Inimese puhul räägitakse haavadest – hinge ja keha haavadest, mida, väidetavalt, parandavad rohud ja aeg. Siis räägitakse traumadest, mis on, kuid mis ei parane, sest neile ei ole rohtu. Siis räägitakse, et inimese valikud lähtuvad lapsepõlves kogetud traumadest – muidu ei oleks, kuid selle või tolle kogemuse pärast on, teeb, tunneb, usub, vajab.
Füüsiline trauma on kaastunnet äratav ja reageerima panev automaatne instinkt – tuleb abi otsida, tuleb ära parandada, tuleb aidata, tuleb lohutada, tuleb kaitsta. Füüsiline trauma on silmaga nähtav ja seda ei pea ära tõestama. Veri, lõige, murd – haavade parandamise jaoks on õpetused ja pädevad inimesed/ institutsioonid olemas. Kõik toimib inimesega toimunut silmas pidades, inimese jaoks olemas olles.
Oma olemuselt on turvatunde kaotus samasugune energeetiline haav, kui verine lõige, füüsilist valu tekitav murd. Kuid, kuna seda palja silmaga ei nähta, siis ei peeta seda tõsiseks ega inimese elule ohtlikuks. Vastupidi – sageli väidetakse see välja mõeldiseks, üle pingutuseks, kapriisiks, teisi koormavaks, teist süüdistavaks.
Turvatunde kaotus tähendab informatsiooni, mida ei saa olematuks teha - midagi kindlat on tehtud, öeldud, välja näidatud – see on fakt. Hirm, ärevus, paanika, kaotus, kurbus, valu, viha, solvumine – energeetiline foon, infoga kaasnevad sõnumid – inimene on haavatud, haiget saanud, ehmatanud – ta vajab abi, toetust, lohutust, parandust – kohest peatust ja kohest, teema kohast, lahendust.
Oma olemuselt on turvatunde kaotus haav – tühi auk, haigutav vahe – see Maailm, mis seni oli tervik, on nüüd mingist kohast katki. Last ümbritsevas infoväljas toimus muutus – üks fail kaotas kehtivuse – senine ei pea enam paika, sest olemas on informatsioon selle kohta, mis ja kuidas leidis aset – laps sai haiget, laps koges valu, hülgamist, üksindust, vägivalda, hirmu, negatiivsust.
Turvatunde kaotus tähendab ühte kindlat informatsiooni, mis muudab senist – lapse eluolu oli turvaline, kuid siis koges laps valu, ehmatust – lapse jaoks oluline ja turvaline inimene tegi, midagi sellist, mis andis selle inimese ja tema-lapse suhte kohta, midagi olulist teada – too ei arvesta lapsega, too on võimeline lapsele haiget/ halba tegema/ tahtma.
Kuna muutus toimus lapse infoväljas, siis peab laps kirjutama ise endale uue faili, mis oleks tõsi – laps peab koostama fali, mis peaks tema olemise turvaliseks tegema – ümbritseva ära parandama nii, et katkine koht ei oleks enam katkenud ühendus, vaid terviklik ühendatus kõige ülejäänuga.
Selle jaoks, et see fail saaks õige – peab laps teadma ja nägema enamat – ta peab oskama ise endale ära seletada, mis temaga toimus, et tema reageeris, miks ja kuidas tema sai haiget/ ehmatas/ hirmu tundis, mida ja miks teine tegi, et laps sel moel reageeris.
Laps peab saama uue informatsiooni – mis annab temale teada, et teda ümbritsev on tema jaoks turvaline – sinna käib ka see, et teine mõistab lapsele osaks saanut – teine annab teada, et tema enam ei tee – tema ei taha lapsele haiget teha = ei oleks teinud, kui teadnuks tagajärge = tema tahab seda sammu olematuks teha – lapse valu, ehmatuse/ hirmu ära hoida.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas tähendab tagajärjele osutamine solvumist, süüdistamist, häbi – inimene tahab oma sammu ära kaotada, selle teiseks nimetada, selle teise mälust ära kustutada, et kaotada enesega seos – et Mind ei vaadataks, et Minu kohta ei teataks, et Mind ei koheldaks – enese Mina on tähtsam, kui teisele osaks saanu – enese turvatunne ületab teise oma – seega ei saa laps endale vajaminevat informatsiooni.
Väikesel lapsel, kellel puuduvad mõisted ja põhjus-tagajärg seoste kohta arusaam – selgitab ise endale, enese aja teadlikkuse järgi, mis ja kuidas leidis aset. Ta kasutab selleks enesega samas olevat ja temale edastatavat informatsiooni – kellegi teise reageeringuid, seletusi, väljendusi, hääle tooni, keha keelt, tähelepanu.
Kuid see on pealispind, sest samal ajal, kui laps on väikene inimene, on avatud tema vaimne taju – ta tajub ära ennast ümbritseva Maailma tegelikkuse – ta teab, kogeb ja näeb seda, mida sõnadesse ei panda, kuid ta elab samal ajal paraleelset elu, nii nagu teisedki.
Last ümbritsev toimib varju jääva alusel, kuid teeb seda nii nagu seda ei oleks – inimesed käituvad, valivad, väljenduvad enese sisemusse jääva tõukel, kuid nad jätavad selle tõsiasja kõrvale ja loovad pealispinnal uued seosed, seletused, põhjused, tagajärjed, mis õigustavad nende valikuid ja väljendusi, kuid mis rikuvad ühises tasakaalu ja ületavad, kellegi teise piire.
Vägivaldne ja vähendav keskkond tähendab traumat, trauma järel, ilma, et oleks aega, oskust, võimalust, tuge - enese tunnetest, enese sees toimuvast välja ujuda, ära paraneda. Viibimine samas keskkonnas, kus kordub – viibimine sama inimese kõrval, kes kordab – oma olemuselt ühte ja seda sama, lisab järgmised kogemused – turvatunnet kindlustavate failide kaotused, ülekirjutamised, asendamised – haav suureneb, see ei saa paraneda.
Inimlapse närvisüsteem on pidevas häireseisundis – kuigi sellest saab tulla tundetus, sarkasm, enese lõhkumine, enese tühiseks pidamine, loo ümber keeramine - on selle tegevuse taustal haav, millest järgnevate kogemuste kuhjumise tagajärjel saab üle elu suurune haav – lapse turvatunde jaoks vajaminevat informatsiooni ei ole olemas – see on temale kätte saamatu.
On normaalne ja eluterve, kui ehmatanud, hirmu tundud, valu kogenud last lohutatakse, hoitakse, talle informatsiooni antakse. Tema energeetilist haava parandatakse – Sina oled, nüüd, turvalises kohas, see ja see on turvaline, Mina olen turvaline, nii ja sel moel on turvaline – Sina saad sellele toetuda, siin oled Sina hoitud – Mina olen Sinuga.
On selge, et enese alguses, annab laps selgelt ja koheselt teada, kui tema on, midagi ehmatavat kogenud, teada saanud. On selge, et ta jätkab enesega toimunu kohta info edastust nii nagu teda õpetatakse seda tegema – vägivaldses keskkonnas tähendab see vaikimist, enese vaigistamist, enesele osaks saanu vähendamist, ümber muutmist, kellegi teise tõlgenduse kasutusele võtmist.
On ebaterve ja vägivaldne jätta hirmu ja valu tundnud laps üksinda, pilgata teda, karistada teda selle eest, et ta oma kogemust väljendab, välja ütleb. On kuri tegu lisada raskust, suuremaid haavu tekitavaid infokilde - Sina ise oled süüdi, oled üksinda, oled vale, ole ise – tee ise ennast korda, ära tüüta, ära mõtle välja, ära tee ennast tähtsaks.
On vägivaldse keskkonna reaalsus, et laps, vajades turvatunnet, seda luua ja hoida aitavat informatsiooni – tekitab ümbritsevates raskust, häiritust, probleeme – laps, ise endast rääkides ja enesele, vajaminevat, vajades, teeb teis(t)ele, justkui/ tegelikult/ liialdatuna/ välja mõelduna, liiga – teis(t)e elu, temaga koos, on halb/ halvem.
Üle elu suurune valik – kas Mina või Mina. Kas Mina olen, endast ausana teada andes või Mina olen teise jaoks Hea/ Tubli/ Õige = Mina ei riku teise elu ära/ ei tee teisele haiget-halba, sest muidu olen Mina Vale = siis on õigus Mind karistada, välja jätta, minema saata, Minule haiget teha.
Kumma võimaluse Mina valin – haiget saanud ja turvatundeta lapse, kes on üksinda või lapse, kes, jätkuvalt, kogeb turvatunde kaotust, kui üksinda jätmist, sest on koos sellega, kes seda põhjustab. Kumb hirm on tapvam – kumb surm on hirmsam.
Elades, ja olles vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, on üks asi kindel – baasturvatunde taastamiseks vajaminevat informatsiooni ei ole saadaval. See turvatunne, mis on võimalik, on kahe vägivalla kogemuse vahele jääv aeg – siis on turvalisem – siis ei ole vähendav ja tegelikkusest teada andev informatsioon aktiivne – siis, näiliselt, on rahulik argipäev.
Kuid see ei tähenda, et lapse närvisüsteem saaks puhata – tegelik tõde – vägivaldses keskkonnas elav laps ei ole kunagi täiesti vaba, lõõgastunud, rahus – midagi on temas endiselt valvel ja valmis reageerima – ennast vaigistavalt, ennast kustutavalt – laps kardab vale olla, valesti teha, valesti vastata = ta ei tea, kunagi, ette, mis ja kuidas, tema puhul/ tema elus, saab vale olla, valesti minna.
Vägivallal on mitu tasandit ja mitu nägu – midagi sellest on talutavam, midagi mitte. Küsitakse ja imestatakse – miks talutakse, miks lepitakse, miks ära ei minda, miks ei keelata, miks abi ei otsita – miks lastakse jätkuda.
Pikaajalise vägivallaga harjutakse - see tegevus, mis vägivallaga koheldu osaks saab, teod, mis tema vastu tehakse ja need sõnad, mis talle öeldakse, ei ole pahim – vaid see teadmine, et kes seda teeb ja miks seda teeb ja kuidas seda teeb, on informatsioon, mille ees laps vangub – vangub, kuid jääb samasse ja võtab osaks saava vastu, sest teisel on selliseks käitumiseks õigus, põhjus.
Suletud keskkond – ära ei saa minna = Mina pean taluma. Hoolimatust, ükskõiksust, tähelepanu kaotust on raskem taluda, kui pihta suunatud viha, raevu, sarkasmi, vähendamist, löömist – Sina rikkusid Minu elu ära/ Sina ei lase Minul rahus elada/ kas Sinul häbi ei ole/ oled nüüd rahul = Mind ei taheta/ Mind ei peaks olemas olema, Minu Ema/ Isa ei taha Mind, Mina ei tohi selles kohas olla – saan olla ainult siis, kui selleks on luba – muidu pean ära minema, üksinda olema.
Laps, vägivalla ja vähendamisega kohutudes, elab tema poole suunatud info väljas – sõnad on valusad, haiget tegevad, hirmutavad – KUID – kuna selline tegevus on vägivaldses keskkonnas kasutusel olev tehnika, siis need sõnad ja nendes sisalduv on teise tegevusega kaasnev – teise tegevus, jätkuv kordumine, on see, mis leiab aset ja millest ei pääse – sõnad, teod, liigutused, pilgud, hääl on selle tehnika osad.
Kuna vanem last ära ei saada, lapsega on, lapse jaoks on – siis see, mis aset leiab, on vaimne ja füüsiline vägivald ja vähendamine, mida ära ei lõpetata – sellest saab selle suhte normaalsus, sest see on selle keskkonna normaalsus – muster, mida mõlemad osapooled järgivad.
Energeetiline haav on infovälja katkenud ühendus – omal moel on see katkestatud ühendus, sest laps ei taha faili kirjutada nii nagu see oli ja on – laps ei taha tunnistada tõeks seda, mis muudab tema Maailma ja enese Mina pilti. Laps ootab uue faili kirjutamisega – selle asemel proovib ta taastada vana, selle asemel üritab ta kirjutada uut, mis ei sisalda teada saadut, kuid see peab sisaldama kogemust kummutavat.
Tunde reaktsioonid – Mina Ei – Mina ei talu, Mina ei taha teada, Mina ei saanud aru, Mina eksisin, Mina ei nõustu – tähendavad, automaatset, informatsioonist eemale põrkumist, selle eemale tõukamist, sellest mööda vaatamist, selle asendamist, selle ülekirjutamist.
See tähendab, et laps ei astu edasi – ta jääb sellesse kohta pidama. Omal moel aitavad teda, seda teha, füüsilised reaktsioonid, mis annavad lapsele tegevuse ja väljenduse – hirm, viha, häbi, valu – kuhjunud tunded loovad segase seisundi, mida saadab lühis, sundreaktsioon. Ülepinge.
Selle jaoks, et laps saaks enesele teatavaks saanud informatsiooni avada, seda töötlema hakata, on tal vaja rahu, turvalist aega ja kohta ning ka seda, kes annaks temale teada, mis ja kuidas tehti, sai olema – mis ja kuidas on see, mida/ kuidas ei tohi lapse vastu teha, mida ei ole õige lapsele öelda/ lapselt nõuda – lapsel on vaja teadlikumat inimest, kui tema ise seda on – lapsel on vaja seda informatsiooni, mis seletab ära, mida laps saab kasutada, millele laps saab toetuda.
Vägivaldses keskkonnas kasutusel olev ja kasutusse antav informatsioon õpetab, et lapsele osaks saanu oli õige ja paras – laps pidigi haiget saama, valu kogema, karistust tundma – laps tegi, oli, on sel moel, et teda pidigi sellisel viisil kohtlema – laps ise on põhjus, miks tema osaks sai selline tagajärg.
Järjekindlalt, mitmel viisil üle kinnitatud info jääb lapse kasutusse – see on tema baas, millele tema toetub. Mina pilt, mille hoiavad alles Mina kogemused – Mina olin, Mina tegin = Minuga tehti, Minule vastati – Minu enda pärast, sellisena, sel moel. Vahel Mina ise ei teinud seda, mida ja kuidas tegin – kuid teine teadis, mida ja kuidas olin Mina teinud. Seega on lapse elu paika pandud – kuna tema, iseendana, on olemas, siis tema elu jääb sellisena olema.
Selle jaoks, et avada informatsioon ja vaadata seda üle, on vaja rahu ja turvatunnet – laps, kelle närvisüsteem on, pidevalt, üle erutatud ja üle reageerimas, ennast tasa lülitamas – see laps vajab leevendavat, lõdvestavat, vallandavat tegevust, väljendust, abivahendit, päästikut – see, mille peale saab/ tohib/ tuleb reageerida – see, mida saab kasutada – see, millega saab asendada, üle kirjutada.
Väga raske on parandada oma haava, millega seondub nii palju, nii erinevat – inimlaps, kelle elu koosneb haavadest ja valedest lahendustest, tegeleb kõige selle muuga, mis on kaasnenud/ järgnenud, kuid ei sellega, mis on haava põhjus – info teise inimese ja lapse-selle teise suhte kohta.
Minu Ema ei ole turvaline - Minul ei ole Oma Emaga turvaline - Minu Ema teeb Minule haiget - Minu Ema ei anna Minule vajaminevat informatsiooni – Minu Ema ei kahetse – tema tegudele ja valikutele on olemas põhjus – Mina = temaga koos olles Mina ise põhjustan endale osaks saava – Ema ei taha/ ei saa Mind teisiti kohelda.
Kafkalik olukord – Lapsel on Ema – laps vajab turvatunnet – Laps ootab seda oma Emalt – Ema käitumine/ valikud annavad teada, et lapse elu ei ole Emaga koos turvaline. Laps on seotud Oma Emaga – laps vajab, et tema Ema täidaks oma rolli – tagaks lapse turvatunde. See, rollide põhi, on põhjus, miks laps pöördub, ikka ja jälle, Ema poole ja, miks laps ootab, oma Emalt, lapse turvatundega arvestamist/ selle taastamist.
Ema rollis olev inimene ei ole selleks võimeline, enese kasutuses olevate lahenduste/ tehnikate tõtt – vanem kasutab last vahendina, et ise ennast ventileerida, filtreerida, rahuldada – laps elu, sel moel valiva vanemaga, ei ole kunagi turvaline – mingil hetkel jõuab iga ühes olemine sellisesse punkti, kus vanem pöördub lapse vastu, kasutab teda ära, laseb temast lahti – rollide ühendus katkeb, muutub, teiseneb – inimene kohtub inimesega.
Vaja on suurt tugevust ja kogu loo mõistmist, et laps saaks ära teha selle sammu, mis toob tema ellu rahu – tema peab lõpetama ühenduse, lõdvendama sidet oma Emaga – eemale, kaugemale, üldse ära.
Mina ei hoia, enam, Sinust kinni – Mina olin ja olen piisav – Sina valisid Mind kasutada, kuid ei Minuga koos kasvada – Mina olin Sinu, kui sõltlase, kaassõltlane.
Mina olen normaalne – Minu infoväli on saanud kahjustada, sest olen elanud/ olnud koos inimesega, kes ei ole olnud vaimselt stabiilne/ täis kasvanud – sellel inimesel olid sõltuvused, mis muutsid tema käitumist – inimene vajas midagi, väljendus kuidagi, sõltus millestki.
Mina ei põhjustanud sellist käitumist - see ei saanud alguse Minust ega see sõltunud Minust, see oli olemas juba enne Mind ja oli olemas ka Minu eemal olles – Mina pidin kohanema, õppima vägivaldses ja vähendavas keskkonnas toime tulema.
Minust sai kaassõltlane, sest Mina sõltusin teisega toimuvast – Mind õpetati teise sõltuvusliku käitumisega arvestama, sellest mööda vaatama, seda õigeks pidama, seda lubama, seda normaalseks tunnistama - Mina ise püüdsin ennetada, minimeerida teise reaalsust, et vältida enesele osaks saavat ja ka selleks, et olla parem sellest Kes Mina, teisega koos olles, olin.
Sõelaga vee kandmine – mõistmine, miks sõltuvuslik seotus kestis - Mina ootasin kaitset selle inimese käest, kelle eest Mina kaitset vajasin – Mina ootasin seda tema käest, sest see oli tema rolliga kaasnev ülesanne – Mina ei saanud seda ülesannet, kellelegi teisele anda. Minul ei olnud õigust/ põhjust/ võimalust, kelleltki teiselt selle ülesande täitmist oodata.
Seega jäi järele vajadus, mida ei täidetud – jäi järele vajadus, kui puudus – midagi eluliselt olulist oli ja jäi puudu, sest elasin, olin keskkonnas/ inimese kõrval, kes kasutas vägivalda, mis tekitas haava Minu ja meid ühendavas infoväljas.
Mina vajasin informatsioon, et Minu elu-olu on turvaline – seega pöördusin teise poole, et ta ei teeks haiget – kohtasin vähendamist, vägivalda, vaigistamist, valeks nimetamist – seega vaikisin, proovisin ise ennast ära parandada.
Olin kuulekas ja suutsin uskuda, et viga on Minus endas - suutsin uskuda, et Mina ei tohi tüli tekitada ega ennast tähtsaks teha – teine on, Minust, Olulisem. Teadsin, et Mina ei tohi olla Vale, et teine ei peaks tegema seda, mis on tema õigus – anda Minule, vägivalda kasutades, teada, et olen rikkunud tema õigusi, temale haiget-liiga teinud, teda süüdistanud, teda laimanud, temale vale tähelepanu pööranud.
Pooleli olevad lood tuleb taandada algusesse – mitte rollidele, vaid inimestele – inimesel on olemas valik – inimene valib enda väljenduse, käitumise, lahendused – inimene saab muuta oma valikut. See informatsioon, mis takistas lapsel iseoma infovälja tervikuks kirjutamast, tuleb vastu võtta ja enese loo osaks teha.
Minu Ema rollis olnud inimene oli võimeline Minule haiget tegema – ta pidas seda enese õiguseks, ta ei kahetsenud seda – ta nimetas selle vajalikuks, välja teenituks.
Minu turvalisus on Minu enda ülesanne – see tähendab, et Mina ise vaatan üle, millised inimesed Minu elust osa saavad ja Minu lähedal olla võivad. See tähendab, et Mina ei oota enese turvalist kohtlemist teiselt – et kas ja kuidas on see, temale, võimalik/ kasulik/ kohustuslik.
Siis, kui enese ette saab piir tõmmatud – Mina harjutan ennast uuel moel mõtlema – tõese informatsiooni alusel ühendusi looma ja alles hoidma. Siis on tavaline, et need, kes ei saa vanal moel, sest nendega ei olda enam vanal moel – et ka enese seest tõuseb näriv küsimus – aga oli ju ka head, aga Sina/ Mina ise – oled/ olen tänamatu.
Tegelikkus – on loomulik, et ühises ja ühes oldud ajas on erinevat – on head ja on halba – on päevi, mil päike paistis ja varjud püsisid paigal, mil ühes sai rääkida ja koos sai midagi tehtud. See, et oli ja sai ka head – on tõestus, et saab, kui tahetakse ja valitakse – on tõestus, et siis, kui valiti haiget teha, vähendada, välja jätta – siis see oli valik – sest taheti sel moel, sest vajati sel viisil, sest peeti õigeks sellisena.
Tõsiasi, millest ei saa mööda vaadata – vägivaldne ja vähendav keskkond tähendab inimesi, kes valisid vägivalla, kes nõustusid sellega, kes toetasid seda, kes tahtsid, et seda kasutataks. Elutervelt mõtlev ja enese turvalisuse eest hea seisev inimene ei vali vägivalda ja vähendamist kasutavaid inimesi enese ellu.
Jah, saab olla kurb, kui melanhoolne ja hirmu tundev – milline karistus järgneb, kui valida ise ennast – see on rollide Maailm, milles elades on kasutusel ennast piirav uskumus – sõnaga – LÄHEDANE – kirjeldatud inimene, kellega peaks olema lähedalt seotud, kes peaks hoolima, kuidas Mina ennast tunnen ja arvestama sellega.
Kuid elu õpetab - aegade teel lähedal seimine tähendab inimesi, kes saavad olla lähedal ja kasutada seda lähedust haiget tegemiseks, vähendamiseks, valetamiseks, manipuleerimiseks. Inimene - ei midagi isiklikku - Just a Buisness - inimene valib = Mina, inimesena, valin.
Marianne
28.10.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar