Ei ole olemas seda, mida ei ole valitud olema luua – see, mis on olemas, on kellegi poolt loodud ja kellegi poolt nähtavaks tehtud. Selle jaoks, et ülekohus saaks olema, on vaja neid, kes selle teostavad – samas olijatele/ samasugustele osaks saav annab võimaluse näha vahe tegemist. Ei ole vahet, kuidas osalised ise seda nimetavad või sellesse suhtuvad – fakt jääb faktiks, sest tegemist on reaalsusega.
Sellel inimesel, kellele antakse teda tõstev, teda ja temaga seonduvat nähtavaks tegev, temale vajaminev tähelepanu – on väga raske öelda sellele tähelepanule EI. Tema ju vajab ja tema ju tahab – seega ta ei saa ega suuda endale ära põhjendada, kuidas tema saab ise ennast, enesele vajaminevast, ilma jätta. Mis siis, et teine kõrval ei saa – mis siis, et teisele saab teistmoodi osaks – ju see teine on ise süüdi ja põhjustanud – ju siis nii peabki olema.
Teisele osaks saav sunnib klammerduma enesele võimaliku ja selle võimalikuks tegija külge. Teisele osaks saav näitab enese tähtsust ja olulisust – aitab tõsta enesehinnangut ja näha ennast paremana. Süümekad annavad põhjuse tegelikkust mitte näha – vahe tegemine annab hoogu, et teisesse teistmoodi suhtuma hakata – võtta kasutusele ettenäidatu. Enesele võimalik annab põhjuse minna Maailma ja uskuda enese erilisusse – enesele on võimalik see, mis ja kuidas teisele ei ole.
Sel moel kasvanud ja kasvatatud inimene õpib, et on normaalne, et kõik ei ole temaga samad – on normaalne, et ühtedele saab osaks parem ja teisele halvem. Sellest tulenevalt ta ei astu vahele ega proovi aset leidvat muuta, ta ei keeldu enesele antavast, kui tähelepanu osutaja ei arvesta kõikide samas olijatega. Ta nõustub vahe tegemisega ja teeb selle ka ise teoks – mingitel hetkedel teeb ta seda rõhutatult, et sellega kinnitada enese erilisust ja teise vähemust.
Ta ei mõista, et temale osaks saav ei tähenda seda, et tema on parem ja õigem inimene, vaid see tähendab, et tema on parem ja õigem mingis rollis olijana ja sellele, kes temale paremat tähelepanu osutab, on vaja olukorda, kus üks oleks vähem ja teine oleks parem. Sellel inimesel on olemas vajadus ennast lahendada – enese sees olevate tunnetega kaasnevatele emotsioonidele väljapääs leida – ta leiab lahenduse enesega samas olijate hulgast enesele vajamineva abivahendi kasutusele võtmisel.
Sellel inimesel on kasutusel lahendus, vajaduse ilmnedes ennast välja elada, kellegi pihta/ kellegi poole pöördudes ja millegi alusel, nii tõstvalt, kui ka vähendavalt – enese elu lihtsamaks tegemiseks valib ta mingite parameetrite alusel/ aset leidnud sündmuste toel välja selle, kellesse suhtuda vähendavalt ja, kellesse tõstvalt. Ta samastab ühe enda negatiivsusega ja teise enese positiivsusega – mida rohkem ta oma kahestuvat tähelepanu suunab seda enam ta seda tõesena näeb – ta usub, et temal on õigus – ta näeb ja teab, et mõlemad annavad ise selle põhjuse, kuidas tema nendesse suhtub.
Sel moel valiv lapsevanem ei muuda oma tähelepanu ka siis, kui tema lahendus ei vasta tegelikkusele – lapsed ei erine, mõlema tegudes on positiivsust ja negatiivsust, positiivseks tõstetu teod vajavad austa kriitikat ja tegija kasvatamist, negatiivseks vähendatu teod annavad põhjuse tunnustuseks ja vajadused aluse toetuseks. Vanem on oma valiku teinud ja selle juurde kindlaks jäänud - enesele töötava lahenduse leidnuna ei otsi ta teist teed ega kaalu oma teguviisi moraalsust, sest tema ise on sellest sõltuv.
On tavaline, et sellisest käitumisest saab perekonna/ suguvõsa normaalsus – see on harjumus, mida osalised kasutavad selleks, et enesega toimuvat lahendada ja enesele vajaminevat tähelepanu tagada. Tegemist on õige tähelepanu vajajate ja tähelepanust sõltuvuses olijatega – ei mõelda, et kui vanem saab enese kõrval olijasse sel moel suhtuda, siis ta saab samal moel ka teis(t)ega teha – vaja on põhjust ja see saab teoks.
Samuti ei saada aru, et suunatud tähelepanu osaks saaja ei ole see, kellena teda näidatakse ja kuidas temasse suhtutakse – see, mis tähelepanu valgusesse tõstetu kohta teatavaks tehakse, on liialdus, vähendamine, valetamine – see kõik tuuakse lagedale selleks, et sõnade autor saaks ennast vajamineval moel kogeda – see on tema lava ja enesele vajamineva rolli andmine – tema on see, kes ise endale antud etendust naudib – tema kogeb enesele, iseenda poolt antuna, vajaminevat tähelepanu ja naudib seda.
Tähelepanu vajaja ei mõista enesega osaks saanut mänguna, vaid tegelikkusena, sest tema on korraga päikesepaiste osaliseks saanud – teda on nähtud, teda on nähtavaks tehtud – tema on see, kes ta olla tahab, tema on see, kellele on võimalus antud. Tähelepanu vajaja nõrkus peitub selles, et tema ei tea, et see on ajutine – ta usub end olulisena olevat ja väärtusena nähtavana. Kui ta ka teab, et see on ajutine, siis ta proovib tähelepanu enesele kindlustada – olla tema kohta käivate sõnade vääriline ja takistada kedagi teist sama tähelepanu enesele püüdmast.
Kuid, kui tähelepanuga mängija mängu takistada ja selle moraalsus kahtluse alla seada, siis ta muutub ja muudab mängu - ta edastab hoopis teistsuguse info – ta kaotab varem öeldu ja nüüd toob ta lagedale teistsuguse informatsiooni – tähelepanu valguses hoitu on nüüd hoopis teistsugune – teda näidatakse vähemana ja valena – teda halvustatakse ja kritiseeritakse – temas ei ole head. Tähelepanu püsib endiselt inimesel, kuid nüüd tunneb too ennast halvasti – tähelepanu on intensiivne ja reaalne ning see on kaotanud kõik selle, mis enne oli tõstmist ja toetust vääriv – seda enam ei ole ja sellega enam ei arvestata.
Endiselt on tegemist ühe ja sama inimesega, kuid temale osaks saav tähelepanu erineb eelnenust – vahetus leidis aset tähelepanu edastajale vajaminevast tähelepanust ja rollist sõltuvalt. Tegemist on ühe inimese Stand Up etendusega, milles sellesse kaasatul on abivahendi osa täita – tähelepanust sõltuv ja tähelepanu vajav inimene annab teisele võimaluse ennast kasutada teades, et ta võib ja saab võita, kuid ta saab ka kaotada – ta saab olla parim ja ainus, kuid ta saab olla ka halvim ja viimane, keda valitakse.
Hoolimata tõest vajab ta seda mängu, sest sel moel saab ta olla see, millisele osale iseendast ta on tähelepanu vajamas – sellest jäi temal puudu siis, kui ta laps oli – kuid, kuna see tähelepanu ei ole adekvaatne ega aus, siis ei aita see sellel inimesel, inimesena, kasvada, vaid ennast, kui rolli luua ja sellisena nähtaval hoida. Tuua esile ja luua olema neid külgi, mida tähelepanu osutaja toetab ning varjata ja muuta neid, mida too ei aktsepteeri.
Selline tähelepanulõa otsa köidetus tähendab, et inimene kaotab tegeliku reaalsusega kontakti – ta lubab endale olla see, kes ta ei ole – ta lubab endale rohkem, kui temal õigusi on/ ta lubab endale vähem, kui temal õigusi on – ta on see, kelleni tema ise kasvanud ei ole – teda on koolitanud ja moonutanud tähelepanu, mida ta peab enesele kuuluvaks, sest see teeb teda nähtavaks.
Tema on iseendale tähelepanu pöörajale kuulekas ja vastav – tema on selle inimese väärtushinnangute, vajaduste ja tahmiste tulemus – tema on teise poolt loodud selleks, et teine saaks teda kasutada enese eesmärkide jaoks ja vastavalt. Ta teab, mis on tema ülesanne – tema annab õige tähelepanu vastu ja ta on teisele kuulekas – ta täidab ülesandeid, muudab ennast või kedagi teist, hoiab Maailma muutumatuna või viib ellu vajaminevad muutused.
Ta on teise inimese laiendatud Mina, keda too teine juhib tähelepanu alusel. Ta on vajalik senikaua, kuni ta teisele sobib ja teine teda vajab – see, mis on temale antud, selle saab temalt ka ära võtta – kui tähelepanu ära võtta või seda muuta, siis ta kaotab iseenda – tal ei ole võimalik sellise iseendana, nagu ta teise toel oli, olemas olla – tema ise ei ulatu sellise iseendani.
Sellises kohas seismine, kus inimene jääb ilma temale vajaminevast tähelepanust – seda on muudetud või talle ei osutata enam tähelepanu – on võrdne surmaga – inimesel ei ole enam iseennast – ta ei tea, kes ta on – ta ei tea, kuidas edasi olla – tal ei ole tähelepanu, mis teeks teda vajamineval moel nähtavaks – ei ole seda, kes annaks talle rolli ja mõtte – teadmist, et temast on kasu - teisele ja ta on väärtus - teise jaoks.
Rollikaotus võib viia enesetapuni – ei ole enam mõtet ega eesmärki elada – ilma vajamineva tähelepanuta ei näi olevat võimalik edasi elada – enese Maailm on purunenud – inimene ei saa aru, milleks edasi olla, kui teda ei ole kellelegi vaja – st ei ole kedagi, kes temale, temale vajamineval moel, tähelepanu pööraks.
Tähelepanu vajaja, tähelepanuta jäädes, närbub ja otsib alternatiivid – vajadust kustutavad ja kaotust ähmastavad sõltuvused - võimaluse avanedes leiab ta endale uue rolli nimetaja ja teda rollis olevana kasutaja või alustab ise mängu ja nimetab kedagi teist, tähelepanuga manipuleerides, enesele vajaminevasse rolli - teisele antud roll annab iseendale mõtte ja väljenduse - nt saab ta Ohvrit päästa või Ohvrit kaitsta/ tolle eest kätte maksta - kuid ka ise Ohvrina olla, kui ta annab teada, et on keegi, kes on milleski Süüdlane.
Laps, kes sel moel on ennast kaotanud, on katki tehtud Hing – ta uskus temale pööratud tähelepanu olevat tõese – ta arvas, et teise poolt nähtavaks tehtud tema on tõene – ta uskus, et temale oluline inimene on temaga koos tema enda pärast – ta uskus, et temale osaks saanud tähelepanu oli armastus, kuid ta eksis – teine muutis oma tähelepanu ja kaotas senise, sest teine ei vajanud teda endisel moel - teine lasi lapsest lahti, teine ei vajanud teda enam ja seega ei pööranud temale enam tähelepanu.
Kuristiku äärel seisev laps ei näe teed edasi – seda ei ole – õige, seda ei ole seal, kuhu ta seisma jäi ega ka sinna suundumas, kuhu ta vaatamas oli – see on valede ja manipuleeriva tähelepanu saatel kõnnitud teekond – see on rollis/ erinevates rollides olevana kõnnitud tee - see on tema reaalsus, kuid see ei ole tema tegelikkus – lapsel tuleb ise endale tähelepanu pöörata ja tegelik ise olemine üles leida ja paika panna – ise ennast enese tegelikkesse piiridesse mahutada ja enese sammud, iseendana, teoks teha.
Lapsel tuleb minna tagasi enese möödunusse ja leida sealt üles need põhjused, miks temast teise tähelepanust sõltuvuses olija sai. Laps, selleks, et anda endale lootus – tema olevast on olemas väljapääs – usub teise inimesse – ta annab teisele inimesel põhjused ja vabandused, miks ja kuidas see teine seni ei ole valinud või valida ei ole saanud. Ta usub, et teine ei tea, mida laps tunneb. Ta usub, et teine tahaks, kuid midagi takistab. Ta usub, et tema ise on olnud paha ja seega on tema olev karistus – laps ootab, et tema karistus saab mööda.
Laps, selleks, et enese eluga toime tulla, seab enese teele tähised – siis, kui jõuab kätte minu sünnipäev, siis kui on jõulud, siis kui on kevade algus, siis kui on selle teise sünnipäev, siis kui teine mõistab minu valu ja siis kui teine saab minu sõnadest aru – siis ta tuleb teisele meelde, siis teine tunneb tema järgi puudust, siis teine tahab koos olla, siis see teine võtab midagi ette, see teine tuleb kohale ja laps saab temaga koos olla - laps saab temale vajamineva tähelepanu osaliseks - vajaminevas tähelepanus peitub sõnum - Sina oled minu jaoks oluline!
Laps püüdleb selle poole, mis on tema jaoks loomulik – sellest ka tema vajadus – kui ta ei saa olla nii nagu on tema jaoks loomulik, siis ta ei tunne ennast hästi ega turvaliselt – tema ei ole normaalses olukorras - see on kriis - erakorraline olukord või üleminek ühest ajast teise. Laps ei mõista, et see, mida tema peab loomulikuks, on tegelikult järeldus – see ei ole kindel ja muutumatu fakt, et sel moel on alati ja kõigi jaoks olemas – on siis, kui see on valik – siis see tehakse päriselt teoks.
Teadmine, et kui tavalises päevas ei valita koos olla, siis eriline päev ei muuda tegelikkust isegi siis, kui välja ilmutakse ja tähelepanu pööratakse. Mõistmine – kui teine inimene tahab koos olla, siis ta ei oota sellega kuhugi maani ega sea, koos olemiseks, lapsele tingimusi, mis ei ole ausad – tegeliku tahtmise korral teeb teine ennast nähtavaks ja selgeks – tema käitumises ei ole kahtlusi.
Seda teine ju tegigi, kuid laps ootas tegelikkusele vastupidist informatsiooni - laps oli klammerdunud enesele vajamineva külge - ta hoidis kinni sellest, kes temast ise kinni ei hoidnud. Seega oli lapse reaalsus tema tegelikkus – selles oli kõik nii nagu oli valitud teoks teha. Kui teine ei tulnud, kui teine koos olemist ei valinud, siis ta ei tahtnud seda – teisel oli olemas info ja ta teadis, et teda oodatakse ja teda vajatakse, kuid sellest hoolimata ta jättis minemata ja endaga koos olema võtmata – see ei olnud eksitus - see oli valik.
Lapsel on raske võtta vastu teadmist – tema Ema teadis, et laps tahab temaga koos olla, sest Ema oli lapse jaoks oluline ja kedagi teist ei olnud, sel moel, lapse jaoks olemas - laps oli ennast nähtavaks ja selgeks teinud – oli manipulatsioon tegelikkusega, kui vanem ütles, et tema ei saa lapse pärast või kellegi teise pärast lapsega koos olla - oli reaalsus, et Ema andis lapsele teada - Sina ei ole minu jaoks oluline - mina leian ja annan endale põhjuse, miks ja kuidas Sinuga mitte koos olla.
Oli reaalsus, et samas olija ja teda järgivad - tema tähelepanu poole püüdlejad - võtsid selle teadmise kasutusele ja hakkasid ennast ainsaks, õigeks ja paremaks pidama - vanema normidele vastavaks tegema ja tema tähelepanu toetusel rollina käituma - pidama ennast selleks, kellel on põhjus ja õigus kõrvale jäetud last vähendada ja negatiivse tähelepanu valguses esitleda - nad võtsid üle tavapärase mängu - hoidsid tähelepanust sõltuvuses olevat last lootuses, et siis, kui ta on õige ja käitub õigesti, siis teda nähakse ja teda lubatakse ühes olemisse - kui laps, siis oli ja sai teistega koos olla, siis see ei olnud hea ega aus koos olemine - see oli teesklus ja kohustus - laps oli see, kes hoidis kinni nendest, kes temast kinni ei hoidnud.
Enese möödunu mõistmine - tavapärane ehk argine normaalsus ei olnud hea ja hoidev koos olemine - see oli taltunud tormi järellainetuses ühes olemise talumine ja kohutuse täitmine - see lihtsalt erines vägivallast ja emotsioonide möllust vaiksema tuule ja tuima tähelepanu poolest. Sellist aega ei olnud kunagi, kus oleks olnud avatud ja toetav, inimesena, vastu võtmine - olid rollid ja jäid rollid - inimesed, inimestena, selles loos ei kohtunud.
Möödunu mõistmatus avaldus tähelepanu sõltuvuses - kui keegi pööras naeratava näo või edastast tähelepanu saatvad sõnad, siis käivitus vana muster - mind on nähtavaks tehtud - nüüd olen ma olemas ja õige - seejärel jõudis kohale info, et nägu muutus tühjaks ja sõnadel ei olnud tugevust - kuna oli olnud, siis hoidis laps teisest kinni - ootas, lootuses, et teine pöördub naeratades tagasi - kui teine ka tuli ja ükskõikne oli või haiget tegi, siis laps ei suutnud EI öelda ja ära minna - ta jäi ja oli teisega nii kaua, kuni teine teda talus - ta jäi, kuigi see koos olemine tegi haiget ja vähendas teda.
Laps vajas tähelepanu ja sellepärast hoidis ta teisest, enese mõtetes, kuid ka reaalsetes tegevustes, kinni - ta oli solvunud ja ootas läbirääkimisi selleks, et temaga arvestataks ja temast hoolimine päriselt nähtavaks tehakse ja alles jäetakse ilma, et teda oleks valeks nimetatud. Laps tundis, et tema on süüdi temale osaks saavas - ta ei suutnud seda olukorda muuta - ta ei mõistnud, et tema ise põhjustas enesele osaks saava - tema ise jäi või ootas pääsu sinna, kus teda taluti või kus tal oli õigus olla või kuhu teda oli küll kutsutud, kuid kuhu teda tegelikult ei oodatud ega tahetud - vahel öeldi see välja otse, vahel tuli see välja hiljem, vahel anti sellest teada kaude, kuid alati oli tegelikkus tuntav ja näha.
Marianne
12.04.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar