Valitud järeldused ei muuda tegelikkust III - Palun ära armasta mind – see teeb minule haiget!

 

Alati ei ole inimeste vahel rahu ja rahus olemist, sest ei olda nõus sellega, mis ja kuidas enesele osaks saab. Vahel on väga raske seista ja öelda välja oma sõnad – Mina ei ole nõus, mina tahan/ vajan muutust, osaks saav ei ole hea ega õiglane. Paljas mõte sellest, et on olemas põhjus - minna ja rääkida oma tõde välja, paneb seest võbisema ja sunnib eneses kahtlema. Ees ootavale ja loole mõtlemine toob kaasa emotsionaalse häirituse – inimene tunneb ennast nii nagu ta juba kogekski, vahetult, enese nähtavaks tegemise hetke või sellele järgnenut.

Sellisel hetkel vajab inimene kordades rohkem toetust ja hoidmist, kui tal olemas on. Ta vajab kordades rohkem tugevust, julgust ja otsustavust, kui ta teab endal olevat. Ta tunneb viha ja raevu ja lootusetust, et tema sellises olukorras olema peab. Tema elu määrav küsimus - kas olla või mitte olla – selles on küsimus – kuid kumb olemine, kumma variandi vältimine on olulisem – öelda või vaikida.

Senikaua, kuni lugu ei ole leidnud lahendust ja inimene selle ära lahenemist endiselt vajab – ta otsib väljapääsu, mis aitaks saavutada vajamineva tulemuse, kaudseid teid ja võimalusi kasutades – ta soovib vältida enese nähtavaks tegemist nii, et tema ei peaks olema vahetus kontaktis ega ise oma informatsiooni teatavaks tegema. Põhjus peitub selles, et ta ei suuda toime tulla teise inimese tähelepanu ja reaktsiooniga – see on selline intensiivne füüsiline väljendus, mida on halb taluda.

Vajadus, leida väljapääs, on teoks tegemata otsus – Mina ütlen Ei ja jään selle juurde! Kasutusel olevat lahendust kasutamata valib inimene solvumise – tema jääb läbi rääkimiste oote seisundisse – ta jääb ootama aega ja kohta ja võimalust, kus ta näeb, et temaga arvestatakse ja teda ei rünnata ega taheta talle haiget teha siis, kui tema endast teada annab.

Senikaua, kuni inimene sellist võimalust ei näe ega saa - ta räägib enese sees iseendaga – ta tõestab ja õigustab ning kogub ja näitab fakte – temal on õigus, temaga tuleb arvestada, tema informatsiooniga tuleb arvestada. Sisemised läbirääkimised kestavad kogu selle aja, kui inimesele teada oleva informatsiooni teatavaks tegemine on aktuaalne – reaalsuses temaga ei arvestata ja ta teab, et tema EI-le oli ja on endiselt põhjust antud.

Sisemised läbirääkimised võivad kesta ka aegu hiljem – piisab meenutamisest – mälestuste elavdamisest või sarnaste kogemustega kohtumistest. On üsna tõenäoline, et seni õppimata jäänu tuleb järgi teha – ära õppida ja siis sellekohane tõestus anda. On üsna tõenäoline, et inimene valib samasuguse taktika nagu möödunus – suutmatus ennast nähtavaks ja teatavaks teha on tõeline. On üsna tõenäoline, et inimene teeb, vajadusel, ennast nähtavaks ja teatavaks, kuid ta teeb seda ennast tagant tõugates – viha jõudu ja agressiooni kasutades – tal tuleb ennast üles haipida ja nö võitlusvormi viia – luua endale seisund, milles ta suudab, ennast ja oma hirme ületades, seda teha.

Inimene võib ja saab, samasuguses loos, kaitsta kedagi teist ja olla selle teise tugevus, kuid enese loos ta väldib, viimase hetkeni, konfliktiga kohtumist – senist lõhkuva plahvatuse korraldamist – tema ise ja tema Maailm ei ole enam endine – ta ei saa tagasi seda, mis ja kuidas oli enne – ta kaotas selle, mis seni oli võimalik – temal enam ei ole ja tema ise enam ei ole endine – teise inimese tähelepanu on muutunud alatiseks.

Inimene ise teab ja saab aru, kui temal on vaja suuremat tuge, enese seest lähtuvat või ka väljaspoolt tulevat, et suuta julgeda välja öelda enese tõde/ enesele teada olev – et öelda välja see informatsioon, mis on oluline ühises ruumis/ isiklikus elus aset leidva kohta. Inimese isiklikke piire on rikutud, temaga ei ole arvestatud, senine infovahetus on muudetud isiklikuks – on väidetud, et inimesel ei ole õigust öelda, kuidas, temaga/ kellegi teisega seonduvalt, tohib ja ei tohi ega piirata seda, mis seni on võimalik olnud/ mida keegi teine endiselt enese õiguseks peab.

Käes on konflikt, sest osalistel on loost erinevad nägemused - aset on leidnud olukord, milles välja öeldud info on vastu võetud negatiivselt ja selle välja öelnut vastustavalt – ei ole mõistmist ega rahu ega ole öeldud, et arvestatakse – vastupidi – arvustatakse ennast nähtavaks teinud inimese isikut ja tema tegusid ja olemisi – otsitakse temas vigu ja temaga seonduvast valet, et leida põhjus inimest mitte kuulata ja tema õigus/ soov/ vajadused ära keelata.

Kui suurel inimesel on hirm võtta üles teema, mis vajab lahendust – on ärevus öelda välja enese informatsioon – on paaniline vältimine kohata negatiivsust – siis see on mälestus tema möödunust, mis elustub olevas, kuna vahetus keskkonnas leiab aset psühholoogiline väärkohtlemine. See on juba aset leidnud – inimesel on vahetu kogemus, millest ta tahab teada anda – kuid samal moel on tal olemas teadmine, et loo teine/ teised osapool(ed) ei võta teda kuulda, vaid mängivad palli tema poole peale tagasi.

Oleva aja vastuseis viib traumaatilise minevikuga inimese tagasi tema möödunusse – ta on endiselt see laps, kelle infot kuulda ei võetud – see on väga palju kordi üle kinnitatud teadmine – Minuga ei arvestata – minu lugu keeratakse ümber – minul ei ole õigust/ võimalust ennast kaitsta ja enesele paremat kohtlemist soovida/ tagada – minule näidatakse, et mina ise teen teisele liiga siis, kui ma ei ole nõus, et tema teeb haiget minule – väidetakse, et mina teen liiga siis, kui ma räägin sellest, mis ja kuidas on minu ja ka teis(t)e tegelikkus.

Inimene, kelle elus leiab aset vägivald ja hoolimatus – mõistab, et seda taluda ja sellest vaikida on halb, sest see tekitab sisemisi pingeid ja hoiab teda ennast ärevuse seisundis – on teadmatus, millal ja kuidas temaga mitte arvestav kordus aset leiab. Samas on hirm, enesega seonduvat välja öelda, sest siis saavad olema tähelepanu muutus, sõnad, pilgud, hääle toon, sosistamised, füüsilised reaktsioonid, teoks tehakse otsused – leiab aset konflikt, millel ei näi lõppu ega äärt olevat või siis tehakse lõplik otsus – enam EI – mine ära/ minnakse ise ära.

See tähendab, et omal moel läheb veel halvemaks. Selline tagajärg ongi see, miks inimene ei taha enesele teada olevat välja öelda, miks on hirm enesele vajaminevat välja öelda – enese tõde põhjustab vaenamise – vaenlasena nähtuna vaenlasena kohtlemise. Tähelepanu on rõhutatult halvustav, vähendav, kritiseeriv, eirav – see jääb selliseks ega muutu – teine annab oma suhtumisest ja otsusest selgelt ja väljendusrikkalt teada.

On kogemustest lähtuv teadmine, et ütlemata jätmine tasandab välise ja säilitab rahus olla saamise aja. Kuigi ka siis on märkeid varjatud agressioonist ja teise mõtetest, mis ilmnevad argise sees vilksatades, kuid siiski näib, et vaikivana saab olla normaalsena näivas keskkonnas ja koos olemises. Ometi jääb pinge enese sisse alles, sest on teadmine, et lugu kestab – teistsugust informatsiooni ei ole teatavaks tehtud.

Olevas ajas kasutusel oleva järelduse kinnitab lapse mälestus – tegemist on väljapääsuta olukorraga – Minul on informatsioon, mis puudutab mind ennast ja kedagi teist – teine ei taha seda kuulata ega sellega arvestada – ilma minu sõnadeta, kuid ka nendega ühes, teine minuga ei arvesta – mina ei julge ennast välja öelda – olukord kestab - mina ei saa ära minna – mina ei saa endale tegelikkust muutvat lahendust anda. Küsimus on selle, kuidas olla ja kuidas mitte olla - millisest variandist on rohkem kasu, millisest sünnib vähem kahju.

Lahendus on olemas – tuleb seista oleva aja iseendana - enese info enesele vajamineva tulemuse saavutamiseks, kindlate faktide alusel, oleva aja suuruse ja teadlikkusega. Info ja selle edastamine ei tee teisele liiga ega ole ülekohtune – vastu tulev on teise inimese isiklik reaktsioon, tema teadlikkuse aste ja tase – see on tema valik.

Jonniv ja pahurdav laps, kes keeldub, enesega seonduva eest, vastutust võtmast, kasutab agressiooni teise vastu siis, kui temale öeldakse - Sina tegid – Sina enam ei tohi teha/ teatud asjade jaoks tuleb Sinul luba küsida/ siit meie- mina edasi ei lähe - see lugu tuleb Sinul endal korda teha – Sinul tuleb jõuda teistsuguse tulemuse/ lahenduseni.

Seejärel leiab aset manipulatsioon tegelikkusega – Sina ei ole keegi/ Mina ei arvesta Sinuga, sest Sinuga ei pea arvestama – minul on olemas info, mille alusel ma seda tean ja selle ka tõestan! 

Tegelikkuses on see rollide valimine ja rollidele rõhumine – ei ole võrdsust ega inimestena nägemist – enesele vajamineva tähelepanu säilitamiseks ja enese enesetunde parandamiseks on vaja üleolekut ja alla surumist – seega ka sellist infot edastatakse – vähendatakse enese eest seisjat vähemaks sellest iseendast, kellena ise ennast nähakse ja kogetakse – seda tehakse füüsilist ja vaimset vägivalda kasutades.

Siis, kui on kasutatud vägivalda ja sellest ei ole ehmatatud üles ja selle kohta ei ole öeldud, et mõistan ja enam ei tee, siis ei tähenda selgest ja avalikust vägivallast vaba aeg vägivalla lõppemist, vaid see on aeg, millal seda ei kasutata – korduva kogemuse alusel on saadud teadmine, et tehakse uuesti ega peatuta – põhjuseks see, et vägivald on seda kasutava inimese käibel olev lahendus.

Elades koos/ vääramatute asjaolude tõttu kohtudes ja jõudes, ikka ja jälle, samasuguse info takistamiseni ja tegelikkuse ümber pööramiseni, saab öelda – et vägivalda kasutav teine teeb ülekohut, näeb enese poolt valitud käitumise tagajärgi ja teab sellise lahenduse ebaefektiivsust, hea koos olemise mõttes, kuid ta ei vali teisiti. Selle asemel saab ta osutada info edastajale, kui loo algusele – tolles endas on põhjus – ärgu teine tehku, siis tema ka ei ole ega väljendu.

Sellised koos olemised on väga raske taluda – eriti siis, kui vägivaldne inimene kinnitab, et tema hoolib ja toetab ja ehk ka armastab – teine ei saa lihtsalt aru ega väärtusta tegelikku panust. Tema väiteid on väga raske tõeks pidada, sest neile puudub mitmekülgne reaalne kinnitus - ka siis, kui elus on muud teemad, millele soovitakse/ vajatakse lahendust – vaja on teise tuge, teise poolset mõistmist, teisega koostöö tegemist – teisele on sellekohane info antud ja seda on ka mitme kordselt tehtud – ka siis teine eirab ja keeldub temale öelduga arvestamast ja enese sõnu tegelikkuseks tegemast – tõde on selles, et ta ei tee seda, mida tema ise ei taha/ ise ei vaja, kuna see ei ole temale oluline – temal ei ole vaja teisele, teisele vajamineval moel, ennast ära tõestada ja näidata – tema enda tõestus, enese headusest ja õigena olemisest, on temal olemas.

See on manipulatsioon tegelikkusega – kui inimene ise annab endale informatsiooni – Kui mina teen sel ja sel moel, kui mina saavutan/ hoian endal sellise tähelepanu, kui mina räägin enda kohta seda ja sel moel - siis inimene teab ja usub, et tema ei ole selline, mille kohta ta annab sadu korda rohkem tõendeid, et ta tegelikkuses on ja tema päriselt teeb. Tema tahab, et teised näeksid teda läbi tema kujutluse, mitte nii nagu nad teda päriselt kogevad.

Enesele vajaminev ja enesele näidatult olemas olev informatsioon on, kui tähelepanu, mis tõestab tema olemist – Hea ema/ Armastav ema/ Hull tädi/ Tore tädi/ Lahke tädi/ Hea inimene/ Aus inimene/ Õige inimene – rõhk on rolli liitel – tegelikkusega manipuleeriv inimene vajab seda liidet, sest temale meeldib selline olemine. Tegelikkuses on see tema pendel – tema tahab olla, et tema ei oleks.

Oma informatsioon, et tema - teatud parameetrite alusel - on selline ja selline, näitab temale endale ja sama räägib ta ka teistele – just selline on ta ära tõestatult. Selline enese suunitletud nägemine kaotab tegelikkuse ära, kuid see on ka inimese katse vältida vastutust. Inimene, kellele tehakse teatavaks tema kohta käiv informatsioon, mis näitab tema teistsugust olemist ja rõhutab tema teistsuguseid väljendusi – see inimene väljendub agressiivselt ja vastu hakkavalt, sest teda laimatakse ja tema head nime (rolli liidet) ei nähta ega tunnistata tõeks - teda tehakse maha – temale ei anta kinnitust tema uskumuse kohta iseendast.

Tema ei ole nõus sellega, et temale öeldakse, et tema on vägivaldne ja hoolimatu ja teis(t)ega mitte arvestav st Vale – temal on ju olemas tõestused, et tema on tubli ja hea ja viisakas ja arvestav ehk Õige. Tema on ju täitnud neid ja neid punkte enese nimekirjast ning temal on olemas olnud tähelepanu, mis on kinnitanud tema olemisi.

Selline inimene ei saa ega taha aru saada tegelikkusest – tema on inimene, kes esitleb ennast rollides olevana, kuid kellel endiselt säilib rollis oleva inimese vastutus iseenda ja enesega seonduva eest. Tema ise ei ole see, kes kogeb tegeliku temaga koos olemist – seda saab öelda ainult see, kes on selle osaliseks saanud. Seda saab öelda see, kes on soovinud, enesega arvestavat, muutust tema valikutesse ja käitumistesse, kuid kohanud keeldumist ja vaenlaseks nimetamist.

See laps, kes on tulnud vägivaldsest möödunust ja soovib, seda mõistes, iseendaga rahu teha – otsib ja vaeb tõestusi enese möödunust. Laps otsib tasakaalu selleks, et panna minevikule punkt. Ta leiab möödunusse jäänust vägivalda ja siis ta vaatab otsa sellele ajale, milles seda ei olnud – ta ei saa aru, kuidas tema peab mõistma kogu lugu – mõlemat oli, kuid mida see siis tähendab – ka see oli kokku hea või oli see kokku halb – temas on ebakõla, sest ta ei suuda nn head aega heaks ajaks tunnistada.

Kogu see aeg, mil vägivald – erinevates vormides – on kasutusel ja selle vahel on teatud ajad, mil seda ei kasutata, kuid selle juurde pöördutakse tagasi – vahepeal ei tehta, sest ei saa või ei taheta, kuid siis tehakse jälle, sest tahetakse või saadakse – selline tsükliteks jagunenud aeg on tervik – kõik see on vägivalda sisaldav aeg.

Vägivaldne aeg lõppeb alles siis, kui seda tegev inimene on mõistnud enese teguviisi ja tunnistanud tõeks enese sammude tagajärjed – saanud aru ise endast – mõistnud, et tema kasutas mustrit ja see oli tema reaalsus, kuid see ei olnud tema õigus ning see inimene on enese kohta käiva uue info edastanud sellele, kelle vastu ta vägivaldne oli ning kinnitanud uue teadmise, erinevatel viisidel ja samasugustes situatsioonides, kus ta varem seda kasutas, üle.

Lapsevanemad, kes on olnud vägivaldsed ja ei ole võtnud vastutust enesega seonduva ja oma tegude eest – on vägivaldsed ka siis, kui lapsed on suured – sellised vanemad pöörduvad tagasi manipulatsiooni poole ja kasutavad vaimset vägivalda – ka varjatud vormides – see tähendab, et vägivald kestab edasi.

Nad õigustavad ennast ja osutavad lapsele, kes olevat iseendale osaks saanu põhjuseks - nad tõestavad, et nad ei saanud teisiti – see kõlab absurdselt - Minul oli õigus Sinule haiget teha, sest mina ei saanud teisiti! – tegelikkus, mida nad ei näe ega tunnista – Mina ise ei osanud/ mina ise ei tahtnud teisiti.

Kuid seda ülestunnistust ei kuule enese vastutust vältiva inimese käest – selle asemel keerab ta kogu loo ümber. Selle jaoks, et selline vanem saaks enesele vajamineva tähelepanu – tema oli Hea, Õige ja Armastav – toob ta välja argumendid – mina andsin Sinule selle ja teise/ Sina said söögi ja riided ja peavarju – nüüd oled Sa tänamatu – nüüd Sina laimad ja räägid valet – mina olen kõik endast andnud ja Sina oled selle ära kasutanud – see on fakt, mis räägib Sinule osutavalt.

Sellises tõlgenduses sellise informatsiooniga kohtumise tagajärjel tundub möödunud aja Lapsele, et tema on lõksus – tema sai ja kasutas ka ära, kuid ta sai ka valu tunda ja ära tõukamist kogeda – kuidas ta saab tänada vägivalla eest ja olla selliste kogemuste eest võlgu. Lisaks sellele - vanem valis ju tema tulemise ja teadis, mis teda ees ootab – vanem võttis vastutuse temaga seonduva ja tema vajaduste eest endale – see oli tema rollist tulenev kohustus, mille vanem ise vastu võttis – laps ei sundinud teda selleks.

Tegelikkuses on see süü tunde tekitamine – näe ennast vähemana, tunne ennast valena – pea meeles, kelle rollis Sina oled. See on inimese lahendus, kes ei taha tunnistada, et tema rolli sooritus läks aia taha – ta ei taha, et sellisest temast räägitakse ja sellist teda nähakse/ näidatakse – laps ei tohi seda, mis oli ja temaga aset leidis, avalikuks teha – laps peab olema lojaalne – laps peab vaikima ja häbenema ise ennast, et mitte häbistada oma vanemat. Laps ei tohi panna oma Ema/ Isa sellisesse olukorda, kus teda vaadatakse hukkamõistvalt.

Laps ei tohi rääkida tõtt – laps peab valetama, et vanem saaks ennast hästi tunda ja näha. Tegelikkusega manipuleeriv ja inimest rolli suruv vanem tahab, et Laps võtaks vanema vastutuse enese kanda ega tooks välja informatsiooni, mis ei ole kooskõlas vanema tahtmise ja endale valitud rolli liitega. Laps peab tõestama, et tema Ema/ Isa oli Hea/ Õige/ Armastav – seda ka siis, kui rolli kandev inimene oli vägivaldne ja ei olnud hea ega õige ega armastav. Vanem lihtsalt täitis punkte, mille alusel ta näeb enese väited olevat tõesed, arvestamata seejuures tegelikkusega ja lapse vastusega tema isiklikule kogemisele.

Laps on inimene, keda koheldi halvasti – laps ütleb oma EI, vägivaldsele vanemale/ kellelegi teisele, välja sellisel viisil, kui see temale jõukohane on ja ajal, mil see võimalikuks osutub. Suureks kasvanud laps saab teha seda ka aegu hiljem, siis kui ta on kasvanud iseendani – tal on olemas julgus ja informatsioon, mille alusel seda teha – ta on näinud ja mõistnud enesele osaks saanu tegelikkust - ta mõistab, et tõe ja tegelikkuse välja ütlemine tähendab vanema teo vastutuse vanema kanda jätmist – tal on olemas tugevus, et see välja öelda –

Minu elu, koos selle inimesega/ nende inimestega, oli vägivallal põhinev – minu osaks sai vaimne ja füüsiline vägivald – see kestis sinnamaani, kuni enam ei olnud tegijat/ mina ise sellise koos olemise ära lõpetasin. Kuid see ei tähenda, et teine oleks vägivalla kasutamise lõpetanud – ta ei saa seda teha, sest mina ise ei vali temaga koos olemist.

Manipulatsioon, mis lülitas möödunus tasa – enesele osaks saav tulemus olevat minu põhjustatud – see on vale – mina edastasin informatsiooni, mis oli ja on tõene – teine ise valis sellele reaktsiooni – tema poolt valitud väljendus oli ja on tema enda vastutus – minu info ei tähenda, et minul on teise inimese valiku talumise kohustus.

Manipulatsioon, mis lülitas möödunus tasa - minul ei olevat õigust armastusele/ koos olemisele/ minuga arvestamisele/ vägivallata koos olemisele – oli tõde, et teine inimene ise ei valinud teisiti ega minule paremat kohtlemist anda – õigusetusele rõhumine tähendas teada andmist, et mina ei küsiks ega ootaks, kuid samas oleksin kuulekas ja püüdleksin selle teise poole – vajaksin teda ja tema tähelepanu.

Mina tegin seda – vajasin õiget liidet sõna Laps ette – uskusin, et minule osaks saav oli vale liite tulemus – siis ma ei mõistnud, et see oli teise inimese valik, mida liide ei muutnud. Laps saab oma Emast/ Isast lahti lasta siis, kui ta on valmis kaotama kõik – tema ei vaja enam seda, et teine inimene kannaks, reaalsuses, Lapseks nimetavat ja Lapsena nägevat ja Lapse õigusi kinnitavat rolli – laps teab, et tema on inimene, kes ei sõltu enam Olulisest Teisest.

Vastutust vältiv inimene ei vali näha ega mõista, et koos olemises ei ole oluline see, kuidas ja millisena tema ise, teisega koos olevalt, ennast näeb – vaid see, kuidas teda tegelikkuses kogeda on – oluline on see, kuidas ja mille põhjal teine inimene saab aru, et tema on oluline ja temaga tahetakse koos olla – mitte see, kuidas koos olija teab ennast olevat või usub ennast tõestanud olevat ning keeldub seda ümber lükkavat informatsiooni tõeks tunnistamast ja seda arvesse võtmast.

Koge mind sellisena nagu mina olen - mina ei muutu, sest mina olen Õige - näe ja tunne ennast sellisena nagu mina väidan, et Sina pead ennast tundma ja nägema! Sellise vanema kasvatada oleval/ olnul lapsel jääb üle öelda – Palun ära armasta mind – see teeb minule haiget!

Marianne

14.04.2025.a