Šokk – see on hetk, mil ühte informatsiooni on üle elu suuruselt palju, kuid teist on, justki elu ära kaotavalt, vähe. Inimene, kui süsteem, on tasakaalust väljas ega suuda rahu saavutada. Kaotus on liiga mahukas, et tulla sellega toime – uus teadmine on liiga raske, et tulla sellega toime.
On igavikuline kaos – enam ei ole, nüüd on – vana ei saa enam tagasi – uut ei saa ära kaotada – järgmine samm tuleb teha, vanana, uues. Inimene ei ole uue teadmisega, uute tingimustega tervenisti kohanenud/ kohtunud – ta ei tea ega näe kõike, sest ei ole veel kohale jõudnud ja kogenud – kuid ta ei saa anda endale turvatunnet, sest midagi olulist on juba puudu/ ära võetud/ kaotatud/ keelatuks nimetatud.
Maailm ei ole hirmus paik – see on väide, mida vägivaldses keskkonnas kasvanu ja elanu ei saa tõeks tunnistada. Ta ei saa, sest ta elab, endiselt, hirmu tundvalt, nägevalt, teadvalt. Hirm on reaalne, sest selle olemas olemiseks on reaalsed põhjused olemas.
See tähendab, et inimene elab keskkonnas, mille kohta on olemas teadmine – vägivaldne, vähendav, eirav – tõsielu tegelikele teemadele ei ole eluterveid lahendusi – keskkond ei muutu, tavad ja lahendused ei muutu, sest ühise moodustavate inimeste tõekspidamised ei muutu – inimesed valivad oma käitumised/ lahendused teatud kindlal, ette arvataval, moel.
Siis, kui ühes olemine ja koos elamine on valus ja halb, siis on üksindus, üksinda jäämine kõige turvalisem, kuid samas ka haavatavaks tegev valik. Siis, kui Mina olen üksinda ja eraldi, siis ei saa keegi Minule haiget teha – valu ja halb ei ole Minuga samas ega ulatu Minuni. Olen kaitstud ja turvalises kohas.
Kuid siis, kui Mina olen üksinda, eraldi ja väljas, siis ei ole olemas seda kohta ega seda kedagi, kus ja kellega ühes olla. Minul ei ole ühtegi sellist kohta, peale iseenda, kus Minul oleks turvaline olla. Mina ei usalda, kedagi teist – kõik teised saavad Minule haiget teha ja Mind üksinda/ välja jätta. Olen Mina, on teised – eraldi, eraldatult.
Seda uskumust, kui tõde, on väga raske kanda – see jätab üksinda, kui hüljatuks, eraldatuks, ära tõugatuks, ära põlatuks, ära märgistatuks, ebanormaalseks – ise valiku teinuna, justnagu tahtnukski sellise tulemuseni ju jõudagi – kuid valus tegelikkus – valik on tehtud elulistel põhjustel – ühine, keegi selles, teeb/ tegi haiget.
Vaikitud tõde - Mina valiksin ühes olemise, kui teaksin, et selles olen hoitud ja turvalises kohas. Üksindus on see piir, mille Mina ise olen maha märkinud – teisest eraldi, teisega koos olemisest väljas pool on Minul turvalisem.
Kuid see ei tähenda, et selle piiri märkinuna, oleks ühises turvalisem elu ja olu - sest on tavaline, et ühest eemale hoidmine, toob kaasa tagajärjed – vägivaldne ja vähendav keskkond teeb oma valiku – tavaliselt hoitakse selle poole, kes on ühise tasakaalust välja minemise põhjus.
See on inimene, kelle sammud/ valikud/ otsused toovad kaasa tagajärjed teis(t)ele ning selle asemel, et tegeleda alguse põhjusega ja vaadata loo korraldaja poole – tegeletakse keskkonna tervise kohta teada andjaga – tema väljendused, valikud, lahendused, mida too kasutab, enese tasakaalustamiseks ja ühises olevaga toime tulemiseks, nimetatakse valedeks ja keelatuteks. Keeldud Sina temast – keeldume Meie Sinust.
Keskkond on tasakaalust väljas, sest süsteem on tasakaalust väljas – keskkonna looja/ hoidja on juba tasakaalust väljas ja kasutab enese poolt loodut/ enese võimalusi, et ise ennast tasakaalustada. See tähendab, et tasakaalust väljas olev, Isa/ Ema rollis olev, inimene loob ühise, kus lapsel ei ole turvatunnet – lapsele osaks saav on juba tasakaalust väljas ja seega ei saa ka laps jääda paika ega tunda ennast turvaliselt, sest kogu teda ümbritsev keskkond on ebaturvaline.
On tavaline, et laps, kes tahab/ vajab muutust – laps, kes vajab/ kasutab tasakaalu hoidmiseks, turvatunde tagamiseks, ülepinge leevendamiseks, enese poolt leitud/ leiutatud/ pealt nähtud lahendusi, toob kaasa veelahkme – tema jääb eraldi, sest tema muudab keskkonnas/ süsteemis toimivat korda – tema rikub seda, mis on selle süsteemi/ keskkonna normaalsus ja teda nimetatakse ebanormaalseks, kuigi aset leidev on eluterve inimese jaoks ebanormaalsus ja tegelik tasakaalu rikkumise/ tasakaalust väljas olemise põhjus.
Seega, inimese valik – Mina valin selle, milles Mina jään ellu – tähendab kahte võimalust, mis tähendavad kahte väga erinevat tegelikkust. Siis, kui Mina saan ise ja üksinda hakkama ega taha/ ole nõus kaotama ennast, siis valin ausa üksinda olemise – siis, kui Mina ei saa hakkama/ usun teise tähtsust/ igatsen-vajan koos olemist, siis valin üksinduse teis(t)ega koos.
Üksindus, teis(t)ega koos, tähendab Maailma, mille kohta kehtib sõna Hirmus = ootamatu, kestev, keelduv, haiget tegev = enese EI-st ei piisa = jätkub, kordub, sest Minust ei piisa – Mina ei saa enesele osaks saavat ära hoida, Mina ei saa ennast ümbritsevat muuta = Mina ei kehtesta reegleid ega sea paika piire ega säilita väärtushinnanguid ega seisa kasutusel olevate nimetuste eest.
Minust ei piisa = Mina pean valvel olema, taluma, et Mina, valena olles, ei lõhuks ära seda viimast, mis on alles jäänud. Siis, kui Mina olen olnud ja teinud valesti – siis ei jää see alles. Siis, kui teise Mina ei saa, enesele vajamineval moel, enese kinnitust, siis ta läheb ära, siis ta lõhub Minuga ühendava sideme ära – siis olen üksinda, olen eraldi, olen abita jäetud.
Tegelikkus - Mina olin koos, kuid olin samal moel eraldi nagu oleksin olnud ausa üksinduse ajal – kuid koos olemise üksindus oli veel valusam ja talumatum, sest siis uskusin, et Minul on ühes olemine olemas või Minul on selleks võimalus olemas – kuid tajusin, et seda ei ole olemas ega ole võimalust – ühendus oli suhtlus, kuid ei olnud suhe, mida hoitakse.
Enesealahoiuinstinkt kaotab ära informatsiooni, mida inimene taluda/ vastu võtta ei suuda – see ei saa tõsi olla – see muudab kogu lugu – see ei saa Minu osaks saada – see ei käi Minuga kokku – aga oli ju, aga oldi ju – aga Mina olin ju – Mina olin tõeline.
On petetu ja ära kasutatu tunne = Mina ise olin ennast petnud, Mina ise olin lasknud ennast petta - Mina olin valinud koos olemise, et mitte olla üksinda, et olla normaalne – olla inimene, kes on teisega koos - olla inimene, kes elab inimeste Maailma reeglite alusel – Mina olen seal, kuhu kuulun – teise juures, teine on Minuga – meie oleme Meie.
Maailma värin ja tõekspidamiste kokku varisemine tähendab ehmatust, ärevust, kaotust, plaanide puudust – mida Mina, siis, teen, kui teist ei ole – kuidas Mina, siis, olen, kui olen üksinda – ilma teiseta Mina ei jõua vajamineva tulemuseni - rahuni, vaikuseni, teiseni, mingi kindla eesmärgini – Minul on teist vaja.
Hirm, lõpliku muutuse ees, toob kaasa - enese sammust, väljendusest taganemise - enese valiku hülgamise – enese tõest vaikimise. Mina vaikin, vaigistan enda, talun – selleks, et saaks olema ja jätkuks. Hirmsam on üle elu suurune üksindus, abitus, kui vägivalla ja vähendamise kogemine – siis on teine olemas – see, lihtsalt, on selline koos olemise vorm.
Mina olen olemas – Mind on valitud – Mina jään olema – Mina olen teisega ühendatud – seda ühendust ei lõhuta ära – see jääb Minuga, jääb Minule alles. Sügav ja pinna pealne tõde.
Igavikulises plaanis jääb alles ja seda ei ole võimalik ära lõhkuda. Pinna pealsem, kuid seda sügavam on tõde, et inimene ise valib, kellega ta ühenduse loob ja kellega ta seda alles hoiab – see, et rollide nimed ja ühine aeg seob, ei tähenda, et ühendus oleks loodud ja seda tahetakse alles hoida. Maa peal elamine ei tähenda, et elatakse aja võimaluste järgi – inimene elab oma teadmiste, tahtmiste ja vajaduste järgi.
Maailm ei ole hirmus koht – selle väite jaoks ei ole informatsiooni – on olemas vastupidist kinnitav informatsioon. Äng – Maailmavalu – informatsiooni raskus. Kui suur on seoste ja nägemise ulatus – kui sügavale ja kui kaugele see jätkub. Üks asi viib teiseni – liblika tiivalöök põhjustab tormi teisel pool Maakera. Mina ei saa, midagi teha – Mina saan sellest osa. Olen kübe – teiste valed, manipulatsioonid, mängud puudutavad. Pimedust on rohkem, kui valgust.
Pimedus ei ütle välja, et tema on tume – pimedus lubab ja tõotab seda, mida valguses ei ole ega saa. Pimedus jätab varju selle, mida näidata ei taheta, mida näha ei valita. Pimeduse valinuna saab olla nii nagu oldaks seal, selles ja sellisena, millest räägitakse ja mida näidatakse – pimeduses ei ole näha enese jalgade poolt jäetud jälgi – seega jääb varju ja teadmatuks see, kellena tegelikult ollakse ja kus tegelikult seistakse.
Ellujäämise režiim tähendab, et inimene talub osaks saavat vägivalda ja kohaneb sellega – see on ise enda minimeerimine – närvisüsteem ei kirjelda toimuvat ega näita aset leidva suurust ja seoseid, vaid tegeleb elus olemisega – pinna pealne hingamine, tundesõnumeid ei avata, sügavustesse ei laskuta – ei vaadata seda, mida tähendab, mis kaasneb, mis on tegelikkus – peamine on ühendus ja selle alles olemine. On surmahirm.
Siis, kui aktiivne vägivald on möödas, inimene on lahkunud vägivalda kasutavast kohast ja inimene on teadlik sellest, mis sai tema osaks – tema ise ei põhjustanud – tema osales, teine ise valis – teise osa loos - teise informatsiooni töötlus ja edastus - teise eesmärk vältida, lõpetada, takistada, tagada, kogeda – endale, enda pärast, enda jaoks.
Senikaua, kuni närvisüsteem peab Maailma hirmsaks ja eluohtlikuks kohaks – elab inimene edasi nii nagu vägivald on tema elu vahetu osa – toimub, leiab aset, kohe juhtub, vaikus on võimaluse puudus, eksitus – seda suurem on ärevus, kui näib, kui paistab, kui tundus, kui on vaikus.
Siis, kui inimene ei ole aktiivselt oma Mina tõestamas, et eneses ja enesega toimuvat edastada – et ärge tehke, lõpetage ära, Minul on halb, siis see ei muuda tema sõnumit iseendale – Mina tunnen, Mina kogen, Minuga toimub = Minule tehakse, Mina kogen kõike seda, sest Minu vastu tehakse. Teine tahab, et Mina kogeksin, Mina tunneksin ennast, Mina teaksin ennast – sellisena/ sel moel.
Mind tahetakse ära kaotada, Minu olemas olemist ei tunnistata, Mind nimetatakse valeks, ebanormaalseks – Mina ei saa olla Mina = Mind ei ole.
Inimese teadlikkus on tabanud ära rollide Maailma mustri, kuid ta ei oska seda endale ära seletada – inimest surutakse/ kistakse/ sunnitakse/ nimetatakse rolli, et keegi teine saaks enesele vajaminevat, enesele vajamineval moel.
Rollide Maailma mängud ei tähenda, et inimene ära kaoks või tema oleks vale – see, mida tema kogeb, on elu nii nagu mäng oleks ainus tegelikkus, kuigi tegelikult ühendatakse kaks ja tahetakse/ väidetakse, et mäng, olgu reaalsuses tõeks saanuna, on ainus ja õige.
Enese kaotuse kogemus ja enese valena kogemine tähendab teist tasandit ja teist reaalsust, enese tasandi ja reaalsusega ühel ja samal ajal ja samas kohas. Selle mõistmise avamine tähendab enese avaramat teadlikkust – Mina, millisena, kus, millistes piirides, milliste väärtushinnangute ja põhi mõtetega – Mina, teisest, eraldi, tervikuna – teise Maailm kuulub temale – see ei ole Minu ega Mina ega Minuga sama.
Elu, vägivaldses keskkonnas, jätab oma jäljed ja toob kaasa muutused – see tähendab ebakõlade tajumist, kuid ei nende sõnastamise võimet – sisemine kompass näitab tasakaalust väljas olevat, kuid ta ei anna juurde seletust ja kindlust, sest ühine on üles ehitatud vägivallale ja vähendamisele – sealses ei ole seda, mis annaks tuge ja tooks kaasa selguse.
Nimetused, tähendused, seletused on endiselt sellised, mis õigustavad, põhjendavad osaks saanu/ osaks saava legaalsust, mööda pääsmatust, vältimatust, kohustuslikkust, õiguspärasust ning osutavad ka vastutava suuna – Sina ise, Sinu enda pärast, Sinule oli paras – Sina tegid, olid – Sina vastutad = Sinul ei ole õigust kaevata, abi oodata, pääseda = Sina olid – Sina oled – Sina jääd.
Siis, kui olla suhtes, kus vägivaldne sõnumi edastus ja kohtlemine olid tavalised, siis uus periood – teine ei trambi, ei karju, ei lõhu, ei löö, ei solva, seniste sõnade/ väljenditega enam – kuid teine ütleb rahuliku(ma)lt, väsinult, pahuralt, sama sisulisi lauseid – Minule tehakse halba, Mind nähakse halvana, Minuga ei arvestata, Mina olen vale, Mina pean, sest muidu koheldakse Mind halvasti = Mina olen Ohver.
Kui siis, küsida üle ja anda informatsiooni juurde – Sina töötlesid piiratut, piiratult, enesega piirnevat – tundeid vastu võttes, neid kogedes ja väljendades, kuid ei nende sõnumeid avanuna. Vaata laiemalt, vaata teise poole pealt. Kui siis teine keeldub, vaikib, eemaldub, võib ka öelda, et sain aru, ei ole enam vaja rääkida, siis oma olemuselt on see sama taktika nagu avaliku vägivalla, aktiivse vähendamise ja manipulatsiooni kasutamine.
See ei aita närvisüsteemil rahuneda ega ennast turvaliselt tunda. Teise sõnumites on sama sisu, kui aktiivsel perioodil – ühendus ei ole turvaline ega tugev ja seda ei tugevdata, sest teine on eraldi, hoiab ja näeb ennast eraldi olevana – temal on paha ühes olla – temale tehakse, selle sees, liiga – temal tuleb ennast kaitsta.
Teine ei võta vastutust eneses/ enesega toimunu/ toimuva eest - et Mina ise – miks, kuidas. Endiselt on ta sulgunud, suletud, ei näita mõistmist, ei arutle – ei ava ega töötle informatsiooni. Ei ole selge, mida ta tegelikult mõtleb, kuhu on jõudnud, millest aru saanud. Seega ta ei ole ega saa olla turvaline.
Aktiivse vägivalla periood on see, kui inimese kaitsemehhanism aktiveerub/ töötab täiel tuuril. Inimene on harjunud, ennast, vaikuse ja rahu ajal välja lülitama ja lõõgastuma, kuid nüüd on elule ohtlik sisu vaikuse ja rahu ajal – süsteem on segaduses. Kuna harjumus on olnud välja lülitada – siis seega inimene kohtab, temale edastatut, sügavamalt ja avatumalt - teda on kaitsetult tabatud.
Närvisüsteem aktiveerub - nüüd tuleb karta rahu ja vaikust – siis öeldakse välja sama – Mina teen teisele halba, Mina tahan teisele halba. Ärevus, pinge, paanika, turvatunde puudus – mis siis, et teine ei karju, ei solva, ei naera välja – teise sõnum, teises vormis, on sama.
Minul ei ole Sinuga turvaline – Sina ja Sinu poolt kasutatav ei ole meie suhtele hea - Sinu otsus ei põhine kogu lool. Sinu vaikimine, eraldatus, eraldamine, justkui Minuga/ olukorraga/ vajalikuga/ kohustusega nõustumine – näitab Sind Ohvrina ja Mind süüdlasena = Mina vastutan Sinule osaks saava eest.
Sina, oma käitumisega/ valikutega/ väljendustega ei lükka seda ümber. Vastupidi – Sinust välja paistev ja Sinu poolt tehtav kinnitab Sinu Ohvriks olemist. Sina jätad olukorra nii nagu see on. Sina ei võta enda eest vastutust – Sina ei näita ega räägi seda välja. Sinu Ohvriks olemine tähendab väidet - Mina ei saa midagi teha – Minust ei sõltu mitte midagi – Minu vastu tehakse.
See on passiivne agressiivsus = Sina elad elu, mida Sina ei ole endale valinud, millega Sina nõus/ rahul ei ole. Sinu lahendus on näidata rahulolematust – toimub varjatud ja moonutatud sõnumi edastus – lapse tasand, kuid ei suure ja vastutust võtnud inimese oma – Tee, mida Sina tahad, õigeks pead = Sina vastutad = Mina talun osaks saavat = Mina olen vähem = Mina olen Ohver.
Ühine peaks olema kaks võrdset, kes hoiavad ja vastutavad enese poolt loodu eest. Ohver ei võta vastutust - tema jätab selle Süüdlasele. Lapse positsioon - Minu jaoks ollakse, Mina kasutan - siis, kui ei sobi, siis protesteerin ja ütlen, et ei puutu Minusse, Mina ei teinud - Minule tehti, Minu vastu oldi = Mina olen vaba, Mind ei kohustata tegelema sellega, mis ei ole Minu ülesanne.
Ühine, mis ei tähenda kõiges ühist ja sama. Selline elu ja olu ei ole Minu jaoks turvaline – Minu närvisüsteem on ärevil ja ohtu kuulutav/ nägev – möödunu – Vanem väljendas samal moel vastumeelsust, raskust, häiritust, vale elu – tema nägi süüd Minus ja lahendust Minust eraldi olemises, Minu välja jätmises, Minu vägivaldses kohtlemises.
Vanema poolt loodu kuulus temale - tema tõmbas piiri sinna, kus oli tema - tema tõmbas piiri selle ette, kes häiris teda - Mina ei olnud loonud, Mina ei olnud panustanud - Mina olin valesti kasutanud ja valel moel olnud - Minul ei olnud õigust temale kuuluvale - last ei saanud ta, füüsiliselt, välja jätta, kuid ta sai oma sõnumi teatavaks teha.
See, siin ja nüüd, on Minu enda poolt loodu ja alles hoitu – siis, kui kahe inimese ühendatus muutus ei ole võimalik ja Mina tõmban piiri teise ette – siis astun Mina ju ise enda poolt loodust välja – kuid see on ka Minu elu ja Minu koht – kuid siis Ma lõpetan ju senise ja peaksin valima teise tee – kuid siis ei ju ole enam Meie-t, sest Mina olen üksinda ja eraldi – aus üksindus on elule tervem, kui üksindus ühises, mis olen olnud ka Mina.
Ühine tähendab ühendatust/ ühes olemist/ ühes jagamist, kuid see ei kaota Mind ära - ühine on võimalus, kuidas luua enda jaoks koht, milles on teatud võimalused ja kohustused - siis, kui see ei ole enam koht, kus on võimalik olla aus, vaba, kooskõlas, tasakaalus, edasi kasvav, enamat loov - siis ei ole see koht, mida alles hoida.
Rollide nimetused ei tähenda vanglat ja vangis olemist - rollide nimetused on võimalus, mida saab kasutada, kuid mida ei pea endale valima - inimesega ollakse koos, inimesena ollakse koos - see on alus, millele toetuda - Mina valin, Sind, inimesena - Sina valid, Mind, inimesena - kas see on tõsi või on see vale.
Vale, valetamise eest tuleb maksta - uskudes inimestel põhineva suhte olemas olemisse, kuid kogedes ja nähes, inimesena, üksindust, külmetamist, hüljatust - tuleb tunnistada tõde ja lahku astuda, tuleb selg keerata ja ära minna - Mina ei petnud, ei vedanud alt - Mina ei saa üksinda luua ja hoida seda, kus teist ei ole/ kuhu teine ei vali tulla.
Marianne
21.10. 2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar