ma ei suuda ise ennast ära päästa ega valest säästa.

Jumal on keegi teine, kes tegi kuue päevaga töö valmis ning nüüd jälgib ja kontrollib oma tööd – töövahendid teenivad, et tasuda võlga. Olles, kellegi looming, saavad minu rollid olla hoopis teistsugused, kui saades olla see looja, keda nimetatakse Jumalaks – kontrollijaks ja kohtumõistjaks.

Kuid olles Looja, mul ei ole teisi rolle – on olemine – kogemine. Looja sünnib olevas hetkes. Sellest, mis oli, saab see, mis tuleb. See ei tähenda kontrolli ega jälgimist, vaid olemist, muutumist, voolamist, vabadust. Uskudes ennast olevat looming – olen ja elan võlgu, sest kasutan antud võimalust - iseennast.

Looja on enese looming. Küsimus – Kes või mis ma olen – Olen ma looming või looja? - tähendab Hinge ja Inimese konflikti. Kumb pool ma iseendast olen? Hing on haige st minule kättesaamatu – ma ei tea, mida ma müüksin, et saada seda, mida mul ei ole? Mida ma müün, kui ma ise ei loo enese olemist?

Kui ma olen see, kes ma olen, siis ma ei pea müüma seda iseennast, kes ma olen, et saada erinevais vormis tähelepanu selleks, et näha ise ennast sellisena ja kes olevana nagu ma tahaksin olla, kuid ei usu end olevat. Tähelepanu annab võimaluse olla, kuid kasutades tähelepanu, annan ma ära vabaduse ja müün ise ennast, sest õige ja vajaliku tähelepanu puudus ja suurus, tähendab enese kaotust – taas ma ei saa olla see, kes ma ei ole. Teiste silmad annavad minule nime ja tähenduse. Tähelepanu on Valgus ja silmade omanikud Loojad.

Marianne

03.01.2023.a

Hommikune rutiin

 

Selleks,

et ennetada,

püüan mina

hommikul voodist 

astuda välja

parema jalaga.

Parem on parem,

kuna see on tähtis,

et alustada

oma päeva

õnnestununa.

Vasak tähendaks

valet ja viletsust,

sest, kui oleksin pahur

või tõrges

või komistav,

siis vastu vaataks küsimus, -

Kas Sina

voodist astusid välja

vasaku jalaga?

Justkui

võiks ja saaks olla

üks jalg teisest

parem ja õigem,

kui valida

see vaatenurk,

et oluline on,

millisega puudutan maad

esimesena.

Öö on unede Maailm -

öösel elan unenägudes

ja minu tunded

kõnnivad, ka seal,

minuga kaasas.

Üles ärgates,

päris selgelt,

ma ei mäleta

seda, kus olin,

seda, mida tegin

ega ka seda,

mida tundsin.

Mina ei mäleta,

kuid ma tunnen -

elav tunne

sealt tuli minuga ühes.

Ärgates,

eelnevast johtuvalt,

väljendun tundena,

kuid mina ise ei mäleta,

kuidas ja kus ma selle sain

ega ka seda,

miks see on

minuga kaasas.

Ma ei tea,

kuidas mõista

ega mida muuta,

kui ma ei tea

iseenda nime.

Seega,

kui voodist välja astudes,

mina tõusen üles -

siis ei ole vahet,

kumb jalg

see esimesena

puudutab maad -

olemine ei muutu

ega sellest hetkest sünni -

juba olen,

sest juba tunnen.

Kokku põrkavad -

olev ja olnu -

tunnen, et olen,

kuid mind ei ole -

olen küll siin,

kuid veel olen seal -

pean olema siin,

kuid veel olen seal -

kui olnut mäletaksin,

siis teaksin

ja vabaks saaksin.

Olev -

see on 

ja selles olen,

tasapisi muutun,

sest olevas olles

eelmise enese olemise unustan -

selle, mille olevas unustan,

selle unenäos taas üles leian.

Marianne

02.01.2023.a