On olemas suhteid, milles üks osapool ei võta teist kuulda ega tee ise ennast nähtavaks. Nendes suhetes on tavaline, et kui ollakse kusagil koos või tehakse midagi koos või on lihtsalt argine hetk koos, ja siis kui - teine ütleb midagi/ räägib iseenda kogemuse ja tunde kohta/ teeb mingi ettepaneku/ teeb märkuse aset leidva kohta – siis vastatakse talle nähtavaks tehtud eiramisega, siis vastatakse talle vaikusega - mitte mingisugust reageeringut ei leia aset või siis nähvatakse ärritunult/ salvavalt vastu.
Selline – vägivaldne - vastus näitab, et seda inimest, kes kontakti lõi/ ennast nähtavaks tegi, vaigistatakse, et teda eraldatatakse, et teda eiratakse – teda jäetakse tahtlikult iseendaga - oma sooviga/ mõtetega/ vajadusega teiseni ulatuda - üksinda. Eiraja ei võta kontakti loomist, samal tasapinnal, vastu – ta keeldub sellest – teise inimese reaalset sammu nagu ei oleks olemas olnudki või oleks see kohatu olnud – justkui olnuks hääletus, justkui leidnuks aset teise tüütamine, justkui seisnenuks teo mõte vastuseisu otsimises.
Seletuse ja lahenduse, aset leidnuga seoses, otsib endale see, keda lülitati tasa - alistuv ja ennast valeks pidav inimene vaigistab ise enda – ta usub, et tema oli vale/ ta saab aru, et tema on rumal ja mõttetu – tema ettepanek ei sobi kuhugi, tema soov - endast teada anda – on vale / ta teab, et oleks ju pidanud ise aru saama, et kõigest ei räägita ja alati ei tehta oma suud lahti, sest kontaktist keeldujale ei ole teisega seonduvat vaja teada – see häirib teda.
Võib ka olla, et see inimene hakkab ennast tõestama – kui ta on natukene julgem, siis ta teeb seda enese sees – ta arutab endamisi, et tema ju tahtis ja oli ning tema ju ei tahtnud ega olnud – tema ei mõelnud halba ega tahtnud teise liiga teha – tema tahtis ka osa olla, osa anda ja osa saada. Kui ta on rohkem julgem, siis ta proovib teha ennast, veel selgemalt, nähtavaks ja aru saadavaks – ta annab teada enese motiividest ja olukorrast – ta annab selgitusi ja avab ennast veel rohkem – ta seletab peensusteni, et oleks näha tema süütus ja hea tahe ja ka õigus iseendale.
See inimene saab olla ka allaheitlik ja pehmendada/ kaotada ennast – kui see Sinule tüli teeb, siis lase olla/ kui ma Sinule haiget tegin- Sind solvasin, siis ma palun vabandust/ jätame selle teema – mina tegelikult ei vajagi teistmoodi – saan ise hakkama. See inimene saab juhtida tähelepanu ka mujale – rääkida hoopis millestki muust – rääkida sellest, mille kohta ta teab, et teine ei ärritu ega vaiki - on teada, et kõneaine sobib teisele.
See kõik tähendab, et see inimene lahendab aset leidnut üksinda – tema võtab vastutuse toimunu eest endale, sest tema jaoks on, ühendus teisega, oluline – ta otsib nii endale, kuid ka teisele, enesele võimalikuna olevast, lahendust – selleks, et järgmisel korral enam samal moel ei oleks – selleks, et tema ise samal moel enam ei komistaks – selleks, et teine teda järgmisel korral kuulaks ja talle vastaks.
Mida kauem on samasugune, teda eirav, reaktsioon aset leidnud – seda enam inimene ennast ise ära kaotab – seda vähem teeb ta ennast nähtavaks – seda vähem räägib ta enesele olulisest – seda enam otsib ta, eneses vajadust kogedes, lahendust iseendale, kuid samas ka kahele – ta teab juba ette, millega ja millal teise poole pöörduda ei ole mõtet – ta otsib teise käitumise kohta vabandused ja tõed – ta katsub, luues endale kompenseerivad mustrid ja lahendused, ise endaga toime tulla.
Kõike seda tehes ja ette võttes, seisab ta selle teise koha peal ja tegutseb selle teise asemel – kõige selle põhjus seisneb selles, et selles suhtes on tema üksinda sellises läheduses – teist ei ole seal, kuhu inimene teda ootab/ vajab – teist ei ole seal, kus too väidab enda olevat – teist ei ole seal, kus too näitab, mingeid tegevusi sooritades, end olevat – teist ei ole seal, kus rolliühenduse valinuna, on alus oodata, et ta on.
Inimene valib, iseenda jaoks, seista ja olla teise asemel ning jätkata sellise lahendusega, sest tema teab, et tema on see, kes vajab seda teist - tema on see, kes ei saa ilma teiseta olemas olla ega hakkama - ta vajab teise, enese olemas olemist kinnitavat, tähelepanu. Lisaks sellele ta teab, et - Minul on, selles suhtes/ just selle teisega koos olles, õigus iseendana nähtaval olla ja just selle teise poolt nähtavaks tegemise osaliseks saada.
See inimene ei mõista enese tegelikkust - ta vajab tähelepanu enesele, kui tervikule, kuid saab tähelepanu enesele, kui rollile - ta saab tähelepanu ainult teatud osadele iseendast ja ka seda mitte positiivses lahenduses - tema ei tea erinevust, kuid ta tajub seda - konkreetse tähelepanu vajadus teeb ta enesega seotud inimesest sõltuvaks - ta vajab enesele õiget tähelepanu selle käest, kes temaga ühes on ja temale tähelepanu pöörab - ta jääb koputama uksele, sest temal ei ole teistsugust lahendust endale anda ja ta ei mõista toimuvat.
Õige tähelepanu puudus viib selleni, et inimene püüdleb tähelepanu, kui suuruse ja väljenduse poole – ta otsib seda, kes teda näeb – kui teda keegi, tervikuna, ei näe ega vaata, siis ta võib ja saab nõustuda ka selle inimesega, kes teeb, tähelepanu pöörates, temale haiget – enese sõltuvus toob kaasa tagajärje – tähelepanu juhib. Tähelepanuvajadus viib mõistuse - jääb vajaduse täidetuse poole püüdlemine - rollidele rõhumine ja rolliside saab elutähtsa mõtte, sest seal on tähelepanu, mingis suuruses ja väljenduses olemas - olemas olevat on võimalik muuta.
Kui üks inimene reageerib teisele vaikuse, eraldamise ja nähvamisega, siis on ta inimene, kes on selles suhtes ja teisega koos, suhet ja rolli markeerivate märksõnade järgi, kuid tegelikkuses ta teostab ja näeb ennast üksinda olevana – tema ei ole teisega tervik – ta ei vali ühendust, milles ta kaotab oma vabaduse ning eraldi nägemise ja kogemise.
Tema on Mina ja Sina, kuid ta ei ole, põhi olemuselt, Meie – tema teab ja näeb, et teine ei ole tema tugevus ega valik ega vajadus – tema ise, üksinda, lahendab oma elu ja temal ei ole selleks teist vaja ja just selletõttu ta ka teisest midagi teada ei taha siis, kui see puudutab ise otsustamist ja ise teoks tegemist sel moel, et juhend tema valikuks, tema üle otsustamiseks, tema vabaduse, tema tundeseisundi takistuseks ja millegi kindla tegemise sundimiseks, tuleb teiselt – ta ei ole nõus kuuletuma ega alluma teisele.
See teine, kes annab soovituse, lisab mõtte, teeb ennast nähtavaks – ei tee ega ütle mitte midagi valesti – tema mõtleb kaasa, tema hoolib tulemusest, tema keskendub teekonnale, tema küsib endale toetust, tema seletab eneses toimuvat, tema võtab vastutuse – tema on see, kes tunnistab, et kontakti vältija ja selle teistsugusele tasandile viija, saab mõjutada ja muuta temaga seonduvat – ta pöördub teise poole, kuna ta saab aru, et teine paikneb sellises läheduses, milles on põhjust ja on võimalik rääkida enda vajadustest ning oodata, et nendega arvestatakse.
Inimene, kes on suureks kasvanud ja kelle osaks selline, vaigistav ja eirav, suhtumine saab, leiab ennast möödunu kordusest. Olevas ajas, möödunut kogedes, mõistab ta seda, mis leidis aset tema lapsepõlves – inimene saab aru, miks tema oma vanemani ei ulatanud, miks talle haiget tehti, miks ta ennast üksinda olevana koges ja nägi, miks tema vajadused toetust ei leidnud, miks tema soov, enesega seonduvat muuta, teoks ei saanud – vastus kõlab üheselt - seal oli külm, kauge ja ennast eraldav vanem.
Külm ja kauge tähendas seda, et vanem eiras lapse tundeid – ka nähtavaid, vanem vältis lapse infot – nii lapse enda, kellegi teise, kui ka vanema ja ühise aset leidva kohta. Vanem valis lapse poolt kontakti loomisele ja iseenda vajaduste/ mõtete nähtavaks tegemisele vägivaldse reaktsiooniga vastata – ka jäine vaikus ja selgelt väljenduv eiramine ja sarkastiliselt naermine ja teatavaks saanu valeks nimetamine ning lapse tegevuse õigusetuna näitamine on vägivald – need on last, kui eraldi seisvat isiksust, ära keelavad, maha tegevad ning kahe vahelist ühendust muutvad reaktsioonid.
Vanem valis väljenduse, sest ta ei tahtnud last enese lähedale ega enese elu segama - suureks kasvanud lapse tegelikkus – Mina olen ja elan koos inimesega, kes olles ja elades minuga koos, ei ole minuga koos – mina olen üksinda, sest teine näeb ja teab ennast üksinda olevana – tema ei näe ega loo, meist kahest, ühtset tervikut – me oleme koos rollide pärast ja alusel, kuid meie ei ole koos inimestena.
See inimene, kes on selliste kogemuste osaliseks saanud, saab aru, et teda ei ole valitud ühte – temaga koos olemine on markeeritud – seda nimetatakse Meie-ks – kuid see on pealispind – see ei ulatu sügavale, sest see ei ole teise inimese tegelikkus – Kui teisele ei sobi see, kuidas mina olen ja mina valin, siis ta astub minule vastu või minu juurest ära – siis kui teine näeb, mind valimas, valet rollijoonist, mis kohustab teda ennast enamaks – siis kui teine näeb ja kogeb, minu poolt väljendatuna, minu rollile ebakohast käitumist, siis ta keeldub minuga seotus osalemast ja minu poolse informatsiooniga nõustumast/ arvestamast – siis ta annab sellest, et olen piire ületanud – vaikuse, eiramise, salvamisega teada.
See Mina, kellele teine piire seab ja, keda väljendustega kujundab ja, keda tähelepanuga näitab - ei ole Minu Mina, vaid teise poolt loodud ja minus oleva alusel kujundatud rollijoonis - see on tema enda looming - tema enda jaoks ja pärast - kuid mina, kes ma teisega koos olen ja tema tähelepanu osaliseks saan, pean seda, enese rahu ja vägivallata elatava elu nimel, järgima - tegelikkuses pean nõustuma vägivaldse kohtlemisega, et vältida veel suuremat ja nähtavat vägivalda.
Ise ennast teisest eraldaja ja ühes aset leidvast eralduv ei ole tegelikkuses teoks teinud sammu, mille ta on näiliselt- väidetavalt ära astunud – ta ei ole astunud, inimesena, enesega ühes oleva inimese kõrvale. Sellest tuleneb ka osaks saanu mõistmine – mind, inimesena, ei ole valitud – mind nähakse ja võetakse vastu teatud aegadel ja teatud raamides ja teatud rolli piirides – rohkem mitte. See toob kaasa selle, et on olemas koos olemise hetki, milles minu olemas olemine on üleliigne ja mitte vajalik – mina rikun teise päeva ja olemise ära – teine ei taha, et mina teda segaksin – teine ei taha, et mina tema asjadesse oma nina topin ja tema elu häirin.
Osaks saava põhjustab vale kaugus – tegemist on, ühepoolselt, teisele liiga lähedal olemisega – tegelik ühendus väljendub ühes elamises, ühises kokku saamises, mingite asjade jagamises, rollist tulenevate ülesannete täitmises ning etteantud ja paigas püsivatest piiridest ja sisust kinni pidamises – kuid ei inimestena koos olemises - kui kokku siduvaid rolle ei oleks, kui rollis olema ei peaks, siis koos olemist, üldse või senises läheduses, endale ei valitaks.
Etteantud rolli käitumise unustamisele, rolli piiri rikkumisele ja enama ootamisele vastatakse vaigistava vägivallaga selleks, et tegelikkust meelde tuletada – Ära tule! Ära puutu! Ära sega! - Sina oled ja seisad minust selles kauguses! Sel moel teeb ennast nähtavaks ja väljendab inimene, kes enese ja enesega seonduva tegelikkusest vaikib – ta ei anna sellele teisele, kes temaga ühes, selget ja ühest informatsiooni, et too saaks ise enesele õigena olemise kauguse paika panna.
Selle asemel kordab, enesest teise inimese eraldaja, üle – Mina olen sinu jaoks teinud, Mina olen Sinule andnud, Mina olen Sinu pärast enesele keelanud! See informatsioon annab teada, et ollakse seotud ja nähakse seotust – kõik on olemas ja toimib – ainult kogejas on midagi valesti, et too sellest aru ei saa ja seda ei hinda – lugu on ja keerab valeks siis, kui kogeja tahab rohkem ja teisiti – selles teisiti ja rohkem tahtmises ongi konks sees – tuleb õppida, et rohkem ja teisiti tahta ei ole õige – see teeb enese elu keeruliseks ja raskeks – senikaua, kuni ise ei õpi, seni ka meeldetuletus aset leiab.
See on lapse, kui väikese inimese jaoks väga raske ülesanne - elada oma elu, leppides ja arvestades sellega, et enamana olemine ja enama loomine ei ole selles suhteseotuses võimalik - selle jaoks, et olla enesega kooskõlas ja tegeliku iseendana olemas ning nähtaval - tuleb ära minna, tuleb kaugemale seista, tuleb keegi teine oma ellu valida.
Tuleb rolliga seotud inimesele teistsugune tähtsus ja temaga seonduvalt teistsugune lähedus ära otsustada ja see ka teoks teha - ning mis peamine - tuleb teise vägivaldsele tähelepanule EI öelda - tuleb enese piir paika panna ja enesega seonduva kohta selge info anda ning seejärel tagajärjed vastu võtta - on üsna tõenäoline, et kui teise poolt maha märgitud rollipiire enam ei jälgita ja paika panemisega ei nõustuta, siis öeldakse suhteseotusest lahti - ühendav roll ei loe ja enese, kui rolli, kaotus ei ole oluline - seda kandnud inimene elas ja elab oma elu mujal - senine oli tema jaoks kohustus - kui see temale ei sobi, siis ta selles ei osale.
See ongi inimesena kasvamine - õige tähelepanu vajadusest ja tähelepanu sõltuvusest vabanemine on enesega kooskõlas oleva elu ja kaasteeliste valimine - see toob kaasa ennast vähendavate ühes olemiste lõpetamise ja vägivaldsete inimestega suhtlemise katkestamise.
Marianne
28.04.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar