Sissetallatud tuhvlid

 

Enamus inimesi elab ja toimetab oma mugavusalas – inimene valib, teeb, jagab, vastab nii nagu on temale turvaline ja harjumuspärane. Seega ta peatub, lõpetab, keeldub, muudab oma mõtet/ vaatenurka/ otsust/ valikut/ lubadust siis, kui temal ei ole enam mugav ja tema peaks panustama/ taluma/ kogema rohkem, proovima uut või tema Mina pilt saab häiritud.

Mina ei ole selline/ Mina ei taha tähelepanu sellisele iseendale/ Mina ei taha, ise, ennast sellisena kogeda/ Mina ei olegi nii osav/ tore/ tark/ kena/ edukas/ asjalik/ huvitav/ väsimatu, jne – tõe ja pingutuse tegemise asemel on turvalisem tõmbuda tagasi/ leppida senisega/ teha nägu nagu, midagi ei olekski olnud/ panna vastutus, kellegi teise õlgadele/ millelelgi muule – tema/ selle pärast Mina ei saa, Minul ei ole = Mina ei pea midagi tegema.

On tavaline, et inimene ei astu, vabatahtlikult, samme enese vastu – ta ei sunni ennast, enese harjumusi/ teadmisi/ uskumusi välja vahetama, lõpetama, küsimärgi alla seadma – need on temale omased, temale ei tee need häda, kuigi need võivad tuua kaasa tagajärgi. On mugav, kui on rutiin ja asjad nö käepärased ja sissetallatud.

Mugavus, kui piiratus, paistab välja inimese valikutes, kuidas tema valib, reageerib, lahendab – siis on näha, mis on see, mille ta on enese aluseks võtnud ja mis on tema eesmärk ning kuidas ta plaanib selle saavutada. Lai ja avatud infospekter või ainult ennast/ oma uskumusi/ vajadusi puudutav.

Inimese samme määrab tema vaimne teadlikkus – millises teemas on ta, millise vanuseni kasvanud. Milles on ta lapse tasandil. Milles üksinda. Milles teiesega üks. Milles võimeline teis(t)ega arvestama/ koostööd tegema. Milles nägema kogu pilti. Milles on ta kinni enese uskumustes – uut informatsiooni ei saa juurde anda ja seni kasutuses olnut ei saa avada, et uue teadlikkusega seda üle vaadata/ hinnata/ kontrollida.

Suhetes näeb see välja nii, et osad asjad lahendab inimene sel moel nagu tema oleks üksinda ja eraldi – tema kontrollib olukorda ja haldab/ valdab teemat – tema ei jaga kogu informatsiooni/ vahendeid, ise valib, millal ja kuidas ja kellega või ei üldse.

Küsimise ja teistsuguse käitumise ootuse puhul – inimene ärritub, keeldub, väldib ausat ja otsest vastust, ei nõustu enese motiive tõeks tunnistama, avalikustama, analüüsima. Ei ole õigust, ei pea, ütles ju = Mina tean ja teen ise – mis siis, et valikud ja otsused mõjutavad ühist ja saavad osaks teis(t)ele.

Teisal on inimene avatud ja mõtleb kaasa – ta on valmis informatsiooniga tööd tegema, tähelepanu osutama ja vastu võtma, kuid seda kõike senikaua, kuni püsitakse temale sobivas ja harjumuspärases – siis, kui minnakse mujale, haaratakse sisse teine teema, tuuakse välja vaimselt häiriv vaatenurk, siis ta vastustab selle tee/ valiku/ teema – ilmneb vaimne piiratus – sõltuvuslikud harjumused/ lahendused/ valikud/ väljendid tulevad nähtavale.

Siis, kui suhte alus ei ole tervik – sellel ei saa tunda ennast turvaliselt, sest on kohti, milles teine osapool jääb puudu, püsib varjus, muudab lähedust/ otsuseid. Teine osapool ei võta (kogu) terviku eest vastutust – ta on seal ja selles, kus on mugav/ huvitav/ kasulik/ kohustuslik – kuid seal, kus on võimalik ja tahe/ vajadus olla eraldi, seal ta seda teeb.

See, kes jääb ühise terviku sees eraldi või jäetakse sellest välja – sellel tuleb puudu jääva ja vajamineva pärast võidelda ja enesest rohkem anda – sellele asendust otsida, ise vajaminevat korvata, enese hirmudega tegeleda, teise sammude tagajärgi kogeda. Luua ja hoida tervikut nii nagu see oleks tervik, mitte katkine/ valmis ehitamata/ juba, ära lammutatud miski.

Mugavuse tsoonist kinni hoidmine on turvatunde küsimus – peatunud/ tagasi tõmbunud/ lahingusse asunud inimene ei avarda enese mõtlemist, ta ei ole avatud info vastu võtmisele ja selle töötlusele ega uute mõistmiste kasutusele võtmisele – tema püsib samana ja võimendub vägivaldsena – tema turvatunne on kõigutada saanud – Maailm on ohtlik koht, sest seda tahetakse muuta/ temalt oodatakse enamat/ teda kohustatakse ületama enese piire.

Igas suhtes tuleb ette hetki, mil üks ütleb välja - Mina tahan jagada – enese kogemust, enesele osaks saanut, enese vajadusi, enese hirme, enese abitust, enese rõõme, enese unistusi – kuid ka Sinu tegemisi/ tegemata jätmisi/ valikuid/ oskusi/ harjumusi.

Enese jagamine on enese/ teise/ suhte nähtavaks tegemise koht. Sageli on see teede hargnemise koht – inimesed jätkavad koos ja kasvavad kokku ning on, teineteise suhtes, täpsemad või nad lähevad lahku – erinevad teed, vastandumised, üksinda jätmised.

Ühise hoidja ja vastutuse võtnu kohtab informatsiooni huviga, avatusega, kui ta ka reageerib valutavalt/ häiritult, siis ta oskab ja saab jätta ennast tahaplaanile, et jätta teisele vajaminev ruum, milles on tunda hoitud olemine = see on normaalne, inimeste vaheline, informatsiooni vahendamine ja vastu võtmine.

Teede hargnemise koht tähendab, et ei ole tervikut, vaid on erinevad pooled, üksindus – sageli ei ulatu, jagada otsustanu, teiseni – sageli öeldakse, et ta ei ole normaalne, ületab piire, teeb teisele liiga, on halvustav, teeb ennast tähtsaks – peaks vaikima, lõpetama, tülitamise jätma – tegelegu ise endaga – ärgu segagu teist/ teisi sellesse.

Vaimselt piiratud ja harjumustest sõltuvuses olevad inimesed järgivad rutiine – jagamise kohad saavad sooritatud mustrite alusel – algab rahulikult või näivalt tavaliselt, kuid edasi tulevad emotsioonid mängu ja katel hakkab keema, tunnetekarusell tiire tegema.

Energiad vastanduvad, suud räägitakse puhtaks, tegelikud telgitagused avatakse, kedagi vähendatakse, keegi taltub ja vaikib, keegi saab karjuda, keegi võib lüüa, keegi saab uksi paugutada, keegi saab ise endale haiget teha.

Tegelikkuses - vaimselt piiratud inimesed loovad, ise, ennast tunnetena, kasutavad teise energiaid, et ennast oma vaimsest saastast, ülekuhjunud energiatest ja nimetutest tunnetest vabastada – selline koos töö tegemise vorm. Üksinda ei saa, kahekesi saab.

Vahel on üks osapool, kes on valmis ühist hoidma ja seda paremaks ehitama, teinud enesega tööd ja tahtmas muutust – senine ei ole parim – saab teisiti – tuleb see teisiti välja mõelda/ eesmärgiks seada ja selle poole astuda, et seda uut normaalsust katsetama ja harjutama hakata.

See tähendab, et inimene on hakanud informatsiooni avaramalt töötlema – ta ei usu enam kõike, mida on harjunud kasutama – ta saab aru, et kõik ei ole tema enda informatsioon ega parimate kavatsustega temale kasutada antu. See tähendab, et tuleb ise aru saada ja ise paika panna, kuidas ja mis Jah, kuidas ja mis Ei.

Üks tahab paremini, senisest erinevalt – see tähendab, et ühine, ühes olemine on muutuv ja muutumises. See inimene, kes on kinni oma harjumustes ja mugavustes, see ei ühine selle tegevusega – see ei mahu tema plaanide sisse. See inimene saab nimetada muutused valeks ja lahkuda suhtest. See inimene saab kohale jääda ja välise mulje, muutustega sina peal olemisest või üritamisest, jätta.

Siis, kui teine jääb paigale ja näib kaasa tegevat, siis sellest saab, üsna tõenäoliselt, järgmine muster – alguse omaga sarnane, kuigi vähem dramaatiline – energiad ei oma varasemaga sama suurt tähtsust. Muutuse soovija ei vaja energia maha laadimist ja teine saab vajamineva, teda oluliseks nimetava, tähelepanu – ilma pingutusteta kätte.

Informatsiooni maha panemise koht – Mina räägin, Sina kuulad = Mina tean, siis tead Sina ka. Nüüd saab edasi minna – järgmise jagamiseni = uute teadmiste ja mõistmiste vahendamiseni = teine teab, et tema asi on paigal olla, ära kuulata, taluda – kuid ei vaimset tööd teha.

Seega ei ole jagatav ühise teema avamine/ jätkamine, vaid rollide täitmise protsess ja sageli ka õpitud lausete kordamine – Minul on kahju, et Sina ennast sel moel tunned/ Palun vabandust, Mina enam ei tee.

Jagamine tähendas energia liigutamist – jagaja kõndis, koges ja kasvas – tema õppis ennast paremini väljendama, selgemini võrdlusi tooma, avatumalt lähenema, järgmisi seoseid nägema, ise ennast tundma, aset leidnut mõistma, jne.

Harjutamiseks antud võimalus ei tähendanud ühist teed ja ühine kogemus jäi pinna pealseks – ühine lugu ei liikunud paigast, sest teine ei osalenud selle liigutamises – seega kordus sama vana muster, kuid uues kuues.

Rituaal sai täidetud. Tegelikult tulnuks peatuda ja teiselt küsida – Kas Sina oled valmis Minu informatsiooni vastu võtma? Kas Sina oled valmis sellega tegelema? Vaatama otsa sellele, kuidas Sina astusid ja Mina vastasin/ kuidas Mina astusin ja Sina vastasid – kuidas Meie, kahekesi koos, selle loo olema lõime ning isiklikke ja ühiseid vanu mustreid kordame.

Alasti tõde – siis, kui täidetakse rituaali ja kuni teine ei ühine vaimsel tasandil, siis on tulemuslikum jagada enese elu ja oma teadmisi iseendaga – teine ei võta seda vastu ega arvesta sellega. Ühises aset leidva mõistmine – teine on, kuid teist ei ole Minu kõrval – Mina kõnnin edasi, teine seisab paigal.

Ühine on, kuid ei kõiges samal tasandil. Pidava ühenduse otsimine ja vajamine – peale jagamist on üksindus veel suurem – nüüd teab teine, kindlalt, kuid ta ei vali edastatud informatsiooniga tegeleda. 

Teine oli, kuulas, kuid ei kasutanud seda, mida teada sai - ta ei loonud seoseid, ei jõudnud aru saamiseni - temal ei hakanud kergem ega ärganud temas huvi - veel teada saada, veel proovida - ise, muutuste toimumisele/ loomisele, kaasa aidata. 

Seega jõuab lugu algusesse tagasi = ei ole eluterve omada sõltuvuslikku harjumust – enese elu jagamist sellele, kes on olemas, kuid ei kuulamas. Tuleb peatuda, lõpetada ja enesele nähtavaks saanud/ tehtud teel üksinda kõndida.

Mustris jätkamise põhjus – soov/ tahe jõuda rahuni. Kuid see rahu tähendab erinevaid mõisteid ja erinevaid eesmärke – muutuse soovija tahab, et tema ise ei peaks enam muutuse kohti algatama, ise üleval hoidma, üksinda jääma – tema rääkimine toob tulemust – info vahetus ja töötlus on normaalne, vajalik – teine osaleb selles.

Paigale jäänule tähendab rahu seda – et enam ei räägitaks, et üldse ei räägitaks – temal ja asjadel lastaks lihtsalt olla, teda ei segataks teise tahtmistesse ja tegemistesse. Ning siis, kui temal juhtub energia ja tunnete vallandus ja midagi toimub sellega seoses, siis see on normaalne ja vajalik – temale oluline = temal ei ole teist lahendust = tema on enese vallandusest, väljendusest sõltuvuses.

Vajalike mõistmiseta ja ilma sõnadeta inimese vaimse piiratuse ilming – tema taseme info vahetus, lapsele omases keeles – vaikimine, solvamine, vihastamine, keeldumine, ära minemine, manipuleerimine, energeetilise kontakti vajadus, löömine, turvatunde taastamise vajadus, Mina tõestamine, mossitamine.

Iga asi on kusagilt alguse saanud – miski ei saa olema tühjusest. Lapsed on huvitatud Maailmast, pisi asjadest, uuest, keelatust, salajasest, teistsugusest - lapsed on varmad järele proovima, sisse hüppama, tegutsema hakkama.

See inimene, kes peatub raskuse ees ja kogeb vastumeelsust uue/ teekonna/ muutuse/ tunnete/ avatuse ees – on üsna tõenäoliselt inimlaps, keda ümbritsenu, möödunus, ei olnud turvaline ja ühtne.

Lapsele vajalik tugi ja ressursid olid, kellegi teise taga kinni – uudishimu, vajadused, muutuse soov põrkas vastu kurte ja vastustavaid inimesi – asjad ei sujunud ja lahendused said kanged, enesest pidi panustama rohkem, enesest ei piisanud, enesele vajaminevat ei olnud võimalik saavutada – vaba ja loomulik teekond jäi kättesaamatuks.

Kõik see tähendas, et lapse osaks sai halvustamine, häbistamine, takistamine, keelamine, karistamine, vaigistamine, tagantjärele osatamine. Enesele oluline, omane, vajalik jäi pooleli või jõudis vale tulemuseni – see ei ole Mina, see ei ole Minule. Kui see ka sai enesele oma, siis sellele jäid jäljed sellest, kuidas see sai võimalikuks – hind oli olnud liiga suur/ valus/ üle enese.

Selliste kogemuste puhul on keeruline minna teele, lubada endale, näha võimalusi, uskuda imedesse, julgeda proovida – vana aja hirmud või ka oleva tegelikkus takistab inimest olemast avatud ja spontaanne ning võtma ette riske. Ei ole kergust ja elutervet realismi, et kogeda tagasilööke ja muutunud plaane – raskus murrab jalust, kustutab ära.

Inimene muudab ise ennast raskeks – tema keha aitab teda – sobivad haigused takistavad liikumist, edasi minemist. Kasvav kehakaal toob kaasa maanduse – inimene on suurem, raskem, rohkem paigal. Asendamine, kompenseerimine, tasa lülitamine – siis, kui ei saa, siis ei pea ega ole vaja – põhjus on olemas.

Vaimne piiratus on vaimne tasalülitamine – siis Mina ei koge, siis Minule ei saa osaks, siis Mind ei nimetata, siis Mind ei narrita/ halvustata – siis on tavaline ja harjumuspärane – ei ole vaimset ja füüsilist vägivalda – inimene ei eristu ega ärata tähelepanu = möödunu ei kordu.

Tasalülitatud inimesel ei ole vaimseid resursse, et olla Mina ise – enese moodi. Teda ümbritseb möödunu – seda isegi siis, kui möödunu on jäänud seljataha ja inimesel on kogemusi enese säravast ja ainulaadsest olemusest.

Sellel hetkel, kui inimene teab, et ta on üksinda ja tema vastas on teda vähendav keegi/ miski ning tema ees ohtlik eikellegi maa, siis inimene kustub ja vaibub – ta ei näe ega tea, kes või mis teda toetaks või kuidas tema saaks - seega ei ole tal mõtet minna teele. 

Minust ei piisa, Mina tean, milline Mina olen, mis Minu osaks saab - Mind naerdakse välja, Mind keelatakse, Mind takistatakse, Mind ei aidata, Mina pean ennast tõestama - miks Mina väidan/ luban endale seda, mida Mina ei ole võimeline saavutama.

Mis siis, et kogemus saab olla huvitav ja uued teadmised võivad tuua avarust – raske on teha seda sammu, mis tähendab sissetallatud tuhvlitest välja astumist ja Maailma avastama minemist. Raske on murda läbi enese piiratuse laest - möödunu jalanõudest välja astudes kasvab inimene edasi. 

Vaimne kasvamine on kogetav füüsilise ebamugavusena, millega inimene ei oska midagi peale hakata. On sage, et inimene ei talu seda - ta vajab kohest lahendust, vallandust, asendust, vahetust - tema vaimne tase piirab ja muserdab teda.

See raskus on põhjus, miks inimene väldib teekonda, kuid püüab tulemust - siis ta on juba kohal, siis on pinge vaibunud, siis saab rahuldust kogeda - Mina lainetes mõnuleda. Vaimselt kasvanud inimesele on oluline teekond - kogemused, muutused, eksamid - teekond on see, milles on elu ja võimalused. Tulemus on see, mis ei jää püsima ja seda ei saa endale kindlustada - see oli käänak, peatus - sealt läheb tee edasi.

Marianne

01.10.2026.a