Rollide Maailm keskendub rollidele ja jätab kõrvale selle, mis ei puutu asjasse – loogiline ju. Inimesed ei näe seda valikuna, vaid sissetallatud rajana – teadlikkus magab, sest ennast ja teisi on samastatud rollidega. Mina olen = Mina olen oleva hetke enim tähelepanu saav roll – sellele rollile on olemas partner(id), kes teostavad ja hoiavad ühendust elusana. Aktiivseid rolle võib ja saab olla mitmeid.
Inimesel on rolle, millest ta ei saa lahti – need on sündimise faktiga ja iseenda valikutega kaasnevad rollid. Inimesel on rolle, millest ta vabastatakse – kasvamisega kaovad rollid, mis ei sobi enam vanuseliselt – nende kohta saab öelda Mina olin. Inimene saab omada rolle, mida ei ole võimalik teostada, kuna puudub rollipartner, kes seotust tunnistaks ja teostaks. Partner võib olemas olla, kuid ei vali seotust tunnistada või valida või ühendavate rollide baasil teostada.
Inimlapsele õpetatakse, et enne tuleb roll ja rollipartner, siis alles tuleb tema ise. Mida vägivaldsem ja manipuleerivam kasvatus, seda suurem on rolli ja selle partneri osatähtsus. Last kohustatakse temale antud informatsiooniga vastavuses olema - Sina pead = Mina pean. Ise ei ole rolli valinud, ise ei ole rollipartnerit valinud, kuid ühendavad rollid on justkui leping, millest vabaks ei saa – rollile on partner olemas ja too ootab/ eeldab/ vajab enese rollile kinnitust.
Need inimesed, keda rollipartner on vähendanud ja vahendina kasutanud – need inimesed, kes on enesele öeldut absoluutse tõena võtnud – need inimesed, kelle vajadused ootavad täitmist – need inimesed, kes on õppinud seotust ära kasutama - täidavad lepingut – seega nad lähevad sinna ja on seal, kus rollipartneriga koos olemine ja elamine aset leiab.
Tähelepanu vahetus ja vajaduste täidetus – kui hästi läheb, siis mõlema poolne – kui hästi läheb, siis enese omade – kui valesti läheb, siis ainult teise omade. Perekond ja suguvõsa on erinevates aegades kokku pandud ja ette näidatud käitumiste mudel – selles rollis olijat koheldakse ja näidatakse sellisena – selles rollis olija teab enese kohta ja ülesandeid. Kokkuleppeline käitumine tagab tõrgeteta koos olemise ja ootustele vastava tulemuse.
Perekond ja suguvõsa tähendavad korrale alluma sundivat institutsiooni – mida suurem on varjus püsivate, ühise ja isiklike, infobaaside sisu – seda rohkem pinna peal korda hoitakse ja vastavust nõutakse.
See tähendab, et roll on olemas, kuid inimene, inimesena, ei ole selle rollini kasvanud – ta vähendab teist, et see nõustuks teda, kui Mina, nägema ja nähtavaks tegema nii nagu tema oleks parim ja õige – vastamas oma rollile, mitte ainult kohal olemise ja ülesannete täitmisega, vaid tänu ja tunnustust vääriva sooritusena.
Turvatunde kaotanud, vähendatud ja vägivallaga kasvatatud laps peab jätma kõrvale tõese informatsiooni, sest see ei kinnita tema käest oodatut – seega õpib laps valetama. Manipuleeriva kasvatuse tulemus on edukas, kui laps peab enese tõde valeks ja temale ette antud valet tõeks.
Tõestus, et manipuleeriva kasvatuse tulemus on muutnud lapse teadlikkust, avaldub selles, et laps pöördub isiku poole, kes on talle haiget teinud, teda vähendanud, temale olulises valetanud – ootuse ja vajadusega, et just see inimene pakuks temale turvatunnet ja armastaks teda tingimusteta. Ühte siduv roll annab sellisteks ootusteks ja vajadusteks aluse.
Laps, kes on kasvanud suureks ja võtnud tõesena temale öeldut – läheb tagasi selle juurde, kellega ta on seotud, et anda sellele teisele rolliMina kogemise võimalus – laps annab ennast kasutada, kui vahendit – laps edastab informatsiooni ja tõestused, et teine on tema jaoks oluline ja vajalik – laps tunnistab, et teine on selline nagu too teine olla tahab.
Inimene, kes on saanud olla rolli väljendusena, milleni tema ise kasvanud ei ole – on õppinud ennast ettekujutama Minana, kes ta tegelikkuses ei ole – tema kohta kasutusel olev ja tema kohta antav informatsioon ei ole kooskõlas tegelikkusega. Mida kauem on valetatud, seda suurem on selle info hulk, mida on tõestuseks juurde loodud ning seda suurem on ka selle info hulk, mida on varjatud/ muudetud.
Üks ei saa olla ilma teiseta – see, kes tõestab teise olemist, see vajab selle teise käest või selle seotusega seoses, midagi ka endale. On üsna tõenäoline, et ka tema vajab enesele tõestust – Mina olen selline` - Hea, Õige, Toetav, Tähtis, Oluline, Vajalik, Oodatu, Armastust vääriv jne.
Aktiivse vajaduse olemas olemine tähendab, et just selles seotuses/ selles keskkonnas ennast Valena, Vähemana, Halvana, Väärtusetuna, Armastuseta nähakse ja kogetakse – teise poolt antav/ teise kasutuses olev/ ühises olev informatsioon kinnitab sellisena olemist.
Aktiivse vajaduse olemas olemine tähendab, et seotuse katkestamine või selle lõpetamine või selle muutmine ei ole teostatav – kardetakse teiseks muutvat ja muutuvat tähelepanu ning enese kohta käibele võetavat informatsiooni – kardetakse, et aktiivsesse kasutusse võetakse möödunu ja oleva aja lood, mida hoitakse varjatud infobaasis.
On üsna sage, et inimene vihkab enese sõltuvust ja iseennast, sest ta ei saa sellest sundusest vabaks – manipuleeriv möödunu on muutnud tema aju keemiat, mille tulemusel on ajju loodud sellised ühendused, mis teevad temast tahtetu – iseeneslikud reaktsioonid ja sööstud sunnivad vajamineva otsimisele ja selle leidnuna, selle tarbimisele.
Inimene on sõltuvuses tähelepanu vajadusest - kontakti loomine ja hoidmine sellega, kes on valmis, kohustatud tähelepanu tagama/ kontakti hoidmine ja taastamine sellega, kes valesti vaatas ja valesti näitas/ kontakti hoidmine sellega, kes lubab - siis, peale seda/ tähelepanu ostmine - teisele vajaminevaga vastamine või enesest sõltuvaks tegemine.
Inimene keskendub vältimisele ja hankimisele ja omamisele, kuid ta ei keskendu sellele, mida ja miks ta vajab – mida tema ise korvab ja väldib – milline ja kelle poolt edastatud on see tähelepanu, mida ta ei talu – milline ja kelle poolt edastatud on see informatsioon, mida ta ei suuda alla neelata.
Inimene väldib ega talu - sest tema peab enese kohta öeldut ja enesele edastatut tõeseks - see on info, mida on hoitud varjatud infobaasis/ sest tema ei tule rolli ja info erisusega toime - inimene näeb põhirollis olijat, kes edastab informatsiooni, mis ei lähe kokku selle rolliga või välja ütlemiseks kasutatud emotsiooniga.
See on ehmatuse ja ärevuse seisund – see on seisak – peatatud hetk, mis on jäänud kestma. Seega ei saa sinna uut teadmist juurde anda ega olemas olevat lahjendada. Seega ei otsi inimene vastust - mis oli tähelepanu ja informatsiooni edastamise põhjus ja seda teinud teise eesmärk – kas see oli inimest nägev ja teda toetav või oli see inimest vähendav ja teda rolli suunav.
Enesele õige tähelepanu vajamine ja vale tähelepanu vältimine teevad, inimese, teisest inimesest sõltuvaks. Mina pean teisega seotud olema ja teise tingimustele vastav olema – Mina annan teisele vajamineva tähelepanu ja Mina saan vastu endale vajamineva tähelepanu.
Seotused, mida teostatakse sõltuvuse alusel, on rollide ühendused, milles ei ole võrdsust ega vaba tahet ning seotuse ja selles osalejate kohta ei ole kasutusel ühest ja kõiges tõest informatsiooni – neis peab olema, sest rollile on partner olemas ja too ootab enesele vastamist ja enese ära tõestamist.
See inimene, kes usub, et tema peab teise inimesega koos olema/ kokku saama ja teise jaoks olemas olema, kuna roll ja perekonna/ suguvõsa/ ühiskonna infobaas kohustab teda – see inimene võtab seotust, kui tööd – tema kannatab vabaduse kaotuse pärast ja seega vihkab ta ennast ning teist, sest, ikka ja veel, tema vajab endale vajaminevat – Mina ja tähelepanu.
See on inimene, kes žongleerib erinevate Mina-dega – sõltuvus tähendab erinevate Minade võitlust ja segadust – Mina, kes Ma olema pean/ Mina, kellena Mina olla tahan/ Mina, kellena Mind nähtavaks tehakse/ Mina, kes ära kaotatakse/ Mina, kes ma olla ei saa/ Mina, kelleni Ma ei ulatu jne.
Minade võitlus, kaotus, kohustus, vältimatus – kõneleb sellest, et puudu on üks ja ühene põhi – inimese oma – rollide rägastikku eksinud inimene ei ole selle teadlikkuseni veel kõndinud. Tema Minad on rollid, mis saavad tõestuse teiste tähelepanu ja teatavaks tehtud informatsiooni alusel – teiste tähelepanu kaotab ja loob Mina, millisena inimene ise, seejärel, ennast kogeb ja näeb.
Kui inimene kaotab teise inimese jaoks olulisuse, kuid rollide seotusega kaasnev või sellega seonduv mitte, siis jääb inimene sellesse seotusesse kinni - ta on lõksus – Mina pean, sest Mina oman rolli ja Mina pean selle rolli partneri jaoks olemas olema siis, kui tema seda tahab, ootab ja ise selle seotuse elustab – kontakti loob ja ise ennast Minu ellu paigutab.
Mina pean! vaatenurka on raske taluda siis, kui see tähendab vabaduse kaotust ja väljapääsu puudust ja talumise kohtustust. Tegelikkuses peab inimene vastutama enese valiku eest siis, kui tema omab kohustust, mille tema ise on enesele võtnud ja senikaua, kuni rollipartneriga seonduv sõltub tema valikutest ja teise jaoks kohal olemisest – elu, tervis, ealine eestkoste.
Muul juhul on see vabatahtlik valik, mille inimene saab lõpetada või enesele sobivatesse piiridesse seada – selle jaoks tuleb enese tõde välja öelda ja see teostada. Rollide Maailma kasvandiku jaoks ei ole see kerge ettevõtmine – tema kasutusse antud info on andnud temale teada, et temal ei ole õigust lõpetada ega teisele, enesega koos olemist ja enese aega, keelata. Tema roll ja sellega seonduv on tähtsamad temast endast.
Kuidas Sina võid Minule sel moel teha/ kuidas Sina julged teisele ära öelda – justkui oleks ilge tegu ja Maailma lõpp, kui ei võimalda enesega suhtlust, senises vormis ning vabastada mingi kindla grupi koos käimine ja koos olemine enese kohal olemisest. See ei ole halb ega vale tegu, sest see on valikute küsimus ja olemas oleva info põhjal otsuse tegemine.
Olemas oleva ja tõese informatsiooni alusel, seotuse viimine õigetesse raamidesse ja õigele alusele, ei välista suhtlust – see lõpetab aktiivse ja avatud seotuse – enese panuse andmise ja enese kohal olemise, sellisel viisil ja määral, mis ei vastanud rollipartneri tegelikkusele. See lõpetab ära selle, mida ei olnud – samadel alustel toimunud seotust ei olnud.
Üks oli suhelnud, kuid teine oli suhtes olnud – see oli põhjus, miks sel moel toimiva seotusega rahul ei oldud – üks tahtis suhtluse tasandit hoida, teine tahtis suhet tugevdada. See, kelle jaoks on teine inimene oma olulisuse kaotanud – see ei taha suhet, kui tugevdatud seotust – tema tahab oma vabaduse kontrollimist – võimalusi, kuidas teist endast sobivas kauguses hoida ja seotusesse, enese jaoks sobival määral, panustada ning enese vajaduse täidetust/ Mina olen selline` olemist kogeda.
Suhteks on vaja kahte, kes on ühest ja samast asjast huvitatud – teisega koos olemisest, sest see teine inimene on oluline. Muidu, kui see koos olemine on kasu saamise ja vajaduse täitmise ja tähelepanu saamise koht, siis see on suhtlus erinevates vormides. Mina suhtlen Sinuga – Mina sellisena` suhtlen sellise Sinuga/ Mina rollina suhtlen sellises rollis oleva Sinuga – mitte inimesega, vaid kindla väljenduse ja tähelepanu edastaja ning kindla väljenduse ja tähelepanu sihtmärgina.
Mõnikord elatakse suhtluspartneriga/ suhtlus võimalusega lähestikku ja markeeritakse seda rollipaariga, mis tähistab ühendust ja ühes olemist. Hoolimata ühes olemist liigitavast nimest see ei ole suhe, sest üks või mõlemad osapooled ei ole sellisest lähedusest huvitatud. Loo hoidmine suhtluse tasandil toobki kaasa arusaamatusi, kuna jagatakse ühist, viibitakse lähedal ja ollakse koos ega võimaldata teisi suhtluspartnereid, kui see, keda on valitud või kes on samas. Just nagu peaks olema üks meeskond ja ühise asja nimel väljas, kuid hoolimata väidetest ja püüdlustest ei ole Meie, kui ilma tõketeta lähedus, saavutatav ega kogetav.
Suhtlus on midagi muud, kui suhe - suhtlus saab olla intensiivne ja kauge ja teisest huvitatud või mitte – suhtlus jääb alati mingisugustesse piiridesse pidama – see ei kõnni kõikjale kaasa. Suhtlus leiab aset mingil kindlal põhjusel - siis, kui.
Segadusi toob kaasa erinevuse mitte nägemine ja erinevuse mitte mõistmine. Mina ei olnud suhtes – Meie vahel oli suhtlus. Suhtlusena teostatud ühine elu tähendab võimetust viia koos olemist suhte tasandile – olla lähemal ja kogeda arvestamist ja olulise infoga kaasnevat muutust, kindlustada ühendus – ühine põhi ja piir, milleni tülitsetakse, kuid ühist ära ei lõhuta ega ära ei kaotata.
Võimetus, teostada põhirolli paarilisega suhet, on kogetav vägivalla, vähendamise ja frustratsioonina. Loo teine osapool hoiab koos olemise suhtluse tasandil ja dikteerib koos olemise võimaluse ja läheduse astme. See tähendab erineval moel edastatud informatsiooni, milles väljendub vahe hoidmine ja erinevatel põhjustel valeks nimetamine, et vältida seda, mida ja kuidas ei taheta.
Kui on näha, et suhtel on omanik, kes dikteerib suhte võimalikkuse ja teostuse, siis see on see osapool, kes hoiab selle koos olemise suhtluse tasandil. Koos elamine ja koos olemine suhtluse tasandil nii nagu see oleks suhe, ei ole mõistlik – vastuseta lähedus, vahetus, avatus viivad vajaduseni kompenseerida enesele puudu jääv – see võib viia ka enese hävitamise plaanideni.
Ühised kogemused ei tee loost suhtes olevat Meiet – inimese valikud teevad. Inimese poolt nähtavaks tehtu annab teada tema taseme. Tullakse kokku ja suheldakse, et minna laiali ja elada enese elu edasi – astuti enese elust välja, moodustati ühine hetk, milles valiti, mida ja kuidas räägiti – kellega oldi ja kellega mitte. Kohustuse korras ja ajaviitmiseks helistamine ja teise põhirolli üle kinnitamine ei tähenda suhet, vaid suhtluse vormi.
Suhe on see, kus on võimalik vabadus ja muutused, kus on oluline turvalisus ja lähedus, kus inimese kasvamisest ollakse huvitatud ja seda toetatakse. Sellest, et tegemist on suhtega annab teada vastutuse võtmine – suhe ja sellega seonduv on prioriteet – aus ja oluline informatsioon, inimese/ teise/ ühise kohta ja esimesel võimalusel, annab olulisuse kohta teadmise ja turvatunde – teine panustab ja hoiab.
Vägivaldne ja manipuleeriv suhtlemise stiil annab teada, et ühes olijatest moodustatud/ moodustunud perekond/ suguvõsa ei teosta suhet, vaid suhtleb. Hoolimata ühisest ajast on tegemist tervikuks mitte sulanduvate lõikudega – vägivaldne suhtlus ja varjatud vägivallaga suhtlus. Iseloomulik on võimetus tunda ennast turvalisena – kunagi ei tea ette, millal täpselt ja kuidas olukord muutub.
Pikaajaline vägivalla kestmine toob kaasa ühise ja isiklike infobaaside kaheks jagamise – aktiivses kasutuses olev ja varjus püsiv. Ebameeldiv, häbistav, hirmutav ja välditu kaotatakse ära – see tähendab, et konfliktid ja aset leidnu ei saa ära lahendavat lahendust – lugusid ei harutata lahti ega mõisteta põhjani välja.
See on põhjus, miks ühist ja ühes olemist teostatakse suhtluse tasandil – suhtlus on vahetus hetkes aset leidev teostus – justkui ühine algaks uuesti ja omaks võimalusi kõigeks – inimesed on head, ilusad, vabad ja teemadeta, kuid tegelikkuses on välja öeldud sõnades, mõtetes ja teoks tehtud tegudes kaasas kõik eelnev. Suhtlus tagab selle, et teemade ja mõistatuste ehk mitte mõistmiste asemel, proovitakse vältida ja ennetada ja kustuda.
Laps paneb oma infobaasi kokku selle info alusel, mis tema kasutusse antakse – laps näeb ja teab, et temal on suhe oma vanemate ja lähedastega – tema on oluline, teised tahavad temaga koos olla ja tema elust osa saada – laps tahab ja vajab ka teiste elust osa saamist – turvatunne ja kuulumine. Laps annab vanematele ja lähedastele teada, et nemad on, tema jaoks, olulised.
Vägivaldsete ja vähendavate kogemustega pikitud elu annab vastupidise info. Seega on ühises loos segadus sees – vanem on endiselt oluline, kuid laps vanemale mitte. Selles kohas tuleb täpsustus teha - laps on vanemale oluline - ei inimesena, kuid vahendina - rollina väljenduv ja rollidega samastuv vanem ei saa sellest vahest aru.
Vägivalda ja manipuleerimist kasutav vanem teostab hirmutamise ja vähendamise taktikat – vanema käitumise ja väljenduse muutumise põhjus on lapses – vale ja halva lapse saab ära anda, temast saab lahti öelda, teda saab välja jätta, teda saab asendada.
Vanem annab teada, et justkui laps tahaks, eesmärgipäraselt, vanemale halba ja haiget teha – vanem tõestab, kuidas tema teeb ja on lapse jaoks, kuid laps ei hinda seda. See kõlab nii nagu vanem tahaks lapsega olla, kuid laps ei taha vanemat enese lähedale ja enesega ühte – vastupidiseks keeratud tegelikkus.
On kuri tegu anda mõista, et ollakse suhtes, kuid tegelikkuses teostatakse suhtlust – Mina ja Sina – jõudmata Meieni, mis tähendab ühist alust, selle hoidmist ja selle peale ühise teekonna loomist – seda mõlema poolt ja mõlema jaoks.
Justnagu on, kuid tegelikkuses ei ole – see fakt sunnib last püüdma ja tõestama, et tagada vanemale vajaminev, et too saaks anda lapsele vajamineva – vanem näeb ja tunnistab, et laps tahab ja oskab vanemaga koos olla.
Suhte, ühepoolne, võimaldamine ja hoidmine annavad vanemale teada, et laps on vanema oma – vanem on suhte omanik, kes dikteerib, millises läheduses, millal ja kuidas suhtlus aset leiab. Suhtluse dikteerimise taga on kunagine ja edasi kestev vastupanu, mis aktiveerub kohas, kus laps tahab ja vajab ning vanem kogeb, et see vajadus ja tahtmine tulevad tema arvelt - Mina ei pea, kui Mina ei taha tõestamine.
Mina kaotuse ja tõestusega seotud loo õigeks tegemine nõuab rituaali – vanem õpetab lapsele, vähendamise ja vägivalla kasutamisega, selgeks, kus on lapse koht ja milles seisnevad lapse õigused - Teeni välja ja ole alandlik – näita, et küsid, tänad, ootad, lõpetad vajaminemise siis, kui vajadus ja soov ei ole, vanema meelest, mõistlikud või rentaablid.
Selline rituaal leiab aset ka siis - kui laps soovib ühiste ressursside kasutamist/ kui laps vajab enesega arvestamist, enesele olulistes ja pealesunnitud valikutes/ kui laps annab teada oma tunnetest ja kogemustest/ kui laps annab teada ülekohtust ja valest/ kui laps otsustab enese elu ja aja üle.
Laps, kui väikene inimene, toetub enese isemääramise ja enese eest seismise õigustele – põhimõttel, et tema on vanemaga võrdne. Võrdsus on punane rätik – Mina taastamise rituaali vajav vanem ei näe last enesega võrdsena ega samana. Lapse tahtmine ja vajadused teevad lapsest suhte omaniku, kes dikteerib vanemale ette tolle isikliku aja ja võimaluste ära andmise - selleks, et laps saaks need ära kasutada.
Kaheks jagatud infobaas ja vähene eneseteadlikkus tähendab, et vägivalda ja manipulatsioone kasutav vanem valetab – nähtavale toodu ja seda seletav on vale. Vanem, kui inimene, ei tunnista enese tegelikkust – tema väldib lähedast suhet, tema hoiab ühenduse suhtluse tasandil – tema on selle loo nõrgim lüli – tema näeb ennast vähemana ja ära kasutatuna - tema annab endast rohkem, kui vastu saab – temal on selles suhtes, mida tema peab, vähem vabadust ja võimalusi ja õigusi, sest temal on rohkem kohustusi ja piiratust ja takistusi. Enese kaitseks paneb ta ette piirid, millega tuleb lapsel arvestada - kõik see, mis läheb üle nende piiride ja sunnib vanemat enamana panustama, on temale liig ja tema vastane ülekohus.
Väikesed lapsed kasvavad suureks ja jäävad kordama mustrit – see on neil veres, sest see on sügavale juurutatud harjumus – teise inimese, temal oleva rolli tõttu, enesest olulisemaks pidamine ja tollele vajamineva tähelepanu andmine – enese elus tähtsale kohale asetamine ja selle tõestamine.
On hirm ja ebamugavus muuta väljakujunenut – on võimetus muuta vahekordi, arutluse ja harutamise teel. Tundub, et ainult vaikimine või vägivald aitab – rahus ja rahulikult ei ole informatsiooni vahetamine võimalik – kaheks jagatud infobaasid takistavad avatud ja ausat kohtumist.
Mina olen selline` harjumusega inimesed muutuvad vihaseks, kui nende Mina enam ei kinnitata. Nad toovad lagedale erinevad väljendused, et suhtlust õigetesse rööbastesse tagasi suunata. Ebaviisakas, mitte austav, tänamatu, uhkeks muutunud, hoolimatu jne. Samuti tuuakse lagedale minevikus antu ja tehtu – ordenid ja medalid riputatakse enesele rinda ja haibitakse ise ennast üles ja vähendatakse teist – Mina ja Sina, Mina ja Sina.
Kasutusele võetu toetub möödunule – vanema poolt teada antud informatsioon võeti vastu ja see ei kuulunud vaidluse alla – kui ei kohe, siis peale survestamist ja töötlust küll. Suureks kasvanud inimene saab ise oma peaga mõelda ja ise enese otsused teha.
Üles ärkamise ja tõe vastu võtmine tähendab ausat üle ja sisse vaadet – infobaaside tervikuks tegemist – Mina tulen vägivaldsest möödunust, Minuga seotud inimesed ja keskkonnad olid vägivaldsed ja vähendavad. Mina ise kasutasin vägivalda, sest selle kasutamine ja kogemine oli normaalsus – teistmoodi ei olnud Meil kombeks.
Enese tõe ja teadmise välja ütlemine on loomulik – Mina ei seisa Mina eest, vaid inimesena, inimese poole pöördudes ja inimesi nähtavaks tehes. See ei tee minust ebaviisakat, tänamatut ega valet – selline vaatenurk on rollide Maailma tõlgendus ja tähelepanu suunamine.
Aus tegelikkus - ebaviisakas ollakse siis, kui kasutatakse põhirolliga kaasneva partneri olemas olemist, et enesele paremat tähelepanu, kohtlemist ja võimalusi tagada. Ebaõiglane ollakse siis, kui informatsiooni kasutamise ja suunamise abil ja mõjul vähendatakse ühes olijat ja eemaldatakse teda ühisest.
Aus tegelikkus - ebaviisakas ollakse siis, kui viibitakse ühises ruumis ja enesega seotud inimestega ühes ning sealses saadetakse, kellegi vastu, teele negatiivsust ja agressiivsust, et väljendada suhtumist ja teha nähtavaks enese positsioon, kuid samal ajal keeldutakse vastamast ja infot andmast ja vastu võtmast sellega seoses ja selle kohta, mis puudutavad teisele/ ühisele olulist. Eiramine ja vaikusega tähelepanust ilma jätmine – justkui teist ei oleks olemas.
Öeldes ära enesele valest ja ennast vähendavast, ei loe see, kelle rolli vägivalda ja vähendamist kasutav kannab või mida tema teinud on. Kui teine valib vähendava, manipuleeriva, agressiivse suhtluse, siis ei ole tegemist põhirollidest tuleneva suhtluse ja seotusega, siis on tegemist kasvatamatu ja olukorda enese huvides ära kasutava inimesega, kes rõhub rollile ja kasutab lähedal olemist ja info kogumise/ vahendamise võimalust enese huvides ära.
Valetamine, vähendamine, manipuleerimine, agressiivsus, vältimine ei kao ega muutu teiseks, kuigi inimene suudab seejuures naeratada ja lõbus olla. See on pealispind ja võlts mask – rollina esinemine, et katta enese tegelikkust. Naeratus ja lahkena hoitud toon on relv, kuidas avada inimest ja suuta teda paremini haavata – Mina/ Sina sõnumit paremini ja mõjuvamana kohale toimetada.
Möödunud aja järellainetus - Mina ei saa teisele nii teha – ise ennast valides teen teisele liiga. Huvitav – mis moodi? Eriti seda siis, kui teine ei panusta suhte kvaliteeti ega enda arengusse ega võta enese sammude eest vastutust - Vaata Mind sellisena` – mis siis, et Sinu arvelt!
Kui inimene on öelnud ja näidanud, et tema on suhtes, kuid siis valib selja taga rääkimised, teistele kurtmised ja iseendale osutamised – siis see tähendab tegelike teemade alles hoidmist ja väljamõeldute juurde loomist, enesele tähelepanu püüdmist, suunatud võrdlemist ja rolliMinadele osutamist.
Aus tegelikkus – kui inimene on teise inimesega teadlikult teostatud suhtes, siis tema lahendab seda, mis segab ja ootab korrastamist, seal, kus see sündis - Mina tahan Sinuga Meie suhet harutada, sest Mina arvestan Sinu ja Sinu informatsiooniga – teen nähtavalt koos tööd, mitte ei kasuta Sinu olemas olemist ära.
Suhe ja suhtlemine põhinevad teise inimesesse suhtumises. Tasandi valmine ja selle teostamine annavad informatsiooni selle kohta, kuidas teise inimesse suhtutakse, millisena teda kohatakse ning kui sügavale ise ennast avatakse, millisel määral ja millistes valdkondades enesega kohtuda lastakse. Suhtluse tasandil ei võeta lähedale ega soovita/ oodata lähedust – sugulusastmel või elukoha lähedal asumine ei ole argument.
Mõistmine – ka suhtlemine tähendab seda, et ollakse võrdsed. Inimene saab suhtluse lõpetada, saab sellest keelduda, saab ebaviisakusele Ei öelda. Inimene ei pea teise tundeid õigeks tegema ega teise tõestamiseks tagasi minema ega teise poolt tekitatud vahemaad ületama ega hoolimatut teist isiklikku ellu sisse lubama.
Suhtlus on teisele tähelepanu andmine, enese poolt valitud moel, ajal ja viisil. Vägivaldse ja vähendava käitumisega ning rollidel põhineva suhtlusega inimestega kontaktid on mõistlik vähendada miinimumini. Olles neutraalne, jääb alles piiratud info vahetamine ja mingi konkreetse, enese vastutuse alla kuuluva, asja/ loo pärast kokku tulemine.
Möödunus teostatud ühise kohta tuleb anda endale teadlik informatsioon - see oli suhtlus – Mina ei pea seda jätkama ega selles osalema – Minul on valiku vabadus. Piiratud suhtlemine tähendab, et Mina ei pea ühist markeerima ega teis(t)e tundelugusid korda tegema ega teis(t)e eest vastutama, et teine saaks jätkata mängu nii nagu see oleks suhe.
See oli vana aja lõks – suhtlemise asemel suhte olemas olemisse uskumine, mida saatis vajadus selle järele, mida selles ühenduses ei olnud – turvatunne, olulisus, teiseni ulatumine, ausus, võrdsus, kasvamise võimalus - teine ei valinud neid anda ega nendega ühineda, sest need olid inimeste tasandi põhi mõtted – rollide tasandi juurde need ei kuulunud.
Marianne
30.09.2025.a