teisipäev, 30. september 2025

Vundament IV - Mina ei ole ennast võlgu

 


Rollide Maailm keskendub rollidele ja jätab kõrvale selle, mis ei puutu asjasse – loogiline ju. Inimesed ei näe seda valikuna, vaid sissetallatud rajana – teadlikkus magab, sest ennast ja teisi on samastatud rollidega. Mina olen = Mina olen oleva hetke enim tähelepanu saav roll – sellele rollile on olemas partner(id), kes teostavad ja hoiavad ühendust elusana. Aktiivseid rolle võib ja saab olla mitmeid.

Inimesel on rolle, millest ta ei saa lahti – need on sündimise faktiga ja iseenda valikutega kaasnevad rollid. Inimesel on rolle, millest ta vabastatakse – kasvamisega kaovad rollid, mis ei sobi enam vanuseliselt – nende kohta saab öelda Mina olin. Inimene saab omada rolle, mida ei ole võimalik teostada, kuna puudub rollipartner, kes seotust tunnistaks ja teostaks. Partner võib olemas olla, kuid ei vali seotust tunnistada või valida või ühendavate rollide baasil teostada.

Inimlapsele õpetatakse, et enne tuleb roll ja rollipartner, siis alles tuleb tema ise. Mida vägivaldsem ja manipuleerivam kasvatus, seda suurem on rolli ja selle partneri osatähtsus. Last kohustatakse temale antud informatsiooniga vastavuses olema - Sina pead = Mina pean. Ise ei ole rolli valinud, ise ei ole rollipartnerit valinud, kuid ühendavad rollid on justkui leping, millest vabaks ei saa – rollile on partner olemas ja too ootab/ eeldab/ vajab enese rollile kinnitust.

Need inimesed, keda rollipartner on vähendanud ja vahendina kasutanud – need inimesed, kes on enesele öeldut absoluutse tõena võtnud – need inimesed, kelle vajadused ootavad täitmist – need inimesed, kes on õppinud seotust ära kasutama - täidavad lepingut – seega nad lähevad sinna ja on seal, kus rollipartneriga koos olemine ja elamine aset leiab.

Tähelepanu vahetus ja vajaduste täidetus – kui hästi läheb, siis mõlema poolne – kui hästi läheb, siis enese omade – kui valesti läheb, siis ainult teise omade. Perekond ja suguvõsa on erinevates aegades kokku pandud ja ette näidatud käitumiste mudel – selles rollis olijat koheldakse ja näidatakse sellisena – selles rollis olija teab enese kohta ja ülesandeid. Kokkuleppeline käitumine tagab tõrgeteta koos olemise ja ootustele vastava tulemuse.

Perekond ja suguvõsa tähendavad korrale alluma sundivat institutsiooni – mida suurem on varjus püsivate, ühise ja isiklike, infobaaside sisu – seda rohkem pinna peal korda hoitakse ja vastavust nõutakse. 

See tähendab, et roll on olemas, kuid inimene, inimesena, ei ole selle rollini kasvanud – ta vähendab teist, et see nõustuks teda, kui Mina, nägema ja nähtavaks tegema nii nagu tema oleks parim ja õige – vastamas oma rollile, mitte ainult kohal olemise ja ülesannete täitmisega, vaid tänu ja tunnustust vääriva sooritusena.

Turvatunde kaotanud, vähendatud ja vägivallaga kasvatatud laps peab jätma kõrvale tõese informatsiooni, sest see ei kinnita tema käest oodatut – seega õpib laps valetama. Manipuleeriva kasvatuse tulemus on edukas, kui laps peab enese tõde valeks ja temale ette antud valet tõeks.

Tõestus, et manipuleeriva kasvatuse tulemus on muutnud lapse teadlikkust, avaldub selles, et laps pöördub isiku poole, kes on talle haiget teinud, teda vähendanud, temale olulises valetanud – ootuse ja vajadusega, et just see inimene pakuks temale turvatunnet ja armastaks teda tingimusteta. Ühte siduv roll annab sellisteks ootusteks ja vajadusteks aluse.

Laps, kes on kasvanud suureks ja võtnud tõesena temale öeldut – läheb tagasi selle juurde, kellega ta on seotud, et anda sellele teisele rolliMina kogemise võimalus – laps annab ennast kasutada, kui vahendit – laps edastab informatsiooni ja tõestused, et teine on tema jaoks oluline ja vajalik – laps tunnistab, et teine on selline nagu too teine olla tahab.

Inimene, kes on saanud olla rolli väljendusena, milleni tema ise kasvanud ei ole – on õppinud ennast ettekujutama Minana, kes ta tegelikkuses ei ole – tema kohta kasutusel olev ja tema kohta antav informatsioon ei ole kooskõlas tegelikkusega. Mida kauem on valetatud, seda suurem on selle info hulk, mida on tõestuseks juurde loodud ning seda suurem on ka selle info hulk, mida on varjatud/ muudetud.

Üks ei saa olla ilma teiseta – see, kes tõestab teise olemist, see vajab selle teise käest või selle seotusega seoses, midagi ka endale. On üsna tõenäoline, et ka tema vajab enesele tõestust – Mina olen selline` - Hea, Õige, Toetav, Tähtis, Oluline, Vajalik, Oodatu, Armastust vääriv jne.

Aktiivse vajaduse olemas olemine tähendab, et just selles seotuses/ selles keskkonnas ennast Valena, Vähemana, Halvana, Väärtusetuna, Armastuseta nähakse ja kogetakse – teise poolt antav/ teise kasutuses olev/ ühises olev informatsioon kinnitab sellisena olemist.

Aktiivse vajaduse olemas olemine tähendab, et seotuse katkestamine või selle lõpetamine või selle muutmine ei ole teostatav – kardetakse teiseks muutvat ja muutuvat tähelepanu ning enese kohta käibele võetavat informatsiooni – kardetakse, et aktiivsesse kasutusse võetakse möödunu ja oleva aja lood, mida hoitakse varjatud infobaasis.

On üsna sage, et inimene vihkab enese sõltuvust ja iseennast, sest ta ei saa sellest sundusest vabaks – manipuleeriv möödunu on muutnud tema aju keemiat, mille tulemusel on ajju loodud sellised ühendused, mis teevad temast tahtetu – iseeneslikud reaktsioonid ja sööstud sunnivad vajamineva otsimisele ja selle leidnuna, selle tarbimisele. 

Inimene on sõltuvuses tähelepanu vajadusest - kontakti loomine ja hoidmine sellega, kes on valmis, kohustatud tähelepanu tagama/ kontakti hoidmine ja taastamine sellega, kes valesti vaatas ja valesti näitas/ kontakti hoidmine sellega, kes lubab - siis, peale seda/ tähelepanu ostmine - teisele vajaminevaga vastamine või enesest sõltuvaks tegemine.

Inimene keskendub vältimisele ja hankimisele ja omamisele, kuid ta ei keskendu sellele, mida ja miks ta vajab – mida tema ise korvab ja väldib – milline ja kelle poolt edastatud on see tähelepanu, mida ta ei talu – milline ja kelle poolt edastatud on see informatsioon, mida ta ei suuda alla neelata.

Inimene väldib ega talu - sest tema peab enese kohta öeldut ja enesele edastatut tõeseks - see on info, mida on hoitud varjatud infobaasis/ sest tema ei tule rolli ja info erisusega toime - inimene näeb põhirollis olijat, kes edastab informatsiooni, mis ei lähe kokku selle rolliga või välja ütlemiseks kasutatud emotsiooniga. 

See on ehmatuse ja ärevuse seisund – see on seisak – peatatud hetk, mis on jäänud kestma. Seega ei saa sinna uut teadmist juurde anda ega olemas olevat lahjendada. Seega ei otsi inimene vastust - mis oli tähelepanu ja informatsiooni edastamise põhjus ja seda teinud teise eesmärk – kas see oli inimest nägev ja teda toetav või oli see inimest vähendav ja teda rolli suunav.

Enesele õige tähelepanu vajamine ja vale tähelepanu vältimine teevad, inimese, teisest inimesest sõltuvaks. Mina pean teisega seotud olema ja teise tingimustele vastav olema – Mina annan teisele vajamineva tähelepanu ja Mina saan vastu endale vajamineva tähelepanu.

Seotused, mida teostatakse sõltuvuse alusel, on rollide ühendused, milles ei ole võrdsust ega vaba tahet ning seotuse ja selles osalejate kohta ei ole kasutusel ühest ja kõiges tõest informatsiooni – neis peab olema, sest rollile on partner olemas ja too ootab enesele vastamist ja enese ära tõestamist.

See inimene, kes usub, et tema peab teise inimesega koos olema/ kokku saama ja teise jaoks olemas olema, kuna roll ja perekonna/ suguvõsa/ ühiskonna infobaas kohustab teda – see inimene võtab seotust, kui tööd – tema kannatab vabaduse kaotuse pärast ja seega vihkab ta ennast ning teist, sest, ikka ja veel, tema vajab endale vajaminevat – Mina ja tähelepanu.

See on inimene, kes žongleerib erinevate Mina-dega – sõltuvus tähendab erinevate Minade võitlust ja segadust – Mina, kes Ma olema pean/ Mina, kellena Mina olla tahan/ Mina, kellena Mind nähtavaks tehakse/ Mina, kes ära kaotatakse/ Mina, kes ma olla ei saa/ Mina, kelleni Ma ei ulatu jne.

Minade võitlus, kaotus, kohustus, vältimatus – kõneleb sellest, et puudu on üks ja ühene põhi – inimese oma – rollide rägastikku eksinud inimene ei ole selle teadlikkuseni veel kõndinud. Tema Minad on rollid, mis saavad tõestuse teiste tähelepanu ja teatavaks tehtud informatsiooni alusel – teiste tähelepanu kaotab ja loob Mina, millisena inimene ise, seejärel, ennast kogeb ja näeb.

Kui inimene kaotab teise inimese jaoks olulisuse, kuid rollide seotusega kaasnev või sellega seonduv mitte, siis jääb inimene sellesse seotusesse kinni - ta on lõksus – Mina pean, sest Mina oman rolli ja Mina pean selle rolli partneri jaoks olemas olema siis, kui tema seda tahab, ootab ja ise selle seotuse elustab – kontakti loob ja ise ennast Minu ellu paigutab.

Mina pean! vaatenurka on raske taluda siis, kui see tähendab vabaduse kaotust ja väljapääsu puudust ja talumise kohtustust. Tegelikkuses peab inimene vastutama enese valiku eest siis, kui tema omab kohustust, mille tema ise on enesele võtnud ja senikaua, kuni rollipartneriga seonduv sõltub tema valikutest ja teise jaoks kohal olemisest – elu, tervis, ealine eestkoste.

Muul juhul on see vabatahtlik valik, mille inimene saab lõpetada või enesele sobivatesse piiridesse seada – selle jaoks tuleb enese tõde välja öelda ja see teostada. Rollide Maailma kasvandiku jaoks ei ole see kerge ettevõtmine – tema kasutusse antud info on andnud temale teada, et temal ei ole õigust lõpetada ega teisele, enesega koos olemist ja enese aega, keelata. Tema roll ja sellega seonduv on tähtsamad temast endast.

Kuidas Sina võid Minule sel moel teha/ kuidas Sina julged teisele ära öelda – justkui oleks ilge tegu ja Maailma lõpp, kui ei võimalda enesega suhtlust, senises vormis ning vabastada mingi kindla grupi koos käimine ja koos olemine enese kohal olemisest. See ei ole halb ega vale tegu, sest see on valikute küsimus ja olemas oleva info põhjal otsuse tegemine.

Olemas oleva ja tõese informatsiooni alusel, seotuse viimine õigetesse raamidesse ja õigele alusele, ei välista suhtlust – see lõpetab aktiivse ja avatud seotuse – enese panuse andmise ja enese kohal olemise, sellisel viisil ja määral, mis ei vastanud rollipartneri tegelikkusele. See lõpetab ära selle, mida ei olnud – samadel alustel toimunud seotust ei olnud.

Üks oli suhelnud, kuid teine oli suhtes olnud – see oli põhjus, miks sel moel toimiva seotusega rahul ei oldud – üks tahtis suhtluse tasandit hoida, teine tahtis suhet tugevdada. See, kelle jaoks on teine inimene oma olulisuse kaotanud – see ei taha suhet, kui tugevdatud seotust – tema tahab oma vabaduse kontrollimist – võimalusi, kuidas teist endast sobivas kauguses hoida ja seotusesse, enese jaoks sobival määral, panustada ning enese vajaduse täidetust/ Mina olen selline` olemist kogeda.

Suhteks on vaja kahte, kes on ühest ja samast asjast huvitatud – teisega koos olemisest, sest see teine inimene on oluline. Muidu, kui see koos olemine on kasu saamise ja vajaduse täitmise ja tähelepanu saamise koht, siis see on suhtlus erinevates vormides. Mina suhtlen Sinuga – Mina sellisena` suhtlen sellise Sinuga/ Mina rollina suhtlen sellises rollis oleva Sinuga – mitte inimesega, vaid kindla väljenduse ja tähelepanu edastaja ning kindla väljenduse ja tähelepanu sihtmärgina.

Mõnikord elatakse suhtluspartneriga/ suhtlus võimalusega lähestikku ja markeeritakse seda rollipaariga, mis tähistab ühendust ja ühes olemist. Hoolimata ühes olemist liigitavast nimest see ei ole suhe, sest üks või mõlemad osapooled ei ole sellisest lähedusest huvitatud. Loo hoidmine suhtluse tasandil toobki kaasa arusaamatusi, kuna jagatakse ühist, viibitakse lähedal ja ollakse koos ega võimaldata teisi suhtluspartnereid, kui see, keda on valitud või kes on samas. Just nagu peaks olema üks meeskond ja ühise asja nimel väljas, kuid hoolimata väidetest ja püüdlustest ei ole Meie, kui ilma tõketeta lähedus, saavutatav ega kogetav.

Suhtlus on midagi muud, kui suhe - suhtlus saab olla intensiivne ja kauge ja teisest huvitatud või mitte – suhtlus jääb alati mingisugustesse piiridesse pidama – see ei kõnni kõikjale kaasa. Suhtlus leiab aset mingil kindlal põhjusel - siis, kui.

Segadusi toob kaasa erinevuse mitte nägemine ja erinevuse mitte mõistmine. Mina ei olnud suhtes – Meie vahel oli suhtlus. Suhtlusena teostatud ühine elu tähendab võimetust viia koos olemist suhte tasandile – olla lähemal ja kogeda arvestamist ja olulise infoga kaasnevat muutust, kindlustada ühendus – ühine põhi ja piir, milleni tülitsetakse, kuid ühist ära ei lõhuta ega ära ei kaotata.

Võimetus, teostada põhirolli paarilisega suhet, on kogetav vägivalla, vähendamise ja frustratsioonina. Loo teine osapool hoiab koos olemise suhtluse tasandil ja dikteerib koos olemise võimaluse ja läheduse astme. See tähendab erineval moel edastatud informatsiooni, milles väljendub vahe hoidmine ja erinevatel põhjustel valeks nimetamine, et vältida seda, mida ja kuidas ei taheta.

Kui on näha, et suhtel on omanik, kes dikteerib suhte võimalikkuse ja teostuse, siis see on see osapool, kes hoiab selle koos olemise suhtluse tasandil. Koos elamine ja koos olemine suhtluse tasandil nii nagu see oleks suhe, ei ole mõistlik – vastuseta lähedus, vahetus, avatus viivad vajaduseni kompenseerida enesele puudu jääv – see võib viia ka enese hävitamise plaanideni.

Ühised kogemused ei tee loost suhtes olevat Meiet – inimese valikud teevad. Inimese poolt nähtavaks tehtu annab teada tema taseme. Tullakse kokku ja suheldakse, et minna laiali ja elada enese elu edasi – astuti enese elust välja, moodustati ühine hetk, milles valiti, mida ja kuidas räägiti – kellega oldi ja kellega mitte. Kohustuse korras ja ajaviitmiseks helistamine ja teise põhirolli üle kinnitamine ei tähenda suhet, vaid suhtluse vormi.

Suhe on see, kus on võimalik vabadus ja muutused, kus on oluline turvalisus ja lähedus, kus inimese kasvamisest ollakse huvitatud ja seda toetatakse. Sellest, et tegemist on suhtega annab teada vastutuse võtmine – suhe ja sellega seonduv on prioriteet – aus ja oluline informatsioon, inimese/ teise/ ühise kohta ja esimesel võimalusel, annab olulisuse kohta teadmise ja turvatunde – teine panustab ja hoiab.

Vägivaldne ja manipuleeriv suhtlemise stiil annab teada, et ühes olijatest moodustatud/ moodustunud perekond/ suguvõsa ei teosta suhet, vaid suhtleb. Hoolimata ühisest ajast on tegemist tervikuks mitte sulanduvate lõikudega – vägivaldne suhtlus ja varjatud vägivallaga suhtlus. Iseloomulik on võimetus tunda ennast turvalisena – kunagi ei tea ette, millal täpselt ja kuidas olukord muutub.

Pikaajaline vägivalla kestmine toob kaasa ühise ja isiklike infobaaside kaheks jagamise – aktiivses kasutuses olev ja varjus püsiv. Ebameeldiv, häbistav, hirmutav ja välditu kaotatakse ära – see tähendab, et konfliktid ja aset leidnu ei saa ära lahendavat lahendust – lugusid ei harutata lahti ega mõisteta põhjani välja.

See on põhjus, miks ühist ja ühes olemist teostatakse suhtluse tasandil – suhtlus on vahetus hetkes aset leidev teostus – justkui ühine algaks uuesti ja omaks võimalusi kõigeks – inimesed on head, ilusad, vabad ja teemadeta, kuid tegelikkuses on välja öeldud sõnades, mõtetes ja teoks tehtud tegudes kaasas kõik eelnev. Suhtlus tagab selle, et teemade ja mõistatuste ehk mitte mõistmiste asemel, proovitakse vältida ja ennetada ja kustuda.

Laps paneb oma infobaasi kokku selle info alusel, mis tema kasutusse antakse – laps näeb ja teab, et temal on suhe oma vanemate ja lähedastega – tema on oluline, teised tahavad temaga koos olla ja tema elust osa saada – laps tahab ja vajab ka teiste elust osa saamist – turvatunne ja kuulumine. Laps annab vanematele ja lähedastele teada, et nemad on, tema jaoks, olulised.

Vägivaldsete ja vähendavate kogemustega pikitud elu annab vastupidise info. Seega on ühises loos segadus sees – vanem on endiselt oluline, kuid laps vanemale mitte. Selles kohas tuleb täpsustus teha - laps on vanemale oluline - ei inimesena, kuid vahendina - rollina väljenduv ja rollidega samastuv vanem ei saa sellest vahest aru.

Vägivalda ja manipuleerimist kasutav vanem teostab hirmutamise ja vähendamise taktikat – vanema käitumise ja väljenduse muutumise põhjus on lapses – vale ja halva lapse saab ära anda, temast saab lahti öelda, teda saab välja jätta, teda saab asendada.

Vanem annab teada, et justkui laps tahaks, eesmärgipäraselt, vanemale halba ja haiget teha – vanem tõestab, kuidas tema teeb ja on lapse jaoks, kuid laps ei hinda seda. See kõlab nii nagu vanem tahaks lapsega olla, kuid laps ei taha vanemat enese lähedale ja enesega ühte – vastupidiseks keeratud tegelikkus.

On kuri tegu anda mõista, et ollakse suhtes, kuid tegelikkuses teostatakse suhtlust – Mina ja Sina – jõudmata Meieni, mis tähendab ühist alust, selle hoidmist ja selle peale ühise teekonna loomist – seda mõlema poolt ja mõlema jaoks.

Justnagu on, kuid tegelikkuses ei ole – see fakt sunnib last püüdma ja tõestama, et tagada vanemale vajaminev, et too saaks anda lapsele vajamineva – vanem näeb ja tunnistab, et laps tahab ja oskab vanemaga koos olla.

Suhte, ühepoolne, võimaldamine ja hoidmine annavad vanemale teada, et laps on vanema oma – vanem on suhte omanik, kes dikteerib, millises läheduses, millal ja kuidas suhtlus aset leiab. Suhtluse dikteerimise taga on kunagine ja edasi kestev vastupanu, mis aktiveerub kohas, kus laps tahab ja vajab ning vanem kogeb, et see vajadus ja tahtmine tulevad tema arvelt - Mina ei pea, kui Mina ei taha tõestamine.

Mina kaotuse ja tõestusega seotud loo õigeks tegemine nõuab rituaali – vanem õpetab lapsele, vähendamise ja vägivalla kasutamisega, selgeks, kus on lapse koht ja milles seisnevad lapse õigused - Teeni välja ja ole alandlik – näita, et küsid, tänad, ootad, lõpetad vajaminemise siis, kui vajadus ja soov ei ole, vanema meelest, mõistlikud või rentaablid.

Selline rituaal leiab aset ka siis - kui laps soovib ühiste ressursside kasutamist/ kui laps vajab enesega arvestamist, enesele olulistes ja pealesunnitud valikutes/ kui laps annab teada oma tunnetest ja kogemustest/ kui laps annab teada ülekohtust ja valest/ kui laps otsustab enese elu ja aja üle.

Laps, kui väikene inimene, toetub enese isemääramise ja enese eest seismise õigustele – põhimõttel, et tema on vanemaga võrdne. Võrdsus on punane rätik – Mina taastamise rituaali vajav vanem ei näe last enesega võrdsena ega samana. Lapse tahtmine ja vajadused teevad lapsest suhte omaniku, kes dikteerib vanemale ette tolle isikliku aja ja võimaluste ära andmise - selleks, et laps saaks need ära kasutada. 

Kaheks jagatud infobaas ja vähene eneseteadlikkus tähendab, et vägivalda ja manipulatsioone kasutav vanem valetab – nähtavale toodu ja seda seletav on vale. Vanem, kui inimene, ei tunnista enese tegelikkust – tema väldib lähedast suhet, tema hoiab ühenduse suhtluse tasandil – tema on selle loo nõrgim lüli – tema näeb ennast vähemana ja ära kasutatuna - tema annab endast rohkem, kui vastu saab – temal on selles suhtes, mida tema peab, vähem vabadust ja võimalusi ja õigusi, sest temal on rohkem kohustusi ja piiratust ja takistusi. Enese kaitseks paneb ta ette piirid, millega tuleb lapsel arvestada - kõik see, mis läheb üle nende piiride ja sunnib vanemat enamana panustama, on temale liig ja tema vastane ülekohus.

Väikesed lapsed kasvavad suureks ja jäävad kordama mustrit – see on neil veres, sest see on sügavale juurutatud harjumus – teise inimese, temal oleva rolli tõttu, enesest olulisemaks pidamine ja tollele vajamineva tähelepanu andmine – enese elus tähtsale kohale asetamine ja selle tõestamine.

On hirm ja ebamugavus muuta väljakujunenut – on võimetus muuta vahekordi, arutluse ja harutamise teel. Tundub, et ainult vaikimine või vägivald aitab – rahus ja rahulikult ei ole informatsiooni vahetamine võimalik – kaheks jagatud infobaasid takistavad avatud ja ausat kohtumist.

Mina olen selline` harjumusega inimesed muutuvad vihaseks, kui nende Mina enam ei kinnitata. Nad toovad lagedale erinevad väljendused, et suhtlust õigetesse rööbastesse tagasi suunata. Ebaviisakas, mitte austav, tänamatu, uhkeks muutunud, hoolimatu jne. Samuti tuuakse lagedale minevikus antu ja tehtu – ordenid ja medalid riputatakse enesele rinda ja haibitakse ise ennast üles ja vähendatakse teist – Mina ja Sina, Mina ja Sina.

Kasutusele võetu toetub möödunule – vanema poolt teada antud informatsioon võeti vastu ja see ei kuulunud vaidluse alla – kui ei kohe, siis peale survestamist ja töötlust küll. Suureks kasvanud inimene saab ise oma peaga mõelda ja ise enese otsused teha.

Üles ärkamise ja tõe vastu võtmine tähendab ausat üle ja sisse vaadet – infobaaside tervikuks tegemist – Mina tulen vägivaldsest möödunust, Minuga seotud inimesed ja keskkonnad olid vägivaldsed ja vähendavad. Mina ise kasutasin vägivalda, sest selle kasutamine ja kogemine oli normaalsus – teistmoodi ei olnud Meil kombeks.

Enese tõe ja teadmise välja ütlemine on loomulik – Mina ei seisa Mina eest, vaid inimesena, inimese poole pöördudes ja inimesi nähtavaks tehes. See ei tee minust ebaviisakat, tänamatut ega valet – selline vaatenurk on rollide Maailma tõlgendus ja tähelepanu suunamine.

Aus tegelikkus - ebaviisakas ollakse siis, kui kasutatakse põhirolliga kaasneva partneri olemas olemist, et enesele paremat tähelepanu, kohtlemist ja võimalusi tagada. Ebaõiglane ollakse siis, kui informatsiooni kasutamise ja suunamise abil ja mõjul vähendatakse ühes olijat ja eemaldatakse teda ühisest.

Aus tegelikkus - ebaviisakas ollakse siis, kui viibitakse ühises ruumis ja enesega seotud inimestega ühes ning sealses saadetakse, kellegi vastu, teele negatiivsust ja agressiivsust, et väljendada suhtumist ja teha nähtavaks enese positsioon, kuid samal ajal keeldutakse vastamast ja infot andmast ja vastu võtmast sellega seoses ja selle kohta, mis puudutavad teisele/ ühisele olulist. Eiramine ja vaikusega tähelepanust ilma jätmine – justkui teist ei oleks olemas.

Öeldes ära enesele valest ja ennast vähendavast, ei loe see, kelle rolli vägivalda ja vähendamist kasutav kannab või mida tema teinud on. Kui teine valib vähendava, manipuleeriva, agressiivse suhtluse, siis ei ole tegemist põhirollidest tuleneva suhtluse ja seotusega, siis on tegemist kasvatamatu ja olukorda enese huvides ära kasutava inimesega, kes rõhub rollile ja kasutab lähedal olemist ja info kogumise/ vahendamise võimalust enese huvides ära.

Valetamine, vähendamine, manipuleerimine, agressiivsus, vältimine ei kao ega muutu teiseks, kuigi inimene suudab seejuures naeratada ja lõbus olla. See on pealispind ja võlts mask – rollina esinemine, et katta enese tegelikkust. Naeratus ja lahkena hoitud toon on relv, kuidas avada inimest ja suuta teda paremini haavata – Mina/ Sina sõnumit paremini ja mõjuvamana kohale toimetada.

Möödunud aja järellainetus - Mina ei saa teisele nii teha – ise ennast valides teen teisele liiga. Huvitav – mis moodi? Eriti seda siis, kui teine ei panusta suhte kvaliteeti ega enda arengusse ega võta enese sammude eest vastutust - Vaata Mind sellisena` – mis siis, et Sinu arvelt!

Kui inimene on öelnud ja näidanud, et tema on suhtes, kuid siis valib selja taga rääkimised, teistele kurtmised ja iseendale osutamised – siis see tähendab tegelike teemade alles hoidmist ja väljamõeldute juurde loomist, enesele tähelepanu püüdmist, suunatud võrdlemist ja rolliMinadele osutamist.

Aus tegelikkus – kui inimene on teise inimesega teadlikult teostatud suhtes, siis tema lahendab seda, mis segab ja ootab korrastamist, seal, kus see sündis - Mina tahan Sinuga Meie suhet harutada, sest Mina arvestan Sinu ja Sinu informatsiooniga – teen nähtavalt koos tööd, mitte ei kasuta Sinu olemas olemist ära.

Suhe ja suhtlemine põhinevad teise inimesesse suhtumises. Tasandi valmine ja selle teostamine annavad informatsiooni selle kohta, kuidas teise inimesse suhtutakse, millisena teda kohatakse ning kui sügavale ise ennast avatakse, millisel määral ja millistes valdkondades enesega kohtuda lastakse. Suhtluse tasandil ei võeta lähedale ega soovita/ oodata lähedust – sugulusastmel või elukoha lähedal asumine ei ole argument.

Mõistmine – ka suhtlemine tähendab seda, et ollakse võrdsed. Inimene saab suhtluse lõpetada, saab sellest keelduda, saab ebaviisakusele Ei öelda. Inimene ei pea teise tundeid õigeks tegema ega teise tõestamiseks tagasi minema ega teise poolt tekitatud vahemaad ületama ega hoolimatut teist isiklikku ellu sisse lubama.

Suhtlus on teisele tähelepanu andmine, enese poolt valitud moel, ajal ja viisil. Vägivaldse ja vähendava käitumisega ning rollidel põhineva suhtlusega inimestega kontaktid on mõistlik vähendada miinimumini. Olles neutraalne, jääb alles piiratud info vahetamine ja mingi konkreetse, enese vastutuse alla kuuluva, asja/ loo pärast kokku tulemine. 

Möödunus teostatud ühise kohta tuleb anda endale teadlik informatsioon - see oli suhtlus – Mina ei pea seda jätkama ega selles osalema – Minul on valiku vabadus. Piiratud suhtlemine tähendab, et Mina ei pea ühist markeerima ega teis(t)e tundelugusid korda tegema ega teis(t)e eest vastutama, et teine saaks jätkata mängu nii nagu see oleks suhe.

See oli vana aja lõks – suhtlemise asemel suhte olemas olemisse uskumine, mida saatis vajadus selle järele, mida selles ühenduses ei olnud – turvatunne, olulisus, teiseni ulatumine, ausus, võrdsus, kasvamise võimalus - teine ei valinud neid anda ega nendega ühineda, sest need olid inimeste tasandi põhi mõtted – rollide tasandi juurde need ei kuulunud.


Marianne

30.09.2025.a


laupäev, 27. september 2025

Vundament VI - Oluline osalus

 


Inimene armastab ja vajab neid kohti ja ühes olemisi, milles - Mina saan olla Mina. Inimene vihkab, kardab ja väldib neid kohti, milles – Mina ei saa olla Mina. Inimene hoiab kinni nendest koos olemistest ja võimalustest, milles Mina on õige. Kui inimene ei saa olla Mina, siis omades, kusagil ja kellegi juures kohta ja tähelepanu, tahab inimene, sealses, jõuda enese tegelikkuse kogemiseni – Mina saan olla Mina.

See Mina, millisena inimene ise ennast näeb ja kogeb või näha ja kogeda tahab – on erinev mõiste. Enamasti mõeldakse selle Mina all teise inimesega ühendavat põhirolli – enesele omaste väljenduste ja valikutega, millisena olemine on vaba piirangutest ja ilma, iseenda, teiseks muutmise kohustuseta.

Rollide Maailmas kasvanud inimene on pinna pealne – seotus teostatakse suhtluse vormis ja rollide tasemel – kasutusel on rollile ettekirjutatud joonised – Mina olen selline` – teine vastab sellisena`. Mina kinnitan teise rolli – teine kinnitab Minu oma - tähelepanu vahetus ja üksteise vajaduste täidetus. Mina saan olla Mina.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanul on iseendast huvitavad arusaamad – tema Mina on see, millisena teda on nimetatud, koheldud ja nähtavaks tehtud – see on teis(t)e informatsioon, tema kohta. Sageli on see info valetav, vähendav, manipuleeriv ja kaotav, sest sellel on kindel eesmärk.

Vägivaldse ja vähendava Maailma omadus on see, et selles valetavad kõik osapooled – tõega ei jõua kaugele, sest tõde on selle Maailmas vale – see, kes „valetab”, seda ühte ei taheta või kasutatakse teda ühise „tõe” kinnituseks. Valetatakse selleks, et teise Mina kinnitada/ eitada või ära võtta ning valetatakse selleks, et enese Minale kinnitust saada või enese Mina vältida/ peita.

Vägivaldse ja vähendava Maailma peamine teema on, vaieldes, sõdides ja tõestades – Peeglike, peeglike seina peal - Kes on olulisim selles Maailmas? Peegli kohustus on vastata – Sina oled. Seega saab peeglisse vaadanu kinnituse – Mina olen Mina. Mina olen Oluline – Minuga arvestatakse, Mina kontrollin olukorda, Mind ei jäeta, Mind valitakse, Minuga ollakse, Minuga nõustutakse, Mind nähakse ja koheldakse õigesti.

Peeglil ei ole õigust ega põhjust öelda - Mina olen oluline – Mina olen oluline Mina – Mina olen oluline osa. Peegel teab, et teine on Oluline – temast üle, parem, tähtsam, ilusam, targem, edukam, rikkam, väärtuslikum jne. Teine, ise, on enese ära tõestanud ja seda on teinud ka teised – on antud kasutada ja näidatud ette informatsioon, mis teise olulisust tõestab – kui fakte ei ole, siis on kasutatud jõudu ja haiget tegemist – on kohustatud poliitiliselt korrektne olema.

Oluline ja mitte oluline on ühe ja sama pendli äärmused – siis, kui üks on – siis teine ei ole, sest üks kinnitab teise olemist. Olulisuse puudus ilmneb ja on kogetav selle inimese kõrval, kes vajab enese olulisuse tõestust ja on leidnud selle, kes temast sõltub ja seega tema olulisuse kinnituseks on. Sellise teise kõrval ei olda kunagi Oluline – võidakse olla vajalik, kuid ollakse asendatav.

Rollide Maailm on ülesehitatud hierarhiale – see, kes on enesest tähtsam, see määrab ja korraldab ja nimetab. Laps, keda on kasvatatud vähendades ja vägivalda kasutades, on ära muudetud teadlikkusega – temale on õpetatud, et inimene ei loe – omatav ja tõestatud roll loeb. Ema, Isa, Õpetaja on Jumal, kelle hiilgus peidab tegeliku pale - laps õpib kinnitama vanemat/ õpetajat tollele vajamineval moel – Sina oled selline`.

Inimene kasutab enese kasutuses olevat infobaasi – vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu infobaas sisaldab informatsiooni, mis on mõeldud käsitletava inimese teadlikkuse muutmiseks ja vahendina kasutamiseks – tema õiguste ära võtmiseks, tema, enese kohta käiva, info üle kirjutamiseks ja enese teadlikkuse alla surumiseks. Selle asemel on antud pseudotõed.

See, mille inimene on omandanud, selles tões ta elab ja seda ka edasi annab – hirm, näha ja kogeda enese olulisuse puudust, sunnib teda ühekülgset informatsiooni alles hoidma ja kasutama, sellest saab tema normaalsus.

Olulisuse puudus oli selgitus - miks just temale haiget tehti/ miks just temal, teisega võrdseid, õigusi ja võimalusi ei olnud/ miks just teda karistati/ miks just teda ilma jäeti/ miks just tema vähem oli/ miks just temal ei olnud ja tema ei saanud/ miks just teda keelati/ miks just tema pidi.

Enese vähemana kohtlemise ja vähemana nägemise vältimiseks vajab inimene endale Olulisust ja otsib sellisele iseendale kinnitust, et saada tõestatud kogemus – Mina olen Oluline. Sama muster käivitub olukordades, kus inimene põrkab kokku teise inimese informatsiooni erinevate väljendustega – teine ei arvesta ega hooli ega tunnista tõeks – seega osutab teine, et inimene ei ole, teise jaoks, tunnistatult Oluline.

Enese tõe eest seismine, enese tahte peale surumine, enesele õige tähelepanu suunamisele kohustamine – on Olulisuse tõestuseks kasutusele võetud lahendused. Alateadvuses peituv hirm käivitab vajaduse olla tõestatult oluline – sellest saab peamine eesmärk.

Suletud keskkond väljendub tõega, et kedagi lisaks võtta ei ole – olemas olev peab andma tõestuse. Vanem, kes on kogenud olulisuse puudust – vähendamist ja vägivalda, mille teostuses oli tema ise süüdi (manipuleeriva info alusel) – teeb oma lapsest vahendi, kes tõestab, vanemale, tema olulisust. Laps sõltub vanemast, vanem on vanem ja targem, vanem omab ressursse, laps on vanema oma – järelikult on laps vähem – järelikult on vanem olulisem PUNKT

Lapsele osaks saav ja temaga seonduv on vanema, kui inimese, samasisuliste traumaatiliste kogemustega kaasnev – vanem ei ole mõtestanud enese lugu ega ole enese infobaasi korrastanud – tema teadlikkus magab. Ta ei loo, lapsega, inimeste vahelist suhet – ta suhtleb rollina ja suunab last rollidesse. 

Vanem annab teada, et Inimesena olemine on rollis olemine. Vanem ei anna lapsele teadmist, et laps – iseendana ja inimesena - on oluline - inimeseks olemine on lapse põhi, mida keegi ei saa ära võtta ega ära kaotada. 

Vanem ei saa seda informatsiooni anda, sest see rikuks tema mängu ära – seega jääb ta kordama ja tõestama, et laps ei ole oluline – laps, ilma vanemata ja vanemale kuuluvata, on tühine ja väärtusetu – vanemal on õigus kohelda last sel moel nagu vanem valib ehk PEAB ehk on sunnitud seda tegema - seda siis, kui laps ei allu temale ega kuula teda.

Tõlkes tähendab see, et see on olnud hetk ja koht, kus laps ei ole kinnitanud vanema Mina olulisust – laps on vanema Mina vaidlustanud ja iseenda Mina nähtavale toonud. Laps on edastanud informatsiooni, et tema vajab ja tahab ja tema ei taha – laps on andnud teada, et tema ootab ja vajab - millegi saamist, milleski muutust, millegi lõppemist. 

Lapsel on vajadused ja soovid, millega vanem peab arvestama - PEAB on siinkohal punane rätik, mis ärritab - sõna PEAB kasutamine osutab, et laps peab ennast Oluliseks - laps ootab, et vanem võtaks tema informatsiooni kuulda ja arvestaks sellega. Vägivaldne ja vähendav reaktsioon on alateadvuses käivitunud häire tulemus - vaja on Olulisuse tõestust - selles kohas saab ainult üks olla - see olen Mina.

See inimene, kes on õppinud enese jaoks keerulised ning vaimset nõtkust ja vabadust nõudvad olukorrad vägivallaga lahendama, see inimene vägivaldse lahenduse kasutusele ka võtab. Vanem edastab oma sõnumi vägivalda ja vähendamist kasutades – Mina olen Oluline – Sinul tuleb Mind kuulata ja Minule alluda - Sina ei saa Minule - sõnu - Sina PEAD - öelda - Sina oled see Kes ei saa Minu käest tahta ega Mind käsutada.

Lapse vaigistamine ja kuuletuma panemine ning vastutust võtma suunamine teostatakse info edastamise abil – Vaata, mida Sina Minule tegid/ Kuidas said Sina Minule nii teha. Vanem ootab vastuseks vabanduse palumist ja süü enda kanda võtmist. Piisavalt käsitletud laps seda ka teeb – näeb ennast põhjusena ja vanemat kannatajana – sel moel salvestub infobaasi – iseenda kohta infot andes ja enesega arvestamist tahtes olen Mina teise inimese ees süüdi - Mina teen temale liiga.

Sel moel koheldud ja kasvatatud lapsest saab suur inimene, kellel puudub olulisus, kui seda ei ole kinnitatud – kinnitust ei saa, kui tema ei ole teisele vajalik. Olulisuse lugu on pausil, kuid avaneb siis, kui tema enese õigus ja vabadus võetakse ära, sest on olemas keegi, kes peab enese informatsioonist kinni ega nõustu tema vaatenurkadega – erinevad infod on vastamisi ja ühist osa ei leita, sest seda ei otsita.

See on samasugune olukord, milles möödunus leidis aset olulisemale osutamine – kuna seda situatsiooni ei ole elutervelt ja tõese info alusel läbi mängitud, siis jätkub sama muster – üks peab olema olulisem – tema on see, kelle informatsiooni ja tahtmistega arvestatakse – teine teab oma kohta ja tõde – tema on peegel – Sina oled õige – Sinu info on tõene.

Sama toob kaasa sama. Ühise infobaasiga keskkond kordab sama – on olemas keegi, kes on süsteemi üle võtnud või olemas olevatest uue loonud – tema on suureks kasvanud laps, kes tagab, sel moel ja jätkuvalt, enese olulisuse – teised sõltuvad temast ja seega nad kinnitavad tema Olulisust – tema info loeb ja tahtmine määrab.

Võrdsus ja tõde ei ole lubatud – vana mudel suunab järgima sissetallatud rada. Perekonnast ja suguvõsast saab Olulise isiku Mina kinnitaja ning tema vajaduste täitja – ära ostetud ja kinni makstud hinged on andnud ennast selle inimese kasutusse ja käsutusse, kes päästab neid vägivallast ja vähendamisest – kaitseb neid välise või ühiseks nimetatud vaenlase eest.

Jumala hiilgus peidab tema tegeliku näo ja eesmärgid – Oluline isik kasutab sõltuvust ära, hoiab alles hirmu, kasutab vägivalda ja vähendamist ning loob juurde informatsiooni, mis näitab tema olulisust, mille tõestab ära, kellegi teise käitumisele/ valikutele osutamine – keegi teine teeb ja tahab halba, kuid Oluline säästab valedest kogemustest ja ebamugavast „valest”.

Oluline jätab ütlemata kõigile teada oleva tõe, mis tegelikkuses paneb vahendeid temale kuuletuma ja tema tõde järgima – tema peeglite osaks saab samasugune süsteemist eemaldatu või süsteemi sisse jäetud paaria staatus siis, kui nad temale ei allu ega õigel moel tähelepanu ei taga.

Inimesed, kes ei ole inimesena täis kasvanud ega ole õppinud enese tegude ja sammude eest vastutust võtma ega ole nõustunud enese sammude jälgedes seisma – vajavad seda, kes teeb nende lood õigeks ja annab neile selle, mida nad saaksid ise, kuid ei ole valmis selle nimel tegutsema või tahavad saada seda, mille eest peaksid muidu maksma.

Nad ei ole võrdsed, kuid nad on rollide süsteemis kohtadel, milles nende osaks saab parem tähelepanu ja kohtlemine, sest nad on kasutatavad, kuid nad teavad ja tajuvad, et nad on asendatavad ja jäetavad. Süsteemi omanik omab teisi ja vajadusel leiab teised, kes tema Olulisust kinnitavad.

Senikaua, kuni vahendid saavad/ usuvad saavat enese vastu selle, mida vajavad ja on uinutatud valede poolt, seni nad oma tähelepanu ja energia andmist, Olulise isiku süsteemile, jätkavad. Äraspidisel moel nad usuvad, et tegemist on perekonnaga/ suguvõsaga/ ühisega – see on pettus, sest see on süsteem süsteemis – omanikuga süsteem lõikab neid perekonnast/ suguvõsast välja – eemaldades ja vältides nn ühist ja ohtliku valet, suletakse neid teise energiasüsteemi – nende eesmärk on toita süsteemi omanikku.

Olulisuse erinevad tähendused – inimese sünd ja olemas olemine tähendavad, et tema on oluline – tal ei ole vaja tõestada enese väärtust ega kasutuskõlblikkust – tema on inimene, teise inimese kõrval – koos saavad nad kõndida ja kasvada inimestena – ühiselt enamat luues ja samas energias viibides.

See inimene, kes kõnnib ja elab selle inimesega ühes - kes ei ole ise teda valinud/ kes ei taha temaga koos olla/ kes on oma Minast ilma jäänud, inimese tegude, valikute, olemas olemise tõttu/ kes on, ise, kaotanud oma olulisuse, kui on kogenud vägivalda ja vähendamist – sellel inimesel puudub, inimesena, olulisus – teine on teinud otsuse, et seda inimest, lihtsalt niisama, ei saa õigel moel kasutada ja seega ta ei vaja teda – ta ei vaja, sest see inimene ei anna teisele Olulisena olemise kogemust, sest on kunagi ja kusagil selle ära võtnud või on võimeline ära võtma.

See tähendab, et ühist lahendatakse teistel alustel - olemas olemisest ei piisa – kasu peab olema ja vajadus peab olema – põhirolli ühendus ei loe – rollil peab liide olema või teine roll tuleb mängu tuua. See tähendab, et ühes olemise jätkamine ei tugine inimese olulisusele, vaid vahendina kasutamisele.

Olulisena olemise vajadus tähendab elamist selles kohas ja olemist koos selle teisega, kus ja kes ei näita välja oluliseks nimetavat informatsiooni – selle asemel on näha ja kasutada antud mitte olulise isiku kohta käiv info. See tähendab, et laps ei ulatu oma vanemani – vanem on võimeline lapse hülgama, temale haiget tegema, lapse ära saatma/ ära andma. Laps tahab anda endale turvatunde – laps tahab anda endale teadmise – vanem ei jäta teda, vanem ei tee temale haiget, vanem ei saada last minema – laps on vanema jaoks oluline.

Olulisuse vajamine viib olulisuse üle küsimisele - see viib olulisuse tõestamiseni – iseenda väärtuseks saab, olulise teise poolt, ühes olemisele määratud hind - vahendi olulisuse määrab omanik ja kasutaja. Enam ei loe kvaliteet – piisab koos olemisest ja tähepanust – see tähendab, et talutakse ära vähendamine ja elatakse üle vägivald – siis, peale seda nimel.

Pikaajaline vajadus toob kaasa tavalisuse – olulisuse otsimisest ja üle kinnitamise vajadusest saab normaalsus – alateadlikult käivitunud muster, mida ei osata ega suudeta valeks nimetada. Vanema poolt antud informatsioon – Tea oma kohta - vaata teise rolli – selle järgi tead Kes Sina oled. Teise roll on tähtsam - seega pead Sina sel moel olema ja sellisel viisil käituma - Sina pead teisele võimaldama selle, mida ja kuidas tema tahab/ vajab. Selline info annab teada, et ollakse vähem ning enesel ei ole olulisust ja tähendust enne, kui Oluline teine selle annab.

Sellistes seotustes enesega arvestamise ootamine ja küsimine viib sõjani – Kes Sina selline oled, et tuled Minule midagi ütlema – Vaata ennast – Sina oled Eikeegi – Mina tegin Sinu – Sinul endal ei ole midagi – Sina oled väärtusetu.

Sellise infoga tuleb lagedale see, kes haibib ise ennast üles – Mina olen Oluline, Mina andsin, Mina tegin, Mina olin. Mida rohkem ta ise ennast võrdleb ja enese kohta õiget informatsiooni leiab ja välja anda saab – seda vähemana ta teist näeb ja Olulisemana ise ennast kogeb. Kui siis teine veel kardab ja ehmatab ja tardub ja vaikib ja vastu hakkab – seda enam saab ta jõudu – tema ees laotub tõestus – Mina olen Oluline – Mina suudan muuta teisega toimuvat – Mina suudan ennast ära tõestada.

Olulisuse loo mõistmiseks on vaja aru saada vägivaldse ja vähendava Maailma telgitagustest – laps koges ja nägi ennast oma Emaga/ Isaga seotuna – lapse mõistmise järgi oli see suhe, kuna selle ühenduse kohta anti sellist informatsiooni – sellel hetkel, kui laps edastas/ vanem kohtas informatsiooni, mida vanem ei nõustunud alla neelama – muutus seotus vältivaks, lõhkuvaks ja sõdivaks suhtlemiseks – ühist ei olnud, turvalist ühendust ei olnud.

Laps oli üksinda – vanem oli eraldi. Vanem nõudis enesele vajaminevat rituaali ja informatsiooni, et lapsega intensiivne ja vähendav kontakt teiseks ja talutavamaks muuta. Mina teen, siis vanem on – põhjuse ja tagajärje seose nägemine. Mina olen, siis vanem on – lahendava mustri õppimine.

Tegelikkuses oli tegemist vältiva lahenduse kasutamisega ja tõe mitte tunnistamisega – tegemist oli vanema, kui inimese, vaimse võimekuse puudega, vähese eneseteadlikkusega, halva tundehügieeniga ja vastutuse võtmata jätmisega. Tegemist oli suhtlusega, sest sügavam ühendus oli jäänud teostamata – vanem oli saanud lapse, kuid ta ei olnud last vastu võtnud. Ta teostas suhte pealispinnal, sügavikus peituva ja iseenda, kui inimese, jättis ta varju ja nähtavaks tegemata – sinnamaani, kuni ta enese väärtushinnangud ja põhi mõtted lagedale tõi ja ise enda eest seisis. 

Ühenduse lõhkumine ja vale välja jätmine ja vale juurest ära minemine - kunagine laps annab endale ja teisele sõnumi - MINA EI PEA, KUI MINA EI TAHA. Sõnum on oluline, sest teise tahtele allumine näitab temale koha ja Mina kätte - möödunu on teda kätte saamas - Olulisuse eest tuleb seista. Võrdseid ei ole ja armu ei anta - Mina pean saama olla Mina.  

Pealmisel pinnal elava ja toimetava inimese kõrval elanud ja sel moel töötavas keskkonnas kasvanud lapsel jäi kuulmata oluline informatsioon - Sina oled oluline ja Mina olen oluline – Sinul on olemas Sinu Mina ja Minul on olemas Minu Mina – Sinu Mina on erinev Minu omast ja Minu oma erineb Sinu Minast. Meil mõlemal on õigus iseendana olemas olla. Meil tuleb tööd teha info vahetusega – sõnumi selgus, eesmärgi ühisus – Meie koos olemine ja kokku jäämine. 

Arvestades, Sinuga, annan Sinule teada, et Sina oled Minule oluline - Sinuga koos olemine on Minu jaoks oluline - Mina ei vaja Sind, kui vahendit, enese vajaduste täitmiseks ja kustutamiseks - Mina tahan Sinuga koos olla, sest olen ise valinud Sinuga koos olemise - Sinu toel ja Sinuga koos olles olen Mina võimeline enamaks - Sinul on oluline osa Minu elus ja teekonnal. 


Marianne

27.09.2025.a


Vundament V - Terviku lagundamine talutavateks suurusteks



Inimesed, kes on harjunud rollidena koos olema ja elama ja suhtlema – on õppinud toimetama pinnal, et mitte laskuda sügavustesse, kus peitub kõik see, mida ei ole lahendatud, mõistetud, välja öeldud, teoks tehtud, lahti lastud, tõeks tunnistatud.

Sügavikes peitub ühiselt loodud infobaas, milles sisalduvat kogetakse ja nähakse, välja heidetavate sõnade ja purskavate voogudena, talumatute seisundite ja häirivate tunnetena, kuid seda ei avata täielikult ega astuta selle sisse, et Meie teeme selle korda ja lahendame ära. Meie tahame koos ja rahus olla.

Terviku ära lahutanud suguvõsas ja perekonnas tunnevad ja näevad inimesed ennast üksikutena – hoolimata pealispinnal toimuvast ja näilisest, nad ei ulatu teiseni ega saa kogeda teise toetust, sest nad on Minadena, kes hoiavad vahesid, et vältida ootamatuid ja ebameeldivaid info edastusi, mis häirivad ühiselt hoitavat rahu.

Jep, tegemist on Meiega, kes, sõnatul ja suunatul kokkuleppel, hoiavad ühist joont – Meie hoiame korda ja rahu – Meie ei räägi sellest, mida teine kuulda ei taha – Meie ei näita teist sellisena, millisena teine olla ei taha – Meie tagame, teineteisele, ebamugavaid tundeid vältiva koos olemise.

See Meie toimetab pinna peal ja naeratab vastu ning lobiseb ilmast ja tervisest ning läheb sünnipäevale või ühiselt sööma, kuid see Meie on lõks, sest ühine infobaas tähendab, et igaüks võib, enesele valitud ajal, võtta sügavustest välja teise ja enese kohta käiva ning kasutada salvestatud teadmisi relvana – aga Sina, aga Mina.

Ühises olev ja ühiselt maha vaikitud informatsioon võetakse kasutusele siis, kui tahetakse edastada sõnum – Mina määran, Mina kontrollin, Mina vajan, Mina tahan, Mina olen, Mina kogen, Mina ei taha, Mina olen otsustanud jne.

Pealispinnal salvestatud ja allhoovustes hoitavad infobaasid on ühe ja sama aja ja seltskonna kaks erinevat Meie-t. Tervikliku infobaasi moodustamise võimetus ja keelamine teeb ühisest koha, kus on võimalik teha ja saada haiget, solvuda, kogeda viha ja pettumust – Kuidas saab teine Minule niimoodi teha? – Aga Meil oli ju kõik nii hästi!

Mineviku vangid – keegi, kusagil, alustas terviku jagamist ja teised jätkasid sellega – nii on Meil kombeks. Seega õpiti tegelikkusest vaikima, tegelikkust muutma, valesid looma ja kasutama – selle taga on inimeste suutmatus tõest informatsiooni vastu võtta ja edastada ja mõista ja töödelda.

Pikaajaline kahe infobaasi loomine muutub harjumuseks – see toob kaasa vaimse intelligentsuse allakäigu – inimene väldib tõest informatsiooni – ta kasutab olemas olevast info hulgast piiratud ja vähendatud ja moonutatud osa – ta keeldub ennast informatsioonile avamast ja seda vastu võtmast, sest piiratud ja ähmastatud teadlikkusega elanud inimene kogeb füüsilist valu ja ebamugavustunnet ning kogeb hirmu ja aju lühisesse minekut, kui ta kohtub teadmistega, mis muudavad tema Maailma ja teadmisi iseendast.

Inimene ei suuda vastu võtta teadmist, et see kõik on kogu aeg olemas olnud ja nähtaval olnud – hoolimata peitmisest ja unustamisest ja muutmisest ei ole mitte miski kuhugi kadunud – tema jäljed on endiselt tema omad, tema teod ja valikud ja otsused on kõigile näha – see, et tema ise ei ole tahtnud näha ja teised on aidanud teda, ei muuda tegelikkust – kogu infobaas on olemas, on avatav, on nähtav ja on kasutatav – tema vastu.

Inimene, kes on vältinud tegelikkust ja iseendana seismist ja enese sammude eest vastutuse võtmist – kogeb ja mõistab, et informatsiooni kasutatakse tema vastu – teda vähendatakse, teda kaotatakse, teda mustatakse ja häbistatakse, temale tehakse haiget, teda võetakse alasti, temale tehakse liiga – temaga ollakse ja käitutakse valel moel.

On loomulik, et alasti võetud inimene tunneb viha, on haavunud, kasutab agressiooni ja solvub – jonnib, trambib jalgu ja karjub – ta on laps, kes ei saa oma tahtmist – tema teekond jääb temaga, mitte keegi teine ei võta selle eest vastutust ega tee tagajärgi korda. Vanemat ei ole, päästjat ei tule – ainult tema ise, iseoma eluga.

Inimene, kes on leidnud endale lahenduse ja keskkonna, kuidas ja kus on võimalik ise ennast ära kaotada – endale mitte sobilikke ja mitte vajalikke külgi ja lugusid ära kaotada ja ära unustada – on inimene, kes ei ole õppinud iseendaga aus olema ning ise ennast ja teisi reaalsetena nägema ja vastu võtma.

Kahe infobaasiga perekonnad ja suguvõsad hoiavad korda – nad suhtuvad karmilt nendesse, kes tahavad infobaase ühendada ja varjus püsinu avalikuks teha. Nad pöörduvad, ühiselt, sellele korrale eksinu vastu – nad kasutavad tähelepanu ja informatsiooni. Nad võtavad varjus püsinust selle, mida on võimalik, muutes ja otseselt, relvana kasutada ning integreerivad selle aktiivselt kasutuse olevasse infobaasi.

See tähendab, et eksinu kohta Meie tava enam ei kehti – tema teekond on avalikuks tehtud, kuid seda tehes on sellest ära kaotatud kõik see, mida teiste puhul pealmisel pinnal hoitakse ja nähtavaks tehakse ja kasutatakse. Temas ei ole enam positiivset ja head – ta justkui ei olegi kunagi olnud ega teinud, sest kõik ütlevad tema kohta, varjus hoitud, tõe välja ja enamgi veel.

Temast saab kõikide ühine prügikast ja poksikott – see, mida teised enese/ teiste kohta teada ei taha/ ei tohi ja ise enesest teada ei taha – see kõik saab sellele eksinule omistatud. Valeks osutamine, valeks nimetamine, arvustamine, hindamine, hukka mõistmine, eraldi jätmine, välja heitmine. Tema on see, kellele ei anta andeks seda, mida ja kuidas ise on tehtud, oldud ja võimaldatud.

Sellist kohtlemist on väga raske kogeda ja üle elada – Maailm on pea peale pöördunud – ühise solgi seest on raske välja ujuda ja iseendaks jääda. Välja heitmine, hukka mõistmine ja üksinda seisma jäämine on mõistetamatu ja üliinimlik kogemus. Mina ja Minu tegelikkus – meeletu hulk tähelepanu ja informatsiooni kõigi nende poolt, kellega on ühes oldud, kõrvu kõnnitud, ühist jagatud – kõik on jõudnud ühiselt välja öeldava informatsioonini – Sina oled selline` - Meie teame ja näeme Sind sellisena`, sest Meie oleme Sind kogenud - Meie mäletame.

Loomulikult viib selline kogemus jalad alt ja sunnib enese eest võitlema ja toob kaasa enesetapu mõtted – väljapääsu ei näi olevat, sest ei ole anda endale teadmist, mida teha ja kuidas olla edasi – sellise kogemuse jaoks ei ole teadmisi ega oskusi ega lahendusi – Meie muutis Minu Mina ära – Meie lahutas Minu ära – Mina ei ole enam Meie.

Inimesena kasvamine – tegelikkuse mõistmine ja vahe tegemine – mis ja miks on Minu eesmärk – mis ja miks on ühinenud teiste eesmärk – Mina soovin ühest infobaasi – teised tahavad kahte – Mina tahan olla kooskõlas reaalsusega – teised tahavad varjata tõde ja kasutada olemas olevat informatsiooni relvana – Mina tahan inimesena kasvada – teised ei tunnista ennast tervikuna - seega vajavad nad rolliMinadena väljendumiseks kohta, et õige näo ja autobiograafiaga iseenda kinnitamiseks tähelepanu saada.

Rollide tasand toob kaasa võimalused, mida inimene, iseendana, ei näi saavat ja omavat – ta saab tagada endale kohtlemise, tähelepanu ja ressursid, mida tal muidu ei oleks ja, kuidas tema muidu ei saaks. Ta saab võimaluse uueks alguseks ja teistsuguseks iseendaks - ta saab uue ajaloo ja iseenda loomise võimaluse - ta saab teistsuguse tähelepanu ja kohtlemise.

See tähendab, et tema ise ei muutu ega kõnni ise enese teekonda, vaid ta kasutab informatsiooni ja tähelepanu ära, et panna ümbrus endasse teistmoodi suhtuma ja ennast teistsugusena nägema. Sellel uuel Minal ei ole sidet möödunuga - eelnenu ei tohi nähtavale tulla, sest selles on olemas info, mis teeb muutuse ja muutmise võimatuks. Inimene lisab, enese ajaloost välja jäetud, välja rebitud, üle soditud ja ära muudetud leheküljed ja lood, salajas hoitud infobaasi. 

Rollide tasand tähendab pealmisel pinnal teostatud ja esile tõstetud Minade vahelist suhtlust, sest sügavike tõeks tunnistamine ja nende avamine tähendaks kaost ja surma - see on samm, mida on väga raske astuda sellel, kes on enese ja ühise terviku, ise ja teiste abiga/ survega - enesele/ teistele talutavateks suurusteks lagundanud.

Inimene, kes on ise enese unustanud ning ise ennast varjanud ja muutnud - on inimene, kes on õppinud, ise, ennast vältima ja seega ta ei oska ega saa luua, ise, endaga ausat ja tõelist suhet. Iseendaga suhte jaoks tuleks tal iseennast vastu võtta - sellisena nagu tema on olnud möödunus ja on olevas - kõige täiega. 

Iseendaga suhte jaoks tuleb tal suuta seista avatuna - olla valmis kohtuma enese kohta öeldava tõese informatsiooniga, möödunust ja olevikust. Iseendaga suhte jaoks tuleb tal avada, ise, oma sügavik ja liita see nähtaval olevaga. Iseendaga suhte jaoks tuleb tal olla valmis kohtuma rünnakute ja valeks nimetamistega. Iseendaga suhte jaoks tuleb tal olla teadlik iseendast ja enesega seonduvast ja ka teistest, et teha vahet informatsioonil, mida edastatakse relvana ja sellel, mida antakse teada tema toetuseks - suhte loomiseks ja hoidmiseks, iseenda ja teise inimesega.  


Marianne

27.09.2025.a


neljapäev, 25. september 2025

Vundament III - Ära muudetud teadlikkus

 


Manipulatsioonid, informatsiooni ja tegelikkusega, ja aju keemiline reaktsioon on põhjused, miks inimene peab vägivalda normaalseks – see käib tema eluga kokku ja temaga kaasas. Inimeste vaheline vägivaldne suhtlemine on õpitud lahendus, mida ei ole mõistetud ega oleva aja teadlikkusega kooskõlla viidud. See tähendab, et inimene ise ei ole andud endale teistsugust lahendust ja väljendust.

Vägivald võetakse kasutusele siis - kui sõnu ei ole/ kui sõnavara ei ole piisav/ kui olulist informatsiooni ei kuulata ja sellega ei arvestata/ kui enesest ei piisa/ kui ei julgeta või ei taheta aus olla/ kui tundereaktsioonid löövad üle pea/ kui pidurdusmehhanisme ei ole/ kui iseennast ei mõisteta/ kui sellega on harjutud, sest see on teatud inimestega koos olles ja kindlas keskkonnas tavaline käitumine.

Inimesed jäävad vägivaldsetesse ja vähendavatesse koos käimistesse ja koos olemistesse kinni mingi kindla põhirolli seotuse tõttu. On olemas kindlad rollipaarid ja rollide kooslused, mis kirjutavad ette, kuidas peab olema ja elama – peab jääma kokku ning kellegi juurde ja kuhugi kohale käima isegi siis, kui seda, sellisel moel, ei taheta ega vajata.

Mina pean – tähendab harjumust ja kohustust olla rollide seotusele vastav. Peab andma rolliga kaasnevale partnerile tähelepanu – peab tegema teda oma elust osa saavaks – peab olema tema elust osa saav – peab seotuse elus hoidma. Sest nii on Meil kombeks – muidu erined ja tekitad segadust ja oled vale, kuna ei anna teisele/ teistele seda, mida oodatakse ja kuidas peetakse õigeks – Meie oleme sellised.

Lapsed, kes on kogenud, lapsepõlve ajas ja kodus, vägivalda ja vähendamist – lapsed, kes on kogenud seda vanemate ja sama perekonna liikmete/ lähedaste sugulaste poolt teostatuna – on lapsed, kes on kaotanud turvatunde ja nende sees on häiritud olek isegi siis, kui nad on suured ja nende vanemad/ lähedased on taltunud ja näivad/ käituvad ohututena.

Harjumus ja kollektiivi jõud on suur - ka need kunagised lapsed lähevad ja saavad kokku nende inimestega, kes nende vastu, otseselt või olukordadega kaasuvalt, vägivaldsed ja vähendavad olid. Need lapsed ei lähe nende inimeste juurde sellepärast, et neis oleksid suured ja õilsad tunded, millele on samasugune vastus olemas, vaid nad lähevad nendega ühes olema – kuna ja kuni nad ei ole valmis enese tões seisma – kuna ja kuni nad vajavad möödunu muutmist – kuna ja kuni nad tahavad seda, mis neile võimalik on - põhirolliga kaasnev tähelepanu ja võimalused.

Põhirolliga kaasnev tähelepanu on magus - Mina saan olla Laps - Mina saan kogeda vastutuse vähemaks võtmist, hoidmist, poputamist, ressursside saamist jne - vanem keskendub rolli täitmisele ja rollina väljendumisele. Põhirolli kaotusega seonduv tähelepanu on kibe - Mina ei saa olla Laps - tähendab, et inimesel tuleb kogeda vanu mustreid ja kohtuda vana informatsiooni kasutusele võtmisega - vanem/ keegi teine keskendub, teistsugusena, teistsugusele kontaktile ega võta tegelikku põhirolli kasutusele - Mina ei saa ennast kogeda siis, kui teine ei ole õige. Milleks siis see koos olemine ja kokku saamine, kui see ole õige? Rollina kohal olemise võimetus ja rollile õige tähelepanu saamise võimatus on kogetav vägivalla ja vähendamisena.

Need inimesed, kes on kogenud vägivalda ja vähendamist, kasutavad ka ise selliseid käitumise viise ja lahendusi, sest see kuulub nende infobaasi sisse. Seda, mida ei ole edasi arendatud ega ümber töötatud, seda kasutatakse edasi. Ajas toimuvad muutused, pealmises ja välja paistvas – otsene agressiivsus muudetakse hillitsetuks ja maskeerituks, kuid sisu ja eesmärk jäävad samaks. Informatsiooni kasutamine, relvana ja mõjutuse vahendina, jääb samaks. Tähelepanu kasutamine, koha kätte näitamiseks ja sügavaima info edastamiseks, jääb samaks.

Vägivald ja vähendamine ei kao, kui inimesed seda ei tunnista ja selle asemel, uusi ja eluterveid, lahendusi kasutusele ei võta. Tervendada on vaja tervet keskkonda ja uusi käitumise viise on vaja õppida kõigil selle ühise moodustavatel inimestel – see tähendab, et see peab olema teadlik otsus ja sihikindel teekond.

Vägivaldset ja vähendavat suhtlemisstiili kasutav inimene vajab sellist lahendust – see on tema sõnavara ja väljendus – see on tema informatsiooni edastuse, vastu võtmise ja töötluse stiil. Tema on abitu, kui ta ei saa kasutada seda, mis ja kuidas on tema normaalsus. Normaalsus tähendab, et ta ei pea valeks seda, mida ja kuidas tema ise teeb – tema võib ja saab märgata, et tema vastu tehtuna on vägivald ja vähendamine vale ja ebaõiglane, kuid temale on see lubatud või tema ei näe, et tema seda teeb – see on tema Mina, kui persooni juurde kuuluv osa.

See tähendab, et vägivaldne keskkond kestab edasi ja vägivalda kasutavad inimesed jätkavad samal moel. Suureks kasvanud lapsed on ühinenud tavadega ning ka neist on saanud need, kes kasutavad vägivalda, vähendamist ja informatsiooniga manipuleerimist – seda selleks, et vältida tõe rääkimist, tagada vajaduste täidetus, hoida isiklikke piire, säilitada Hea nägu ja maine – kuid ka selleks, et tuua enesele osaks saanut välja ja viidata selle kompenseerimise kohustusele.

Ära lahendamata minevikust saab olevik, milles elustatakse möödunu – uue aja sisse põimitakse ja uute lugude sees tuuakse nähtavale möödunus aset leidnu. Ega ainult lastel ole vanemate/ teiste vastu pretensioone ja täitmata vajadusi – sama kehtib vanemate/ teiste koha peal. Vägivaldse info vahetuse taga peitub oskamatus ja suutmatus viia olevas aset leidvat enesega kooskõlla – sõnumi edastus, sõnumi vastuvõtmine, sõnumiga arvestamine.

Vägivalda kasutav inimene tuleb vägivaldsest minevikust – informatsiooniga manipuleeriva kasvatuse, mis on teostatud vägivalla ja vähendamise teel, tulemuseks on inimene, kes suhtleb iseendaga, kuid kes on kaotanud suhte iseendaga. Õigupoolest on temast tehtud vaimne invaliid, kes ei suuda luua ega oska teostada iseendaga suhet - põhjuseks tema isiklik puue - tõese informatsiooni valikuline ja piiratud vastuvõtmise võime, mis toob kaasa vajaduse vale info loomise ja kasutamise järele.

Suhe tähendab ühest põhja ja tugevust ja selgust ja teadlikkust. Suhe iseendaga tähendab, et inimene on iseendast teadlik ja on huvitatud enesega aset leidvast ja enese sees toimuvast – segadused ja häiritused näitavad kätte teema, millega tuleb ise tegeleda, et enesele selgus otsida, lahendus anda ja vabanemiseni jõuda - tõene informatsioon, enese sammud ja iseenda teekond on oluline.

Suhe iseendaga tähendab, et inimene ei mõista ise ennast hukka ega tunne enese ees hirmu – ta on valmis ise ennast toetama, mõistma ja enese sammude eest vastutust võtma. Tema info, iseenda kohta, on aus ja tõene – tema ei oota enese kinnitust, kellegi teise käest. Inimene ei nõustu ise ennast ära kaotama või teiseks muutma - põhjusel, et keegi teine seda tahab või nõuab, sest tollele on teistmoodi mugavam.

Inimene, kelle aju on ära pestud, on see, kes teab ennast Minadena, mille olemas olemist teised üle kinnitavad ning mida teised temale annavad/ määravad ja temalt võtavad – sellel inimesel ei ole olemas sellist iseennast - kes oleks aus, õige, tervik - siis, kui teised teda sellisena ei näe ega tunnista. Tähelepanu on tema olemas olemise allikaks ja väljenduse tõukeks.

Vaimne invaliid tähendab isikut, kes sõltub teistest – tema on ja saab olla Mina, teiste tähelepanu ja informatsiooni alusel. Vaimne invaliid tähendab isikut, kes kardab ja varjab iseennast – tema uskumus kõlab, et enesena olemine on häbi – enese tegelikkus on vale ja sobimatu – sellisena ei tohi olla ja sellist ennast ei tohi nähtavale tuua. 

See tähendab, et tema ise valib – teiste tähelepanu alusel ja teiste informatsioonile toetudes - enesest selle, mis sobib ja tagab parema tähelepanu ning tema ise varjab ja kaotab ja muudab ära selle, mis toob kaasa negatiivse tähelepanu.

See inimene, kes ei ole loonud iseendaga suhet, on inimene, kes suhtleb iseendaga siis, kui ta on üksinda või ta peab või tal on olemas tähelepanu, mis teda tõstab ja paremana näitab ja kohtleb – siis julgeb ja nõustub inimene ise endaga olema ja iseenda kõrvale seisma asetuma. Muul juhul vaatab ta välja ja otsib sealt, ennast tõstvat, tähelepanu või peitub sealses saadud tähelepanu eest.

Inimene, kes suhtleb iseendaga, ei loo teiste inimestega suhteid, vaid ta suhtleb nendega. Suhtlus on pealispind ja tegelikke teemasid vältiv lahendus. See tähendab, et vaikitakse kõigest sellest, mis tekitab vahetus/ kaudses suhtluses tõrkeid ja kutsub esile negatiivseid reaktsioone. See tähendab, et „unustatakse” ja peidetakse ära kõik see, mis ei ole heaks ja talutavaks suhtluseks sobiv.

See tähendab, et reaalsuses aset leidnu jääb pooleli siis, kui see kisub kiiva või keegi väljendub valesti – keegi toob lagedale teemad, mis ei ole kohased – keegi toob välja informatsiooni, mida ei tohi nähtavaks teha – on keegi, kes ei käitu mustrile kohaselt – on otsene oht vale tähelepanu osaliseks saada.

Vägivaldne ja vähendav keskkond tähendab inimesi, kes on tulnud kohale ja on koos, pealiskaudseks ja head tuju/ head nägu/ vajaminevat tähelepanu tagavaks suhtlemiseks – see seltskond ei taha tegeleda sellega, mida nemad ei ole valmis käsitlema – see ei kuulu nende Mina ja selle seotuse juurde – nemad ei pea taluma ülekohut ega enese valeks nimetamist siis, kui tahetakse rääkida sellest, mida nemad olevat teinud või kuidas käitunud, kuid see ei käi nende Mina pildi juurde – neid ei tohi ühendada informatsiooniga, mis ei kinnita nende poolt valitud ja sätitud olemist. Seega ei taha vanem kuulda seda, mida lapsel temale öelda on, kui see informatsioon ei ole "tõene".

See tähendab, et ühise moodustavad inimesed hoiavad pealispinna korras – kuigi aeg-ajalt käib sellest üle torm ja allhoovuste olemas olemisest annavad märku passiivselt teostatud agressiivsed meeleavaldused – siiski säilitavad inimesed sätitud olemise ja loevad kokku saamise õnnestunuks – tähelepanu jäi talutavaks/ tähelepanu näitas neid õigetena/ valesid teemasid välditi. Seega suruti vägivaldsele ja vähendamisele antud vastus ja selle kohane teema tõstatatus maha.

Suhtlev seltskond hoiab olukorra õigetes raamides – see inimene, kes tahab rääkida head suhtlust rikkuvatest ja isiklikuks minevatest teemadest – see inimene peab vaikima või ära minema – see inimene peab ennast korda tegema ja ise enda teemadega tegelema – kui teda häirib, siis on see tema teema. Mis siis, et teised on loo osalised ja oma panuse andnud – neid ei tohi iseenda isiklike jamade sisse kiskuda. Seega olevat perekonnas/ suguvõsas aset leidev isiklik teema - kui king pigistab, siis on see kingakandja süü - tema jalg ja tema king ei sobi omavahel kokku.

Suhtlevat seltskonda iseloomustab lahendus luua juurde ja kasutada olemas olevat informatsiooni, et anda teada, miks nemad ei pea, midagi tegema – neid on mustatud, nende au on määritud. Aastakümnete pikkune harjutamine on viinud nad sellesse kohta, kus nad on kaotanud reaalse kontakti iseendaga – see, mida kunagi nende endaga tehti – seda sama on nemad ise enda peal jätkanud – kaotanud valet ja keskendunud õigele – nad on, kahestudes, ainult ühe poole iseendast alles jätnud – Õige Mina ja Vale Mina. Vale Mina on teise pahatahtlik looming ja ettekujutus – solvang ja häbistamine.

Seega ei saa nad aru sellest informatsioonist, mis nende „Vale” poole kohta välja öeldakse – nad ei näe oma tegusid, sõnu ega väljendusi reaalse tegelikkuse alusel – nad näevad kõike seda nii nagu nad on õppinud nägema - kõik see, mis on nende Vale Mina, ei kuulu nende juurde. 

Vaimne invaliidsus tähendab, et neist on saanud iseenda käitumismustri ja enese poolt teostatud vägivaldse vähendamise ohvrid. Nad on vaimsed invaliidid, kes on valmis hävitama selle, kes nende kohta tõtt räägib ja nende poolset vastutuse võtmist ootab – oma äraspidisuse näevad nad seda teist, kes nende Õiget Mina vähendab ja selle Mina olemas olemist, neile teada oleval kujul, eitab – ohuna, mis on kogetav reaalse vägivallana. 

Möödunus aset leidnu on peapeale pööratud – alguses vähendati inimese tegelikku Mina, et tagada kuulekas ja õigesti käituv, teiste informatsioonile toetuv, vahend – nüüd, kui inimene on selliseks saanud, keeldub ta sellest Mina-st lahti laskmast. 

Alguses nimetati valeks inimese reaalne ja loomulikul teel kujunenud tegelikkus – nüüd mõistab ta, et valeks nimetatakse seda Mina, kelle ta on, vägivaldses keskkonnas ja vähendava käsitlemise jätkumisel - temale antud suuniste alusel, ise endast loonud. 

Vaimsel invaliidil ei ole selget pilti iseendast, sest tal puudub suhe iseendaga - tal puudub, elav ja avatud, kontakt tegeliku iseendaga. Sellel hetkel, kui tema pimedaim ja maha salatud pool ennast ilmutab ja tähelepanu nõuab, inimene vägivalla appi võtabki - sõnum ilma selgete ja iseendale mitte mõistetavate sõnade ja arusaamatu põhjusega. 

Vägivald pööratakse teise vastu - teine on olukorra põhjustaja - teine ei ole suhtlust õigetes raamides hoidnud, vaid on vägivaldne olnud - inimesele vaimsed kannatused ja üle elamise põhjustanud, mis on füüsiliselt kogetavad. Vaimne invaliid tähendab, et inimene ei ole õppinud ega harjunud vaimset intelligentsust arendama - inimesena kasvamine on toppama jäänud - kogu elu ja aur on läinud tähelepanuga saadavate ja võetavate ja kaotatavate rollide peale. 

Vägivaldne ja manipuleeriv keskkond on rollidele üles ehitatud. Kasutatakse põhirolle, millega markeeritakse seotus, kuid tegelikkuses kasutatakse võimalust ja luuakse endale koht, kus Õigele Minale õige tähelepanu peab olema tagatud ja Valest Minast vaikitakse. 

Enesest mitte teadlikku inimest iseloomustab vajadus muuta oma möödunut - kuna Mina ei saanud õiges rollis olla/ Minu rolliga ei arvestatud/ Mind sunniti teise rolli/ Minu rollil oli vähem õigusi/ Mina ei olnud enesele antud rolliga kooskõlas/ Mina olin Vale - siis tuleb ühine lugu üle vaadata ja teistmoodi tulemuseni jõuda - parem ja õigem Mina kasutusele võtta. 

Tegemist on suutmatusega olemas olnud informatsiooni tõesena käsitleda - Mina ja Minule osaks saanu ja Oluline teine. Tegemist on võimetusega muuta olukorda - inimesed on seotud ja selle asemel, et lahendada reaalset elu ja olla tõeses informatsioonis ühesed - selle asemel nad suhtlevad - ilmast ja tervisest ja söögist ja teistest ning seejärel teevad üksteisele haiget, et neid õigesti mõistetaks ja nähtaks ning vale tähelepanu edastamine lõpetataks.


Marianne

25.09.205.a