Lahenduse keelamine ei tähenda, et kaoks ära teema

 

Inimeste salajastes soppides ja tagatubade varjudes on asju, lugusid ja teemasid, mida teistega ei jagata, millest teistele teada ei anta ja mida kasutades, kogeb inimene vastumeelsust, häbi ja viha – ta vajab ja kasutab seda, mida õigeks ei peeta ja hea silmaga ei vaadata ega mõisteta – seda ei tohi olemas olla, sel moel ei tohi teha, ennast ei tohi sellisena näidata, teisi ei tohi iseendaga häirida.

Palju lihtsam oleks, kui inimene mõistaks, ise ennast, kohe siis, kui ta kõnnib enese alguses – saaks ise aru, mida ja mille jaoks ta vajab, et vältida otsuseid ja lahendusi, mis ei ole kooskõlas heade tavadega ja millest vabanemine osutub keeruliseks ning mis toovad kaasa erinevaid tagajärgi ja muudavad temasse suhtumist ja põhjustavad nimetamisi.

Iga, enesele antud/ leitud, lahendus tähendab seda, et lapsel on teema, mis on tema jaoks eluliselt tõsine – see on tema abi ja vahend, kuidas ise ennast aidata. Leidmata toetust ja kohtamata mõistmist ning oskamata valida enamate hulgast, sest mingeid teisi lahendusi ei ole lapse jaoks olemas, kasutab ta endale teada olevat ja töötavat varianti.

On üsna tõenäoline, et lapse lahendus ei ole alati täiesti eluterve ega kõiges aktsepteeritud – täiskasvanute vaatevinklist vaadatuna. Iga vanem kohtab oma lapse lahendust iseenda teadlikkuse, uskumuste ja hirmude kaudu – sageli ei taha ta sellest midagi teada – laps peab lõpetama ja tegema seda kohe ning lahendusega seonduvast tuleb vaikida või sellega seonduvat tuleb käsitleda kaude.

Vanema reaktsioon lähtub sellest, et tema on inimene, kes tunneb häbi, vastikust, hirmu, viha – tema ei taha kohtuda teemaga, mida ei tohi olemas olla ega tema endaga seostada. Oma tunded elab ta, emotsioonide vallandusena, lapse pihta välja. Laps näeb vanema reaktsiooni ja kohtub hinnanguga enesele – sageli leiab aset lapse nimetamine ja osutamine – Sina oled selline!!!

Siis, kui last häbistatakse ja keelatakse ning karistatakse, siis ta hakkab ise ennast häbenema ja vihkama ning ise ennast varjama ja petma ning enese kohta, ka iseendale, valetama. Ta hakkab vihkama ja kartma seda, kes teda paljastas, takistas ja häbistas – seda, kes ei unusta ja jälgib ning kahtlustab.

Laps vajab abi, kuid tal ei ole olemas seda, kelle käest abi küsida ja kellega teemast rääkida – vanema reaktsioon annab teada, et tema poole pöörduda ei saa – laps on veel rohkem üksinda, kui ta enne oli. Lisaks, eelnevale teemale, on temal kanda järgmine teema – temaga on midagi valesti – tema poolt valitud lahendus teeb temast vale – ta ei tohi vale olla, sest ta ei taha kohtuda vihase ja häbistava vanemaga – ta ei taha vale olla, kuid ta vajab enesele antud/ leitud lahendust.

Senikaua, kuni tegelik teema, millele lahendust ei ole leitud, on alles – kasutab laps oma abivahendit – ta varjab seda tegevust, ta nimetab ja häbistab ise ennast oma nõrkuse pärast, ta vihkab ennast ja ka seda, kes teda valeks nimetas.

Mida rohkem tunda hirmu ja takistada ennast, seda suuremaks läheb vajadus kasutada lahendust – see on sõltuvus – see on kontroll, et on võimalik kasutada ja, et toimib – see on enesele keelamine, et vältida valena olemist – vajades ja keelates, toimub mingil hetkel allaandmine ja teoks saab sööst vajamineva järele.

See on suletud ring, sest lahendus kinnistub, kuna tähelepanu keskendub lahendusele ja sellega seonduvale – tähelepanu läheb enesele vajamineva alles hoidmisele – selle vältimisele ja selle kasutamisele – see ei ole vabadus, sest see on sundmõtlemine.

Oluline oleks keskenduda tegelikkusele – vaadata otsa sellele, mis toimub iseendaga - Miks on vaja ja mille lahendamiseks kasutatakse? Millises olukorras ja mille peale vajadus ilmneb? Mis jääb enesele puudu, mida on vaja korvata? Millist tähelepanu püütakse ja vajatakse, et vältida ja kaotada teistsuguse tähelepanu osaliseks saamist?

Sageli on lahendus seotud pingega, ärevusega, vajadusega enesega seonduvat muuta, turvatunde tagamiseks – vaja on eneses toimuvale väljendust ja vallandust. Lapsena kasutusele võetud lahenduste taga on enese mitte mõistmine ja konflikt iseendaga – laps ei saa aru, mida tema ise endale teada annab – laps saab enesest aru, kuid tal ei ole lahendust, kuidas enesega seonduvat lahendada – seega kasutab ta asendustegevust, kuna elab ja viibib keskkonnas/ inimesega ühes, kellega seoses tema teema ilmneb.

Enesele vajamineva lahenduse algus on proov ja mingisuguste informatsioonide mõju. See on ka eneseväljenduse võimalus ja enese info teatavaks tegemise samm. Mõnikord kasutab laps lahendust, mida ta ei tahaks kasutada, kuid sellel hetkel ei oska ega tea ta endale midagi muud valida. See on äärmus – see ei ole tema, kuid ta on jõudnud piirini, kus tuleb enese eest seista ja ennast nähtavaks teha – ise ennast aidata.

On lapsi, kes kasvavad suureks ja, kes kasutavad lahendust, millest lapsena unistati, möödunus endale vajati või mis oli sealses käibel. Sageli on need suured inimesed jõudnud sinnamaani, kus neist on saanud oma lahendusega üks – see tähendab, et see inimene teab ja näeb, enesel oleva õiguse alusel, et temal on õigus oma lahendust kasutada – seda isegi siis, kui see vähendab ja kasutab ära teisi. See inimene ei näe ega saa aru, et tema valikus oleks midagi valesti – hoopis sellele osutajad ja selle ära keelajad on valed – neil ei ole selleks õigust. 

Inimesed, kes on oma abivahendiga üheks saanud, on suured lapsed, kes vajavad oma lahendust - nemad elavad, endiselt, oma möödunus - kuid nüüd nad ei varja ega häbene ennast - neil on olemas informatsioon, et nendel on õigus olla ja käituda enesele vajamineval moel - nad on suured ja Mina Ise. 

Need on inimesed, kes lähevad üle piiride ning tunnevad ennast seejuures väga hästi - nad naudivad ise ennast - neile meeldib see, mida nad teevad ja nad saavad sellest rahulduse - see on võitmatuse tunne. Neis räägib laps, kes kogeb turvalisust - tema kaitseb ennast ja seisab enese eest - edukalt ja tulemusrikkalt, sest ta teab, näeb ja kogeb, et enam EI - ta teeb seda enese olevikus, kuid tema jaoks on ajad üheks saanud - tema minevik elab, temas, edasi - tema ise teeb selle, enese olevikus, nähtavaks. 

Samas on olemas ka need teised, kes kasutavad oma abivahendit, kuid teevad seda häbenedes ja varjates ning ennast valeks pidades. Enese sõltuvus paneb neid ise ennast ja vahel ka Maailma vihkama. Enese varjamine ja häbenemine tähendavad, et inimene on kinni möödunus - on kinni temale osaks saanus - iga kord, kui talle meenub või ta vajab lahendust, meenub talle tähelepanu, mis talle osutati ja sõnad, millega teda kirjeldati ja tagajärg, mis temaga seonduvat muutis. 

See tähendab, et inimene ei haruta enese lugu lahti ega vaata otsa tegelikkusele - enese algusele - tema oli laps, kellel puudusid oskused ja mõistmised ja toetus - tema otsis, enesele keerulisest olukorrast, väljapääsu ja tema kasutada olid ainult temal endal olemas olevad võimalused ja teadmised. Enesele abi osutamine ja lahenduse otsimine ei lähtunud sellest, et ta oleks tahtnud halba või olla halb - see ei olnud tema eesmärk.

Enese häbi tähendab, et inimene jätab ka ise ennast ilma toetuseta - ta nõustub möödunuga ja sealses olnutega - tema on Vale. Vale oli ta nende jaoks, kes ei võtnud vastutust ega andnud toetust - need olid inimesed, kes mõistsid hukka ja jätsid enda hulgast välja - need olid inimesed, kes vältisid enese jaoks ebameeldivat, hirmutavat ja valet - need olid inimesed, kelle poolt antud informatsioon oli vildakas ja puudulik - need olid inimesed, kes jätsid andmata teadmised, mis oleksid näidanud kätte põhjuse ja toonud välja tegelikkuse - kasutusele võetud lahendus oli millegi kindla tagajärg - põhjus, mis tõi kaasa lahenduse, oli lapsele osaks saavas/ lapsega seonduvas - sageli just nendes samades inimestes, kes teda hukka mõistsid ja Valeks nimetasid.

Millestki sõltuvuses olev inimene soovib vabadust ja rahu - olla õige ja puhas - olla olemas ilma, et teda valeks saaks nimetada ja säiliks võimalus teda valena nähtavaks teha. Leidmata üles või tunnistamata tõeks, kasutusel oleva lahenduse põhjust, on inimene sõltuv oma lahendusest - on sõltuv sellest abiventiilist, mille lahendus talle annab. 

Sageli toob suure(ma)ks kasvamine ja osaks saav tähelepanu kaasa sõltuvuse vahetuse - üsna sageli asendub üks asendus teisega - sellega, mis on aktsepteeritum ja kätte saadavam. Kasutusele võetakse suits, alkohol, magus, söömine, sport, töö, seks, adrenaliini andvad väljakutsed, sõnad, asjad, mõtted, keha hoiak, liigutused, rolli nimed jne.

Asendus ei muuda tegelikkust - tuleb tagasi lahenduse algusesse minna ja vaadata otsa sellele, mida möödunus vajati ning võtta ise ennast kuulda - lahenduse, kui tagajärjega, seonduv informatsioon tuleb avalikuks teha - tuleb võtta tõese ja reaalsena vastu see teadmine, mis oli põhjus.

See on kasvamise protsess - alguse ehmatus, abitus, hirm tähendavad haavatavust ja pimedust ning kaotuse kogemust - sellel hetkel tuleb anda endale teadmine, et möödunu on möödas - möödunu ei tähenda olevas enam sama. Tuleb anda endale teadmine, et ollakse hoitud - tuleb anda endale võimalus olla nõrk ja abitu - olla see, kellena ennast ise nähti ja millisena ise kogeti - tuleb nutta ja ise enesel ümbert kinni hoida. 

Võib ilmneda vajadus lüüa ennast, rütmiliselt, südame või mõnda muusse piirkonda - võib ilmneda vajadus kõndida, kohta vahetada - võib ilmneda vajadus häälitseda/ häält teha - see on normaalne - rütmiline liigutamine/ löömine, liikumine, häälitsemine avavad suletuse ja vabastavad salvestuse - informatsiooni, mida tõeks ei tunnistatud ja, millega vastavuses olevalt, enesele otsust teoks tegemiseks ei antud.

Siis, kui lapsel ei ole turvatunnet, sest temaga koos olevad/ temaga seotud keskkond ei ole tema jaoks turvaline, siis ta annab endale midagi sellist, milles peitub turvatunne või ta annab endale tegevuse, mis vallandab ärevuse ja pinge - kõik see selleks, et kesta edasi nende inimestega ühes elamist ja olemist, kellega koos olemine tähendab vägivalda. 

See tähendab, et laps ei keskendu olemas oleva teema tegelikule lahendusel, vaid olukorra talumisele/ temale osaks saava vähendamisele/ iseendale vajamineva korvamisele. See on põhjus, miks ka suureks kasvanud laps talub vägivalda ega lähe vägivaldsest keskkonnast/ vägivaldsete inimeste juurest ära - selle asemel hoiab ta neist kinni. 

Tema lahendus on anda enda abiventiil, mis jätab kõik samaks ja tähendab kõige samasuguse jätkumist ja oma abiventiili(de)st sõltuvuses olemist - selle taga on teadmine, et tema ei saa ega suuda keskkonda/ inimesi muuta - tema, kas peab taluma või peab ära minema. 

Laps ise ei suuda ennast lahutada sellest ja Ei öelda sellele, mida korvata ei ole võimalik - ära minemine tähendab, et tema jätab ise ennast endale vajaminevast ilma. Teadmine, mida ta, lapsena, tõeks ei saanud tunnistada - vägivaldne inimene/ keskkond tema pärast ei muutu ja temale järgi ei tule - teda ei ole vaja - tema on see, kellel on teist/ teisi vaja.

Marianne

30.05.2025.a

Informatsiooni kihilisus V - Nimetus ei tähenda kooskõla sisuga

 

Elades ja kõndides ühes, saades kokku ja jagades lugusid, ei mõtle inimene selle peale, mis see on, mis ja kuidas temal/ tema jaoks olemas on – ta näeb, et seda on olemas ja on kogeda võimalik ning see peaks nagu ütlema kõik ja sellest peaks temale piisama. Kuid olemas olemine ei tähenda, et see on ainus lahendus ja võimalus, kuidas olla saab – saab ka teisiti, kuid seda saab siis, kui teistmoodi valitakse ja tahetakse ja see teistsugune ka teoks tehakse.

On üsna tavaline, et vana aeg kõnnib inimestega ja nende vahelistes suhetes kaasas – kasvamise aja lood ja kasvamisega seonduvad keskkonnad näivad jäävat samaks – inimesed justkui kasvavad välja, kõnnivad edasi ja muutuvad – mujal on kuhjaga teisi ja ettenäidata tegusid, mis näitavad enese ja ka teiste muutumist ja valikute võimalusi, kuid kui panna kokku möödunud aja inimesed, siis nad jätkavad sealt, kuhu kunagi jäid – seal ja selles jätkavad nad samadena nagu nad olid, sest sealt ja sellest ei ole nende teerada edasi läinud.

Kuigi tundub, et välises ollakse teisena ja osatakse teistmoodi, siis omavaheline keemia ja senini õhku jäetu tõmbab endaga kaasa ja inimesed astuvad sissetallatud rajale ning kordavad mustreid. Seni lahendamata möödunu on nagu kassikangas – igaüks on valinud ja valmis teinud oma mustri ja need kõik on omavahel läbi põimunud, sest kasutada on üks ja seesama aeg – koos oldud ja käidud teerajad – pluss isiklikud loometööd - enese ajale on iseenda poolt antud seletused ja vastuvõetud otsused - igal ühel on kaasas Sina ja Mina lood, mis räägivad rahu, turvalisuse või lõpu tegemise vajadusest ning Meie-ga kaasnevad teemad, mis toovad välja kunagised vajadused, millele täidetust ei saadud.

Koos olles ja kokku saades avaneb maha jäetu ja maha salatu – selle võimaldab energeetiline seotus – ei ole vaja mõelda ega midagi erilist ette võtta – ühine informatsioon ja sellega seotus on see, mis avaneb osaliste kokku saamisel, sest see, kes ei ole enesele osaks saanud möödunut mõistnud ja ise sellest välja astunud ja olnust edasi kõndinud – see kasutab möödunus kogutut ja ühises kasutuses olnut/ olevat – see on tema harjumus ja põhi.

Inimene võib ja saab olla edasi kasvanud ja enesega seonduvat mõtestanud, kuid kui ta tahab anda endale kogemuse, mida tal möödunus ei olnud – kui ta tahab täita oma vajaduse, mis möödunus karjus tühjuse järele – siis ta sukeldub ühise loo sisse ja proovib jõuda enesele vajamineva tulemuseni. 

See tähendab, et vajaduse omanik püüab survestada, samas olijaid, teistmoodi väljenduma ja valima – panna neid varasemast teistsugust informatsiooni edastama ja vastu võtma ning tõeks tunnistama. See lahendus ei muuda ühes olemist ja omavahelisi suhteid teiseks, sest vajadus ja sellega seonduv informatsioon ja enese tõde on sageli selle sama lapse oma, kes ta kunagi oli - tema möödunus.

Teist/ teisi enese vajadust täitma sundimine/ suunamine ei ole töötav lahendus, sest on üsna tavaline, et sama tahavad ka need teised, kes on kasvanud/ elanud perekonnas/ keskkonnas, mis näib funktsioneerivat kõigile teada olevatel alustel, kuid tegelikkuses on see algse eesmärgiga mitte kooskõlas olev koos asumine/ koos viibimine. Näiliselt ja väljapoole paistvalt täidetakse ühiskonnas ette näidatud mudelit, kuid see ei ole kooskõlas koos olijate tegelike eesmärkide ja tegude ja kogemustega.

Ühine ja ühes olemine ei tähenda ühise tugevdamist, vaid selle lõhkumist – vajadus on ennast valest kogemusest/ inimes(t)est vabastada – ei osata koos tööd teha ega õpita ühist ühiselt lahendama – ollakse üksinda või vahel valitakse kaaslaseks see, kellega ühes on võimalus anda endale mingi vajaduse lahendus – tavaliselt astuda, kellegi, kes samas või väljas, vastu või pakkuda kaitset, tähelepanu, võimalust paremat kogeda – need on vahetus tehingud - teise abil endale/ endas puudujäävat kompenseerida.

See on suur segadus – Minul on see, mida minul ei ole – kõige peamine, mida ei ole – selles keskkonnas ja seal olevate liikmetega koos olemine tähendab ebaturvalist koos viibimist – justnimelt nende inimestega koos olemine tähendab vägivaldseid ja vähendavad kogemusi. Minul on see - tähendab tegelikkuses - Minul peaks olemas olema - sellest ka vajaduse sünd.

Olemas olemise asemel on vastupidine efekt – koht ja inimesed, mis ja kes peaksid olema vajamineval moel ainsad ja õiged, on väärad – toetust ei ole, tunnustust ei saa, kaitset ei leidu, ühte olema ei taheta, ühes olemist ei valita – peab olema ja elama koos nendega, kes seda ei taha – kes ootavad ära ja välja pääsemise võimalust – kes vajavad, olemas olevate asemel, endale teisi teid ja lahendusi. 

Ei taheta ühes olemist sellega/ nendega, kellega ollakse koos, sest selles ei ole ega sellelt saada endale vajaminevat - selle asemel on vastupidine kogemus. Samal ajal ollakse sõltuvad sellest koos olemisest/ teisest, kus ja kellega ollakse ühes - see on koht ja keegi, kes, enese kasutuses oleva informatsiooni alusel, peaks olema see, kes täidab vajaduse, mille selle sama inimese tegevus/ valikud on põhjustanud.

Suureks kasvanud lapsed tahavad sama, mida nad väikese lapsena vajasid - seega tahavad nad olevas ajas saada kätte möödunud aja iseendale vajamineva. Tolle aja vajadus tähendas lapse vajadust – see jäi siis ja seal puudu, sest temal endal selle jaoks lahendust ei olnud.

Üldlevinud mõistele vastupidiselt toimivates peredes ja keskkondades kasvanute ja viibinute peamine vajadus on turvaline ühes olemine – on vajadus koos olla ilma valede ja varjamisteta, ilma vaiba alt tõmbamiste ja välja jätmisteta, ilma häbistamiste ja karistamisteta, ilma rollidesse nimetamiste ja Valedena kohtlemiseta – on vajadus, et kasutuses olev informatsioon oleks ühene ja sõna peaks ning kõikidel oleks koos olemiseks ühine eesmärk - ühine on oluline ja kõik selle osad on samaväärselt olulised.

On vajadus, et perekond/ mingil kindlal nimetajal põhinev kooslus/ keskkond oleks selle sõna tegeliku tähendusega kooskõlas, sest muidu ei tähenda enesel olemas olev informatsioon tõde – Mina kuulun perekonda, kuid minul ei ole perekonda, sest olemas olev ei anna võimalusi, sõnaga perekond seonduvat, kogeda ega sellesse vajamineval/ soovitud moel panustada – Minul on minu koht, kuid see ei tähenda, et see oleks tõsi - mina ei kuulu nende inimeste juurde – nemad ei vali minuga koos perekonnana olla.

Lapse jaoks puudu jäänu ei tähenda, et see saaks korvatud suure inimese ajas – enese poolt loodud perekonnad ja iseendale valitud seltskonnad/ keskkonnad ei muuda ära tõsiasja, et möödunust järele jäänu on, mingites vormides, alles, kuid see ei ole see, mida enesele valitakse või seda oleks võimalik rahus olevana ja rahu teinuna kogeda. Mitte midagi uut ei korva ega asenda vana – samu rolle ja samu ühendusi ei saa ega ole võimalik mitte kusagil mujal teoks teha.

Möödunu kõnnib kaasas - see tähendab seda, et enesega seonduvat mitte mõistvad inimesed valivad samad lahendused – ebaturvalisus, hirm, viha, vastumeelsus, kadedus, tähelepanu puudus, vildakad Mina pildid – kõik see on informatsioon, mis käivitab möödunut lahendavad lahendused. Kuid need lahendused ei lahenda lugu, kui tervikut, sest need ei otsi selgust ja uut mõistmist – need otsivad võimalust, kuidas anda endale vahetut kogemust – Mina olen selline - möödunut muutval enesele vajamineval moel.

Oma vajadusest lähtuv inimene seab endale isikliku eesmärgi - Kuidas mina saavutan selle, mida minule on vaja? – Kuidas mina saan selle endale anda? – kasutusele võetakse enese varjamine, teise kontrollimine ja maha tegemine, teisele tähelepanuga osutamine, teisele vajamineva andmisest keeldumine, saamise keelamine, informatsiooniga manipuleerimine.

Kindlas keskkonnas/ kindlate inimestega ühes saab kasutada seda, mis seal ja iseendal on võimalik, kuid kindlama tulemuse saavutamiseks on vaja tähelepanu – on vaja seda, et teine vaataks, kohtaks ja kohtleks õigesti – on vaja seda, et iseendal on olemas vajamineval moel - Mina olen selline - olemiseks vajaminev informatsioon.

Enesele vajamineval moel - Mina olen selline - nähtaval olemiseks ja enese kogemiseks kasutatakse manipulatsiooni - põhjuseks – Mina saan siis, kui teine ei saa, kuna Mina ei saa siis, kui teine saab/ teisele on võimalik – Minul on olemas siis, kui teine ei saa/ kui teine on minule vajamineval moel. Minul on õigus enesele vajaminevale - see toob kaasa õiguse kasutada, enesega ühes olijat/ olijaid, enese vajaduste täitmiseks - teine ei saa saada samal ajal ja samamoodi, sest temal tuleb olla vajamineva - Mina olen selline - olemise kinnitaja.

See, et kõigile ei ole, et kõik ei saa, et kõiki ei taheta, on iseloomulik muudetud/ varjatud eesmärgiga perekondadele ja koos olemistele – see ei ole koht, kus ühes olemist tähistada ja kõiki olijaid tunnustada, vaid see on olemas selle jaoks, et kellegi, kellel on tugevam õigus ja pidavam põhjus, vajadusi täita – see on kellelegi isiklik omand, mida ta kasutab enesele vajamineval moel – kui tema ei taha, siis ei ole seda ja selles osalejaid temale vaja - kuid kui temale on vaja, siis tuleb nendel, kes samas, temaga arvestada - esimesena ja sageli ka ainsana.

Vajadus olla enesele antavas informatsioonis üks ja mitte hoida alles vajadust, kuna ei ole võimalik saavutada seda, mida olemas ei ole, tähendab tõese info kasutusele võtmist – Minu jaoks ei ole päritoluperekonda, õigem oleks öelda seda markeerivaid inimesi, olemas. Selle jaoks, et mina saaksin kogeda perekonnana olemist ja toimimist, on minule teisi vaja, kuid neile mind mitte – nemad on toimiv tervik ilma minuta. Sellest, mis olemas on, ei ole minul võimalik osa saada – sinna ei kutsuta ja sinna ei oodata. Kui, kuhugi läheksin ja, kellegagi kohtuksin, siis see tähendaks vägivallaga kohtumist ja vähendamise osaks saamist. 

Minu päritoluperekond oli muudetud ja varjatud eesmärgiga suhtlemise ja koos asumise vorm, kuid see ei ole midagi sellist, mida valida teadlikuna - minul ei olnud ega ole võimalik selles osalenute toimimist muuta, mina ei saanud ega saa selles olnutega, enese jaoks, turvalisust tagada, minul ei ole õnnestunud sellesse informatsiooni juurde anda selleks, et nimetus oleks kooskõlas sisuga. 

Tõde on, et see, mis oli olemas, sellest ei saanud seda, mis nime see kandis - selle koos olemise vormi loojale ja koos olijate valinule, ei olnud perekonda vaja - see ei olnud tema eesmärk ega teekond. Oli olnud vajadus, mis ei saanud täidetud - ülejäänu oli iseenda tahtmise tagajärg. Olemas olijad olid kohustus, kellega ei olnud midagi peale hakata - neid ei olnud endale vaja - neist sai põhjus, miks iseendal oli paha ja iseenda elu oli enese jaoks vale.

Täitmata vajadustega ühte liidetud vajasid teistelt seda, mis oli enesele puudu jäänud - ühes moodustati liivakast, milles olevaid mänguasju sai kasutada siis, kui oli soov mängida ja jätta siis, kui tüütuks muutus või enesele vajaminevat ei saanud - see oli siis, kui tulnuks teise jaoks olemas olla või vale, ennast, kui enesele vajamineva - Mina olen selline - olemist kaotava, tähelepanu osaliseks saadi. 

Olemas olevat kasutati enese äranägemise järgi ja enesele vajamineva andmiseks - möödunu korvamiseks - ei olnud oluline, et kõik oleks olemas ja kõigile oleks olemas - enese jaoks pidi olema ja enesele pidi saama. Möödunut kasutati, kuid ühise eest vastutust ei võetud, sest möödunus osalenuid kasutades ja valides ning välja jättes oli loodud enesele sobivamad koos olemised - samade põhimõtete järgi ja eesmärkide nimel toimivad õigusjärglased - kasutades, sama nime ja vormi, anti endale sobivam ümbrus ja enesele vajaminev sisu.

Mina olin see, kes nägi nimetust ja tahtis viia selle, sellega seonduvaga, kooskõlla - see oli möödunu vajadus, et minul oleks olemas see, mida ja kuidas olemas ei olnud - inimesed olid, kuid neist tervikut kokku ei saanud - võimalik oli olla osati ja olla üksinda, kuid ei kunagi, rahus olevate ja turvalisust andvatena, kõigiga koos olemist kogeda ja näha.

Marianne

27.05.2025.a

Tõestatud argumentide alusel

 

Uskumused on ühed tüütud mõtteharjumused – ise on endale mingi seletus, millegi kohta, antud või on see kasutusele võetud pealtnähtu alusel või kellegi teise poolsel õpetusel, sageli suunatul. Uskumus on see, kui mingi kindel tagajärg on ühendatud mingi kindla põhjusega. See tähendab, et on loodud, enese ja/ või kellegi teise poolt tõeks tunnistatud informatsiooni alusel, ühendus, millega seonduvat enam üle ei kontrollita – kogedes, tagajärge, teatakse põhjust.

Sageli toob uskumus kaasa kontrolli iseenda üle – ollakse ettevaatlik, hirmu tundev, ärev, ärrituv jne – kardetakse vale tulemusega kohtumist – kardetakse juba ette - veel enne, kui ollakse ise oma sammu, tegelikkuses seni teadmata tagajärjeni, ära teinud. Kõhklused, kahtlused – venitamine selleks, et vältida ja ka selleks, et ehk selgub vahepeal veel midagi, mis annab aimu, kuidas ja kuhu ja kas üldse astuda.

See on pendel – on Vale tulemus ja on Õige tulemus – saab minna valesti ja saab minna õigesti – kunagi ei tea ette, kumb tulemus saavutatakse. Ka siis, kui näib, et valesti ei saa minna ja on olemas andmed, et kõik on hästi ja kontrolli alla, võib ja saab minna teisiti.

Äraspidine selle loo juures on see, et Õige tulemus tähendab seda, et enese kasutuses olev uskumus ei pidanud paika. See tähendab, et enese kasutuses olev uskumus tõestab midagi sellist - enese/ millegi/ kellegi teise kohta - mida soovitakse ümber lükata. Iga enesele antud uskumuse poolt kinnitatud tulemus kinnitab pendlit ja suurendab hirmu tulevase olulise valiku tegemise koha ja hetke ees.

Tõese ja kehtiva, kuid enese jaoks vale argumendi kummutamise jaoks, on vaja üheselt paika pidavat informatsiooni – enesele (võib-olla ka kellelegi teisele, Maailmale) on vaja näidata, et teistmoodi ehk Õige tulemus on võimalik ja kindel – on nii kindel, et sellesse saab uskuda täie kindlusega.

Uskumus ei ole kunagi üks ja ainus – inimese kasutuses olevad uskumused on osad mingist kindlast ja suuremast Maailmast – see Maailm tähendab mingit kindlat - Mina olen selline – Mina pilti. See on enese ja enesega seonduva kohta käibel olev informatsioon – infobaas, milles olevad uskumused annavad teada Kes ja milline ollakse ning et just sellisena olemise pärast iseendaga, teatud moel, aset leiabki.

See on vastus ja põhjendus selle kohta, miks ei ole ega saa teisiti – miks ise ei saa ja miks iseendal ei õnnestu teistmoodi ning miks ise peab kohtuma ühtede ja samade, enesele osaks saavate, tagajärgedega. See on vastus, miks ei saa teisele pendli poole peale pidama jääda – ainult õigeid tulemusi saavutada ja Õigena olemisi kogeda – ise ennast teistsugusena näha.

Inimene näeb ja kogeb ise ennast sellisena nagu tema ise ennast teab ja näeb ning millele ta Maailmast/ teistelt kinnitusi saab. See, mida ta teab, seda ta ka näeb – see, millele ta tähelepanu suunab, see ka tema jaoks olemas on. Kui inimesel on olemas Mina pilt, mille kohta ta omab informatsiooni ja sellisena olemist on ka tema enda kogemused ja ka teised inimesed üle kinnitanud, siis ta sellisena ka ennast ise näeb ja teab – seega ta ei saa olla see Kes ja milline ta ei ole – ta ei saa olla endale vajaminevana ja ka pendli Õige poole peale pidama jääda – inimene ise ei tea ega näe ennast sellisena.

On üsna tõenäoline, et kui midagi soovitut/ lubatut/ vajaminevat läheb untsu inimesel, kes teab ennast uskumuste ja kuulduste järgi – kui tema enda/ temaga seonduv tulemus ei tule see, mida ta ootas/ vajas, siis kasutab ta endas olevat informatsiooni – käes oleval tagajärjel on olemas selgitav põhjus – Minu pärast! See, Minu pärast, tähendab kinnitust - Mina olen selline - olemisele. See on teadmine, et kui inimene ise ei oleks see Kes ta on, vaid oleks teistsugune, siis ei oleks samasugust tulemust aset leidnud.

Samasugused tulemused tähendavad hirmu samasuguste kogemuste ees – seega on hirm, eksida enese valiku ja sammu tegemisel. See viib selleni, et kui inimesel tuleb vastata kellelegi, kellega seondub midagi olulist ja temal ei ole selle teise kohta kindlust ega tema ise oma kontrolli tulemuse üle – see sõltub (ka) teisest, siis on inimese sees hirm teisele vastata, teisele endast teada anda – ise ennast nähtavaks teha – ära tehtud sammu, kirja pandud/ välja öeldud sõna ei saa tagasi võtta.

Ärevus kestab ja suureneb, sest inimesel tuleb astuda ja vastata enne, kui ta tulemust teab – ärevus tähendab, et inimesel on olemas kogemus, et enese tagajärge ära parandada ei saa. See on teadmine, et iseenda sõnad ja olemine saavad muuta enesele olulise loo kulgu – tuua endaga kaasa selle, mida vältida soovitakse, mida ja kuidas kogeda ei taheta - ise ennast - Mina olen selline – olevana näha.

Mina olen vale – enesele antava infoga kaasnevad tunded loovad emotsionaalse fooni – see on see, kuhu inimene oma pilgu suunab ja mis annab talle toimunu kohta vastuse – Vale olemine tähendab, et inimene tunneb ennast halvasti – see annab talle teada, et temaga on midagi valesti – tema ei saa ennast hästi tunda, sest tulemus oli temale oluline, kuid tema ise vedas ennast alt.

Häiritud olemine tähendab tunnetesegadust – kasutuses olev uskumus segab tegelikkust vaatamast ja nägemast – tagajärge kinnitav põhjendus on automaatne ühendustee – vastus on käes – midagi ei ole teha – Minu enda pärast! See toob kaasa masenduse ja vastumeelsuse ja lootusetuse ja viha, sest iseennast välja vahetada ja teiseks muuta ei saa – aeg on näidanud, et uskumus, mis kehtis möödunus, see kehtib ka olevas.

Tunnetesegadus kestab, sest hoolimata kindlast ja ära seletavast vastusest, edastab inimene ise endale informatsiooni selle kohta, mida ta teab ja näeb, kuid ta ei vaata seda ega võta seda teadmist vastu, sest see ei kinnita tema uskumust, enese ja enesega seonduva kohta, ja just see tekitab temas segadust. Kindel uskumus, ehk ühendustee, tagab selle, et inimene ise ei saa endast aru – ta ei saa aru, et tema ise endale midagi senisest erinevat teada annab – tema keskendub uskumusele ja sellega kaasnevale.

Segadus toob kaasa häirituse – vaja on leida lahendus – anda endale suund, kuhu vallanduda ehk leida see koht/ sihtmärk, kuhu suunata tundesõnumitega kaasnevad emotsioonid. Inimene leiab selle koha – ta teab, et tema tunneb ennast halvasti teise pärast – see teine/ selles teises on põhjus, miks inimene ennast halvasti tunneb.

Teise valimine on asendustegevus – enese tegelikkuse avamise asemel saab endas emotsioone tunda ja näha, kuidas need ilmnevad ja kasvavad teise pärast – teine oli ja tegi valesti. Teise suurim süü on see, et tolle vastus, inimese sammule, tõi kaasa korduse – Minu pärast! sest Mina olen selline.

Harjumuste orjana andis inimene endale põhjuse, miks tema sammu tagajärg sai olema – tema oli tahtnud endale paremat/ tema oli vajanud endale paremat/ tema oli proovinud anda endale paremat, vajaminevat, huvitavat, väljakutset/ tema oli proovinud luua endale paremaid tingimusi/ tema oli soovinud parandada oma võimalusi jne – kuid see ei õnnestunud, sest see teine, kes oli osaline, keeldus, ei valinud, hüppas alt ära, vaikis, ei teinud ennast nähtavaks.

Inimene oli oma sammu teinud, kuid sellest ei saanud oodatut/ lubatut/ vajaminevat. Kahetsus ja süü – valesti valitud samm – uskumine, et kui oleks teisiti tehtud ja teistmoodi valitud, siis oleks õnnestunud, annab teada, et tulemus oli olnud oluline ja vajalik – ilmajäämine tähendas kaotuse kogemist – teist lahendust vajamineva saamiseks ei olnud, sellel hetkel, endale anda.

Minu pärast – Mina olen vale - on lapse poolt iseendale antud põhjused siis, kui ta koges, enese möödunus, enese sammude tagajärgi. Tegelikkuses ei ole need tema enda põhjendused, vaid selle teise, kes lapsele sel moel enesega seonduvat seletas, omad. See teine andis teada, et laps ei saa endale vajaminevat ja olulist, sest Laps oli vale – lapse pärast ei valinud teine temale/ tema jaoks anda ja olemas olla. 

Tegelikkuses ei olnud see, mida laps vajas ja soovis, privileeg või preemia, vaid eluline ja kasvamisele oluline – teine, kes ei tahtnud ise ega näinud põhjust, miks tema peaks, valis endale vaatenurga ja mängis, sellega, vastutuse lapsele – laps ise jättis ennast vajaminevast ilma.

Mina olen vale/ Minu pärast – kõlab nii nagu oleks inimene ise olnud see, kes ei tahtnud enesele vajamineva tulemuseni jõuda ja teine oleks selle nimel pingutanud. Tegelikkus – teine oli see, kes valis teisiti – inimene oli endiselt olnud tahtmas ja oodatava/ vajamineva tulemuse nimel valmis lahendusteks/ koostööks/ sammudeks - inimene ei vedanud ise ennast alt.

Üks seletus kandus edasi ka mujale – teine kasutas sama põhjendust – Sina olid vale/ Sinu enda pärast – siis, kui laps koges kiusamist/ ebaõnnestumisi/ lahendamatuid olukordi/ kaotusi/ välja jätmisi/ haiget saamisi jne – siis, kui laps koges enese sammude ja valikute tagajärgi, mis ei tähendanud rõõmu, head, tunnustust, uhkust, ilu jne – siis sai sellest kõigest kokku põhjus – Sina oled selline – sellest sai iseendale antud põhjendus – Mina olen selline.

Manipulatsioon, tegelikkusega, kaotas ära teadmise, et ei ole pendlit – ei jaotata ega jaotu Õigeks ja Valeks – normaalsus põhineb selles, et kõik on võimalik – on võimalik õnnestuda ja on võimalik kaotada - see ei ole Maailma lõpp – tagajärjed ei tähenda Valena ja Mina olen selline olemist – need on proovimise teel saadud kogemused.

Siis, kui mängu tuleb see teine, kellel isiklikud huvid mängus, kes ei taha panustada, kes tahab kasu saada, kes ei tee tegelikke motiive nähtavaks, kes ei ole tugevus ja tagala, vaid vaenlane tagalas – siis toob see teine lagedale põhjused, miks tema ei taha ega saa inimesega arvestada ja tema jaoks, inimesele vajamineval moel, olemas olla – Sina oled vale/ Sinu enda pärast – Mina oleksin ja teeksin ning Mina olingi ja tegingi, kuid Sinu tõttu ei saanud ega ole võimalik ega taha ega pea.

Möödunud aja unest ärkamine tähendab kasutuses oleva informatsiooni üle vaatamist ja selle tõepärasuse kontrollimist. Inimene saab andale endale teadmise, mis on tõsi – Mina ise annan endast parima, et minul oleks/ saaks olema see, mida mina vajan/ tahan – vahel see ei õnnestu ega saa teoks, sest on olemas see teine, kes ei toeta ega valis sama - kuid mõnikord olen mina ise see, kes loobub ja keeldub, sellest mida soovisin ja vajasin - mina ise ei vali seda, selle teisega ühes, kelle väärtushinnangud ei ole minu omadega kooskõlas – mina ise ei vali seda, kui sellega kaasnevad tingimused ei ole minu jaoks sobivad ega ausad ja ühesed.

Marianne

26.05.2025.a

Valguse valikud

 

Elavate ülesanne on olla Valguse kandja. Enese elu teel kõndija on see, kes on võtnud vastu tõrviku Valgusega – ta on selle võtnud vastu enesele eelnenutelt ja tema annab selle edasi järel tulevatele. Tõrvik antakse edasi vanemalt vanemale – vanima lahkudes võtab tõrviku kanda see, kes on jääjatest vanim - tema on aegade kees olijatest elus olevatest esimene - tema on elava algus ja ühendus möödunuga.

Selle inimese, kellele tõrvik ulatatakse/ jäetakse, elu muutub, sest ta ei saa vanal ja harjunud moel enam edasi minna. Ühes tõrvikuga avaneb tema sees informatsioon, mis ei lase olla ja valida vanal moel – kokku kogutud ja pakitud teadmised äratavad üles lood ja toovad välja segadused, mis takistavad vabana voolamist – seal, kuhu Valgus seni ei ole ulatunud, sinna tuleb see viia.

Tegelikkuses algab see aeg juba varem – ettevalmistus, enesele määratud tulevikuks, algab juba aegu varem – see on kogemuste rohke teekond ning see on ka - Mina enam ei saa/ Mina enam ei taha - teadmise ja kogemusega teekonna algus. Kui on enese jaoks vale, siis enam ei taha – kui valida enese jaoks vale, siis enam ei saa – see on valgustatud teekonna üllatavalt kummaline ja kergendust pakkuv, kuid ka valu tegev omadus.

On tõrvikukandja töö ja valik, kuidas ta Valgust edasi kannab. Tõde on see, et tema ei saa seda teekonda alustada mujalt, kui on see koht ja tase, kus tõrvik temale anti või ta selle üles tõstis. Tõde on see, et temal ei ole anda endale teist ennast, kui ta on see, kellena ja millisena ta tõrviku vastu võttis.

Teadmisi, oskusi ja mõistmisi, mida veel ei ole, need tuleb omandada läbi isiklike kogemuste ning eneses ja ühises olemas olevate teadmiste ühendamise teel. Uute ja seni harjumatute ühenduste loomine ja kasutusele võtmine on väljakutse - segadusest saab selgus, tühjusest saab alguse teerada ja kõik muutub loogiliseks - ei ole kahtlusi ega vastustamist, sest on olemas teadmine.

Põhjus, et sai olema, on alati millegi tagajärg – tagajärjest saab põhjus, kui see järgmise sammu aluseks valitakse. On tõrvikukandja töö ja tee valgustada möödunu põhjused ja tagajärjed, et välja joonistuks loos osalenute tegelikkus – see on osalejate sammude teekond olevasse aega – iga osaleja teab ja näeb enese sammude rida ja teiste omi – vastutus, enese teekonna eest, on igaühe kanda – see on lahutatud teiste omast ära ja kellelgi ei ole rohkem ega vähem, kui temale kuulub.

Lisaks sellele on olemas ühine vastutus – vastutus selle eest, mida ise loodud ei ole, kuid millest osa saadakse ja osa ollakse. Valgus toob välja inimeste valikud – kas ja kuidas nad on ühist hoidnud - kas ja kuidas on nad seda lõhkunud – ka see on kõigile näha ja teada.

Tõrvikukandjaks tulemine ei tähenda, et kõik selle teekonna vastu võtavad ja sellega kooskõlas on – hoolimata oma valikust, nad astuvad sellel teel – nende sammud lähevad arvesse, sest kedagi teist nende asemel ei ole ega asendama tule.

On neid inimesi, kellele on tõrvik ulatatud/ jäetud, kuid kes ei kanna seda – nad murduvad ja vanguvad selle raskuse all – neid tõmbab pimeduse poole. See, kuidas nad valivad olla ja millele oma tähelepanu suunavad – see ka nähtavale tuleb ja olemas on – kui nad valivad pimeduse, siis see ka olemas on ja sellega seonduv kasutusel on.

Tõrvikukandja teekond ei ole kerge, sest Valgus valgustab ennekõike selle kandjat, kelle jäetud jäljed tähistavad kõiki neid valikuid, mida ei ole au, enesega seotult, nähtavaks teha – ei ole kerge see teekond, millel kõndides tuleb vaadata tagasi ja enese sisse ning näha ja mõista seda tegelikkuses ja tões – siin kohas tulevad mängu Hirm ja Häbi, mis takistavad teekonda ja tõukavad valima pimedust – on inimesena kasvamine, et jätkata kõndimist ja avaneda valgusele.

Selles kohas aitab mõistmine, et tõrvikukandja kogemused ei ole ainult tema omad - tema teekonnal aset leidnu ja temale osaks saanu tähendab kõike seda, mis eelnevast on kaasas ja seni olnud pimedusega varjatud. Tema ei saaks oma ülesannet täita, kui tal ei oleks isiklikke ja, temas avanevaid, teiste osaliste kogemusi.

Kõndida, Valgusega ühes, tähendab valikut – Mina enam ei vali enese/ ühise jaoks valet – ei vali teadlikult, kuigi oleks võimalus ja ahvatlus või tõuseb vajadus – ei vali, sest teada ja näha on tagajärjed. Valgus on toonud nähtavale, olnute ja olijate kasutus olnud, mustrid ja käänakud ja ühise lõhkumised – kõikide nende sammude tagajärjed on põhjus, miks valida teisiti.

Tõrvikukandja töö on koguda kokku, teha nähtavaks ja võtta kasutusele, võrreldes senisega, uus informatsioon ja kõndida sellega ühes.

Marianne

24.05.2025.a

Informatsiooni kihilisus IV – Kahte ühendav side

 

Eneses ja enesele lahendust otsides jõuab inimene, ikka ja jälle, küsimuseni - Miks teine minuga ei arvesta - miks teine minu infoga ei arvesta? Vastus sisaldub tõigas, et väga sageli ununeb ära teadmine, et enesega seotud ja ka mitte lähedased inimesed teevad oma samme enesele näha ja teada olevate valikute ja põhjuste vahel valides ning nende teadmiste alusel, mis neile teatavaks on tehtud/ teatavaks on saanud.

See info, mida teine kasutab, ei pruugi olla ega tõenäoliselt olegi täpselt ja ainult see, mida ja kuidas küsimuse küsija ise ütles, oli ja tegi. Punkti paneb siia see, et tegelikult too teine arvestab küsimuse esitajaga – ta arvestab tema, kui mingi X suurusega ja seega teeb ta enese poolt valitud vastuse, teisele, teatavaks ja nähtavaks – ta vastab küsija sammule, kuid ei sel moel nagu too seda ootas, ette nägi ja kogeda tahtis, sest see teine arvestab ka iseendaga – ennekõike iseenda ja iseendast lähtuvate huvide ja vajadustega.

Iga info on kordades laiem ja tähendusrikkam, kui see pealtnäha välja paistab. Lihtne ja lühike lause – Poes müüakse piima. Õues sajab. Naabri uus auto. Töökaaslane sai preemia. Ei. Jaa. - võib tähendada, mida iganes – mida täpselt, see sõltub selle edastajast ja ka selle teadmisega kohtunud inimesest. On tõenäoline, et seda võetakse, mingites piirides ja võtmes, isiklikult siis, kui see osutab millelegi olulisele või kohtab enese sees olevat tundetakistust või ootab suhtumise välja näitamist ja mingisugust vastust.

Suhte segaduses ja suhte seotuses aset leidvad arusaamatused ja vastu seismised sünnivad edastatu vääriti mõistmisel ja selle, sellega mitte kooskõlas olevalt, kasutamisel – olgu see siis tahtlik või mitte - kuid peamine põhjus on selles, et suhtes/ suhtluses osalejate eesmärgid ja põhjused on erinevad – sellest ka erinevad vaatenurgad ja lahkhelisid kaasa toovad sammud – ei püsita ega olda ühel lainel.

See suhe, mis justkui on ja toimib ning näib korras olevat, kuid ometi tekitab häirivaid hetki ja olemisi, ei ole turvaline ega toetav. See suhtlus, mis aset leiab, sest kaks on koos ja samas, kuid milles osalemine põhjustab häiritust, ei ole hea ega turvaline. Õigustatult tõusevad küsimused – Mis ja miks toimub/ Mida see minu jaoks tähendab/ Miks ma osalen/ Kas mina ise saan kuidagi teisiti/ Milline on minu otsus- lahendus?

Igas info vahetamise, nähtavaks saamise ja nähtavale toomise kohas on olemas väga erinevad tasandid – näha ja kogeda on erinevad lähedused ja inimestele erineval moel olulised suurused. Erinev on see, millest ja miks räägitakse ning see, millest ja miks ei räägita – sageli on see, millest vaikitakse ja mida moonutatakse, suurema tähtsusega sellest, mis tavalises ja argises ajas välja öeldakse.

Nähtava ja tajutava erinevad varjundid. Inimene usub sageli, et tal on olemas see, mida tal ei ole – tal on olemas mingid tingmärgid ja käega katsutavad tõestused, mis annavad talle aluse selleks, et - uskudes, enesel, midagi ja kuidagi, olemas olevat – näha seda reaaluses. Peaaegu näha, sest aegajalt on see miski nagu miraaž, milleni ei jõua ja, mis just libises peost. Oli – see, et oli, on peaaegu nagu on, kuid tegelikkuse tõestamise proovi see üle ei ela – ei ole, on vastus.

Lähedase läheduse erinevad lähedused – midagi seob kokku, koos elatakse/ asutakse, koos olemisi tehakse teoks, kutsumise peale tullakse, külakosti ja kingitusi tuuakse, telefoni kasutatakse ja selfiepilte vahetatakse, küsimise peale vastatakse ja vajaminevat, millele EI ei valita/ julgeta öelda, tehakse ja antakse – selle põhjal saab öelda, et on, midagi ja kuidagi, olemas. See, et midagi on olemas, ei tähenda, et oleks teada, millises suuruses ja millise sisuga see olemas olev olemas on ja kui kaua see kestab, kuhu maani välja veab, millele vastu peab.

Varjundid ja ehmatavad tõkkamised tähendavad seda, et kui on midagi, inimesega, otseselt seonduvat – tema isiklik saavutus, tema eluline kogemus, tema elu muutev samm, tema murdumine, tema poolt tõstatatud muutuse vajadus – siis, kui tema on tähelepanu keskpunktis või tal on õigus/ põhjus selles olla, siis see toob välja tema tegelikkuse, sest see toob välja selle, kuidas ja milline tähelepanu temale pööratakse – milline informatsioon selles sisaldub ja kuidas sellest temale/ teistele teada antakse – kas see on ühene, vastuoluline või see on kihiline.

Inimese tõusmine või asetumine tähelepanuvalguse sisse, on see koht ja aeg, milles suhte/ suhtluse partner ise valib oma reaktsiooni – seda ei ole temale ette öeldud ega näidatud – siis, kui tema, temale pööratud/ temale võimalikuna olevat/ temale vajaminevat tähelepanu kaotades, teeb ennast ise nähtavaks ja pöörab teisele oma tähelepanu, on näha suhte/ suhtluse tegelikkus – selles on näha reageeriva inimese poolt paika pandud läheduse aste ja tema poolne suhtluse/ suhte mõte.

Siis, kui õnnesoovis on vähendus sees – siis, kui õnnitluse asemel leiab aset maha tegemine – siis, kui olulisele sündmusele reageeritakse vaikuse/ eitusega – siis, kui tähelepanu pühendamise ja/ või sellega ühinemise asemel kasutatakse aega ja võimalust, et tähelepanu iseendale saada ja seda endal hoida – siis, kui oma elu, endale vajamineval moel, muutva otsuse peale öeldakse, et valesti teed ja see mõistetakse hukka – siis, kui raskel perioodil hoitakse eemale ja välditakse kontakti – siis see tähendab, et ilmneb informatsioon, mida ei ole mõistlik eirata.

Siis, kui teine ei vali anda, justnimelt konkreetsele, inimesele tolle tegelikkusele/ vajadustele vastavat tähelepanu ega hoida oma tähelepanu pööramist heana/ toetavana/ tunnustavana/ turvalisena, vaid ta kasutab võimalust ja teostab oma tähelepanu manipuleerival ja vähendaval moel või keeldub tähelepanu andmast, siis tema läheduse aste on väga kaugel ja ühenduse mõte/ ühendusega seonduv peitub milleski, mida päevavalgele ei tooda.

See inimene, kes tunneb, teab ja näeb, et temal on põhjus ja vajadus, temaga ühes/ suhtes olija, tähelepanu järele – otsib puudu jääva ja valesti kogetava tähelepanu põhjust endast ja teisest – tema vajab ühes olemise üle kinnitamist ja selle, milleks ta usub endal õiguse olevat, kätte saamist. See tähendab, et just siis on, tema sees, vajadus ühtsuse järele – on vajadus, et olulisus ja hoolimine ja arvestamine, oleksid üheselt ja selgelt nähtavad ja kogetavad.

Selles kohas ja hetkes on vaja informatsiooni juurde ja selgemalt - Palun näita minule, minu olulisust – palun täida minu vajadus – palun ole minu jaoks olemas ja turvaline – minule vajamineval moel! See on käe sirutamine, et tajuda ja näha oma kaugust teisest – sellest teisest, kelle tähelepanu ja selles sisalduv sõnum rääkisid kaugusest ja tühjusest ja vastuoludest.

Manipuleeriv ja enese tegelikkust varjav teine väidab ja näitab välja, et tema ei saa aru, mida temalt tahetakse – ta annab teada, et tema on ju olnud ja on teinud ja on andnud – ta annab teada, et temalt ei ole õigust küsida ega temal ole põhjust vajaminevat anda - ta annab teada, et küsija on seal vale olnud ja siis valesti teinud ja seega temaga ei saagi ja tema jaoks ei olegi.

See on põiklemise ja varjamise, ära muutmise ja suuna vahetamise taktika – see tähendab, et sel moel vastaja keeldub sellest, mida temalt oodatakse – ta ei anna kindlust ega taga turvalisust – ta teeb loo veel ebakindlamaks ja veel ebaturvalisemaks. Sel moel käituv ja valiv teine on julm, sest ta ei tee ennast üheselt selgeks, kuigi tema tõde aimdub tema sammudest, siis ta ei ütle seda välja – selle asemel jätab ta mulje, et mingil moel ja võtmes saab teisele vajaminev olema või jääb too üldse ilma, kui ise õigesti ei ole ega käitu - see on seotuse üle kinnitamine ja selle toimimise kohta info andmine.

Inimese aju on ehitatud nii, et tema vajadus toob kaasa sõltuvuse sellest, kes saab tema vajaduse täita – inimesel on olemas iseendale ette näidata info, et tema vajaduse kustutaja, keegi X, on olemas – inimesel on olemas põhjus, miks too teine peab seda tegema – selle põhjuse alusel on too teine kohustatud seda tegema. See, et see teine veel ei tee ega seni täpselt ei tee, ei tähenda, et ta üldse ei teeks või kunagi ei teeks – tuleb oodata ja ennast meelde tuletada ja endale vajaminevat küsida ja senisega toime tulla/ leppida.

Senini on kõik õige asendus ja peaaegu kogemus, sest seda aega ja saamist ei loeta tegelikkuseks, vaid ajutiseks häireks – senikaua, kuni vajaminev valem taas kehtima hakkab. Vajadus–põhjus-tagajärg – on inimese vajaduse täitmisele suunatud skeem – Minul on vajadus – sellel inimesel on selle täitmiseks põhjus, mis teda selleks kohustab – kohustusega nõustumise tagajärjeks on minu vajaduse täidetus. Tegelikkus – vajadus on tegeliku põhjuse tagajärg – informatsioon, et vajaminevat, hoolimata katkestamatu kohustuse olemas olemisest, sellelt konkreetselt inimeselt ei saa/ selles kindlas kohas ei ole ega saa olema.

See tähendab, et vajadus püsib alles, kuna selle täitmist oodatakse sellelt, kellega seonduvalt vajadus ilmneb – selle teisega koos olemine ei ole turvaline, sest just see inimene ei vali turvaline olla ja enesega koos olemist turvaliseks teha. Turvatunde puudus kestab, sest vajadust omav inimene selle teise juurest ära ei lähe, sest selle inimese kohustamiseks on olemas temal põhjus, mille vastu teine ei saa – teine ei saa seda kehtetuks tunnistada ega valeks nimetada.

Sellised seotused on Laps ja Ema/ Laps ja Isa/ Laps ja see keegi, kes asendab Ema/ Isa. See asendus saab kanduda üle lähisugulastele või tulevase aja kaaslastele/ õpetajatele/ sõpradele/ enese lastele jne – kõigile neile inimestele, kellega on olemas ning kelle ja enda vahele saab tähistada samasuguse katkestamist mitte võimaldava ühenduse ehk nabanööri.

Sellisel moel saab ennast ühendada sellega, kes on enesest parem, üle, edukam, võimelisem, julgem, hoolivam, turvalisem jne ning mis veel olulisem - see teine saab anda tähelepanu Lapsele vajamineval moel ja ajal - see teine saab anda Lapsele kogemuse iseenda kogemiseks, enesele vajamineval moel ja ajal - see teine saab muuta Lapsega seonduvat - nähes ja näidates teda kuidagi ja mingil moel teisiti - tõestada vajaminevat olemist - Mina on selline.

See teine on oluline ja vajalik, sest sellel inimesel on olemas see, mida Lapsel ei ole - lapsel ei ole enese turvatunde tagamiseks ja elus hoidmiseks vajaminevat – sellel teisel on olemas olevad ja ära tõestatud ressursid ning kahevahelisest ühendusest tulenev kohustus olla olemas ka Lapse jaoks ja tema pärast.

See on väga väikese lapse, enesega seonduvate asjade ja iseenda, iseendale ära seletamine – lapse Maailm on piiratud ja tema võimalused napid – tema jaoks on olemas ainult see ja need, kes temaga samas ja kes temaga seotud on – need on tema võimalused, mida tema kasutada saab.

Kui nähtavaks tehtud nabanöörist sõltuvuses olemine saab alguse väga varjases ajas, siis on seda väga raske, enda seest, üles leida ja sellest vabaneda – see on enese elus püsimise alus – selle peal püsib kõik ülejäänu - see on lapse algus ja tema tegelikkus. 

See tähendab, et laps, kes on kogenud hülgamist ja üksinda jätmist, oma tegelikest vajadustest mööda vaatamist ja vägivaldset kohtlemist – laps, kes on üle elanud surmahirmu ja saanud aru, mida tähendab täiesti üksinda olemine ja jäämine – annab endale lootuse, uskumuse, elus püsimise lahenduse – ta toetub põhjusele, mis sunnib temaga seotud inimest tema jaoks olemas olema – see toob kaasa selle, et ta jääb vajama seda teist ka siis, kui tal seda teist enam/ päriselt vaja ei ole – ka siis, kui see teine temale haiget teeb – ka siis, kui see teine teda enesega ühte ei taha.

Kõige selle taga on väga väikesele lapsele teatavaks saanud informatsiooniga kaasnenud tunded – info, selle aja, iseenda tegelikkuse kohta – see info pani teda otsima teist ja vajama seda teist, keda ta nägi ja kelle ta leidis – panustama sellele, kes teda omas ja keda tema omas. Selle lahenduse kestmisele aitas kaasa elu ja koos olemine selle sama inimesega, kellega ta ennast ebaturvaliselt tundis – seesama, kes möödunus turvatunde kaotuse põhjustas.

Kuna, looga seonduv, tähelepanu läks ellujäämise lahenduse kasutamisele, siis jäi varju selle tegelik kasutamise põhjus – eluterve oleks olnud esimesel võimalusel ise ennast, enese jaoks, ebaturvalisest inimesest ära lahutada – temast kaugemale astuda ja ühenduse tähtsust muuta – anda ise endale see, mida temal vaja oli – tagada ise enda turvalisus ja enesega arvestamine.

Elu läbivad kordused – kinni hoidmine sellest, kes on välja näidanud ja öelnud, et koos olla ei taha – selle inimese kohustamine, rõhudes katkestamatule ühendusele – on olnud nabanöörid, mis on andnud võimaluse ja põhjuse kasvamiseks – ise ennast tegelikkusega vastavusse viia. Iga see teine, kellest on kinni hoitud ja, keda on survestatud – on andnud vägivallaga ja vähendamistega toetuse, et see samm saaks teoks tehtud – ära vaja seda, keda Sinu jaoks, sel moel ja viisil või üldse, olemas ei ole – ole ise, seisa üksinda ja iseendana - ole ja ela iseenda tegelikkusega kooskõlas.

Teisele panustamine ja teise enesest olulisemaks pidamine tähendas seda, et inimene ise andis endale, iseenda ja ka selle teise kohta käivat, kuid tegelikkusele mitte vastavat informatsiooni. Nabanöörisõtluvuses olija ise pisendas ja kaotas ja muutis ennast - tema ise  tõstis ja muutis ja kaotas teist - enesest hea ja oma oskused ning saavutused - teisest vale ja vägivalla ning vähendamised. See oli suunatud vaatamine, millel oli põhjus olemas, kuid see muutis iseenda elu ja tegelikkust ning aitas kaasa sellele, et inimene püsis vägivalda toetavas keskkonnas ja seda teostavate inimestega ühes. 

Tõde - ei loe see, kui palju on, nn Olulisel teisel oskusi, raha, võimalusi ja tähelepanu, potentsiaalselt võimalik anda - kui selle inimese kasutuses on vägivald ja eesmärgiks on vähendamine, siis see ei ole inimene, kellega ühes olla, kellelt enesega arvestamist ja enesest hoolimist oodata. See teine ei tee ega vali seda - vägivald ja vähendamine on selle inimese kasutuses olev lahendus ehk vastus siis, kui öelda välja enese vajadus ja oodata mõistmist ja toetust - see on selle inimese vastus, milles ta on arvestanud temale edastatud informatsiooniga.

Marianne

23.05.2025.a

Informatsiooni kihilisus III – Olev on eelmiste sammude järg

 

Suurim tõde, mis inimesel ära ununeb – Minu olevas on kõik see, mille mina ise endale valinud olen. See on see, millesse mina ise panustanud olen ja millised sammud ise olen valinud astuda. On tõde, et seal ei ole seda, mida mina ise endale valinud ei ole ja, millesse ise panustanud ei ole – see tähendab, et seal ei ole ka seda, mida tahan/ vajan, kuid mida ise endale andnud/ loonud ei ole – see tähendab, et ka mina ise olen selline, millisena ise ennast näen, milliseks ennast ise loon ja millisena nähtavale toon - minu enese elu on minu enese sammude tagajärg.

Hoolimata sellest tõest – inimene ei toetu sellele ega kasuta seda – inimene ei ole oma eluga rahul ega ole enesele osaks saavaga rahu teinud, kui tema ei ole nõus enese sammude tagajärgedega – ta ei ole rahul sellega, mis ja kuidas on temale võimalik ning mis ja kuidas mitte ega ka sellega, millisena ta olla saab, millisena ta ennast kogema ja nägema peab ning millisena tal ennast kogeda ja näha ei õnnestu.

On väga paljut, mida inimene tahab teisiti kogeda ja näha, kuid see ei õnnestu ega saa võimalikuks, sest selles on teine tõde, mille ta ära unustab või mida ta väldib, sees – tema sammud kohtavad teise inimese samme ja nendele, tema enda poolt valitul moel, vastamine ei tähenda, et tema liiguks, seejärel, enesele vajaminevas suunas või saaks olla enesele vajamineval moel – sest teise inimese sammud muudavad ette plaanitud kujundit ja oodatavat suunda ja teevad võimatuks tagasi pöördumise sinna, kust on ära mindud.

Sellel inimesel, kes tuleb manipuleerivast ja vägivaldsest minevikust, on enese info edastamise, teiste inimeste info vastuvõtmise ja kõige selle töötlusega tõsiseid probleeme. Enese informatsioon, iseenda ja ümbritseva kohta, on puudulik ja moonutatud. Olemas olev, kasutusel olev ja peidus olev informatsioon on väga kihiline, kuid need kihid on omavahel segunenud ning see teeb selguse loomise ja toimuvast aru saamise väga raskeks.

Kihilisus toob kaasa selle, et edastatav ja vastuvõetav info ei ole ühene – see tuleb inimese erinevatelt tasanditelt ja see kõneleb tema erinevate tasanditega, kuid tema ise ei saa sellest aru – tema lihtsalt reageerib, vastavalt sellele, mida ta mõistis ja kellena ta sõnumit kohtas ning kellena olemise jaoks ta lahendust vajab.

Üsna sageli ei taha ega vaja inimene lahendust iseendale, kui tervikule, vaid ühele kindlale osale endast – Minule, kui sellisele lapsele/ Minule, kui sellisele õpilasele/ Minule, kui sellisele õele/ Minule, kui sellisele naisele – need, sellised olemised, on kohad, kus inimesel jäi midagi ja kuidagi, teda ümbritsevas infoväljas, vajaka.

See tõi kaasa selle, et tema samm ei olnud kooskõlas enese/ kellegi teise/ ümbritseva tegelikkuse/ õiguste/ vajadustega – inimene ise valis, kuhu tema astus ja mil moel tema vastas ja ennast nähtavaks tegi – kuid see ei olnud õige, sest sellest ei saanud õiget – Mina, sellise lapsena. Jne. 

Õige tulemuse saamata jäämine tähendab vajadust muuta enesega seonduvat, et vältida enesele osaks saavaid tagajärgi – enese nähtavaks tegemist – Mina olen selline, valel moel ja viisil - ning sellisena, enese ja ühise, aja mällu salvestumist.

Mis on olema saanud, seda ei saa ära kustutada, sest sellele järgnevad teiste ja enese sammude jälgede read, kuhugi ja kuidagi. See tähendab ka seda, et enese olevikus maksab inimene oma möödunud aja tegude ja valikute eest – kuigi on olemas tõde, et kui siis ja seal oleks tal olnud vajaminev tugi ja elutervem lahendus ning kordades enam teadmisi ja mõistmist, siis ei oleks ta sellist sammu valinud ja teoks teinud.

Kuid, kuna tal oli olemas ainult enesel olemas olevad võimalused ja lahendused ning ta kasutas enese, kui X vanuses lapse, infobaasi ja lahendas oma elu selle alusel, siis see tõde ei muuda olematuks teist tõde – iga tema samm tõi kaasa teis(t)e inimes(t)e sammu(d) ja tema poolse, neile, vastamise – see, teineteisele vastavatest sammudest ja vastustest koosnev, rada toobki välja enese olevikku. See rada näitab ette selle, mis kunagi ära ei kao ega teiseks muutu – jäljed on astuja seljataha jäetud.

On tõde, et siis ja seal olid inimese teadmised puudulikud ja kõiges mitte asjakohased ning temaga koos olnute valikud ei olnud suunatud, kõiges ja alati, tema toetusele ja mõistmisele, temale vajamineval moel - see tõi kaasa selle, et tema tulemus ei olnud parim võimalik – tema enese samm puudutas teda – tema osaks said tagajärjed, mis tegid temale endale haiget ja kaotasid/ muutsid, tema jaoks/ tema elus, midagi olulist ära.

Igal inimesel tuleb võtta vastu enese tegelikkus, kuid kui ta jääb tagasi vaatama kohta, kus tema samm ei olnud kooskõlas temaga, sest ta ise ei julgenud/ osanud ennast teatavaks/ nähtavaks teha või kus selle oleks saanud teisale astuda siis, kui tema elus olnud inimesed oleksid olnud teda toetavad, ausad ja enesega seonduva eest vastutuse võtnud – siis see tähendab, et tema olev ei ole see, millega ta rahu on teinud – ta on kaotanud rohkem, kui see temale õigena tundub ja ausana näib – see tähendab, et tema minevik elab tema olevikus edasi.

Sellised valesti astutud sammud, mida muuta ei saa ja mida ära ei kustuta, toovad kaasa enesega seonduva informatsiooni vältimise ja varjamise, sest on vajadus ise ennast teistsugusena nähtaval olevana kogeda ja näha, kui see tegelikkuses võimalik on. Enesega seonduva muutmise vajadus tähendab, et vaja on teistsugust tähelepanu, teistmoodi vaatajaid ja teistsuguse informatsiooni olemas olemist, kui olemas ja kasutusel on.

Valesti astutud samm, mida meelde tuletatakse ja ära ei unustata, tähendab lugu, mis on jäänud pooleli ja tasakaalustamata – selles on rõhk suunatud ühele osalisele – see on keegi, kes oli, mingil ära tõestatud moel, Vale – keegi teine kannatas tema sammude tagajärjel. See Vale tuuakse teiste hulgast välja ja asetatakse nähtavale ning tema kohta antakse informatsiooni, mis hoiab teda sellisena – see Vale teiseks ei muutu ega suuda endaga seonduvat ise muuta.

Inimene ei muutu, st, et tema kohta ei ole käibel teistsugust informatsiooni, selles keskkonnas, kus on vaja, et ta oleks ja püsiks, suunatult, samasugusena – on olemas see või need, kes saavad tema sellisena olemisest kasu. Äraspidisel moel kasutatakse sel moel käituvas keskkonnas võimalust ja kõik need, selles keskkonnas olijad, kes on ka kunagi ja kusagil haiget saanud ja kellegi käe/ teo/ valiku läbi kannatanud – annavad nüüd endale võimaluse näha enesele osaks saanus reaalset süüdlast – elada ennast välja teis(t)e kaudu.

Selline valik ei ole enesega seonduva loo lahendamine ega ole ka enese tervendamine ega ka enesega seonduva eest vastutuse võtmine, vaid enesele vajamineva kogemuse andmise võimalus – nähtavale tõstetu on iga osalise isiklikus loos teatavaks saanud informatsioonile järgnenud tunde sihtmärk. Seda ühte on vaja, et enese tunnet lahendada ja ise ennast talutavalt kogeda.

Sihtmärgi ehk tunde põhjustaja vajamine annab teada, et tunne ei kao ega muutu, sest iga kord - kui inimene saab enesega seonduvast/ teise inimese käest enese kohta käivat teavet või tema ise annab endale, iseenda kohta käivat, informatsiooni, et tema on Mina olen selline – millisena ta koges ennast möödunus/ millisena olemine seletas ära temale osaks saanu – siis ta hakkab vajama enese, nähtavaks tehtud/ nähtavale tõusnud, olemisele vastupidist tõestust. Kui tal vajaminevat informatsiooni endale anda ei ole, siis on tema lahendus tunde kustutamine/ ülekirjutamine/ vaigistamine.

Tunne avab inimese möödunu ja ta kogeb seda ehedalt – inimene usub, et kui tunnet ei oleks, siis ei oleks ka enese samasugust kordumist – ei oleks tõestust, et inimene on ikka veel samasugune – teda nähakse, teda kõnetatakse, teda koheldakse samasugusel moel. See on teadmine, et inimene ei ole suutnud enesega seonduvat muuta – kui teda nähakse samasugusena/ kui ta on samasugune, siis teda koheldakse samasugusel moel – tema minevik kordub uuesti.

Mineviku kordus, mida inimene tegelikult vältida tahab, on temale teatavaks saanud informatsiooniga taaskohtumise vältimine – kuid see ei tähenda konkreetset teadmist, vaid ta ei taha kogeda ega näha enese väiksust ja võimetust, ehmatust ja hirmu, ärevust ja kaotust, üksinda seismist ja jäämist – ta ei taha näha kõike seda, mida ta koges sellel hetkel, kui ta toimuvast aru sai ja osaks saavat mõistis – selle tähendusest, enese jaoks, aru sai.

Inimese poolt välditud tunne kordab talle, just selles ajahetkes sisaldunud – tema enese poolt, iseendale teatavaks tehtud informatsiooni. See ei ole oleva aja suurem ja teadlikum ja enese eest paremini seisev ja oma elu tervemalt lahendav inimene, vaid täpselt seesama laps, X vanuses, kes ta enese möödunus oli. Ja just sellepärast reageerib ta tolle aja lapsena ja selle lapse teadlikkuse ja oskuste ja vajadustega.

Möödunu kordus, olgu see siis tõsi või näiline, annab inimesele võimaluse, sellega arvestavalt, valida ning tegeliku enesega kooskõlas olevana ja oleva aja teadlikkuse alusel oma järgmine samm astuda. On tõsi, et ta võiks sel moel ja saaks sellisel viisil siis, kui informatsiooni kihilisus mängu ei astuks ja aegu omavahel segamini ei ajaks – saaks, kui inimene mõistaks, kes ta olevas ajas on, kellena tema ise ennast näeb ja miks informatsioon teda puudutas – milline lugu, tema möödunust, endast teada andis.

Ka Viplalal ei õnnestunud tinistamine, kuni ta ei olnud piisavalt õppinud ja harjutanud – seni ei olnud tema tulemused just need, mida ta ellu viia tahtis. Inimesega on samal moel – selle jaoks, et jõuda eesmärgini, on vaja harjutada – selle jaoks, et tulemus tuleks enesele vajaminev, tuleb teada, kelle jaoks tulemust soovitakse ja mis on enese eesmärk – kelle ülesannet täidetakse – millise, Mina olen selline, kogemuse kordust vajatakse.

Inimene ise valib ja loob ja annab endale kordused selleks, et oma möödunu Mina-le vajaminev kogemus anda. Kordus tähendab, et inimene vajab samasugust muutumatut situatsiooni – ta ei vaja ega saa sinna teistsugust informatsiooni juurde anda – see muudaks kogu lugu. Ka tema ise ei saa olla teistsugune – ta on seesama laps, X vanuses, kuid nüüd on tal rohkem jõudu, julgust ja täpsust – see on tema lahendus, kuidas teha enese sõnum, X vanuses lapsena, teatavaks ja ise ennast, oma elu muutvana, nähtavaks.

Möödunust kaasa kõndivad lood tähendavad seda, et toetatud õppimisele jäetud ajas üles tõusnud teemasid, kohapeal ja vahetult, ära ei lahendatud, sest siis tegeleti sõdimisega – see tähendab, et õppimise aeg ei ole mööda saanud – kui inimene kasutab ette tulevaid võimalusi sõdimiseks, siis temale vajaminev õppetund kestab edasi.

Õppetund kestab neil inimestel, kelle ühes olemised, suhtlemised ja ühised teekonnad ei ole tähendanud kahe võrdse inimese kõrvuti kõndimist, vaid ühte, kes on vähem ja teist, kes on enam. Sellised rajad on kaldu ja kitsad, sest neil ei ole kahele ruumi – see, kes on üle, ei jäta vähemale tema rada ega austa tema valikuid – tema valib ja teostab, teise asemel ja eest, iseendale – tema sammud toovad teisele kaasa tagajärjed, sest teise piire ületav väldib enese omi.

Senikaua, kuni ühe vähem olemine oli milleski tõsi saab olukord kesta, kuid väikesed lapsed kasvavad millalgi suureks ja on oma vanemaga samad. Need vanemad, kes ei taha kohtuda iseendaga minevikust ega talu muutust enese olevikus, ei taha anda oma positsiooni käest – selline vanem on harjunud enese tões kulgema ja ise ennast sellisena nägema ja kogema. Tema ei talu muutust ega enese vähendamist – kuid see ei ole inimese vähendamine, vaid rollina väljendumise muutumisele suunamine – informatsioon, et vanal moel enam ei saa.

Õppetund kestab endiselt, kui see laps, kes vanasti allus suurele/ kellelegi teisele, vastustab senise mustri ja nõuab enesele õigust – ta proovib vanemat/ seda teist enese tundega arvestama sundida – selle eest vastutust võtma kohustada. Möödunud aja laps tahab, et vanem/ teine muudaks lapsega seonduvat – muudaks enese poolt edastatud informatsiooni, sest siis ei oleks ka tunnet, mis möödunu tagasi toob.

Mööda läinud aja Laps, keda piirati ja ahistati, ei nõustu alluma ega sama olema – vajades möödunu - Mina olen sellisele – lahendust, vajab ta üle olemist ja sellisena, enese nägemist ja enese tõe teostamist. Ta ületab enese, kui oleva aja inimese piirid, ta annab endale Lapse rolli, erinevate ja vajaminevate liidetega, ning seejärel ta loob ennast sellisena.

See on tema viis edastada, Maailmale ja iseendale, enese informatsiooni – see on see, mida ta tahtis välja näidata ja öelda siis, kui ta oli väiksem. Võib-olla ta ka näitas, kuid siis teda ei kuulatud – nüüd teeb ta selle aja tasa. Sellise lahenduse enesele andnuna segab ta oleva aja minevikuga ja see tähendab, et tema ise viib oleva aja tasakaalust välja ja jätkab vana aja mustris.

See tähendab, et nendes kohtades, kus ta kohtab enesele takistusi ja ise olemise piiramisi ja kuuleb-näeb Ei-sid, millega ta nõus ei ole ja kui need tulevad selle käest, kellega ta nõus ei ole – siis ta tahab sellest teisest üle olla – ta alustab enese platvormi, millel tema seisab ja millest tema lähtub, teatavaks ja nähtavaks tegemist – ta annab teada, kuidas teda vaatama ja kohtlema peab ning mille alusel seda teha tuleb.

Sageli ei ole sellel tegelikkusega palju pistmist, sest see on X vanuses väike laps, kes sel moel Maailmaga suhtleb – ta on samas kohas, kus möödunus oli ja kohtab sama teist, kes seal teda, üldse või vajalikul moel, kuulda ei võtnud ja temaga ei arvestanud – nüüd teeb ta kõik, et tema informatsioon sellele teisele kohale jõuaks ja nende ühises kehtima jääks. See teine, enese möödunust, ei ole sageli olevas ajas kohatav ja koheldav.

Sel moel kordab ta vana mustrit – nüüd on tema selle inimese koha peal, kes teda ei kuulanud ja temaga ei arvestanud – nüüd ei kuula ega arvesta tema – ta sõidab üle, ta põrmustab, ta vähendab. Ta ei taha selle teise ja iseenda kohta käivat ega ka mingisugust teist informatsiooni kuulata ega sellega arvestada – see ei kuulu tema plaani – see ei kustuta tema vajadust - Sinul tuleb Minuga arvestada, Minu tõde kehtib siin, Mina saan siin oma tahtmise – Mina olen nüüd selline, keda kuulatakse ja kellega arvestatakse nähtavalt!

Sel moel enese nähtavaks ja teatavaks tegemine annavad teada, et inimesel on vajadus visuaalse ja käega kogetava tõestuse järele. Kuna ta on Laps, X vanuses, siis ta ei mõtle enese tegude tegelikkuse ega ka nende tagajärgede peale – tema ei vastuta nende eest, sest neid ei ole – ta ei näe seda, mis sünnib olevas, sest tema reageerib möödunule – tema lihtsalt teeb oma sammu uuesti, sest tema vajas selles kohas endale uut informatsiooni – tema astus lavale, teostas oma etteaste ja lahkus lavalt - sellele järgnev on juba maha märgitud ja kehtib edasi – tema meelest see ei saa ega tohi muutuda, tema vastu ja temaga seoses, teiseks.

Inimene, kes ei ole enese tegelikkust mõistnud, heidab ennast, kui inimest, ennast muutvaks pesuks kasutatud veega rentslist alla - see sama vana jama tähendab, et mingil hetkel ta vajab kordust või jõuab enese korduseni tagasi – siis vajab ta endiselt lava, oma etteasteks põhjust ja tähelepanu valgust enese muutumise kogemise tõestuseks.

Inimesena kasvamine tähendab, et inimene ise mõistab seda, mida tema on olnud vajamas ja selle tõttu ka selle vajadusega seotud lugu kordamas. Ta mõistab, et tema vajab iseendale uut, tegelikkusega kooskõlas olevat ja kehtivat, informatsiooni. Ta annab endale teada, et tema mõistis, enese möödunus, endale öeldut ja näidatut – see on tõde. Ta mõistab, et tema reageering, olevas, ei ole olnud tegelikkusega koos kõlas olev – ta on reageerinud enese mälestusele/ oletusele/ kujutlusele – ta on reageerinud teise inimese sammule, mida too ei ole astunud ega teoks teinud.

See on möödunud aja mustri omadus, et inimene vastab ilma, et tema ise oleks oma sammu teinud ja ilma, et teine oleks sellele vastanud – ta vastab teisele, jättes tegeliku enese ja väideteva teise sammu vahele. See tähendab, et ta ei anna ei teisele ega iseendale võimalust, olevas ajas valida ja olevas olevana vastata – ta ei tee seda, sest ta ei suuda kohtuda enese sammu tagajärjega - ta usub, et ta ei suuda, möödunud aja informatsiooni kordumist taluda - selles sisalduvat üle elada.

Selline lahendus hoiab mustri alles ja kindlustab selle kordumise. See tähendab, et inimene on sõltuvuses oma vajadusest – tal ei ole seda, mida tal ei ole - tal ei ole, ilma enesele antud lahendust kasutamata, tõestust sellisest iseendast, kes tuleb toime erinevate informatsioonide ja osaks saavate muutustega – ennast ümbritseva ruumi korrastumise ja sealses olevate inimeste muutumistega. See tähendab, et ta teab ja näeb ennast, endiselt, X vanuses oleva lapsena.

Marianne

22.05.2025.a

Informatsiooni kihilisus II - Iseseisvumise valu

 

Iga inimene leiab oma elust kohti ja aegu, mil ta kahetseb seda, et ta teab tõde – ta usub, et parem oleks, kui tema ei teaks ega oleks mõistnud – sest, siis ta ei pea kohtuma enese tagajärgedega – tegema valiku, võtma vastu otsuse ja selle ära astuma - ise muutma iseenda elu. Teada saamine tähendab, et teadmatuse varju ei saa enam pugeda ja unustuse hõlma ei ole võimalik vajuda – teadmine on olemas ja sellega tuleb midagi teha – iseendal tuleb enese elu muutev otsus vastu võtta ja seda tähistav samm teoks teha.

Vahel on väga raske enesega seonduvat tegelikkust, enese sees, vastu võtta, sest see ütleb enese kohta nii mõndagi – see osutab millelegi. On üsna tavaline, et isiklikule puudutusele järgnenud mõistmistega käib kaasas valu, solvumine, hirm, kurbus – Mina enam ei ole/ minul enam ei ole/ mina enam ei saa – põhjuseks on see, et midagi olulist on ära olnud – on teadmine selle kohta, mis ja kuidas on olemas – kui palju ja mida jäi enesele alles.

On inimesi, kes on elanud aastaid ja kümneid vales – nad on teadnud, midagi väga olulist, kuid nad ei ole sellega arvestanud. See on teinud neile haiget ja sundinud valikutele, mis ei ole olnud enesega kooskõlas – inimene ise on endale ja ka teistele valetanud selleks, et temal oleks olemas see, mida tal ei ole. Ta on püüdnud hoida ja luua endale kohta, milles olemas olla, enesele vajamineval moel.

Tegelikkuse vältimine tähendab, et inimene on oodanud ja vajanud, et temale teatavaks saanu muutuks – ta on vajanud, et see, kes nn vale ja häiriva sammu ära tegi/ kes oma sõnad välja ütles, muudaks need vastupidiseks – kinnitakse tõeseks selle, et inimesel on olemas see, mida ja kuidas temal ei ole.

Vältimine on õpitud lahendus, mis tulenes lahenduse puudusest, ajal, mil enese poolt valeks nimetatud teada saamine ei läinud kokku senise teadmisega iseendast ja seniste andmetega iseendal olemas olevast/ endale kuuluvast – teada saadu lõhkus enese olevat, see muutis enesega seonduvat ja ise enda uueks olemiseks ja paigutumiseks ja suhestumiseks tuli lähtuda täiesti uutest andmetest. Omal moel tuli olla suurem iseendast.

Ehmatav äratus toob kaasa küsimused - Miks teine minuga ei arvestanud – kuidas ja millega mina, enesele vajamineva, iseendale kompenseerin/ asendan – kuidas mina ise saan anda endale vajamineva, kui minul seda ei ole?

Lahendavate vastuste puudumine toob kaasa valetamise – Mis siis, et minul ei ole, mina teen näo ja käitun nii nagu minul oleks ja mina oleksin vajamineval moel olemas. See valik toob kaasa vajaduse, et olemas oleks üks ja ühine tegelikkus, kuid selle lahenduse valinul on kogeda kaks vastandit – üks, milles on ja teine, milles ei ole ning ikka ja jälle nähtavale tulev tõde – enese varianti ei ole võimalik tõeseks teha seal ja nende hulgas, kes sedasama ei vali.

Iga suur on kunagi olnud laps – laps on see, kes annab endale lahendused, mis on temale võimalikud, selleks, et anda endale see, mida ja kuidas ta vajab – laps vajab seda, mis on tema normaalsus, kuid mida ei ole või enam ei ole temale osaks saavas tegelikkuses.

Lapse Mina olemine tähendab enese laiendatud Mina – need on inimesed, kohad ja koos olemised/ elamised, millest tema saab ja on osa. Laiendatud Mina on see miski ja keegi, kus ja kes peaks olema lapse jaoks ja pärast olemas – see Mina on see, kus ja kes lapsega arvestab, kus ja kelle kõrval on temal turvaline olla ning kellega ühes ja mille sees on temale koht olemas. See kõik on keegi ja midagi, mida ei ole võimalik kaotada – see jääb alles – see on lapse tugevus ja tema olemas olemise põhi.

Selliseks uskumuseks on olemas informatsioon – laps näeb ja teab, et tema kuulub kellegagi kokku ja kellegi juurde, tema eest hoolitsetakse ja temaga ollakse koos – temal on nii nagu see tema jaoks olemas ja võimalik on.

Ebaturvaline olemine ja vajadus, enesele valetada, tulenevad sellest, et lapse laiendatud Mina tähendab inimesi ja elamist kohas, kus temaga ei arvestata, kus talle haiget tehakse ja kuhu teda ei taheta – laps teab ja näeb, et see kõik on tema Mina, teistsugust tal endale anda ei ole, kuid see Mina tähendab temale valu ja iseenda vähendamist.

See, enesele haiget tegev, enese laiendatud Mina teeb haiget ka suurele inimesele, kes ei ole tegelikkusega kooskõlas ja ikka veel vajab, et enese laiendus oleks tema jaoks turvaline ja hoidev. Talle ei loe see, mis ja kuidas on päriselt, mida ja mil moel on talle, enesega seonduvast ja kellegi teise kohta, teada antud – ta usub enese kasutuses olevat informatsiooni – enese tõde iseenda kohta – tema kuulub teisega ühte ja temaga kuulutakse kokku.

Kuna laps/ suureks kasvanu ise enesega seonduvat Maailma sel moel näeb ja tõlgib, siis ta ka enesele haiget tegevad inimesed enesega ühte liidab ja selletõttu ka ise haiget saab – tema ise toob vale enese Maailma sisse – tema ise näeb seal olevatena ning selletõttu liidab sinna need, keda seal ei ole/ kes selles olla ei taha/ kes talle, selle Maailma sees, haiget teevad/ kes tema Maailma lõhuvad selleks, et sellest välja saada ning mitte selles osaleda ja sellesse kuuluda.

Teistega ühiseid Maailmu lõhuvad ja teise poolt ehitatud Maailma väldivad need, kes tahavad ja vajavad enesega, enese tegelikkuse järgi, arvestamist – enese poolt paika pandud läheduse astet, suhte sisu ja enesele oluliste inimeste valiku võimalust. Teise Maailma kuuludes tuleb too teine ka enese Maailma kaasa ja sisse – kuid, kui see teine endale ei sobi ega ole enese jaoks õige, siis teda ka endaga ühte ei valita – mis siis, et see teine on väga lähedane või lähedane sugulane – Ema/ Isa/ Laps/ Õde/ Tädi jne.

Laiendatud Mina kahaneb suureks kasvamise teekonnal – enese teadlikkuse kasvades, iseenda ja enesega seonduva kohta, saab inimese Mina enese tegelikud piirid. Laps, kelle jaoks saabub tõde, enesega seonduva ja enese tegelike piiride kohta, liiga vara – jääb sellesse kohta kinni, sest tema jaoks kehtivad kaks informatsiooni samaaegselt.

Tema laiendatud Mina on temaga ühes olemas, kuid seda Mina ei ole, tema jaoks, kõiges ja igal hetkel, olemas – on hetki, milles ta on sellest Mina-st välja jäetud ja ta ei pääse sinna sisse – on hetki, milles temale, selle Mina sees ja selles olija(te) poolt, haiget tehakse – kuid on ka aegu, mil temale öeldakse, et see on ainus tõeline ja õige asi, mis temal olemas on – selles tehakse ja ollakse tema jaoks ja pärast, sest tema on olemas.

Kõiges selles on tõde, kuid ka valet – laps usub seda, mida temale on vaja – laps näeb ja kogeb seda, mis ja kuidas temale saab osaks – laps saab aru sellest, mis ja kuidas on tema tegelikkus – mis ja kuidas on, tema jaoks, päriselt olemas ning millest jääb puudu või mis ei ole see nagu seda näidatakse olemas olevat.

Kiirendatud korras suureks kasvamine tähendab väga varakult teada saamist, et loota saab ainult iseendale ja ainult iseendaga on võimalik arvestada – laps, kui inimene, on teistega koos olles üksinda. Laps teab ja näeb, et ta vajab rohkemat, kui temal olemas on. Ta vajab teadmist, et temaga ollakse koos tema enda pärast – temaga tahetakse koos olla ja teda ei jäeta üksinda ega välja – ta vajab kindlusetunnet – ühest ja kehtivat informatsiooni.

Sellise vajaduse olemas olemine tähendab, et olemas on vastupidine tegelikkus ja informatsioon vaheldub – on ja ei ole – kuigi on, siis ei ole nii nagu vaja on – ei ole, kuigi vaja on. See on teadmine, et laps ise ei valiks üksindust ega iseolemist, kuid ta peab, sest teist valikut ega lahendust, selles ajas ja selles kohas ja temaga koos olevate inimestega ühes, tema jaoks olemas ei ole. Seega seisab lapse ees küsimus - Mida mina teen – mis on minu otsus – kui ma tean kõike seda, mis ja kuidas on?

Laps valib, enese kohta käiva otsuse/ lahenduse, enesel olevate teadmiste alusel – laiendatud Mina on olemas/ mina vajan seda kohta ja selles olevaid võimalusi/ sellele asendust ei ole/ mina ise ei tohi, sellest välja jäämiseks, alust anda ega seda ära lõhkuda/ enese tegelikkust välja näidata ja rääkida ei tohi – see on teadmine - Mina ei saa tagasi ega ise anda endale seda, millest mina ise lahti olen lasknud – selle taga on tõde - Kui mina ise, enesele vajaminevast ja vajaminevatest, kinni ei hoia, siis minul ei ole seda/ neid olemas.

Lapse ja suureks kasvanu suurim vahe peitub suhtumises lausesse - Mina ei vaja teist inimest. Laps teab ja näeb, et tema vajab ja seega ta teeb endast oleneva, et olemas olev teine oleks temaga ühes olemas - vajadus, teise järele, tähendab ennekõike seda, et laps näeb seda teist, kellele ta panustab/ kellesse ta uskuda tahab/ kes näiliselt olemas on, endaga ühes olevana - ta näeb seda ja usub sellesse ka siis, kui see teine on öelnud ja teinud selgeks, et teda ei ole lapsega ühes ja lapse jaoks olemas. Seda ettekujutatud ühes olemist aitab alles hoida vajadus sellise olemise kogemise järele.

Laiendatud Mina püsib alles senikaua, kuni laps hoiab kinni enesele antud informatsioonist - Mina vajan teist inimest. Laiendatud Mina ei kao käsu ega selle puudumist näitavate faktide peale ära. Inimene saab enese piirid siis, kui ta annab endale tõese teadmise - Mina ei vaja teist inimest - Mina ei vaja teist inimest selleks, et midagi olulist kogeda või omada. 

See on enesega seonduva tõesena nägemine ja mõistmine - Minul ei ole, kindlat/ kedagi, teist vaja - Mina saan ja olen ise - olen ise, mitte sellepärast, et pean, vaid see on minu teadlik valik, otsus ja tõde - see on ka teadmine, et kui enesest jääb väheks, siis saab küsida abi või osta teenuse - Mina ei pea maksma iseendaga sellele, kes mind ennast ja minuga seonduvat/ seotust kogeda ei taha.

Marianne

21.05.2025.a