Tulega kuumutatud II - Haudeperiood

 

On nii, et enese algusest alates ja ka teistest aegadest teadmisi kaasa võttes, ehitab inimene enesele kasutamiseks mõeldud infobaasi. See on, kui Ikea kapp, millele ei ole olemas jooniseid ning ka detaile ei toimetata kohale ühel ja samal ajal. Inimene ehitab seda kappi x vanuse eneseteadlikkuse ja mõistmise alusel, enese võimaluste kohaselt ja erinevaid juhendeid kasutades.

Vanemate/ õpetajate/ keskkonna poolt edasi antu ei ole lapse teadmised, kui laps ise ei ole nendeni veel kõndinud – need on üle võetud ja peale sunnitud, mitmekihilised suunised. Nende teadmiste hulgas on seda, mida inimesed ise on kogenud ja õppinud, kuid ka seda, millest arvatakse kasu tõusvat – nii lapsele endale, kuid ka vanematele ja ühiskonnale. Nendes teadmistes on ka varjupool sees – kasvatatava objekti staatuse alusel tuleb, tõtt teades, valetada ja tegelikkust mõistes tuleb sellest vaikida – kokkuleppeline tõde ja suunatud vaade tuleb kasutusele võtta - kinnitades rolle, ei tohi inimesi nähtavaks teha.

Huvitav tõik on selle ehitatava kapiga – inimene ehitab ja kasutab oma elu ajal mitut kappi, kuid peamiseks jääb see, mille ta tegi valmis lapsena. Kui elu on tavaline ja uus, siis ta kasutab uue aja loomingut, kuid kui endast annab teada möödunuga seotu, siis kasutab inimene lapse aja kappi – võtab sealses sisalduva, enese ja enesega seonduva, aluseks.

Keerulistel aegadel ja enese otsimise perioodidel ostab inimene endale eneseabi õpikuid, käib ennast arendavatel kursustel, otsib psühholoogidelt või selgeltnägijatelt abi või laseb ennast transformeerida – viia olevast tulevikku. Nende valikute eesmärk on ehitada endale uus – oleva aja iseendaga kooskõlas olev kapp. Vahel näeb see välja nii, et nähes ja kogedes, vana aja lugusid, tuleb inimesel ennast veenda, et vana kappi enam ei ole – tema on selle ära lammutanud.

Inimene leiab, oma valikutes, hetkelisi kergendusi ja kogeb vabanemisi, kuid üsna sageli paneb ta õigest teeotsast mööda – inimese kasvamist näitab see, kui ta on võimeline, oleva aja teadlikkusega, möödunud aja kapi lahti võtma ja seejärel, uue info alusel, selle samadest osadest kokku panema nii, et mõlema aja info jääb, tema teekonda nähtavale tuues, alles.

On oluline, et selle kapi sees on kõik olemas – ka möödunu eksimised ja mööda panemised, iseenda kogemised ja nende alusel valikute tegemised. Enese teekonnale tagasi vaadates on inimene uhke iseenda üle – just see kapp annab temale teada, kust tema ise alustas ja kuhu tema ise on välja jõudnud – kapi sisu ja konstruktsioone vaadates, tema ise mõistab ennast ja toetab iseenda teekonda.

On üsna tavaline, et inimene ei taha mäletada seda, mis ei kaunista teda ja näitab teda sellisena, millisena olemist ja valimist ta häbeneb. See on põhjus, miks ta vajab oma möödunut – selliste lugudena, mida mäletab piltidena, mis kõike ei paljasta ja, milles sisalduvat ta ei vaata, kui teda selleks ei sunnita. Sellised pildid on lugu temast, nii nagu see tema jaoks söödav ja talutav on.

Paigale püsima jäänud pildid on, kellegi teisega seotud lood ja sündmused, milles olev info ja tähelepanu on jäänud samaks. Teise lugu on inimest muutumatuna nägev ja nähtavaks tegev. Need pildid ei ole mõlema vastutus – Meie, vaid Sina ja Mina, milles inimene on vale – tema ei saa olla tegeliku iseendaga kooskõlas, sest teine on valinud suletud mälestuse ja seda saatva otsuse teoks teinud.

See on koht ja lugu, milles osalenud teine ei näe ega tunnista inimeses aset leidnud muutust ja kasvu. See tähendab, et möödunu mõjutab olevat – inimene ise ei saa enese möödunust vabaks – tema teab, et möödunusse jäänud teda hoitakse elavana alles nii nagu see oleks tõsi.

On loomulik, et inimene tahab endast mälestusi, mis on head ja tõesed – oleva aja järgi ja teda, ka möödunus, mõistvad. Inimene tahaks muutust – näidata ennast ette ja tõestada ise ennast ära – Vaata Mind teisiti – koge Mind teisiti! Selline vajadus on saadetud enesele pööratud tähelepanust – külmuse ja eraldatuse asemel on soov kohata naeratust ja turvalist ühes olemist.

Inimene saab enese möödunust vabaks siis, kui tema ise sellistesse lugudesse kinni ei jää – tema ei jää ootama ja vajama, et teine teda vabastaks – teda, õigeks mõistmise järel, teisiti näeks ja kohtleks. Enese vabastamine tähendab, et inimene ei tee ennast, teisest, ja tolle tähelepanust, sõltuvaks. Inimene ise teab ja näeb oma teekonda ja see on piisav - see, et tema oli ja tegi, ei tähenda, et tema on ja teeb. Inimene näeb oma teadlikkuse kasvamise teekonda.

Möödunusse jäänud iseendaga käivad sageli kaasas Mina olen selline` ise ennast tõestavad uskumused. Muutumatuks jäänud tähelepanu ja võimetus teistsuguse tulemuseni jõuda, tähendab kindalt suunatud informatsiooni kasutamist.

See on vana kapp, mis püsib visalt paigal ja, mis ei sisalda uuema aja detaile. See kapp on tõesem, kui kõik järgnev. Selle kapi alles püsimise põhjus on kunagine tähelepanu – kõik need pilgud, mis sellise iseenda olemas olemist kinnitasid – kõik see sõnaline ja füüsiline info, mis täiendas pilkudega vahendatut.

Möödunud aja lugudega inimesed, kelle Mina olen selline` on ennast, kui inimest vähendav, enese kohta käiv baasinfo, mida inimene ise ei ole võimeline teiseks muutma, sest temale edastatud informatsiooni ei ole muudetud – temale ei ole teist iseennast asemele antud ja teistsuguse tema nähtavaks tegemise jaoks temast endast ei piisa. Enese muutmatuse võimatus tähendab, et teise inimese tundereaktsioonid on enese olemuseks võetud – Mina olen selline` - teise poolt vaadatuna ja kirjeldatuna.

Mina olen selline` tähendab, et igas sellises loos on olemas see keegi, kes koges, nägi ja vahendas inimest sellisena. Sellest ei saanud hetkeline peatus, millest kõnniti edasi, vaid see tõi kaasa tagajärjed – see informatsioon jäi kehtima ja see mõjutas inimesega seonduvat - seda nii vahetult, kui ka kaude. See oli temaga kaasnev info – tema kohta käiv kapp, mis ei allunud tema kontrollile, sest asus temast väljas pool.

Mööda läinud ajas aset leidnud loole on antud tähendus – sellest on saanud suletud info, millesse ei lisata uut teadlikkust ega selles vähendata möödunu olulisust - kuigi see oli kogemus, mis ei määra vaadatut ega ka vaatajat igavesti samasuguseks, sest see hetk oli üks punkt, inimeste poolt käidud teekonnal, mille algus oli kusagil mujal ja millel lõppu ei olegi – siiski hoitakse seda alles, sellesse antud tähenduse pärast – see on võimalus osutada süüd – Sina oled põhjustaja - Sina oled vastutaja.

Inimese kasutuses olev Mina olen selline` mis vähendab teda, kui inimest ega näita tema inimlikkust - on ühise loo tagajärg, milles osalejad on jagunenud – süüdlaseks ja ohvriteks. Süüdlane kannab kõikide vastutust – tema on põhjustanud teis(t)ele osaks saanu.

Need inimesed, kes jäävad rollide juurde ja tõestavad Mina olen selline` olemist, võrdluses, kellegi teise Sina oled selline` abil – on need, kes on jätnud enese vastutuse vastu võtmata ja on kaaslased, kellegi teise süütuses/ ohvri kogemuses – nemad on tunnistajad, et tema on see, kes ei pea vastutama, sest kusagil on keegi, kes on süüdi – ka enesele osaks saanus – temaga teisiti ei saanud – tema oli sellise kohtlemise - iseenda olemise/ enese kohta käiva informatsiooniga - välja teeninud.

On tõsi, et vägivalda kogenud inimesed jäävad, sageli, neile tehtud ülekohtu eest vastutust kandma – sellest saab nende identiteedi osa, sest sellest ei saa kogemust, mida inimene on mõistnud. Sellest jääb ohtu sisaldav ja vähemana olemist osutav mälestus, mis elustub sarnases situatsioonis.

Inimene kogeb vana lugu uuesti - siis, kui tema Mina tahetakse ära võtta ja tal ei lasta iseendana olla. See juhtub siis, kui uue aja kapi Mina olen selline´ kohta käivat informatsiooni ja tähelepanu ei ole saadaval – on see, mis käib vana kapi juurde.

Inimene on haavatav ja ärevil ja alluv või agressiivne. See on Mina, kes nõuab endale tähelepanu – see Mina ulatub möödunust välja ning ilmneb ja kaasneb mujal. See teeb võimalikuks selle, et inimene peab vägivalda normaalsuseks – tema ise toetab, valib ja mõistab seda.

See on Mina, kes on väike, abitu ja hirmul ning teeb enese sõnumi kogetavaks – tema annab maitsta selle, mida tema ise koges – ta teeb tagasi – tal ei ole sõnu, kirjeldamaks – ta tahab anda teisele kogemuse, selle kohta, mida ja kuidas tema tunneb – tema tunded, sellel hetkel, kui temal oli valus, halb ja häbi jne – tema tunded, sellel hetkel, kui tema koges hirmu, üksindust, abitust, kadedust jne – tema poolt valitud viha, et anda endale jõudu, tulla toime olukorraga, mis oli suurem, kui tema ise.

See on väga väikese lapse tasand, kelle sõnumeid, iseendale/ Olulisele teisele/ Maailmale, tõlgendas vanem – vanem lahendas ja peegeldas – Sina koged, Sina tunned, Sina oled – Mina näen ja mõistan Sind.

See inimene, kellel kõnnib kaasas ennast vähendav Mina olen selline` - on see laps, kelle jaoks ei olnud Olulist teist, lapsele vajamineval hetkel, olemas – laps ei mõistnud ise ennast ega saanud enesega kontakti ning temale ei antud enese lahendust - Jah, see olin Mina/ Jah, Mina tundsin ennast nii.

Ennast vähendav Mina on selle inimese kapp, kelle kasutusse anti väär informatsioon – Sina oled/ Sina tunned – Mina näen ja kogen Sind. Sellel hetkel, kui laps oli enese tunnetega puntras, koges midagi ja kuidagi, millele lahendust ei olnud – andis vanem talle teadmise – Sina, iseendana, oled häbi, Sina oled vale, Sina oled inetu, Sina oled halb jne.

Vanema informatsioon ei läinud kokku lapse tegelikkusega – vanema reaktsioon oli vastus lapse poolt valitud teole/ olemisele/ väljendusele/ olemas olemisele – kuid see ei olnud lapse poolt kogetu, vaid lapsele antud hinnang – vanema, kui inimese - väärtushinnangute/ mõistmiste/ eneseteadlikkuse/ eesmärkide/ tähelepanu sõltuvuse alusel teoks tehtuna.

Siis, kui selliseid kogemusi oli mitmeid ja sel moel nähtavaks tegijaid oli ka teisi, võttis laps Olulise teise informatsiooni kasutusele – Mina olen selline`. See Mina kõndis inimesega kaasas, sest ta ei mõistnud selle Mina tegelikku olemust ja seega ta ka ei saanud seda muuta. 

Enesele mitte mõistetava tunde mõjul tehtud tegu, valitud olemine, otsitud lahendus – ei tähendanud olemist ja jäämist, vaid valitud väljendust - selles olukorras, kust ei nähtud teistsugust väljapääsu.

Inimene, kes on mõistnud enese lugu – tunded on tema sõnum iseendale - selle kohta, mida tema ise on – iseenda, ümbritseva, enesele olulise kohta – just teada saanud. See on sõnum selle kohta, mida enam ei ole ja, kuidas on. Tema reaktsioon on enese filter, kuidas sellises olukorras toime tulla – vastu hakkamine, põgenemine, enese vaigistamine.

Siis, kui laps karjus, siis ta tundis ärevust – siis, kui laps lõi, siis ta koges hirmu – siis, kui laps puges laua alla, siis ta tahtis olukorrast ära minna. Tema reaktsioon ei teinud temast halba ega kasvatamatut ega tänamatut ega häbistavat last – tema reaktsioon oli ennast kaitsva ja päästva ja väljendava lapse sõnum, Olulisele teisele/ keskkonnale – vajadus, et vaadataks ja mõistetaks last, tema käitumise taga - selleks, et laps leiaks enesele ja enesega toimuvale lahenduse.

Siis, kui lapsele antakse Sina oled selline` info, mis teeb temast selle, kes tema ei ole – tähendab see seda, et vanem/ keegi teine ei ole võtnud, lapsega seonduvas, enese osa eest vastutust. See tähendab, et suure inimese samm oli enne - laps, vahendades endale vanema sammuga seonduvat, vastas sellele. 

On üsna tavaline, et suure inimese valik, otsus, tahe, väljendus – toob kaasa lapse tundesõnumi, mida tema ise ei mõista või mille olemas olemist suur õigeks ei tunnista. Iseendast - Mina olen selline` - teadmisega laps on üksinda ning kannab kogu loo eest vastutust – tema ise põhjustas enesele osaks saanu, sest on selline ja tema ise põhjustas ka vanema kannatused/ üleelamised, kuna tollel on selline laps. 

Vanem, kes ei tunnista ega mõista enese tundeid – hirmu, ärevust, viha, enesehäbi – kasutab väljendusviise, mis aitavad teda, temale vajamineva saavutamiseks – vägivald, vähendamine, manipuleerimine peavad kandma eesmärgi sihile – laps enam ei tee, laps enam ei vali, laps enam ei käitu – selleks, et vanem ei peaks kogema ise ennast.

See inimene, kes on mõistnud toimunut ja mõtestanud enese, kui vägivalda kasutanu tee, ei vali vägivalda – see ei ole tema lahendus, sest see ei lahenda tegelikkust. Vägivalla kasutamine ja sellise käitumise normaalseks pidamine tähendab, et vägivald kordub. 

Vägivald on väljapääsuta ja ennast vähendatuna kogeva inimese reaktsioon. Omal moel on ta ohver – temast endast ei sõltu, sest keegi teine või miski muu on temast olulisem. See on möödunud aja kogemus.

Oluline on iseendale, iseenda mõistmise andmine - Mina ei ole Ohver – olen inimene, kellel ei olnud möödunus ressursse ega teadmisi, et teistsugune väljendus ja elutervem lahendus valida. Mina ei ole möödunus - Mina olen olevas - olevas ajas on teised võimalused olemas ja teistsugused lahendused võimalikud.

Oluline on uue ja tõese informatsiooni kasutusele võtmine - Mina ei ole sõltuv - see tähendas möödunus, et enne mind ja üle minu oli keegi teine, kes määras minule osaks saava - sellest ka see Olulise teise väljendus. Uus teadmine tähendab, et Minust endast piisab - Mina ei pea enesele vajaminevat ja olulist, kellegagi kooskõlastama - Mina saan, enese elu, valida ja teoks teha Ise, enesele vajamineval moel. 

See on teadmine - Mina saan olulisest teisest ise lahku astuda, eemale minna või teda enese elust välja jätta - see samm ei kaota Mind ära. Oluline saab olla mitmel moel ja erinevas kauguses - olulisem sellest, et teine on endaga samas, on see - kuidas koos olemine välja näeb ning kogetav ja teostatav on - kas ja millisena jään Mina ise, teisega koos olles ja koos olemiseks, alles.

Marianne

02.09.2025.a

Tulega kuumutatud I - Minu osa, Sinule osaks saanus

 

See inimene, kes saab ise ennast kogeda ja saab ise ennast kaotada, temale pööratud tähelepanu läbi – see inimene vajab keskkonda, kus teda vaadatakse ja koheldakse õigesti – see inimene vajab enesega ühte neid teisi, kes teda õigel moel nähtavaks teevad ja vajamineval moel kohtlevad. See inimene valib ja väldib keskkondi ja teisi, selle järgi, kuidas temale vajaminev on tagatud ja võimalik.

See inimene elab Maailmas, kus enesele vajaminev võib jääda kättesaamatuks – tema ümber on teisi ja tema peab olema kohtades, kus teda vaadatakse ja koheldakse valesti. See inimene, kes jääb enesele puudu, vajab seda kohta, kus teda ei muudeta ära – see koht peaks olema kodu ja perekond ja suguvõsa – enesele kuuluv turvapaik, milles tunda ennast vabana ja hoituna.

Inimene ei saa vabaks iseendast – teemad, mida tema ei ole lahendanud, kõnnivad temaga kaasas – need tulevad ka koju kaasa – tulevad siis, kui tema ise valib oma ellu või tema peab sinna lubama inimesed, kes võtavad ära sellegi koha – nad ei vaata ega kohtle teda õigesti või nendega kaasneb tähelepanu, mis saab osaks temale.

Laps on see, kes suudab muuta vanema rolli valinud inimese elu – põhjustada kogemused, mida ei ole hea kogeda – need ei ole õiged selle inimese koha pealt vaadatuna. Inimesele osaks saava põhjustavad - kellegi teise olemised/ tegelikkused - kellelegi teisele antud nimetused - kellegi teise poolt läbi elatavad kogemused.

Põhjuseks on vanemat ja last ümbritsevas keskkonnas nähtavaks saanud informatsioon, mis paneb osalejaid/ osa saavaid reageerima - jonniv laps, vallaslaps, paks laps, andetu laps, raisku läinud laps, kiusav laps, tänamatu laps jne - see on info, mis osutab vanema(t)le/ sugulas(t)ele/ kasvataja(t)ele – Sina oled seotud = Sina oled vastutav, sest Sinu Laps on selline.

Osaks saava tähelepanu läbi kogeb ja näeb inimene ennast Mina olen selline` olevana, mille laps põhjustas - see tähendab, lapsega seotud inimesele, tähelepanu pööramist, mis on tehtud otsuse alusel, mis ei arvesta kogu informatsiooniga, kõigi tegelikkusega ega inimese teekonnaga.

See on hinnang, mis lähtub vaataja, vahetust, – ennast puudutavast kogemusest, isiklikest väärtushinnangutest ja endale valitud eesmärgist, mis on edastatud võimalusest - kogeda iseenda Mina olen selline` olemise rõhutatust – see on iseenda, suunatud, võrdlus sellega, kellele tähelepanu pööratakse. Mina erinen Sinust/ temast – Mina ei ole Sinuga/ temaga sama – Mind ei tohi sellisena nähtavaks teha.

Inimene on tõeliselt edukas vaatama ise ennast – pöörama enesele, kellegi teise kujuteldavad silmad ja kogema ennast nii nagu teda vaadataks päriselt. Selline, enese vaatamine, on veel tõhusam, kui teise silmad reaalsuses – selle vaatamise sees on kogu, aegade jooksul osaks saanud, samasisuline tähelepanu koos ja inimesel ei ole selle tähelepanu eest pääsu – see kõnnib temaga kaasas ja aktiveerub täpselt õigel hetkel – inimene ise näeb ja kogeb ennast – Mina olen selline`. Enese poolt kinnitatud informatsiooni ei lükka keegi ümber ega tee ka teiseks, sest teist, enese sees, ju ei ole või teine on enesega samas, kuid ei ole sellest huvitatud.

Laps on see, kes valitakse tooma - inimesele - sellised kogemused, millisena tema ise tahab ennast näha, näidata ja, läbi osaks saava, kogeda. Last kirjeldatakse rõõmu ja helguse ja olulisusena – inimene saab endale tähtsuse, kui tema saab lapse – laps on inimesele lisatud väärtus, sest tema on saanud hakkama sellega, mis on normaalsus, mida kõik ei suuda endale lubada.

See on möödunud aegade informatsioon – laps näitas, et naine suudab täitab peamist funktsiooni – sünnitada järglasi. See tähendas, et tema sai parema kohtlemise ja paremad tingimused. Eriti hinnas oli naine siis, kui tema oli võimeline sünnitama pärija – poja. Siis oli naine õige ja välja valitud, sest tema andis mehele, perekonnale ja suguvõsadele võimaluse tõestada kõikide osaliste/ osa saajate olulisust ja tähtsust.

Vana aja informatsioon elab inimestes edasi – see kandub edasi tõekspidamistes, mis seisavad, alustaladena, uuema aja teadmisi kandes. See tähendab, et uus kaotab oma olulisuse, kui vanad ei saa kinnitust. Normist kõrvalekalded on eksimused, mida andeks ei anta. Sündiv laps võtab endale kogu suguvõsa kogemuste korduse vajaduse – Meie. Laps, kes ei ole sündinud õigetel alustel ega ole soovitud soost, ei ole see, keda kogeda/ omada tahetakse – kuna laps on vale, siis on ka vale lapse sünnitanu vale.

Selle jaoks, et vanem ise ennast valena näeks ja kogeks, ei pea laps olema sündinud väljaspool abielu ega olema tüdruk. Piisab sellest, et vanem on Olulisuse vajadusest sõltuv inimene, kes ei tule toime selliste olukordadega, kus temaga ja tema rolliMinaga ei arvestata – teda vaadatakse valesti ja koheldakse valena – laps teeb seda ise ja/ või see kaasneb lapsega.

Inimene ei taha seda, mis ei ole tema jaoks õige. Inimene väldib seda, mida tema peab. Inimene ei taha neid kogemusi, mis ei ole tema jaoks õiged ega head – tema ütleb neid põhjustavast lahti või sunnib neid põhjustava endaga seonduvad kogemused ümber tegema.

Lapse kasvatamine on just nimelt selline teekond – valesti vaatav ja valeks nimetav tähelepanu on garanteeritud. See tähendab, et olulisusega kempleva inimese jaoks saab sellest teekonnast kannatuste rada. Inimene võtab, sellises olukorras, endale appi põhirollide liited ja teised rollid – neist saavad inimese/ lapse/ kellegi teise varikujud, mis püüavad, väldivad ja koondavad inimesele suunatu/ vajamineva tähelepanu – inimese poolt edastatud informatsioon teeb need kujud nähtavaks ja kogetavaks nii, et see, kes informatiivse tähelepanuga kohtub, samastab ise ennast oma varikujuga ja teise, tollele kuuluvaga.

Inimene ei taha anda endast sinna ega hoida alles seda - mis/ kes/ kuidas on tema jaoks vale. Vanem ei taha seda last, kes ei vasta vanema rolli kandva inimese ootustele ja vajadustele – see tähendab, et inimene ei taha oma lapsega kaasneva tähelepanu osaliseks saada.

Vale tähelepanu tähendab, et Ema/ Isa, kui roll, jääb ilma Oluliseks tegeva tähelepanuta, selle asemel nimetatakse inimene, endiselt vanemana olles, teise rolli. Inimene kogeb seda nii, et tema on ära andnud selle, millest teda on ilma jäetud – tema ei ole sama vastu saanud – tema on oma osa lepingust täitnud – tema üksinda ei ole vastutav tulemuse eest, kuid teda jäetakse üksinda seisma, et temale saaks osutada ja teda sel moel teistest eristavalt nähtavaks teha.

Seega, ei ole vale lapse kasvatamine ehk enesest temale andmine, inimese jaoks tõde - see on kohustus, mida ja kuidas tema peab, rolliga kaasnevalt. See, et peab ja on kohustatud - näitab, et rõhk on rollil ja inimene täidab kohustust – kuid inimesena kasvamine ja suhte eest vastutuse võtmine – ei ole tema ülesanne.

See näitab, et vanem on vale lapse kõrvalt ära astunud ja tõestab enesele võimalike vahenditega, et tema ei ole lapsega sama – lootuses, et teda ei vaadata ega kohelda enam valena – Olulised teised ja Olulised keskkonnad on teda rehabiliteerinud – tema on nendega Meie.

Sellest vanemast saab see inimene, kes kohtleb oma last samasuguse mõõdupuuga nagu teda ennast on vaadatud ja nähtavaks tehtud – ta ei ole oma lapsele lojaalne ka siis, kui kedagi teist ei ole samas – inimese sees on intensiivse tähelepanuga aktiivne mälestus ja see sunnib teda tagant, eraldatust rõhutama, seda isegi siis, kui laps ise ei ole midagi valesti teinud ega kuidagi valena olnud – laps on lihtsalt lapsena olnud.

See inimene, kes ei ole enesest teadlik, ei teadvusta enese vajaduste ja isiklike põhjuste keerdkäike – see inimene otsib endale mõistmist, toetust ja väljapääsu. On tõene, et see inimene ei räägi iseendast ega oma eesmärkidest ega ka vajadustest ausalt, kuid ta edastab enesega toimuva kohta informatsiooni sellele, kes on temaga samas – lapsele.

See inimene vahendab oma lugu – Mina ja Sina – Sinu osa, Minule osaks saavas – Minu kannatused ja üleelamised. Selle loo teeb valeks see, et vanem toob välja põhirollid – et tema Emana/ Isana Lapse jaoks ja pärast, kuid Laps on tänamatu ja vale – Laps ei arvesta oma Emaga/ Isaga – laps ei ole sellest suhtes oluline – laps peab alluma ja tagama vanemale vajamineva kogemuse.

See inimene, kes on enesele vajamineva iseenda tähelepanu läbi kaotanud, see tahab seda ennast ka tähelepanu toetusel tagasi saada. Enesest mitte teadliku inimese valikud lähtuvad tema kogemustest – inimene, kes on kogenud ja näinud ennast Ohvrina, teeb ennast sellisena nähtavaks.

Reaalses elus näeb selline info teatavaks tegemine välja ennast kehtestava vägivallana – tegemist on enese Päästjaga, kes on Ohver ja kes peab olema Agressor, et ise enesele tähtsus tagasi saada. Aktiivne ja võimendatud reaktsioon on tema, õigel moel, vaatamisele kohustamine ja nähtavaks tegemisele suunamine. Passiivne agressiivsus on enese rahulolematuse väljendamine ilma tegelikku eesmärki välja näitamata.

Mida rohkem inimene ise ennast tõestab ja enesele õiget tähelepanu vajab/ otsib, seda enam tema ise ennast valena vaadatavana kogeb. Inimesel on halb, sest tema ise on valinud ja andnud endale rolli, milles olla, et vältida selle rolli vastas poolt – seda iseennast, mille kohta tema omab kinnitavat informatsiooni ja mida tema oma igas päevas juurde saab ja mida kummutavat tõestust temal endal iseendale anda ei ole.

Enesele olulist ja vajaminevat rolli saab tõestada tähelepanu, kuid selle rolli juurde kuuluvad küljed ja kohustused, mis osutavad, mida inimene peab tegema ja kuidas olema, et oma rolli nime vääriline olla. Selline ise olemine on hea siis, kui see on vabadus – ise saab valida ja ise võib otsustada ning sellisele enesele saab vajamineva ja olulise vastu.

Ohver on see, kes annab teada, kuidas ja kes on temale liiga teinud, temalt vähemaks võtnud ja teda valesti kohelnud ning mida kõike on tema ise õigesti ja hästi teinud ja kui palju, teda halvasti kohtleva jaoks, ise andnud – see on enese kohta kasutusele antav informatiivne, tähelepanu suunama kohustav, manipulatsioon – Mina olen selline`/ teine on selline`.

Enese Päästja on see, kellest saab selle päästja, kes peab, saab ja on nõus temale vajamineva – rolli kinnitava - tähelepanu andma. Vanem tõestab oma Lapsele, kuidas tema on Lapse jaoks ja pärast teinud ja olnud. Inimene tõestab, kuidas tema on teise inimese jaoks olnud ja teinud. Selline informatsioon ootab vastu - tänulikkust, rõõmu, üle olevana ja paremana ja edukamana ja asjalikumana jne nägemise reaktsioone. On ootus, et teise sõnades, pilgus ja kehakeeles on olemas enesele vajaminev Mina olen selline` kogemine.

Päästja ei lahmi tühja – tema on see, kes saab osutada faktidele – tema on andnud ja on olnud ja on teinud – seega on teine saanud. „Kahjuks” jookseb tema rong rööbastelt maha siis, kui teine ei ole nõus vajaminevat tähelepanu andma, vaid vaatab ja osutab valesti – teine ei ole nõus ise ennast vähendama ja, kahe osalisega loos, teist enesest olulisemaks tõstma - teine ei näe antut kingituse ja hea teona, sest see oli rollidest tuleneva ülesande täitmine, andja oli ise otsustanud anda ega olnud öelnud, et see oli laen või temale ülejõu käiv – andja enda tähelepanu, nn heategijana olemise ajal, oli olnud vastupidine – seda oli olnud halb kogeda.

Sellest tulenebki, et päästja ei jää kunagi plussi, kui lugu püsib põhirollidel – Ema ja Laps/ Tädi ja Õetütar/ Õde ja Õde. Panuseid teinu kogeb, et teda kasutatakse ära – tema ressursse ja headust kasutatakse, lähedasest suhtest tulenevalt, ära. Tõde selle väite taga on ühene – teda on vaadatud ja koheldud valesti – tema panust on eiratud – tema ise teab, milline on õige tähelepanu ja kuidas tuleb teda, tema tegude vääriliselt, kohelda – see tähendab, et teistsugust informatsiooni tema kohta kasutusele ei tohi võtta.

Päästja lugu jääb plussi siis, kui tema kontrollib suhet ja selles toimuvat. Päästja on saavutanud üle olemise ja ära tõestanud enese olulisuse, mis kohustab käsitletavat, päästja vajadustele vastama ja survestab käsitletavat, isiklikest vajadustest vaikima.

Käsitletav peab antava tänuga vastu võtma ja seda kingitusena nägema - ka põhirollina olemise võimalus on kingitus, mille eest tuleb tänulik olla. Enese vajadused ja soovid on mängu rikkumine – päästja loeb need valeks ja selline tegu toob kaasa karistuse – vaigistamise, nimetamise, keelamise – agressor surub lavapöörde maha – Ohver, ehk toetust ja hoidmist vajav/ saav, on ainult tema – Päästja, ehk enese tegudele ja olemistele tunnustust vajav/ saav, on ainult tema.

Vastuoluline informatsioon on see, mis viib, põhirollide seotuses, ühe ja sama loo osapooled teineteisest lahku – mõlemad esinevad oma rollinimede all, kuid tegelikkuses on need nimed kattevari aset leidvale.

Laps on selles suhtes valedel alustel – laps usub, et ollakse temaga koos, sest tema on oluline – teda on valitud, kedagi teist ei taheta – hoitakse teda ja suhet temaga. Seega võtab laps - enesele antavat, enese õigusena – see on teda vabaks jättev, kuna põhineb teise valikul ja suhet moodustavatel rollidel – see on põhjus, miks need kaks inimest sel moel koos on ning teineteisega suhet teostavad ja alles hoiavad.

See Laps, kes kogeb täitmata vajadust, et saada kinnitus temale antud info alusel, tema poolt paika pandud põhirollist tuleneva suhte alusele – on see laps, kellele on antud teine roll kanda – põhiroll on jäetud kõrvale, sest see ei võimaldanud vanema rolli kandva inimese vajaduste täidetust – liide tagab lapse üle kontrolli ja tema allutamise võimaluse – liide on põhjus, miks lugu muutub ja teistsuguse lähenemise/ kohtlemise võimaldab. Liide annab võimaluse tingimuste esitamiseks – see on info, et lapsega ühendava rolliga kaasnevad ülesanded ei ole vanemale olulised – tema saab neist lahti öelda – lapsest vabaneda, lapse poolt põhjustatud kannatuste pärast.

Enesele vajamineva iseenda muutumise taga on võimetus vastu võtta iseenda ja enesega seonduva kohta käivat informatsiooni. See info on vale olnud või see on hirmus olnud. Mõlemal juhul tuleks info õigeks teha – enesega kooskõlas olevaks. Mina olen selline` olemisele kinnitava tähelepanu vajadus annab teada, et see ei ole olnud võimalik.

See inimene, kes kõnnib ringi Mina olen selline` tähelepanu vajadusega ja on suutnud luua/ anda endale keskkonna, kus tema suudab endale pööratud tähelepanu endale vajamineval moel muuta – hoiab seda võimalust alles.

Selle inimese jaoks, keda, sel moel toimivas suhtes, kasutatakse tähelepanu tagava vahendina - selle inimese jaoks on sellise suhte dünaamika muutmine võimatu – temast endast ei piisa, sest tema on vähem ja mitte oluline. See inimene kogeb, et iseendana olemine ja iseenda/ suhte/ teise kohta tõese info andmine, tõlgendatakse ja nimetatakse valeks – Sina oled see ja see, sest Sina tegid ja olid. Valeks nimetamine annab võimaluse valest lahti öelda – vales läheduses ja sisus seotuse lõpetada – valele rõhuval inimesel on õnnestunud ennast päästa ja säästa.

Äraspidine on see lugu sellepärast, et ega see inimene, kes on ennast samastanud Mina olen selline` olemisega, ei muutu, suhet katkestades või seda lõpetades, enesele soovituks. Inimene on samasuguse muutuvana, ka teisal ja teistega, nähtaval ja kogetav, sest see on tema lahendus iseenda teemale - tema esineb ja jagab tõde iseenda ja teda valena kohelnu kohta.

Senikaua, kuni tähelepanu püsib õigena ja tema õige Mina on tähelepanuga nähtavaks tehtud – on suhe pilvitu ja seotus stabiilne ning kui tema on Ohver, siis teda toetatakse, tema poolt osutatut valeks nimetades ja hukka mõistes ning kui tema päästab, siis teda tänatakse ja austatakse, tema poolt osutatut tänamatuks ja ära kasutajaks nimetades.

Enese jaoks valega/ valeks nimetatuga koos olles - annab ta teisele - toda rolli suunava ja enese rolli kohta tõestava informatsiooni – need on sõnad, mis kasutavad detaile, kuid ei too nähtavale tervikut. Selle koha vastuseis sünnib siis, kui käsitletav ei nõustu ettenäidatuga, sest tema kasutuses olev informatsioon näitab enamat – tema ei saa teist, rollina, nähtavaks teha – tema saab teise nähtavaks teha inimesena, kes ise valib käitumise ja väljendused, mida on võimeline muutma, sest need ei ole tema õigused, vaid kindlast eesmärgist lähtuvad.

Möödunud aja laps, kes vajab enesele olulise inimesega suhet, õigetel alustel - tõestab enese olulisust – tema toob välja põhi rolli, mis neid kahte seob, kuid see ei ole argument muutuseks, vaid kohustus allumiseks. Enesele, kui tervikule, tähelepanu ei saada, sest inimest selles loos ei vajata – õiges rollis peab olema, õigel suhtlustasandil peab olema, õigel moel kasutatav peab olema.

Tegelikkus - inimest ei pea vaja olema, sest oluline on koos olemise võimalus – ühes olemisse panustamine – tasakaalu hoidmine, rahus püsimine, huvi ja toetus inimesele. Ei ole vahet, kas istutakse koos, süüakse koos, jalutatakse koos, tehakse tööd koos – oluline on ühes ja samas olemise võimalus, enese vabadus ja iseendana väljendus – ei olda ega kõlada valena, sest vaadatakse ühisele – Meie. Inimesele pööratud tähelepanu ei tähenda Mina loomist ega Mina tõestust ega Mina kaotust ega teise Mina vähendamist, sest see on selle inimese teekond, millele saab kaasa elada ja kellega saab kaasa kõndida.

Vastutus ühise ees – tähendab seda, et ühist hoitakse, kuna teine on olemas – oluline on selle info ühene edastus – on mõistetud olulist ja vastu võetud teadmine - mitte, et Mina pean, kuna teine, vaid – see on ka teise aeg ja koht – teine on enesega sama – ei lõhuta ühist, ei jäeta välja ega ületata piire – iga inimese aeg on hinnaline. 

Koos olemine, Inimesega, on kingitus, millele ei oodata vastu Minana nähtavaks tegemist - Mina pöörasin Sinule tähelepanu - Mina tegin Sinu nähtavaks - anna Minule Olulisena olemise kogemus. Suguvõsa, perekond, vanem, kes võtab lapse vastu - inimesena - ei ürita teda muuta enesega samaks, vaid õpib lapsega ühes - kõnnib inimese täis kasvamise teel nii nagu ei kunagi varem - kogedes, õppides ja mõistes - Mina ei ole enam see, kes ma olin eile - Mina ja Sina oleme üks.

Marianne

01.09.2025.a