Tuleb tunnistada tõde, et see inimene, kes erinevaid manipulatsioone teostab ning ise ennast ja oma tähelepanu energiana kasutades kedagi teist, kui inimest, vähendab, ei pääse tagajärgedeta – kui ta kohtleb vähendavalt seda, kes ühineb või ei ühine tema mänguga ning ka siis, kui ta pääseb teise energiale ligi, siis see võtab temast valgust vähemaks – tema kaotab ennast ja oma inimlikkust siis, kui tema jääb kordama sama teed.
Tema saab teisega mängimisest ja teise kasutamisest jõu, et särada ja enesele pööratud tähelepanu kogeda, kuid tema sisemus on tume – kui ta suudab ja tahab haiget teha, et tunnete ja kogetu eest kätte maksta ja teise kannatusi näha/ kui ta tahab allutada ja vähendada/ kui ta ei jäta kasutamata võimalust, et kasutada teist oma emotsioonide sihtmärgi ja vallanduse vahendina – näha ja näidata teist, kordades vähemana endast/ kui ta tahab mängida ja enesele, teise arvelt, enamat ning ta teostab ennast sellisel moel, siis ta kaotab enese valgust – ta valib enese pimedama poole – ta ei loo ennast, kui inimest, enamana – ta müüb ennast, et tumeduse jõuga ennast teisest kõrgemale tõsta – tema näeb ennast üle olevana, paremana ja õigemana – tema kogemused tõestavad talle seda – planeeritud tegevuse teostamine ja tulemus on tähelepanu, mida tema ise endale suunab ja millega tema ise ennast, kui uskumuse kinnitust, toidab.
Kordamine ja sissetallatud rajal kõndimine tähendab, et see inimene ei peatu – iga kord, kui ta jätab inimliku kontakti loomata ja inimesele, enda kõrval, tähelepanu pööramata – selle asemel näeb ta teist, kui rolli ja vahendit - siis ta vähendab enese inimlikkust. Ta võib olla kõik, kuid kui ta inimestena kohtumist väldib ja inimestena olemise võrdsust ei tunnista, siis saab öelda, et temast on kahju – tal on tõeliselt raske elu ja keeruline teekond, et ta sel moel saab, suudab ja valib. Temale, kui inimesele, kaasa tundmine ei tähenda, et tema tegudest ja valikutest peab vaikima ja nendega peab nõustuma - need tuleb avalikuks teha ja tema mänguga ei tohi kaasa minna.
Omal moel on selline inimene vangis – ta on piiratud – ta võib ja saab olla rahul ja kogeda täidetust, kuid tegelikult on see sõltuvus oma vajadusest, mis teda tagant lükkab ning etteantud moel valima ja tegutsema sunnib. See inimene ei ole Inimene, suure algustähega, vaid ta on ROLL, suurte tähtedega – ta ei ole eneseni, kui inimeseni, kasvanud – ta on ennast üle oma piiride kasvatanud – ta on kõikjal mujal, kui tema ise on – ta on tegeliku iseenda ära kaotanud ja ära peitnud – ta on see, mida ta tahab kogeda – ta on mingis vanuses laps, kes jonnib vastu ja tõestab enese õigust – ta ei kuula ega kuuletu – ta ei võta mitte ühtegi EI-d vastu.
Manipulatsioon meeltega tähendab, et selline inimene, lisaks erineval moel väljenduvale agressiivsusele, saab olla ka sõbraliku näoga ja naeratav – olla usaldust äratav. Olla samas ning luua hoidev ja toetav kontakt – anda sel moel teisele seda, mida too vajab ja kogeda tahab. Tegelikkuses ta mängib inimesega – ta räägib teisele seda, mida too kuulda tahab/ ta teab teist käivitama panevaid punkte ja ta kasutab neid selleks, et oma meelt lahutada või teist, enese huvides, midagi tegema suunata.
Kui mäng on kestnud ja tegelikkus juba välja tulnud, siis inimene ei suuda sellisest suhtest välja astuda, kuna ta ei suuda sellekohast otsust vastu võtta ja teostada – tema aju läheb, sellise kohtlemise peale, lühisesse, sest kasutusel on järeldus – naeratav inimene on ohutu ja toetav – ta tahaks teisele toetuda ja olla teisele avatud. Otsuse tegemiseks on vaja järeldust – naeratav inimene on ohtlik ja vaenlane – inimene on kogenud, et see ei ole tõde, kuid ta on kogenud, et see on tõde. Inimesel tuleb õppida, et ei ole ainult see ja teine, vaid olemas on rohkem võimalusi – naeratuse saatel saab haiget teha – see mõjub kordades hullemalt – see on kordades tõhusam.
On üsna tavaline, et inimene omandab ja väljendab kindlaid teadmisi, kellegi poolse surve tagajärjel. Last õpetatakse tähelepanu suunamisega – tähelepanust saab motivaator ja tõkestaja. Last ei õpetata oleva vastu huvi tundma ja enese järgi valima – tal ei lubata seda teha, sest siis ta ei valiks seda, mis ja kuidas on tema jaoks mõttetu, vale ja kasutuskõlbmatu. Laps vastustab paigalpüsivad autoriteedid, kes ei luba astuda heaks kiidetud radadelt kõrvale – kasvatussüsteem ei kasvata inimest – see kasvatab rollidesse sobivaid ja rollide Maailmale kuuletuvaid etteantud rollide täitjaid. See tähendab, et inimene ei kasva iseendana – tõde on selles, et tema ise kaotab iseenda ära, et täita ennast, kellegi teise tõdede – tegelikkuses - uskumuste ja järeldustega.
Inimene kasvab suureks, kuid see ei tähenda, et ta oleks kasvanud täis – oleva aja mõõtmetele vastavaks - suur inimene saab jääda lapseks – tema teadlikkus ja mõistmine jääb mingis vanuses lapse tasandile kinni, sest tema kasutada on selle aja lapse järeldused ja tõeks pidamised ja teadlikkus. Inimese teel on tundetakistus(ed), millest ta on läinud ümber ja see tähendab, et ta ei ole selle kohaga seonduvat muutnud – ta ei ole uut informatsiooni juurde kogunud, senist ümber vaadanud ega lugu tervikuna avanud – ta on jäänud lapseks.
Inimene saab jääda lapse tasandile kinni ka manipulatsiooni tulemusel – suunava kasvatuse tulemusel õpib ta olema ja oma teadmisi kasutama, kellegi teise informatsiooni alusel ja tõestusel – ta ei esita küsimusi ega sea toimuvat kahtluse alla – ta ei näe väljapoole seda tõde, mille ta on omaks võtnud – ta ei tea seda, mida talle ei ole öeldud ja näidatud – see on olemas, kuid tema jaoks seda ei eksisteeri.
Inimene saab jääda lapseks mõnes üksikus teemas, kuid ka väga paljudes valdkondades. Traumaatilise minevikuga ja manipulatiivse kasvatusega inimene on jäik ja raamidesse surutud – peab olema nii nagu oli – ei saa olla teisiti, kui tema teab – ta ei tule toime muutustega ja muutustele suunamisega. See on põhjus, miks ta saab jätkata, ka aastakümneid, enese jaoks vales ja sellega põhjustada, nii ise endale, kuid ka teistele, valu ja kannatusi.
Selline inimene on magav inimene – tema teadlikkus magab ega ole aktiivne, sest see on välja lülitatud – inimene näeb ja omab ainult teatud informatsiooni – seda, mis kinnitab tema seniseid teadmisi ja iseendale kirjutatud lugu ja iseennast, kui mingit rolli. Ülejäänud informatsiooni jagab ta valeks/ ohtlikuks ja ohutuks – vale on see, mis proovib teda mõjutada ja teda ära kaotada – ohutu on see, mis on neutraalne. Vale on see, mis räägib, millestki muust ja näitab, midagi teisiti, kui inimene teada tahab – inimene ei ole valmis seda infot kasutama, sest see muudaks tema endaga seonduvat.
Magav inimene saab oma teekonnal mitmesuguste äratuste osaliseks – kui tema ise ei vali ujuma hakata ja ujuma õppida, siis teda visatakse sügavasse vette ja pidavast kaldast kaugele – õpi ujuma või upu. Magava inimese osaks saavad väga erinevad olukorrad, mis ei ole juhused – üks on neis ühine – vana enam ei ole ja seda taastada ei saa – midagi on väga tõsiselt muutunud. Üsna tavaline on, et inimesele jääb alles, senisest, kordades vähem – muutuse ülesanne on suunata inimese tähelepanu iseendale ja iseendaga tegelemisele – leida, enese seest, enese tee, iseendani, üles.
Saab mõelda ja vaadata, et miks see inimene, kes tõkkab teiste ja Maailmaga või kes tunnistab, et tema elu häirib teda ennast või kellele tehakse tõeliselt palju haiget, ei muuda midagi ega tee teisiti – miks ta ei õpi senisest ega taha muuta oma järeldusi – vastus on, et see on harjumus – see on senise teekonna tulemus.
Lapse ajast välja kasvamine tähendab kiireid aegu ja muutuste perioode – järjest tuleb uut peale – uuega kokku puutumine ja sellega toime tulemine tähendab, et väikesel inimesel ei ole aega mõelda paremini tegemisele ega ümber muutmisele ja üsna sageli ei anta selleks ka võimalust.
Lapsepõlve ajas on nii palju asju ja aset leidnut, mida inimene ise ei taha korrata või tal ei lasta seda teha – ta peab jätkama veel enne, kui ta on selleks valmis – ta ei ole läbinud senist, kuid uued teemad tulevad peale – ta uinutab ise enda ja teda vaigistatakse välise poolt, et lükata teda edasi iseseisvumise poole – aega, mil ta on valmis - vastutus, iseenda eest, jääb ainult tema enda kanda – teised ei ole sellega enam seotud.
Väikese lapse õppimine ei tähenda, et ta oleks istunud raamatute taga ja kuulanud õpetusi ning siis pidanud, meelde jäänut ja mõistetut, üles ütlema – väikese lapse õppimine toimub katse-eksitus meetodil – tuleb mõte või on võimalus või ta tunneb vajadust või teda suunatakse ning siis ta proovib, kuidas see temal välja tuleb – mõnikord õnnestub hästi, kuid mõnel korral mitte - teinekord puudutab tulemus teda ennast nii, et tema ise saab haiget või ta kogeb endale vastuseisu – mõningatel juhtudel on tema tegudel tagajärjed, mis puudutavad kedagi teist ja see teine annab talle sellest teada – vaja on tasakaal taastada – last õpetatakse vastutust võtma.
Vastutuse õpetamine ei tähenda alati seda, et seda tehakse ausalt - vahel on nii, et vanem/ keegi teine jätab enese osa loost välja või muudab seda. See tähendab, et lapsele antud tagaside ja temale määratud tasakaalustamise kohustus ei ole vastavuses tema teo ja vanusega - tema kanda määratakse rohkem, kui õige on ja teda nimetatakse olema see, kes ta tegelikult ei ole.
Laps on nii mugav nagu ümbritseva keskkond seda tal laseb olla - kuigi midagi kordub, siis ei ole kordused kohtustavad seni, kuni laps saab teisiti – selle eest, mida tema ise ei vali või mis on oluline, kuid keegi teine on võimeline/ valmis selle ära tegema, selle eest jätab ta vastutuse kellelegi teisele. Laps keeldub vastutusest, mida ta veel ei pea enesele võtma - lapsel on olemas väljapääsud ja lahendused, mida kasutada – kui senine ei tööta, siis ta otsib uue – ta kasutab informatsiooni ja rollidele rõhumise ja rollide vahetuse mängu, et anda teada - sellest, mis ei ole tema teema - sellele, kellele see kuulub.
Vahetu keskkond annab inimese kasvamisse oma panuse – temaga seotu survestab teda kasvama või see takistab tema kasvamist – olemas olev loob seda, mis ja kuidas on juba olemas. Keskkonna ja last kasvatavate inimeste teadlikkus ja tase on see, mis aitab tal kasvada inimesena või õpetab teda rollidesse sobituma – inimesed kasvatavad vaba inimese – rollides olijad kasvatavad enese mängule sobiva ja kuuleka.
Rollides olijate poolt teostatud ja rollidele suunatud kasvatuse tagajärjel samastab inimene ise ennast mingi kindla rolliga ja sama teevad ka teised. Inimene ei saa nendest rollidest vabaks – tema ise ei tea ega näe ennast teistsugusena st talle ei anta teistsugust tähelepanu ning teda surutakse kindlasse rolli ja teda kasutatakse kindlas rollis olijana.
Rollide Maailmas ei ole kohta vabale inimesele – see lõhuks mängu ära – kõik on rollides ja kõikide rollid on olulised ja kõikide rollis väljendumine vajalik. Kui inimene keeldub ja vastustab, siis ta vaigistatakse – talle edastatakse intensiivne infovoog, mis annab talle konkreetsed suunised ja tema osaks saab füüsiline/ vaimne vägivald, et lõpetada kehtivale korrale vastu vaidlemine - teda võidakse ka mängust välja lükata ning on võimalik, et teda ka siis, rollis olevana nähakse ja näidatakse – talle ei ole sealses keskkonnas asendajat leitud – mäng kestab, kuid tema rolli ei taha/ ei saa keegi teine kanda.
See inimene, kes ei ole teadlik iseendast, kui inimesest, kasutab rolle ja sunnib ka ennast ümbritsevad rollidesse – see on viis, kuidas ta oskab suhelda, kuidas ta oma vajadustele lahendusi/ vastuseid otsib ja, kuidas valib ette tulevaid teemasid lahendada. See tähendab, et temal ja temaga koos olijatel puudub ise olemise valimise vabadus – puudub rollide väline vabadus ja koos olemine – puudub inimese toetamine ja tema, tema teekonnal, saatmine. Loomulikult on valik olemas, kuid seda ei valita või seda ei nähta või seda ei ole võimalik kasutada.
Erinevalt inimestest on rollidel kindlad piirid ja sisu ning neid saab ära võtta/ vahetada/ kandma sundida ning nendega seonduvalt saab inimesega, kellegi teise vajadustest lähtuvalt, manipuleerida. Rollide Maailm kaotab võrdsuse ja iseolemise vabaduse. Rollide Maailma valinute ja selles osalevate kasv inimesena pidurdub – inimene kasvab erinevatest vajadustest/ kohustustest/ reeglitest lähtuvate mustrite kasutamiste oskustes – ta õpib vastama tingimustele – olema juba ette õige ja sobiv – ta kaotab tegeliku enese piirid ega tee ennast, iseendana, nähtavaks – selleks ei ole ka luba.
Rollide Maailm kasutab inimest mõjutava jõuna tähelepanu – tähelepanu kasvatab ja suunab inimest rollidesse sobituma, nendega samastuma ja rollidega seonduvaga nõustuma - inimene peab olema vastav ja sama, siis tema, mänguga ühendunud/ ühendatud, energia on õige – tema energia loob ühenduse ja ühendatuse, mille läbi saab keegi teine tema energiat, enese vajaduste täitmiseks, kasutada.
Rollide keskkonnas olevat inimest hinnatakse mingite parameetrite alusel ja teda võrreldakse teisega, kes samas – hindamiste ja võrdluste tulemused on põhjused, mille alusel saab inimest rolli nimetada – õigemini öeldes – olemas olevale rollile liide anda. Võrdlus tähendab, et üks saab parema, kuid teine halvema hinnangu osaliseks - üks saab olla parem siis, kui teine on halvem – üks tõestab teise olemas olemist.
See on põhjus, miks rollis olev inimene vajab õigeks nimetamist - ta kardab olla vale - ta teab, et tema peab olema õige selleks, et mitte olla vale. Vale olemise vältimiseks peab inimene teadma ette, mis teda valeks nimetab ja selle teadmisega arvestama – ta peab saavutama õige tulemuse – tema ei tohi eksida - tema jääb rolli, kui ta juba kord on sellesse nimetatud - ta ei saa sellest vabaks.
Inimene - selleks, et kasvada inimesena, vajab ise olemise vabaduse toetust – ta vajab teadmist ja reaalset kogemust, et temal on, hoolimata esimesest/ teisest/ ehk ka kolmandast tulemusest, õigus enese proovimisele – võimalus astuda ja valida ja kogeda ning sellest kogemusest ise järeldada – sel moel saab ta võimaluse vaadata iseenda teekonda ning näha sealseid valikuid ja nende tulemusi – tal on võimalus õppida iseenda tegelikkusest ja selle tagajärgedest.
Laps on see, kes ei oska, kuid ka ei vali kõiki, endaga seonduvaid samme, ise teha – tema jätab need teis(t)e astuda – seega ei tea tema, mis need sammud, tegelikkuses, tähendavad, kuidas on neid kogeda ja, millised on vahetud tagajärjed – tema kasutab tulemusi, mille olema saamise eest ta ei vastuta – tema võtab ja tarbib, kuid ta ei loo tasakaalu – tema jaoks on kasutatud ressursse, mille eest tema, tegelikkuses, vastu ei anna.
Lapseks olemise aja lahendust kasutav põhjendab oma teguviisi sellega, et tema on Laps ehk Jumal, keda keegi ei vaidlusta – Laps on õige ja tema ise ei vastuta – Lapse tegude tagajärjed ei puuduta teda ennast - Laps ei pea ise tegema siis, kui see on temale raske/ ebameeldiv või on olemas see, kes Vanema rolli enda kanda võtab. Inimesena olemise ja tema täis kasvamise kohta annab teavet see, kui palju, enese teekonnast ja iseenda olevast, jätab ta kellegi teise vastutada – mis on see, mille ta nimetab teise vastutada olevaks ning kuidas ta seda teeb.
Rollis olev inimene jätab, kellegi teise vastutada need sammud ja teod, mis ei lähe temaga, kui rolliga, kokku – see teine, kes on selliste sammude ja tegude eest vastutav, on inimese Alter Ego. See teine teeb seda, mida rollis olija ei tee – teine on temast kordades halvem, rohkem vale ja tõestatult halb – mida halvem on teine, seda õigem ja parem on rollis olija – teine teeb nähtavaks selle, kuidas tema ei tee ega ole – teine teeb nähtavaks nende erinevuse – teine on tema rolli kinnitus.
Siis, kui rollis olija läheb, kellegi teise juurde ja annab talle teada, et too on, milleski konkreetses või ka segaselt väljendatus, süüdi – teise käitumine ja valikud on olnud valed - siis see on informatsiooni edastus - Sina oled süüdi ehk põhjus, miks mina ei saa olla Mina – see tähendab, et, Sinu sammude ja tegude tõttu, mina ei saa oma rollile kinnitust – Mina olen sellest emotsionaalselt häiritud – Minus ilmnes vajadus, mille kustutamist Sinult ootan.
Süü osutamine on meeldetuletus, et teine kannab vastutust ja nüüd tuleb tal lugu korda teha – anda, selge ja ühene, rolli kinnitav informatsioon – vastutaja peab olema ja väljenduma õigel moel. Mängu reeglite kohaselt - oma süüd kogevana ja nägevana tunneb süüdlaseks osutatu, et ta oli vale - ta ei olnud rollile vastav. Info edastaja on saavutanud tulemuse – teine on enese energia, mängu käigus hoidmiseks, sobivaks teinud ja vajadust kogenu rolli üle kinnitanud.
Rollide Mängu teeb segaseks see, et mäng põhineb tõsielu rollidel, kuid tegelikkuses on igal mängijal oma kindel roll, mida ta vajab ning ka see, mida ta väldib - Sina ei ole Hea laps!/ Kuidas Sina oma Emaga käitud! - rollid lähevad risti, kuna laps andis vanemale teada, et vanem arvestaks temaga - parandaks oma rollis olemist ja väljendumist nii, et see lapsele sobiks - kuid siis saab laps selle sama teo eest riielda ja nimetuse - ta ei olnud oma rollile kohaselt - ta ei olnud Ema/ Isa rollis olija suhtes õige - laps saab ülesande vanemaga arvestada ja enese väljendumist vanema soovide kohaselt parandada. See tähendab, et vanem ei võta vastutust iseenda, kui inimese, eest - tema ei muutu ega muuda - ta kohustab selleks last ja see tähendab, et ta ei arvesta lapse vajadustega.
Rolli kinnitamiseks vajaminev informatsioon - mida rohkem on vaja ühel olla parem ja üle, seda halvem ja vähem peab olema teine - mida rohkem on vaja tõestavat tähelepanu, seda suurem on vahe ja erinevus kahele samas olijale osaks saavas tähelepanus – nad ei ole milleski samad ega ole milleski võrdsed, sest see takistaks mängu tõrgeteta toimimist.
See toob kaasa selle, et mida kõrgemale tõstab inimene ennast, seda teeb/ teevad ka teine/ teised, kui rolli, seda suurem on alla kukkumise algust tähistav kõrgus ja seda suurem on hirm enese kaotuse ees, kuid seda suurem on ka tema võitmatus – Mina Olen teadmine kinnistub. Rollis olija kaotab adekvaatsuse – ta on kordades suurem tegelikust iseendast – mida suurem on tema laiendatud Mina, seda suuremana ta ennast näeb ja kogeb ning seda suuremalt on talle, Mina Olen olemiseks, kinnitust vaja.
Tähelepanu ja teise rollile osaks saava erinevus toob kaasa selle, et kinnitajat vähendatakse, tegelikust enesest, kordades ja ka tema teadmine, iseendast, kui rollist, kinnistub – Mina Olen. Tema tagasitee, tegeliku iseendani, on väga raske – enese kohta kuuldud ja enesele võetud uskumused ja järeldused ei ole olnud täiesti tõesed – neis on olnud tõtt, kuid seda on moonutatud ning ennekõike on jäetud välja info, et enesega seonduvat on võimalik muuta – ei pea jääma Mina olema ja see mitte olemine ei tähenda teise rollile pretendeerimist või selle ära võtmist, vaid rollide vaba olemist – inimesena seismist ja enese, sellisena, nähtavaks tegemist – see Mina olemine on hoopis teine, kui rollis olemine.
Rollide Maailmas olevale inimesele antakse ette või tema ise annab endale mudeli, millisena olla – need on välised jooned – rolli sisu tuleb temal endal luua. Rolli sisust saabki alguse konflikt – iseenda tegelikkusest ei ole võimalik ega vajalik ega õige jõuda rolli sobimiseni/ rollina väljendumiseni. Iseenda tegelik tulemus on teistsugune ja see ei sobitu etteantuga – see läheb vastuollu ning see ei vasta teise/ enese ootustele.
Vastuolu kogev inimene teab ja tajub - See ei ole Mina, kellena mind nähakse ja näidatakse – mina pean olema see, kes ma ei ole – mina vajan ka teistsuguse tähelepanuga koos olemist ja teistsuguse tähelepanu saatel nähtavaks saamist, sest mina olen erineval moel teistsugune ja alati ma ei teagi, milline ma tegelikult olen – kuidas saab tähelepanu olla üks ja sama, kui mina ise seda ei ole.
Vastus sellele, kuidas saab tähelepanu püsida muutumatuna ehk kindlale rollile osutavana, on järgmine – tegemist on kokku kogutud nn kuritegude registriga – selles on koos kõik see, mida ja kuidas inimene ei suutnud/ ei tahtnud/ ei osanud õigesti - see on tõestus, miks teda ei saa, kellestki teisest, paremasse ja tõstvamasse rolli kinnitada. See andmebaas ei kao hoolimata sellest, et inimene läbib erinevaid kogemusi ja saavutab eelnevast erinevaid tulemusi. Tähelepanu ei muutu ja tähelepanu pöördub tagasi – kuna on olemas see, kes kasutab registris olevat selleks, et anda inimesele informatsiooni selle kohta, millises energias ta peab ennast väljendama ja, millise rollis olevana teis(t)e mängija(te)ga ühenduses olema.
Tegelikele rollidele sunnib liiteid otsima enese vajadus – osaks saav on piiratud ja muutuv. Rolliliide on katse kindlustada enesele vajaminev, kuid ka enesega seonduva aset leidva ära seletada proovimine - Mina olen kellegagi sama, kuid mina ei saa samasuguse kohtlemise osaliseks – kuid mina vajan sama. Mina olen kellegagi sama, kuid mina ei tohi samasuguse kohtlemise osaliseks saada – mina pean erinema
On püüd, kuid on võimetus olla sama – on sundus olla erinev, kuid seda on raske teostada. Ei ole vahet, kummale poolele üritatakse pidama jääda – kumbki neist ei ole tegeliku iseendaga kooskõlas – mõlemad pooled kaotavad midagi olulist ja ehedat ning mõlemad pooled lisavad midagi valet ja vähendavat juurde. Kohustus erineda ja osaks saav erinev tähelepanu tähendab, et vastanditena väljamängitute omadused võimenduvad – ühel positiivsed, teisel negatiivsed – mida rohkem ühte kiidetakse ja nähakse – tahetakse, et teda oleks rohkem, seda rohkem teist laidetakse ega nähta – teda kaotatakse ära.
Sellises keskkonnas, kus mäng käib rollide ja nende liidete peale, ei ole täiskasvanuid, kes oleksid ise endast teadlikud ja tasakaalus – nad on endale võetud/ etteantud rollides. Sellises keskkonnas tähendab lapse kasvamise samm vanema tasakaalust välja löömist – laps peab lõpetama, olema kohe, ta peab olema enne, kui ta on sellise iseendani kasvanud – ta peab olema selline nagu temale on etteantud – see ei ole tema parim ega tema enda poolt valitud olemine – see on olemine, mis hoiab teda kasvatavat inimest iseendaga tasakaalus – mitte ei lükka teda enese pimedama poole peale, kus tal on halb – ei lükka teda Mina Olen rollist välja – ei põhjusta olukorda, kus vanem on, kuid tal ei ole juhised, kuidas olla või olemas olev hetk tekitab temas endas konflikti iseendaga – tema tundetakistus on tee peal ees.
Lapse samm teisale - joonisest välja – näib vanemale EI-na – täis kasvanud inimene ei võta seda sammu isiklikult, kuid täis kasvamata jäänud inimene küll. Tema näeb, et lapse Ei osatab ja piirab teda – vanem ei saa olla senisel moel – vanem ei ole sellega nõus. Enese kaotust vältiva vanema käest kuuleb laps Ei ka sellisele sammule, mis ei vaja ära keelamist, vaid lihtsat heakskiitu, nähtavaks tegemist või ka suunamist – ennast mõistma ja teis(t)ega arvestama õpetamist.
Tegelikust enesest õppimine tähendab, et laps on mõistnud, et võimalus teha ei tähenda seda, et tema ka valib selle – tema saab ise valida ja otsustada ning see ei tähenda, et tema otsus oleks vale – kogemustest õppimine tähendab, et tema isiklikud väärtushinnangud, teadlikkus ja moraal on kasvanud. Ta ei kasuta teiste järeldusi, vaid iseenda vaatluste ja vahetute kogemuste tulemusel vastu võetuid – see tähendab, et ta ei ole Hea ega Mugav laps – ta on isepäine ja isekas ehk iseenda teadlikkuse alusel tegeliku iseendaga kooskõlas olev inimene.
Hästi kasvatatud laps on see, kes on omaks võtnud selle rolli, mille vanem lapsele tuunis – oma tähelepanu kasutades, ilma lapse tegelikkusega arvestamata, last kindlatesse piiridesse suunas. Täis kasvamata inimene ei talu enesega ühes oleva teise vaba kasvamist – ta näeb selles ohtu, sest on olemas teistmoodi valimise võimalused – vanem nimetab valeks selle, mida tema ise endale ei luba/ mida temale endale ei lubatud/ mida ja kuidas lapse rollile ettenähtud ei ole.
Lapse Ei, ehk samm teisale, on takistus ja ülekohus – täis kasvamata inimene ei pääse rahus edasi – tema õppetund on teda kätte saanud. Kuid rollile- rollidele tuginemine tähendab, et ta ei otsi lahendust endast – sellisel vanemal on kaks valikut – laps on juba kuulekas/ vanem suunab teda kuulekusele – vanema sõnad/ pilk/ tegu vaigistavad lapse, kuid kui laps ei nõustu ega allu, siis vanem karistab last sõnakuulmatuse pärast – ta edastab, sageli vägivaldsel moel, lapsele meeldetuletava info, kes on üle ja kellega tuleb arvestada.
Inimesed, kelle kasv inimestena on pidurdunud – nad on rollid ja nad püüdlevad rollide poole - õpetavad teistele isiklikke arvamusi ja vajadustest lähtuvat nii nagu need oleksid absoluutne tõde ja nad nõuavad nende järgmist. Valetav vanem õpetab last valede tõdede alusel – Sina ei saa, Sinul ei ole, Sina pead – laps õpib uskuma ja nägema piiratud ja valesti näidatud/ tõlgendatud endasse.
Last õpetatakse kuulekaks, alluvaks, taluma, meelitama – sobituma kellegi teise jaoks. Sellise õpetuse tegelikest põhjustest vaikitakse ja teistsuguseid valikuvõimalusi ei näidata. Täis kasvamata inimese õpetus on enese traumaatilise kogemuse tagajärg – kui Oluline Teine näeb/ teab ennast kindlas rollis olevana, siis tuleb lapsel näha ja näidata, seda teist, teise poolt ettenäidatud moel/ teisele vajamineval moel – lapsel tuleb teise rollile partneriks olla ja sellisena väljenduda – valida endale, teise poolt heaks kiidetud, energiana väljendumise viis ja vorm.
See on ka põhjus, miks erinevas vanuses inimesed, vaikides, nõustuvad või taluvad osaks saavat, täiskasvanu poolt teostatud, vaimset ja füüsilist, ka seksuaalset, vägivalda. Neid on programmeeritud sellisele kohtlemisele alluma. Sellest saab tõsine trauma, sest nad teavad, et nemad ei olnud nõus, kuid samas nad teadsid, et neile ei olnud õigust öelda EI, sest teine andis neile info, mille alusel nad kuuletusid - teine nägi neid rollis olevana ja andis teada, kuidas selles rollis olijat tohtis kohelda.
Rollide Mäng on nende inimeste reaalsus ja neil ei ole teistsugust ennast olemas - neil ei ole eneseteadlikkust ehk seda Mina Olen olemist, kellel on õigus EI ütlemisele, ka täiskasvanule, ja sellega arvestama kohustamisele ning neil on õigus ära minna ja ennast vähendavas rollide ühenduses mitte olla - see tähendab ka vägivaldse Emaga/ Isaga/ kellegi teisega suhte/ suhtlemise lõpetamisele.
Inimene ei pea kedagi teist kinnitav ega vastandav olema. Inimene saab nõustuda, et teisel on teadmised ja ülesanded, mis erinevad tema omadest ja nende alusel on teisel õigused, mida temal ei ole, kuid see ei tähenda, et teine saaks, selle erinevuse tõttu, õiguse inimest vähendada ja temaga seonduvat, ise olemise vabadust piirates ja isikut kahjustavalt, muuta.
Inimene, kellest on saanud Laps ehk Jumal, on see, kellele mitte kellegi EI enam ei loe. Tema, kui iseenda teadlikkuse pendel on üle võlli löönud – võrdsus, inimlikkus, inimsus, teistega arvestamine, teise austamine, ühise tasakaalus hoidmine, enese eest vastutuse võtmine – kõik see on kadunud – tema ei vali enam seda – ta ei vaja teist, enese kinnituseks, sest ta näeb ja teab, et kõik olemas olev on tema jaoks ja pärast – ta ei vaja teist, temal on teda, rollina kinnitav ja nägev tähelepanu olemas – kõik tõestab, teda, temale vajamineval moel.
Enam ta ei kõigu kahe vahel – tema püsib ühes ja kindlas rollis - temast on saanud üks isiksus kõige sellega, mida ta endast teab ja endas näeb - kõigest ja kõigist tema ümber on saanud rollides osalejad ja Rollide Maailmas mängijad – ta on võitmatu. Enesele olulise rolli enesega samastanu hakkab oma Alter Egosid hävitama, kõrvale jätma, hülgama - ta võitleb nendega kui kurjusega - mida rohkem neid on ja mida vähem neid seejärel alles jääb, seda õigem tema on - ta on seljatanud vale iseenda - iga vale hävitamine/ kõrvaldamine tõendab tema Mina Olen olemist.
On vaja väga teadlikku inimest, et mõista aset leidvat ja teha vahet tegelikkusel ja mängul. On vaja väga tugevat inimest, et suuta astuda rollide mängust välja – tulla toime muutuva ja ära kaduva tähelepanuga sel moel, et see ei kaota tegelikku iseennast ära. Rolli nimetamine, rollis olemiseks info andmine, rolli kaotamine – see ei ole Mina – see on teise inimese mäng ja vajadused – see on teise inimese poolt teostatav manipulatsioon.
Abiks, et mõista, mida tähendab mäng rollidega ja kes seda enesele valib, on vastuste andmine küsimustele - Kuhu teine inimene tähelepanu toetusel tõuseb ja survet kohates madaldub – mida teine endale lubab ja mida ta endale keelab? Rollide mängu ja manipuleerimise on valinud see inimene, kes tähelepanuga seonduva muutusega muutub – midagi olulist kaob ja midagi ärevaks tegevat ilmneb – hoidvast saab lõhkuv ja lööv, armastavast saab vihkav ja hülgav, headusest saab solvav ja karistav, sõbrast saab üleolev ja naeruvääristav, ühes olijast saab seljakeeraja jne.
Kui siis tagasi pöörava tähelepanu muutusega nö taastub see, milline teine oli enne seda, kui temast sai vähendaja, siis annab nende kahe äärmuse nägemine teada selle, mis on teise tegelikkus - mida ta endale lubab ja kuhu maani ta läheb siis, kui tal on eesmärk. Oluline teadmine - see ei ole eksitus ega kogemata tehtud ega ole see ka tema kogeja süü - see on tähelepanust ja rollist sõltuvuses oleva inimese tugev tung enesele vajamineva järele - enesele vajaminevat mitte andvale/ ära kasutamist mitte võimaldavale vastu astumine ehk kuulekaks sundimine - rahulduse täitmisele kohustav.
Oluline on mõista, et rollidega mängija ja manipuleerija poolt välja toodu ja teatavaks tehtud informatsioon ei ole viga, mida häbeneda ja mida lõplikuks kinnituseks pidada – manipuleerimine tähendab, et tegelikkust moonutavalt antakse teada info, mis kinnitab mingisugusesse rolli – Sina oled teinud seda ja teist, sellesse rolli Sina ei sobi, selle rolli vääriline Sina ei ole, selline roll on hõivatud – kõige selle tulemusel on Sinule jäetud see roll – minu, ka teiste, tähelepanu kinnitab Sind sellesse rolli – Mina/ Meie näeme Sind selles rollis olevana.
Marianne
17.04.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar