See on nii kummaline ja samas imeline, et ühel hetkel saabub rahu – rahu on olemas päriselt, sest asjad on omadele kohtadele loksunud ja lood on läbi käidud ning toimunule ja olevale õiged nimed antud. Enam ei ole lootuste ega õiguste peale panustamist ega ootamist, et midagi muutuks – olin oodanud, et kui midagi muutuks, siis ei peaks ise oma otsust tõeks tunnistama ega seda ka teoks tegema. Enese otsus oli tehtud aastaid tagasi, kuid mina ise ei olnud selleni veel kasvanud.
Mina, kui enese möödunuga seotud lugu, olin püsinud avatuna – mina ei saanud ega osanud seda ära lõpetada, sest selles ei olnud selgust ja mina ise olin hoidnud kinni mõtetest – et minul ei ole/ et mina ei saa – kui, Mina ei ole, kaotusest kinni. Kuidas siis ei ole – see oli jahmatus ja hirm ja jonn ja ärevus ja viha ja valu. Otsisin ja ootasin informatsiooni, mis tõestanuks mulle vastupidist – et minul on ja, et mina saan. Minu tööl oli tulemus - leidsin vastused selle kohta, mida mina saan ja mida mina oman.
Kõige raskem oligi mõista, et kuigi oli olnud ja olin saanud kogeda, siis see ei olnud see, milleks arvasin selle olevat – see ei olnud armastus ega hoidmine ega toetus – see oli mäng rollidega – see tähendas, et olev ja osaks saav vahetus, kadus ja lisandus selle järgi, kuidas ja mille alusel rolle vahetati ning neis olemist etendati. Mingite rollide liited olid olulisemad, kui need rollid, millepärast koos oldi. See seletas ära ka selle, miks armastus tegi haiget, hoidmise asemel hüljati ja toetuse asemel keelduti ja keelati – kõik sai osaks nii nagu rollis olija oma rolli lahendas ja enesele, rolli kandjana, vajas või ei vajanud.
Lõpuks nõustusin tõega - minul ei ole olnud kunagi seda, mida ei olnud ega saanud ka olema. Olin uskunud teiste sõnu, olin uskunud teiste ja ka iseenda järeldusi, olin toetunud oma vajadustele – see tähendas, et olin elanud illusioonis ja ise endale valetanud – olin eiranud tegelikkust. See oligi punkt, millest oli kõige raskem lahti lasta – mitte kunagi ei saa kogeda seda, mida ei olnud, ei ole ega saa olema – selles elus ja ajas mitte.
Oli olnud koos olemine, kuid see ei olnud kvaliteetne – see oli valel, vägivallal ja vähendamisel põhinev ühes olemine, kuid seda ei olnud võimalik paremaks muuta, sest selleks puudus loo teistel osapooltel soov ja vajadus. See oli nende mäng rollide ja tähelepanuga, mida nad ei olnud nõus muutma ega ära kaotama – igaüks neist vajas ennast, rolli(de)s olevana, rohkem, kui olemist ausa ja vastutust võtva inimesena.
Tänases tean, et kui see koos olemine või kokku saamine aset leiaks, siis oleks see väline, mis ei ole kõiges kooskõlas sisemise tegelikkusega. Oleks heitlik suhtlus pealispinnal, mis varjaks sisemised hoovused. Ikka ja jälle leiaksid aset agressiivsed ja vähendavad reaktsioonid, kasutataks valet ja manipulatsioone – kõik selleks, et omada rolli ja tagada enesele vajaminevat tähelepanu.
On täiesti eluterve otsus mitte jagada ennast inimes(t)ega ja endast inimes(t)ele, kes ei vali mind, inimesena, mõista ega hinnata, vaid valiks, mingi kindla rolli järgi, mind ja minu teekonda arvustada ning enese tähelepanekuid, kellegi teisega arutada ja enese fiktsioonidele kinnitust otsida.
Väga kaua olin kandnud Hea Lapse rolli – see oli harjumuste kogumik – käivitusin mõtlematult – see roll andis ette suunise, et justkui peaksin korrektselt vastama, kuna on midagi küsitud – kuigi küsija ei olnud sõber ja ka küsimus ei olnud siiras, siiski tõttasin ennast jagama ja kontakti hoidma. Olin õppinud olemas olema ja teisele mõtlema ja teisega arvestama lihtsalt sellepärast, et mina olin olemas ja teine oli olemas ehk pööras minule tähelepanu – olin olemas ka siis, kui teise tähelepanu tegi haiget ja vähendas.
Jäin vägivalda kasutavasse keskkonda paigale, kui seal oli olemas inimene, kes minule tähelepanu pööras – andis sellega minule tähtsuse ja olemas olemiseks põhjuse – tegelikkuses tähendas see seda, et sain rollis olla ja sellele rollile oli reaalne partner olemas. Jäin ka siis, kui teise tähelepanu muutus ja ka minuga seonduv muutus – sellises olukorras paigale jäämine tähendas, et olin tähelepanust sõltuvuses – teadsin, et saab olla üks ja saab olla ka teine - kui oli olnud üks, siis järgmisena pidi saama olema teine – ootasin ja vajasin seda esimest, kuid samas teadsin, et selle järgneb teine ja teine võib kestma jäädagi või esimese tagasi saamiseks pidin ennast, enesega mitte arvestavalt, müüma ja muutma.
Alles tänases päevas tundub lihtne ja loogiline öelda Ei – selline koos olemine ja kokku saamine ei ole minu valik – ma ei vali inimesi, kuna nad on olemas - mina valin inimese, kes valib minuga koos olla. Mõistan, et on olemas vabadus ja kergus enesega kooskõlas olla - koos olemine ei tähenda konkurentsi rollile ega teise rollile kinnituseks olemist või enese, kui rolli, kaotust ja selle tagasi saada püüdmist - koos olemine tähendab seda, et teine näeb ja mõistab mind, tunneb huvi ja soovib aru saada tegelikust minust ning ta annab enesele vabaduse samal moel avaneda ja koos olemise hetki luua ja kogeda - alles, siis näen ja tean, et tema ja minu energiad on kulgemas kõrvu.
Mina võtan vastutuse – see tähendab, et kui minult küsitakse või mina ise näen võimalust/ vajadust ning ma proovin- soovin enda teadmisi edasi anda, siis ma teen seda toetamaks kellegi teekonda ja muutusele suunda ja jõudu juurde andmiseks. Kui toetus võetakse vastu, siis ma ei küsi selle eest tasu ega jää vajama rolli/ rolli liidet kinnitavat tähelepanu - teise inimese sammud on tema enese omad ja nende tulemus tema enda teekond.
Kuid, kui minu sõnadele ja teadmistele seistakse vastu - justkui kuulatakse, kuid inimene kaasa ei liigu või need vaieldakse/ näidatakse valedeks, siis see ei ole koos kõndimine, sest teine on selgelt teistsuguses liikumises ja ei vali sealt välja astuda - tema eesmärk on rollide ja energiatega mängimine ja sageli mitte just heas kavatsuses.
Nüüd ma tean, et kui peale seda, kui olen ulatanud käe ja jaganud endast, kohtan vähendamist ja tühjust, siis ma ei jää kohale ega kontakti hoima. Tean, et sel juhul ma väsiksin ja tühjeneksin – kaotaksin oma energiat, sest teisega koos olemiseks tuleks ennast madaldada või proovida teist endaga samasse tõsta/ samas hoida. Mõlemad viisid tuleksid enese arvelt ega vii välja kuhugi – me jääme ikkagi erinevate Maailmade sisse.
Tean, et möödunu rollid tähendavad inimesi, kes olid ja on olemas, kuid tänases tean, et ei ole vahet, mis rollid meid seovad – kui inimene ei vali mind oma ellu ja on teinud selle väga selgelt nähtavaks – siis on see tema valik, millega mina nõustun – ma ei taha teha seda ümber – minule ei ole seda suhet elavana vaja hoida – st enesega toita, kuna see on tühjus.
Loogiline on mitte minna ega tahta olla seal, kus ja milles ei ole minule kohta - kui oleksin oluline, siis ei oleks minu ees ust suletud, vaid see seisaks avatuna ja koht oleks laua taha kaetud. Inimeste valikud ei vähenda ega muuda minu väärtust ja olemas olemise mõtet – mingi rolli/ rolli suhte kaotus ei tähenda minu ära kadumist ja võimalustest ilma jäämist.
Ma ei tee ennast teise tähelepanust sõltuvaks – ma ei oota teise tähelepanu, kui võimalust, et siis tean, kuidas ja millisena saan, teise tähelepanu toetusel/ saatel/ keeldumisel, olla – mina olen oma otsuse teinud – tean juba, millisena ja kuidas teine võib ja saab valida ning selle alusel olen temaga seonduva paika pannud – punkt.
Olen enese elu solist ja valin ise, kelle ma tantsule kaaslaseks valin. Tean, et kõik kaaslased on ajutised – ainult mina ise olin, olen ja jään iseendaga koos olema. Mina ise valin kaaslase ka siis, kui minule ettepanek tehakse ja võimalus avaneb – minul on õigus öelda EI ja jätta kontakt loomata/ vastu võtmata või seda proovida ja siis alles otsustada, et mis ja kuidas. Minul on õigus öelda Ei kõigele sellele, mis mind ja minule olulist vähendab - alati ei pea seda tegema kõva häälega ja nähtavale tuues – on oluline, et ise tean ja sellest kinni pean ja vajadusel ka selgelt välja ütlen.
Täna hommikul lasin, rõõmsalt ja kergusega, lahti lugudest ja inimestest, kellega ühes olin kogenud täitmata jäänud vajadusi – neis lugudes jäi alati midagi olulist puudu ja mina midagi juurde vajama – mind oli olnud liiga palju ja teist oli olnud kordades vähem. Tegelikkuses - mind ei olnud palju ega üle - teine ei valinud samal moel loos osaleda - mina olin iseendana nähtaval - teine seda samal moel ei teinud.
See tähendas, et mina ise ei olnud olevaga koos kõlas – mina olin näinud võimalusi ja teekonda ühes, kuid teist ei olnud kõrval ega samas – omal moel oli teine olnud hologramm – teine oli, kohal olles, kusagil mujal. Teine oli ära kadunud siis, kui tema, minuga seonduvast, ise ennast ära kustutas – järele jäänu oli pelk kujutlus silma vikerkestal – reaalsuses ei olnud teist olemas seal, kus mina teda nägin. Pigistasin silmad kinni ja kui ma nad seejärel lahti tegin, siis olin kohale jõudnud - mina ise olin oma otsuse teoks teinud - mööda läinust ja ära lõppenust oli saanud ajalugu.
Marianne
15.04.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar