Mõnigi kord saab tunduda, et inimesel puudub empaatia võime või on ta, lihtsalt, pahatahtlik. Ta ei taha/ ei suuda teise inimese üle rõõmustada/ temale kaasa tunda/ tema asjadest huvitatud olla. Ta ei taha teisele toeks olla/ teist aidata/ teist kuulata. Ta ei taha ühist koos olemist paremaks teha – ta ei taha selles protsessis osaleda, sest ei pea seda vajalikuks ega enese kohustuseks. Justkui tõrge ja jonn oleks teisel ees.
On selge, et selline suutmatus/ tahtmatus/ suundumus toob kaasa kokkupõrkeid – seda nii reaalses elus, kui ka enese tunnetetasandil. Kas Mina olen siis halb inimene? – küsib see, kes ei tunne osa võtmist ega taha teisega seotust, sest tunneb teisiti ja tahab teisiti. Kas Mina ei tähenda siis teisele mitte midagi? – küsib see, kes ootab abi, tahab leida mõistmist, soovib ära kuulamist, vajab ühises muutust.
Lahti harutamata tunnete segadus – informatsioon on kätte saadud, kuid see on jäänud tahaplaanile, sest olulisemad on need tunded, mis sõnumeid tõid. Inimene otsib ja vajab väljundit oma tunnete energiale, selle asemel, et tegelda informatsiooniga. Tunded ei kao ära, sest inimene ei ole sõnumeid lahti harutanud ja seega tema ise tuletab endale meelde, mida tema ise tahab endale öelda. Seega säilib vajadus tunnete energia välja elamiseks ja välja näitamiseks.
Olles olnud, kellegagi koos, on moodustunud selle inimese kohta infofail, mis sisaldab, kokkuvõtvalt, kogetut, teada saadut. Teine teeb nii, käitub nii, räägib nii, reageerib nii, vastab nii, lahendab nii, usub nii, tahab nii, kasutab sellist häält, võtet, sõna, peatub siis, tormab minema siis, läheb blokki siis, muutub vaenulikuks siis, jne.
Sageli on selgeks saanud, et kõiges ja alati ei ole teisega hea koos olla – võib olla, et teine väldib vastutust, põikab üle piiride, ei ole hea meeskonna liige, valib enese, ühise asemel, manipuleerib, valetab, käitub agressiivselt, püüab ja väldib tähelepanu, jne.
See kõik tähendab, et selle inimesega ühises/ ühes olles – peab panustama rohkem, ette arvamatult, üksinda, enese arvelt – teine ei kuula, ei näe, ei arvesta, ei hooli, teeb tahtlikult. Teine peab enese valikuid enese õiguseks. Teine on enese väljendustest sõltuvuses. Teine ei ole võimeline ausat informatsiooni edastama, vastu võtma, kasutama – temal on enese tõed.
See tähendab, et ühine on ühe vastutus – tema hoiab ja reguleerib seda – tema teeb nii, et teisel oleks, temaga koos olles, hea olla – teine ei taha, olgu, olen ise – teine ei osale, olgu, teen ise – teine ei paku kaitset, olgu, otsin/ annan endale ise – teine ütleb, et ei ole armastust väärt, olgu otsin endale väärtust või ei küsi armastust.
Kõike seda nii nagu teine tahaks olla, anda, teha, kuid ei saa – seega ollakse teise asemel, teist oodates – seni kaua üksinda ja ise, kuni teine tuleb ja saab. Kuid teisel on, jätkuvalt, põhjused, miks ja kuidas tema ei saa.
Vahel on see tõsi. Vahel see tundub nii. On selge, et kui inimene on kasvanud üle ja viltu – siis on selle põhjus see, et temal ei ole olnud selget, ausat, tegelikkusel põhinevate piiridega inimest kõrval. Tema kõrval on olnud vaikus ja valed – seal ja selles, kus on väidetud olevat, seal ja selles ei ole oldud – seal ja selles, kus on väidetud mitte olevat, seal ja selles on oldud – pind ei ole pidanud, sein on tulnud vastu.
Inimlaps, kasvades, vajab selgust, korda, kindlust – ebamäärasus ja valed viivad teda eksiteele siis, kui tal endal ei ole sisemist tarkust ja distsipliini. Ta püsib õigetes piirides või püüdleb nende poole siis, kui tema sisemine kompass on töökorras. Kahjuks on vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanud lapse sisemine kompass katki tehtud või on selle töö tõsiselt häiritud – laps ei usalda ega kuula ega tea enese informatsiooni – tema tõde on temaga manipuleeriv mudel.
See inimene, kellele antakse järgi, kellele ei anta õiget informatsiooni, kellele seatakse isiksust ahistavad/ muutvad piirid, kes ei saa tehtud „vigu” parandada, kellele valetatakse, kellega manipuleeritakse – see inimene ei õpi enese piirides püsima ja teis(t)ega, tasakaalu hoidvalt, arvestama.
Inimene ei tea, milles ja kus tema piirid seisnevad – ta teab, kus ja millal tema peab seisma jääma ja taganema – seda siis, kui temale on vastatud vägivalla ja vähendamisega – siis, kui jõudu ei kasutata ja takistusi ei seata, siis ulatub inimene sinna ja sellesse, kuhu tal on võimalik ja vajalik laiuda.
Sellel inimesel puuduvad olulised vajaminevad teadmised ja kogemused – ta ei ole saanud harjutada – õige toetuse saatel ja ausa tagasiside alusel. See on inimene, keda on hüljatud siis, kui tema on vajanud tuge. See on inimene, keda on sunnitud armastama ja austama seda, kes on temaga vägivaldne. See on inimene, kes on elanud vales – tõde on muutuv ega seisa selles, mida ja kuidas räägitakse/ näidatakse.
See, mille üle saab rõõmustada – see, mille saamisel saab teist aidata – see tähendab mingit kindlat tulemust, mille see teine saab endale, kuid mille saamise/ kogemise eest tuleb andjal/ toetajal juurde/ ise maksta.
Minule ei ole vaja seda, mida teine saab/ tahab – kuid Mina pean osalema selles/ käima sellel teekonnal, mille lõpp punkt on tulemus teisele. Miks Mina – mis Mina selle eest saan? Teine saab tähelepanu, tunnustuse, materiaalse vahendi, iseseisvuse – Mind ei tõsteta au sisse, Mind ei tunnustata, Mina ei saa endale juurde, teine ei sõltu enam Minust – Mina ei ole enam oluline.
Siit tulebki arusaam – teine on Minule võlgu/ Mina tegin teise/ Mina olen teisest tähtsam, sest Mina olin targem/ Minul oli rohkem = alles siis, kui Minule tasutakse/ siis, kui Mina saan iseoma tähelepanu/ siis, kui Mina olen tunnustatud = siis, Mina saan enda oma tagasi ja tasakaal on taastatud.
Siit tulevad ka tavalised vägivaldse ja vähendava süsteemi väited – Laps on võlgu/ Laps ise ei ole midagi/ Laps peab vanemat austama = oma võla tasuma. Vanem on andnud lapsele kõik – elu, asjad, toidu, peavarju, riided – see laps, kes vaidleb, jonnib, tahab ja otsustab ise – on tänamatu = laps unustab, kes teda toitis ja kasvatas = lapse väljendused ei ole õiged – laps unustab kõige olulisema – selle, kelleta last ja lapsel ei oleks.
Teekond, teise tulemuseni, tähendab vastupanu – miks Mina/ Minule ei ole seda vaja/ teisel ei ole õigust Mind käsutada/ Mina tahan ise ja vaba olla/ anda, ainult, selle, mis ja kuidas Minule sobib ja siis, kui Minule sobib/ Mina lõpetan siis, kui Mina nii otsustan, enam ei taha, see on Minule raske-kulukas/ teine ei ole Minule sobiv, Minu vastu õige = tema ei arvesta Minuga, sellega Kes Mina olen.
Eluterve inimese puhul tähendab sisemine vastupanu sisemist konflikti - teise vajadus, abi teisele on olulised, kuid teine ei aita ise kaasa, vaid tekitab probleeme lisaks. Teise aitamiseks peab aitaja kohtuma raskuste ja vastukäimistega, mis puudutavad teda isiklikult.
Abi läheb maksma enam, kui tema vastu saab ja kui see õiglane on. Eluterve tahtmine ja vajadus on öelda EI teekonnale - tulemus on hea, kuid see on kaugel - enne tuleb kogeda seda, nille kohta on teada, et see saab osaks.
Inimesi seob ühte rollide paar, kuid kui inimene peab teisele antut võlaks ja vajab, enese osa eest, nähtavat, eraldatut ja kestvat tähelepanu, siis see inimene ei ole selle ühenduse eest vastutust võtnud – ühendus ei ole inimeste tasemel, vaid see on peatunud rollide joonisel.
See tähendab, et inimene on paika pannud – Mina teen seda, panustan sellega – vastu saan selle ja teise. Kuid elu ja reaalsed vajadused/ võimalused ei ole joonisele märgitud – alles teekonnal selgub, et mis ja kuidas leiab aset ja siis selgub ka abivajaduse suurus ja vajamineva moodus ning andja südame avarus.
Kuna kõrval olija näeb pealt, saab osa, on ise osaline, siis on see tema võimalus, mõistes toimuvat ja aru saades inimesest, anda ja aidata inimesele vajamineval hetkel ja temale vajamineval moel, ilma, et sellest sünniks võlga ja igavesti siduvat kohustust.
Rollide suhtes on peidus ka lubadus – Minu Ema/ Isa on Minu jaoks olemas – tema arvestab Minuga – tema tahab, et Minul oleks hea, parem. Seda uskumust soodustab ka vanema rollis oleva inimese väide, mis kõlab uskumust kinnitavalt – Mina tahan Sinule head, Mina armastan Sind, ainult armastuse pärast teen ja olen, Mina olen andnud Sinule kõik.
Inimene, Ema/ Isa rollis – inimese teadlikkus, milline on selle inimese põhi vajaduste tase – Mina garanteerin selle – söögi, riided, peavarju. Sellele juurde saab siis, kui inimesel on hea tuju, võimalus tähelepanu saada – avalikus kohas ollakse parem ja lahkem, kui kodus. Juurde andmine lõpetatakse, kui see endale ei sobi, kui seda endale vaja ei ole, kui vajaminevat tasu ei saa.
Siis, kui lugu läheb isiklikuks – kas ja kuidas see sobib lapsele, mis temale meeldib, mis mitte, millised on lapse ealised/ füüsilised/ psühhilised/ tervislikud vajadused ning kuidas see temale antakse/ tagatakse – kas vajaminev/ nö lubatu antakse rollile või inimesele.
Siis ei saa vanem asjast aru – mida lapsele veel vaja on, miks too rahul ei ole – laps on indiviid, ta ei ole masin, lapsel on oma elu ja tunded – nendega tuleb arvestada. Vanem, kes täidab, piiratuna, rolli, ei taha kuulda ega näha seda, mis ja kuidas ei sobi – temal ei ole ressursse, tahtmist, vajadust enamaks – tema maksimum on täidetud, sageli ka ületatud – tema ei pea enam ega teisiti – lapsel ei ole õigust enamaks = enese tähtsaks tegemiseks - et vanem on kohustatud, kuna roll/ positsioon/ tiitel teda selleks kohustavad.
Rollina saanuna tuleb järgida selle suhte/ suhtluse joonist – olla andjale õige vastus, et kinnitada tolle Mina-sid – Hea, Lahke, Armastav, Töökas, Tubli, Õige, Väärtus, Oluline, Rahaks, Ilus, Tark, jne – tähelepanu vastavus ja selle püsiv kogetavus annavad inimesele vajamineva Minapildi kinnituse ja enesetunde – Mina olen.
See Mina olen on vajadus, sest inimene on juba andnud ja on juba teinud – seega ta juba ootab kiitust, tunnustust, tähelepanu – seega on temal juba puudu. Siit tulebki, et kui reaktsioon – kui tänu ja kummardus – on valed, valesti osutavad ja vaatavad ning veel enam/ teisiti nõudvad – siis rõhub vanem kätte saadule ja osutab endale, kui ära kasutatule – Sina oled kohustatud, sest Mina täitsin oma kohust = täida oma osa – ole oma rollile vastav = Mina juba olin.
Vaimselt piiratud inimene püsib temale mõistetavas – Mina teen = Mina saan – Mina andsin ja olin = Sina said ja nüüd Sina tänad. Mina, inimesena, ei pea – Mina, vanemana, olen kohustatud. See on koht, kus kõlab ähvardus – Mina võtan tagasi/ Mina enam ei anna = siis käitud õigesti, kui tead enese valiku tagajärgi.
Inimlapsele andmine - vanemal on võimalik, teatud piirides, tagada põhiline ja lisaks reaalsest elust lähtuv – lapsega arvestades – lapse huvid, tunded, iga, arusaam – see, kuidas inimene, vanema rollis olevana, seda andmise suurust, kohustust, täpsust näeb ja mõistab, on tema inimesena kasvamise tähis – kuhu ja milleni tema mõistmine on ulatunud.
Milline on sõnum, mille vanem lapsele annab – mis on see, millele tema jääb kindlaks – millal ja mille juures ta peatub – kellena ta last näeb, näitab ja kohtleb. Milles seisneb inimese vastutus või teab ja näeb ta, ainult, enese kohustust – mingil põhjusel peab, muidu ei valiks – laps saab sellest teada.
Vastutus – rolliga seonduvalt – Mina tean, et lapsel ei ole, kedagi teist, kes temale vajamineva annaks ega ole olemas lapsel mingit teist kohta, kus ta enesele vajamineva/ olulise saaks – Mina tahan anda temale turvatunde ja ise olemise vabaduse – Mina olen tema kõrval ja temaga – Mina ei pane teda, tahtlikult, vajama ja paluma, ennast müüma – loobuma sellest, mis on lapsele arenguks ja eluks vajalik – lapse mõõdupuu järgi. Mina olen lapse valinud ja enesega sidunud. On Minu vastutus, et laps ei pea seda kahetsema.
Inimene, kelle vaimne tase on piiratud, ei näe ega mõista enamat. Tema on kinni oma isiku vabaduses – Minu elu - Mina ise – Minu moodi – Minu tingimustel. On tavaline, et inimene ei pea seda valeks/ tasakaalu rikkuvaks, kuigi see põhjustab arusaamatusi, pahurust, häiritust, vastu käimisi. On tavaline, et kuna inimene ei erista seda, põhi mõtet, endast, siis ta ei uuri, kust see alguse sai ja miks tema seda kasutab.
Möödunud aja laps kõndis vanema teekonnal, vanema eesmärgi nimel, vanema elu ja valikute ülesannete täitjana. Sageli pidi laps endast rohkem andma ja vähem vastu saama, üle jõu tegema ja üle vanuse pingutama – olema nii nagu ta oleks juba suurem ja vanem – sellise elu ise endale valinud - vanema asemel, vanema vanemana olla otsustanud.
Oli tavaline, et vanem sundis last tagant, valet ja manipulatsioone kasutades – Sina oled kohustatud – Sinu töö ja tee – Sina oled võlgu – Sina oled suurem ja vanem – Sina pead saama/ tegema ise. Piir, lapse ja temalt oodatu vahelt, kadus ära – last, lapsena, nagu enam ei olnudki – lapsel, enesele ja oma ajale, õigusi ei olnud = kuna tema oli, siis ta oli kohustatud ja sellest kohustusest ta vabaks ei saanud.
Lugu ei olnud selge ega tasakaalus – lapse käest ei küsitud – millal/ milles/ kuidas ta saab – millal/ milles/ kuidas mitte – millal/ milles/ kuidas ta ei taha. Laps pidi tegema ka siis, kui ta teadis, et tema ei õnnestu, temast ei piisa. Laps ei saanud enese tööle vastu tasu, ta ei saanud, ühises olevaid ressursse, enese vajaduste jaoks kasutada, tal ei olnud õigust enesele vajaminevat saada – ta oli vahend, keda kasutati, kelle töö tulemus sai, kellegi teise omaks, kuid, kes ise sai laituse ja karistuse osaliseks, kui hakkas vastu, viilis, väsis, eksis.
Inimene ei kasvatanud inimlast – roll kasvatas rolli. Lapsele ei õpetatud ühist mõistma – ühine on see, millesse kõik annavad oma osa - tegelike võimete, oskuste, mõistmise, ülesannete, ea piirides - ühises on kõik olulised, ühises on tunnustus ja toetus olemas – seda ei pea välja teenima, seda ei saa teisele ära kaotada, sellest ei saa ilma jääda – eksimused saavad võimaluse parandusele – inimene saab näidata enda mõistmist ja kasvamist.
Selle asemel kuulis laps „motiveerivat” kõnet – Sinust ei ole asja/ millegagi Sa hakkama ei saa/ kellesse Sina läinud oled/ oled samasugune nagu too/ parem, kui Sind ei olekski/ Sinuga on alati üks häda/ oled saamatu ja häbiks/ Sind ei ole siia vaja/ Sina ainult tahad, vajad ja nõuad/ teiste peale ei mõtle/ oled isekas/ oma Emaga Sina ei arvesta, jne, jne, jne.
On loogiline, et kui samasugune stiil või suund on kasutusel või samal moel peab teise pärast ja teise jaoks ise endast ära andma, enesele mitte vajalikku tagama, siis lööb vana aja protest välja – ei ole Minu, ei ole Minule. Inimene on, endiselt, lapse tasemel ega ole kõndinud täis kasvanud inimese mõistmiseni.
Suhetes ja kooseludes, mis on oma olemuselt suhtlused, ollakse koos, sest nii peab/ nii on õige, kuid ei olda koos selleks, et tahetakse koos kasvada, koos ühine olla. Teatud moel küll ollakse, kuid siis piirdub see materiaalse ja füüsilisega – maja, auto, lapsed, arved, puhkus, seks – kuid ei vaimsega – välja jääb informatsioon, inimsügavuste ja elu/ olu nüansside kohta – empaatia – teise tajumine ja mõistmine – inimese nägemine ja inimesest aru saamine.
Selle jaoks, et inimest näha ja inimest mõista, tuleb vaatajal ja kogejal olla inimesena, mitte rollina – rollis olijal on ootused ja vajadused, mis ootavad, täpset ja täitvat, vastust rolli partnerilt. Need vajadused ja ootused on inimnäolised ja inimese põhjaga, kuid neil on rollist tulenevad mõjutused sees – Mina pean saama kogeda, sest teine on Minu ... .
Teine on Minu – seega Mina saan – saan täidetud need vajadused, mis on ühises elulised ja olulised, kuid ka need, mis on kaasas möödunust ja ületavad teise piire. Lapse tasandile jäänu ootab ja vajab samasugust kohtlemist nagu tema osaks sai või sellist, mida tema, enese möödunus, ootas ja vajas.
Suure aja suhted – lahendatakse, toimitakse samal moel nagu vanasti, nii nagu harjutud. Samasugune muster nagu lapsepõlvekodus kasutusel oli. Sama muster nagu ise endale leiutati – Mina olen, Mina pean saama kogeda.
Puudub mõistmine – puudu jääb isiklik vastutus – teine annab oma elu aja Minuga koos olemisele/ elamisele – kas Mina hindan seda, kas Mina annan temale sellest teada – kas Mina annan teisele võimaluse elada enese näolist elu – tema vajadused ja väärtused on olulised. Kas Mina tunnistan, et teisel on õigus valida, kuidas ja mil moel ta elab, kellega ta seda teeb – see saan Mina olla, kuid see ei pea Mina olema.
Rollidel põhinevas suhtluses elavad inimesed, ka koos olles, eraldi – on paha või hea, igav või vastumeelne, siis nii on, sest peab ja ollakse kohustatud – teisiti ei saa. Taas üks möödunu pärandus – Laps on Vanema oma/ ilma vanemata ei ole last/ keegi teine teda ei taha – roll liidab partneriga kokku = teist ei valita, teisiti ei valita. Omal moel on see elu, millel ei ole tulevikku – jäädakse kokku, heas ja halvas, sest ollakse Meie.
Mina pean sundusest saab üles ärgata – inimene saab kasvada iseendani – Mina ei pea olema suhtes, kuhu Mind ei taheta ega vajata – Minu oskusi, aega, jõudu, teadmisi, vahendeid küll – kuid ei Mind, inimesena, oma tunnete, vajaduste, teadmistega.
Mina ei pea jääma selle kõrvale, keda peab veenma ja kellele peab tõestama, et Mind tuleb kohelda teist moodi – valu tegemine ei ole armastus, hoolimatus ei ole kiindumus, arvestamata jätmine ei ole kvaliteetne ühes olemine – see on teise valik, millega Mina ei pea leppima, seda ainsaks võimalikuks vormiks uskuma. Minul on õigus valida – on Minu enda vastutus, kuidas Mina oma elu elan – see on Minu aeg ja Minu teekond.
Siis, kui öelda välja - Mina ei ole nõus vanal moel, Mina tahan teist moodi ja teistsugusena, sest Mina olen teistmoodi - siis tuuakse välja hea, mis peab korvama halva - Mina olen Sinusse panustanud, Sina ei ole ilma Minuta keegi, Mina tegin Sinu - Sinul ei ole õigust ennast valida. Sina oled Minu tulemus - Mina ei ole nõus kaotama, Halb olema - Sina ei tohi seda Minule teha.
See tulemus ja kogemus, mis tekitab omaniku/ omandi vaidlusi, on tegelikult järgmise valiku tegemise koht ja hetkeline peatus – oluline on teekond. Matemaatikas tähistatakse see sirge joonega, punktist A punkti B. Lihtsalt üks, katkematu, joon, ei midagi muud - ei kogemusi ega tegelikkust edasi andvat.
Elus ei ole, täpselt teada, millisest punktist liikuma hakatakse ega ole teada ka see, kuhu välja jõutakse. Just see on põhjus, miks sammud, kogemused, lahendused, valikud, teekonnal, on olulised – see on koht, kus ollakse reaalselt elu elamas ja kogemas ning ise ennast nähtavaks tegemas.
Inimesele lisaks antu on üks osa tervikust, kuid see ei tee ega tähista tema teekonda - see oli midagi, mida tema sai kasutada, mille abil sai enamat luua - sama asja, teo, summa, võimaluse saab, kellegi teise jaoks teha, heaks anda, kuid siis tuleb tulemus teine ja teistmoodi - siis ei ole see sama - teekonnad on inimese näolised, neid ei saa omistada sellele, kes nendel ei kõndinud ega sinna oma samme jätnud - käe ulatamine ja võimaluse andmine ei tähenda, et tehti samm, inimese eest ära.
See on põhjus, miks inimesed, kes ei ole ise kõndinud, ei ole ise kogenud, ei ole ise lahendanud, ei ole ise mõistnud - ei ole jõudnud teadmisteni, mida nemad ei ole omandanud. Emad saavad teha lapse eest ära selle, mis on nende oskused ja võimed - see on selle inimese teekond. Laps, kes sai võimaluse mitte teha ja mitte õppida - ei pidanud sellega nõustuma - oli tema valik mitte õppida - vanem ei teinud lapse eest samme ära = laps ei omandanud oskust ega harjumust.
Rollide Maailmas on oluline kogemine, kui kohal olemine – Mina olen – see tähendab juba vaja oleva tulemuse kätte saamist - vaja on kindlust, ühesena olemist, turvatunnet. Kuid iga teekond tähendab muutusi ja ette arvamatust – vägivaldses ja vähendavas Maailmas tähendab see seda, et inimene saab oma Minast ilma jääda, ta saab selle kaotada, see saadakse temalt ära võtta, tal tuleb selle nimel pingutada, millegagi maksta ja arusaamatut/ enesele mitte vajalikku teha.
Üks ja seesama muster – vanem tahtis pidavat tulemust - Mina olen olemist - kuid ta vastustas teekonna, millel laps ise õpib mõistma ja arvestama, mitte ei tee seda, arusaamatutel alustel ja vastuolulistel põhjustel. Laps tahab tulemust - Mina olen - kuid vastustab teekonna – Mina juba olen, Mind ei tohi muuta, kohustada – Mina pean saama, oma elu, iseendaks jäädes - ise valida ja iseenda viisil elada.
Inimene, kes vastustab piirid ja kohustused, on laps, kes on suunatud ise olemisele ja senise lõhkumisele – temal ei ole hea, temaga ei arvestata, tema vajab muutust. Sellesse etappi kinni jäädes – saavutamata vajaminevat, püsivalt – jätkab inimene nii nagu ta oleks endiselt laps – tal saavad olla suure aja kohustused ja iseoma valikud, kuid siis, kui temalt oodatakse, vajatakse rohkem, kui ta nõus andma/ taluma on – siis ta hakkab vastu ja vajab Mina kinnitust – enese põhja, millele toetuda ja, millelt Maailmaga kohtuda.
See põhi on lapse aja teadlikkus ja mõistmine - seal ei ole suure inimese vastutust ja taluvust - suur on oma elu ise endale valinud ja kokku seadnud - laps ei ole, lapse valikud on tehtud tema eest, lapse elu on suurte poolt kokku pandud raamides ja paika pandud sisuga.
Täis kasvamata jäänud inimene vaidlustab vanema rolliga seonduvad ülesanded ja kohustused - need on need samad, milleks teda vanasti kohustati - siis, kui tema varasem Mina olen enam ei kehtinud, sest vanem oli, ühepoolselt, muutnud lepingut - lapsest oli saanud see Mina, keda oli õigus kohustada, sundida, tööd tegema panna ja ka vanema ülesandeid täitma saata - igavus, raskus, jõuetus, oskamatus, vaba ja isikliku aja puudus, Mina õigusi ei olnud.
Teekonna vastustamine kaasneb elamisega keskkonnas, kus inimesesse suhtumine muutub ja tema senised/ temaga seni ühendatud võimalused kaotatakse – on elu piiratud teadlikkuses – on lapse tasand – on emotsionaalne ebastabiilsus ja küpsematus – iseoma informatsiooni edastavate tunnete talumise võimet ei ole – inimene käivitub ja vajab lahendust/ väljendust koheselt - Mina karje ja Mina vastupanu, Mina kaotuse hirm, kui surma kogemus.
Inimese vaimne küpsematus väljendub valitud lahendustes - selgeks on õpitud manipulatsioonid, kuidas saavutada enesele vajaminev – lugude ümber pööramised, teise tasalülitamised, tähelepanu teisale/ teisele juhtimine, vaikimisega piinamine, vaimne ja füüsiline vägivald – mängud energiaga – teise kasutamine enese maandamiseks ja rahuldamiseks.
Kõik see - Mina olen - kogemuse saamiseks ja alal hoidmiseks. Jätkuv Mina kriis - informatsioon ja kohtlemine aitasid selle seose loomisele kaasa - Mina olen, siis Mind hoitakse - Mina olen, siis Mind ei hoita - Mina tõestan ära, et Mina olen see, keda tuleb hoida, tunnustada, austada, heaks pidada, õigeks tunnistada, valedest/ rasketest kohustustest vabastada jne.
Ajas on toimunud nihe - inimene kasutab enese poolt valitud/ kasutatud lahendustega pikitud protsessi, et saavutada tulemus - keemiline muutus ajus toob kaasa kõike haarava mõnu - see seik toob kaasa olukordade ära kasutamise ja juurde loomisi - inimene armastab teekonda, sest see pikendab ja süvendab tema avalikku enese rahuldust.
Marianne
08.10.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar