Palju jääb varju ja välja ütlemata – siis, kui inimesed on olnud koos ja ka ühes elanud, siis on neil olemas, üksteise kohta, infobaas – teadmised, mõistmised, mälestused, kogemused - sõnadetagi selged helilised/ füüsilised/ lõhnavad/ alateadvuslikud pildid, mis moodustavad faili - nimetusega – Tema.
Teise kohta on teada, mis talle meeldib, sobib, põnevust pakub, kurvaks teeb, viha loob, unistada aitab, rahuneda laseb, lõõgastuda võimaldab, raskusi tekitab, vastumeelsust põhjustab, solvumisele tõukab, jne. Samuti on teada teise uskumused, põhi mõtted, väärtushinnangud, vajadused, eesmärgid, sõltuvuslikud harjumused, mõtete käigud, jne.
See tähendab, et siis, kui see teine – öeldes oma lause, valides mingi väljenduse, avaldades kindlat soovi, tehes konkreetse teo, kasutades oma häält, tõstes oma pilgu – peaks faili omanik teadma ja tundma seda, mis ja miks sai öeldud ja tehtud, kuid ka seda, mis jäi varju, välja ütlemata, taha plaanile, muudeti teiseks – seda isegi siis, kui teine ise enesest aru ei saanud või aus olla ei valinud.
Inimene tajub ja teab teist – ta on teisega samas ja teise kõrval. Alati ei ole sõnu, üle rääkimist, kordust vaja – on tabatud toon ja vastu võetud sõnum – edasi ollakse ja minnakse nii nagu see oleks ühises ruumis, kõva häälega, välja öeldud.
Kõik inimese reageeringud ja enese väljendused ei ole teadlikud ja põhjani selged. Sageli väljendub inimene kaude, midagi asendades, ära peites - seda ka enese eest. Mina mõistan, toetan, ühinen, täpsustan – on ühise ruumi ja suhte tugevuse tähis - enesega ühes olija kohtab inimest, inimeste tasandil - ta teab ja näeb inimest tema mustrite, jooniste ja saladuste taga - seega ta ei lähe kaasa pinnal toimuvaga, vaid viib loo sinna, kust see pärit on.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas on vastuvõetud sõnum sama avalik ja selge, kui inimeste tasandi valinule, ka selle sisu ja sellega kaasnev puudutab inimesi, kuid see püsib mustrite ja jooniste rägastikus - Mina tean, mida ja kuidas ning miks Minust arvatakse, mida ja kuidas ning miks Mina tegema/ olema pean - teine vajab, tahab, kohustab = Mina reageerin temale vastavalt/ õigelt.
Siis, kui inimese igatsus, soov, vajadus, segadus on alles tõusmas pinnale – inimene vastab, reageerib, küsib, otsib tähelepanu, põrkub, otsib endale väljundit, süveneb endasse, väljendub rahutult ja segaduses olevalt. Inimene teeb ennast nähtavaks, sest proovib leida endas selgust. Seda isegi siis, kui tema ise ei teadvusta toimuvat.
See on koht ja aeg, milles lähedal olija saab inimest toetada – oma failis sisalduvat ja enese teadlikkust kasutades, inimese toetuseks vajaminevad sõnad ja suunad pakkuda - Sina ei ole üksinda, Mina olen Sinuga, Mina ei lähe ära. Sel moel saab ekslev pidava pinna jalge alla ja tal on olemas see, millele toetudes, selguse otsimist, jätkata.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas tähendab see - pidav pind, millele toetudes jätkata igapäevast elu ja oma tegemisi - enesele vajaliku Mina kinnitusi - Mina olen, Mina saan, Mina ei pea. Informatsioon, mis kasutusele võetakse ja, mida üle kinnitatakse, aitab taastada rahu ja lõpetada paanika - Mina ei kadunud ära, Mind ei kohustata ennast muutma, enesele olulisest loobuma.
Kuid siis, kui inimese tegevus kohtab vastust – eitust, keeldu, maha tegemist, eraldavat ja külmetavat vaikust, teiseks muuta kohustavat, siis see lugu ei peatu sinna – inimene kaotab selle, mida tema ei olnud, veel, sõnastanud ega üles leidnud – inimese alateadvuse piirimail toimuv ei olnud saanud, temale, mõistetavat sisu ja vormi.
Kaotus on tajutav, kuid see ei ole selge, faktiline, teadmine ja üleüldse ei ole inimesele päriselt selge, mis temaga/ temas toimus, kuna ühe aegselt oli tegemist mitme erineva tasandi ja looga – möödunu ja olevik - pealispind, vahetu, sügavuste hämarustes peituv.
Inimese muutunud energeetiline foon annab märku sellest, et kaotuse kogemus oli tajutav – inimene koges kurbust, lootusetust, üksindust, valu – nimetu Mina ei saa nimetut, nimetul Minul ei ole nimetut – nimetu igatus ja Maailma valu, mis on kohal ja reaalne, kuid mida ei saa kinni püüda ega avada.
Kaotuse kogemus, kui häiritus ja segadus, millega ei tegeleta õiges kohas – enese sees ja enesele küsimusi esitades - viib tähelepanu sellele, kes kaotuse kogemuse võimaldas/ põhjustas/ selles osales.
Inimene kogeb turvatunde puudust, üksindust, hüljatust - Mina olen teisest eraldi. Teine valis enese Mina järgi ja põhjal – teine ei kinnitanud ühist ega ühes olemist – teine ei tajunud Mind ega arvestanud Minuga = tema ei hooli Minust.
Inimene sõnastab oma kogemuse - see tähendab, et Minu vajadused ja soovid on Minu enda tee ja ülesanne. Mina olen üksinda, teisega ei saa arvestada. Suure inimese puhul on see reaalne elu – selle inimesega olen koos, kuid meie ei ole lähedased – Minu teema on sügavus ja tundlikkuse/ teadlikkuse tase, millel meie ei kohtu.
Suur, kes kõnnib enese mineviku radadel, elab läbi korduvat kogemust = toimuvas sisaldus informatsioon – Mina pean ise endaga tegelema, sest Mina olen üksinda, kuna teine ei taha Minuga koos olla. Teine tahab, vajab, teostab, Minust, eraldatust.
Eksistentsiaalsed küsimused - Miks Mina teisega koos olen, miks Mina võimaldan enesele osaks saava – Mina astun eraldi, ära, eemale. Suure mõistes tähendab see iseseisvust ja ise olemise selgust – enese piirid, enese vastutus. Mineviku radadel kõndinu eraldatus tähendab lapse tasandit – siis Mina kaon/ peidan/ lähen ära – teine otsib, märkab, muudab, kinnitab ühes olemist või olen ära senikaua, kuni teine on valmis koos olema/ kutsub tagasi.
Vahel saab reageering, kui vägivaldselt vähendav, vaikima kohustav ja üksinda käsutav sõnum olla tõsi, kuid vahel saab teine valida iseenda – enesest tulenevatel põhjustel – tema hirm, tema vajadus, tema turvatunde puudus on aktiivsed.
Kuid see ei tähenda seda, et ta koos olla ei soovinud/ ei sooviks. Selle hetke raskus, vajadus, ärevus, hirm, viha– infoga kohtumine, info töötlemine, selle tulemus – on reaktsioon, mille inimene nähtavaks teeb.
Inimese reaktsioon on see, mis temaga koos olnut ehmatab ja kõrvetab, temale valu teeb. Lapsel ei ole teadmist – teine ei teinud Minule, teine tegi enese pärast – teise sees toimuv, teisele raskusena olev otsis endale välja pääsu ja vormi – Mina olin samas, Mina sain sellest osa, Mina olin sellest osa.
Eluterves keskkonnas/ enesest teadlikuna olevana ehmatab inimene üles – ta saab aru, et tema läks üle piiride ja tegi seda, mis ja kuidas ei ole tema loomuses/ tema rollile sobiv/ teise puhul õiglane. Eluterve inimene, kuigi ta ei pruugi, enese reaktsiooni, osata/ julgeda sõnadesse panna – tunneb häbi, hirmu, kaotust – tema ei tahtnud, kuid kukkus välja – tema tahaks teisiti, kuid ta ei oska ega tea teist moodi.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei ehmata inimene üles ega mõista enese osa loos – inimene tahab varju/ valguse kätte, jääda tähelepanuta/ saada tähelepanu, kui kinnitust, et tema oli õige ja normaalne = tema tegu, väljendus ei leia hukkamõistu ega sellele järgne karistust. Tema tegu nimetatakse nii nagu tema selle sõnastab – tema pidi, ei saanud teisiti, keegi teine/ miski muu oli teo põhjus.
Inimene, kes on kasvanud viltu ega ole õppinud võtma vastutust, vaid on jäänud sõltuvusse enese kasutuses olevast tehnikast ja vajab selliseid enese rahuldamise/ vallandamise vorme – peab neid enese õiguseks ja enesele lubatuteks – ta on jõudnud sellele tasandil, kus neist on saanud tema loomulik osa – ta omab informatsiooni ja kinnitust, et see on temale lubatu ja temalt oodatu.
Lapse tasandile jäänud vaimsus tähendab, et inimene ei kohta, eneses/ enesega/ enese poolt toimuvat teadlikult – tema on üks oma reaktsiooniga – tema ei saa seda endast eraldada ega seda kõrvalt vaadata. Seega ta ei saa aru, et toimuvat saab teisiti lahendada – Mina annan endale teise tee jalge alla – Mina saan peatuda ja arutleda, et harutada – Mina olen valmis ja võimeline eneses aset leidnust rääkima.
Sõna saab tähendada kordades enamat. Ühine tähendab kordades enamat. Ühine tähendab vahel seda, et midagi olulist saab läbi teise – teise abil, teise toel, teisega kaasas olles. Siis, kui öeldud saab sõna, mis sisaldab enamat ja teine, selle asemel, et mõista ja toetada – keeldub, lõpetab, katkestab oma osa andmast – siis jääb läbi teise saaja ilma, sest temast ei piisa, et ise endale vajaminev tagada, et teist enesele vajaminevasse suunda mõjutada.
Inimlast ei tajutud ega mõistetud. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elamine ja olemine tähendas, et see valik oli sihilik ja tahtlik – eesmärk oli ilma jätta, mitte võimaldada, koht kätte näidata – saadi aru, et oli igatsus ja vajadus, kuid ei hoolitud ega tahetud anda.
Mina – aga Mina – Mina tean, et oli Minu aeg, oli Minu võimalus – Minul oli soov, oli vajadus, kuid EI seisis vahel ja tegi võimatuks = Mina ei saa/ Minul ei ole teisega koos – Mina saan üksinda – selle jaoks tuleb olla üksinda – selle jaoks tuleb olla eraldi – siis, kui teine kord on võimalik, siis otsustan ise = siis saab Minul olema.
Inimene, iseseisvudes, saab anda endale vajamineva ja otsida ise lahendused - ta on üksinda tugevam, kui hülgava ja toeta jätva teisega ühes olles. Kuid on asju, mida inimene ei saa ise endale anda - need jäävad kaotusteks, mida ei ole kunagi võimalik kompenseerida ega asendada.
Minul ei olnud isa – miks Sinul peaks olema! Teise kohta käiv fail annab teada selle, mida välja ei öeldud - Ärgu Sinul olgu, Sinul ei pea olema, Mina tegin nii, et Sinul ei oleks = Sina ei ole seda väärt, Sina ei oleks olnud selle vääriline! Sind ei tahetud.
Inimene, kes elas oma isaga koos ca 5 aastat, kes lahutati, aastateks, isast vägivaldselt, kes ise valis, 16 aastasena taas kokku saanuna, et tema ei taha oma isaga ühes elada ja koos olla – pealinn kutsus. Ütleb, et temal ei olnud, kuid temal ju oli - tema isa tahtis teda ja ei tahtnud tema juurest ära minna. Kuid Minul ei olnud isa mitte ühte päevagi - see mees, kes oma osa andis, teadis Minust, kuid ei valinud Minuga olla.
Kadedus, viha, õelus – see on laps, keda teise valu ja igatsus jätab ükskõikseks. Kes leiab põhjuse saada vihaseks ja väljendada põlgust, kui informatsioon astub isiklikule varbale - isiklikud kogemused, unistused, vajadused - läbi töötamata failid, mis endiselt torgivad ja närivad.
Laps ei ole avatud teadlikkusega inimene ja seega jääb temale kättesaamatuks tagamaa – sõnade taustal rääkiv – kas Mina ise tean, mida Mina öelda tahan – kas Mina ise mõistan, mis Minus kõneleb. Sõnadest pais ja sõnatus – pealispinna peal püsimine. Inimene ei ole õppinud sügavamale laskuma ja ise ennast avama. Seega jäävad harjumuspärased mõtted – sissetallatud rajad - sõltuvuslikud väljendused, mille eesmärk on saada vaimne rahuldus - keemiline reaktsioon.
Teise kohta käiv fail, mis avaneb ilma sõnadetagi - toob kaasa enesest loodud faili kasutamise/ kasutusele võtmise - Mina. See Mina on inimesele ette antud informatsiooni sisu ja summa ning tema ise on neid tõestusi ja põhjendusi süvendanud – Mina ise olen/ Mina ise tegin, sest – Minust ei ole millekski = Minu elu pidi olema selline - see oli Minule määratud - valu ja hirm ei tähenda, et neid kogemusi tahetaks teiseks teha, et nende eest tahetaks päästa/ säästa - kõik on paras olnud = täpselt ja kindlalt, meelega tehtud.
Info vastu võitlemine – inimene hindab ja iseloomustab, ennast, enda kasvukeskkonna piirides – teda nähti, temale vastati. Inimene on ära määratud ja tema kohta käiv ära liigitatud, kõike seda kinnitas suhtumine.
Enese Mina näib ära lõppenud ja ära lõpetatute teedena. Ei ole, justkui, põhjust, et ise ennast avada ja enese sisse vaadata – Mina ei taha teada ega tõeks tunnistada – Mina, sellisena = osaks saanud kohtlemise põhjal = Mina ei muutu ju, sest Mind ei kohelda/ vaadata teist moodi.
Just see, vahetu ja vähendav tähelepanu, on see, millest teed edasi ei lähe. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas inimene ei muutu - tema suhtes valitakse käitumist - mida tühisem, seda vähendavam, mida Olulisem, seda kontrollitum ja hillitsetum.
Vähendamist ja vägivalda ei ole kunagi hea kogeda - vaja on julgust, et vaadata tagasi ja anda olnule enese seletus ja mõista enese/ teise valikute põhjust. Alles siis saab selgeks, et on loogiline ja mõistetav – tolles ajas, tolles vanuses, tolles hetkes - oli see nii, sest siis ei teadnud/ ei osanud/ ei mõistnud, veel, seda, mida tänases aru saan.
On vaja täis kasvava inimese otsustavust, et ise ennast pidurdav, kellegi teise reaktsioon ja sellega nähtavale toodu info, endast eraldada – see on informatsioon teise inimese kohta – tema teadlikkus, tema ajend, tema eesmärk. See ei tähenda Mind ega ole see Mina.
Mitte keegi teine ei saa inimest karistada nii nagu tema ise – teiste tähelepanu hirmus – on võimeline seda tegema. Enese hülgamine ja enese karistamine = inimene ei taha kogeda, kellegi teise sõnu, pilke, sõnumit, füüsilist väljundit – see on enese üksinda jätmine – justkui enese seest välja astumine - Mina ei ole Mina.
Seda ka aegu hiljem, kui aktiivne olukord on lõppenud - inimene on iseeneselik päästik - kunagise kogemuse korduv näilisus on nii tõene, et inimene on tagasi enese möödunus, kus see oli elav ja vahetu - ta on tagasi kogu selle informatsiooniga koos, mida teiste failid kaasa tõid - vähendatud, hüljatud, valeks nimetatud, hukkamõistetud, halvana koheldud Mina, mis ei kao ära.
Enesena olemist on võimatu taluda - enese Mina kohta käiv informatsioon on nii raske, et ei ole jõudu seda kanda - see on vaimse taseme piiratuse lagi - ei ole ruumi, kuhu sirguda, kuhu enese kohta käiv informatsioon lahti laotada.
Inimlast kasvatanud keskkond ei näidanud, et on olemas inimeste tasand, seega jäi see kunagisele lapsele suletuks, saladuseks, keelatuks - tema ei saa minna sinna, kuhu temal ei ole õigust, põhjust minna - mille olemas olemisest tema ei tea.
Vaimne piiratus toob kaasa füüsilise ebamugavuse - on inimese harjumus katkestada see tundmus ja suunata ennast asendusse, väljendusse - tähelepanu läheb mujale ja mõte/ keha tegeleb uue ülesandega.
Tõeseks tunnistamine - teine tahtis vähendada, teine tahtis vägivalda kasutada – seda oli teisele vaja – Mina olin vahendiks, teise loos. Teine oli sel moel harjunud, teine oli enese käitumisest sõltuvuses – inimese vaimse taseme piiratus.
Parim kaitse on rünnak – tähelepanu teisale juhtimine, et enese varvas ei valutaks – Minul ei olnud - Sinul ei pea olema = Mees ei valinud Mind, Minust ei saanud ausa nimega Naist, Mehe kõrval = Minu kaotus, Minu valu, Minu solvumine, Minu häbi - Minu lugu, Mehe lugu - Meie lugu. Valides asenduse ei jõua inimene tõeni - Mind ei valitud, Mind ei tahetud - Sina ei puutunud asjasse - Mina tegin Sinust süüdlase.
Laps, teise inimese sõnu, hinnangut, reaktsiooni nähes ja kogedes - teisele osaks saanu eest süü enese kanda võtmine – Mina rikkusin teise elu ja võimalused ära, Mina põhjustasin teisele kannatused, Minu pärast oli teise elu vale = muidu teine nii ei ütleks ega nii ei teeks.
Valik, mida ei valitud, on ikkagi valik - keegi peab maksma vale valikuga ühes elamise eest – on loogiline, et kui vanemad ei vastuta selle eest, mida ja kuidas nemad tegid, siis saab selleks laps – sest on olemas teadmine, et ilma lapseta on inimesel vabadus olemas ja tema jaoks Maailma valikud teised.
Inimene ei ole enese aja ja looga rahu teinud - Mina ei saa seda, mis teisel on = teine vanem valis vabaduse, mis oli ka lapsega jäänu õigus - seega oli laps karistus, mille talumise raskuse ja ülekohtu kogemise hinda ei maksnud mitte keegi kinni - inimene ei ulatunud eluni, mis oli tema oma.
Eluterve mõistmine - see ei ole Minu kandam – laps ei rikkunud ega põhjustanud – suurtel inimestel oli valik ja nad tegid ise oma sammud, sest nemad tahtsid, midagi saada, kogeda, saavutada, teada anda ja nemad tahtsid, midagi vältida, midagi mitte teha, mitte kogeda.
Ka siis, kui valikut ei ole – on igal inimesel ikkagi valikud olemas – siis, kui inimene ei saanud seda, mida tahtis ja ta ei nõustu tõeks tunnistama seda, mida ise tegi - siis ta põhjendab, et temal ei olnud valikut.
Valiku puuduse taga on tahe mitte maksta hinda, mille mõne muu valiku tegemine maksma läheks - enese kogemused ja isiklikud kaotused. Piiratud vaimsusega inimene tõlgendab enesele osaks saanut nii nagu tähendaks selle tõeseks tunnistamine, et justkui olnuks teisel suurem õigus teha enesele vajaminev samm - kuid temal mitte. Kuid reaalsuse tunnistamine ei tähenda, et oli õigust teha, vaid seda, et see sündmus sai olema.
Pigem toetas valiku puudust keskkonnas valitsev foon - naised on Emad, Emad peavad lapsega jääma ja teda kasvatama = oma risti kandma. Mehed on vabad ja õiged valima naist/ elu, mis on neile vääriline/ õige. Lapsega naine/ küüditatu/ isatu/ vaene/ positsioonita/ kõrghariduseta ei ole õige partii mehele, kelle väärtus on kõrgem - kelle elu on mõeldud enamaks, kui meelelahutus.
Enese ohvrina esitlemine - Mina kannatasin/ Minul ei olnud/ Mina ei saanud/ Sinule ei olnud vaja/ Sina ei peagi/ Vaata ennast - on võimalus luua võrdlus, et vältida enesele osutamist, et ise enda sammud tõid kaasa tagajärjed, mille üle inimene nutab ning see on võimalus saada lohutust ja paremat tähelepanu - inimene, kes on kogenud, mitmetasandilist, kaotust, vajab toetust, et ehitada sild eluni ja iseendani, millel/ kellel on tulevik olemas.
Vajamineva kaude hankimine räägib keskkonnast, kus inimest ei toetata – selles ei tajuta osaks saava tähendust, inimese elu mõõtkavas. Selles jäetakse inimene, oma informatsiooni ja selle töötlusega, üksinda - temalt oodatakse, et ta oleks kasutuseks kõlblik ja korras - ei tooks kaasa teistele ebamugavaid olukordi - nende sügavus ei ulatu toimuva tajumiseni - nad tahavad püsida pinnal ja vältida segaseid/ segavaid tundeid.
Inimesed saavad elada oma elu ära nii, et nad ei nõustu enesele osaks saanuga/ saavaga - nemad vajavad süüdlast, kes aitaks neil edasi elada ja olla - neil on vaja seda, kes põhjendab ära ja kelle vastu saab suunata enese vaimse ebamugavuse, kaotuse valu, lootusetuse, viha, kadeduse. On sage, et sellest saab nende harjumus - sõltuvuslik muster.
See tähendab, et selle inimesega ühes olemine, ühes kõndimine tähendab pidevat ja segavat vale informatsiooni - inimene kasutab asendusi ja põhjendusi, mis ei ole tõesed. Ta annab kasutada informatsiooni, mida ei saa kasutada - see viib infot töötleva masinavärgi lühisteni, ülepingeteni, tasalülitamisteni - on kergem, kui ei mõtle üle ja kaasa, vaid toimida - teise tões elada.
Fail, teise kohta - ei ole sõnu vaja, toimuv ja põhjendus on teada. Fail, enese kohta - enese koht ja enese ülesanded on teada. Kõik on nii nagu oleks välja öeldud. Uut ja teist informatsiooni ei saa sisse tuua ega kasutusele võtta - toimub kokku põrge, lahing, vähendamine, tühistamine - uus ja teistsugune ei sobi kokku teise loo ja lavaga.
Vaja on paigas püsivat selgust ja tugevust - teise fail on õiges valguses ja õige sisuga - kasutusel on informatsioon nii nagu see reaalsuses on, reaalsuses oli, reaalsuse toimib. Mis siis, et teine mängib ja esineb nii nagu kehtiks tema tekst ja õige oleks tema tekstiraamat - on enese elule oluline, et reaalsus püsib enese meeles ja sõnades - Mina ei mängi Sinuga kaasa - Mina saan Sind aidata ja toetada, Sinuga koos olla, kui meie räägime ja toetume sellele, mis ja kuidas on tegelikkus.
Marianne
06.10.2026.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar