Solvumise eraldatuses on sõnum - Mina ei ole nõus minule osaks saanuga/ saavaga. Mina ei ole valmis, uue informatsiooni alusel, edasi minema – vaja on läbirääkimisi ja minule olulise informatsiooni juurde saamist ning mina vajan seda, et mina tulen nähtuks ja kuulduks!
Solvumine aitab hoida eraldi olemist – reaalsuses, kuid ka ainult enese sees teostatuna, kahe vahele tehtud vahe peaks andma teisele teada, et inimene ei ole temaga ühes – vahet nähes see teine mõistab, et inimene ei ole nõus sellega, mis aset leidis ja kuidas teine valis teha ning edasi minna - teine peab tegema nähtava sammu ja minema ise solvunu juurde ja otsima selgust ning seejärel kinnitama üle selle, mis ja kuidas jääb eraldi astunule alles ning teine peab ka teada andma, et ta arvestab tema arvamusega.
Enese väärtuse tõestamine, sellises olukorras, kus muutus on muutnud senist, on teostamatu ülesanne, sest järeldus - Mina ei ole oluline! – muudab enese senised plussid miinuseks, sest korraga need enam ei päde – kõik need olid olemas ka enne muutust ja teine arvestas ka nendega. Hoolimata kõigest sellest, mida inimene teisele tähendas, millisena ja kuidas ta oli olemas, teine tegi oma valiku tõeks – seega ei saa läbi rääkida soovija tugineda sellele, mis ja kuidas oli seni – tema peab olema oma eelnevast rohkem ja teisiti.
Solvumisega aja peatanud ja enesega seonduva läbi rääkimist oodates seisab inimene selle teise vastu, kes temaga koos läbirääkimiste laua taha ei istu – inimene ei taha selle teisega positiivne ega sõber olla – ta ei saa seda teha, sest ta ei taha edastada sõnumit, et kõik on okey ja normaalne – tema jaoks ju ei ole. Inimene tahab, et teda võetakse tõsiselt – näidatakse välja, et ta on oluline ning temaga arvestatakse – ta vajab sellekohast informatsiooni.
Läbi rääkimised, mida tegelikkuses aset ei leia, ei lõpeta nende ootamist – see inimene, kes ei suuda toime tulla teadmisega – Mina ei ole oluline! – ootab solvununa edasi – teatud sündmuse, teatud info ilmnemise koha peale on jäetud märkega mälestus – see siin tuleb korda teha – siia on informatsiooni juurde vaja – siis on õiget tähelepanu juurde vaja – see on soov olla endine – olla see, kes on, õige tähelepanu toetusel, teise jaoks oluline - olulisus annab võimaluse enesega kooskõlas olevat elu elada.
Inimene, kellega seonduv muutus - oli olemas enne ja sai olema pärast – ja, kellega selle muutusega seonduvat läbi rääkimist aset ei leidnud - tema elu läks edasi ja muutusega tuli kohaneda – muutmist mitte võimaldava faktina vastu võtta. Kui selliseid muutusi leidis aset mitmeid võib üsna tõenäoline olla, et inimene võtab omaks uskumuse – minus ei ole väärtust. Kõik need korrad kinnitavad sellise järelduse paikapidavust.
Selline järeldus tähendab, et inimene vaatab ja hindab ennast teise poolt tehtud valiku/ otsuse järgi. See tähendab uskumust, et teine valis koos olemise kasulikkuse järgi – kui oldi oluline, siis arvestati, kui enam ei oldud, siis enam ei arvestatud. See tähendab uskumust, et kui teine tühistaks oma otsuse, siis oldaks väärtuslik – tühistatud otsusega tunnistaks ju teine, et tema ei suuda ilma elada ega saa ilma hakkama, sest tema vajab koos olemist – see samm tõestaks vajamineva vastuse saamist – Mina olen väärtuslik!
Inimene, kes usub sellisel moel – müüb ennast – ta kaupleb iseendaga – ta püüab meeldida ja õige olla - ta püüab ennast väärtuslikuks ja kasulikuks teha – ta proovib teist enesest sõltuvaks teha – see on lahendus, kuidas säilitada enese väärtuslikuks tunnistamine. Väärtuslikuna olles välditakse hülgamist – valeks nimetamist – lahti ütlemist – üksinda jäetust – ausat tegelikkust – koos oldi rollidena, kuid ei inimestena - kui inimene ei vali rollis väljenduda ja rolliga seonduvat, siis kaob olulisus selle järele, kes tegi inimese, rollis olevana, nähtavaks ja andis talle võimaluse ennast, rollis olevana, kogeda.
Tõde - teine ei määra inimese tegelikkust. Isiklikule kasule orienteeritud teine määrab väärtuse ja olulisuse enese järgi – millised on tema võimalused ühes olles – mida, kuidas ja kui palju tema peab ning mida, kuidas ja kui palju tema, peab olemisele, vastu saab. Valeks võib ja saab osutuda väga erinevatel põhjustel.
See, kelle jaoks ollakse oluline, ei pruugi, peale muutuse tegemist, vana lähedust valida, kuid ta ei kaota inimest oma elust ära. See, kes valis rollis väljendumise, kasu ja kahju silmas pidades, saab selja keerata ja ära minna – kui enam ei ole vaja, siis tema enam ei pea - tema jaoks ei jää järele tühjust - ta kaotab rolli või väljendub rollis olevana sellega ühes, kes temale sobib.
Inimene, kes on samastanud ennast Agressiivseohverpäästja rolliga, saab seda rolli mängida, kus iganes ja kellega iganes - kui ta väljendus samas rollis olles Ema/ Isa/ Tädi/ Õe/ Lapse nimetusega seonduvalt, siis ta ei kaota ennast, kui ta ei vali enam senise rolliühenduse partnerit - tema jääb endiselt temaks, kuid ta ei vaja enesena olemiseks seda, keda tema ise endale valida ei saanud - tema läheb laia Maailma ja valib sealsete hulgast ise, kellega ühes ta ennast nähtavaks teeb.
See inimene, kes on koos olemist mänginud ja koos olemiseks valetanud, on petnud ja on manipuleerinud – ta on näidanud end olevat lähemal ja lähedasem, kui ta tegelikkuses on – ta on seda teinud enese huvides ja kohustatusest lähtudes. Selline inimene suudab väga palju haiget teha.
Mina lasin Sulle kuuli pähe – tapsin Sinu, et lõpetada meie koos olemine – ära võta seda isiklikult! Mängime koos olemist edasi – saad minuga olla, kuid mina Sinuga ei arvesta – Sina ei tohi meie koos olemist ära rikkuda – Sina ei tohi minule nõudmisi esitada!
Inimese inimnäolisus tuleb välja siis, kui tema elus on olemas inimene, keda tema ise ei ole sinna valinud – ta peab selle teisega koos olema ja temaga arvestama ja temaga ettetulevaid teemasid lahendama – siis on näha, kas ja kuidas ta annab teisele ruumi ja austab teise õigusi või ta väldib, kiusab, vähendab ning kogub jõudu ja otsib lahendusi, et vabaneda kohustuslikust koos olemisest.
See, kes ei nõustu sellega, kuidas on, mürgitab sellise koos olemise ära – tema tegelikkus ilmneb passiivse agressiivsusena ja emotsionaalsete pursetena ja sarkasmina ja enesele argumentide kogumise/ loomisena ja enese raske ning ülekohtuse elu näitamisega kõigile neile, kes valivad kuulata ja, kes saavad teda toetada – aitavad teha ühise otsuse.
Mina ise ei taha, kuid mina pean olema! – inimene teab ja näeb, et tema ei saa valida, kuigi ta ei saa enesele vajaminevat, sest temale jääb, sellises koos olemises, vähem – temale kuuluv tähelepanu saab osaks teisele/ teine võib takistada õige tähelepanu osaliseks saamist – see on see tähelepanu pendel - kui üks on, siis teine ei ole/ kui üks saab, siis teine mitte. Sellest tuleneb ka see olulisuse ja väärtuse teema - ei ole vaja seda, kellest ei ole kasu – ei ole kasu sellest, kes takistab õige tähelepanu osaliseks saamist ega anna tähelepanu õigel moel, olemas olijale vastu.
Sellise inimesega koos olles tuleb sellele inimesele koos olemise eest maksta – selline inimene lõhub, tema jaoks, vale koos olemise ära – ta vähendab temaga ühes olijaid ning ta mürgitab oleva enese negatiivsusega – ta on toksiline – tema lõbus naeratus ei soojenda, tema toetavad sõnad ei anna kindlust, tema Sinu pärast ja jaoks! teod teevad haiget. Hind, mis tuleb temaga koos olemise eest maksta, on pidev tasakaalu otsimine, suhtesse jääva tühjuse täitmine, üksinda suhte korras ja koos hoidmine, teise tujude talumine, teise otsuste ja tegude ees hirmu tundmine ning ebatervest õhkkonnast ja ebakindlast koos olemisest lähtuv pidev ärevus.
On täiesti eluterve otsus sellele inimesele Head aega! öelda ja ta oma elust välja saata. See on mõistmine, et tegemist on inimesega, kes ei vali selles suhtes/ kohas inimesena kasvada ja väljenduda – tema on rollis ja ta viibib kohal seni, kuni tal on võimalik ära minna või temaga enam ei mängita. Rollis olevana ta mängib rollide maailmas – selles Maailmas inimestena ei kohtuta. Inimesena on ta nähtaval mujal.
Rollide juurde jäämine on tema otsus, mida ta ei muuda – rolle saab vajadusel vahetada ja nendest tulenevaid võimalusi, enese huvides, ära kasutada. Rollis olevana ei tee ta tegelikku ennast nähtavaks - ta ei anna võimalust olla enese läheduses sellel, keda ei ole temale, kui inimesele vaja – rollist tulenev koos olemine saab teoks ainult sellepärast, et on olemas see teine, kellega ta, läbi rolli, on seotud ja see teine kasutab seda olukorda ära - ei anna teda vabaks.
Inimene, kes ei ole koos olemist teise inimesega vastu võtnud – näeb seda teist kohustuse ja üleliigsena, enesele mitte vajalikuna, enese ellu trügijana. Kogu selle aja, mil ollakse koos ta teeb tõe teatavaks – ta kasutab väidet Sinu pärast!, et vabaneda vastutusest - ta ütleb oma EI väga erinevaid võimalusi kasutades välja. Seda Ei-d ei ole mõtet ära kaotada, ära peita ega ära parandama sundida – see Ei tuleb vastu võtta, sest see ei ole eksitus.
Solvumine – mina ei ole oluline – on järeldus. Tegelik sõnum - teine ei muuda oma valikut/ seisukohta/ otsust. Mina uskumus saab selles kohas kummutatud – Mina ei olegi/ Minul ei olegi/ Mina ei saagi. See kogemus tähendab kriisi – enesena kasvamist – sellest iseendast, kes valedele alustel oldi, selleks iseendaks, kes on ja näeb Maailma enese tegelikkusega kooskõlas olevana.
Solvumine tähendab seda, et inimene oli suunanud oma tähelepanu järeldusele. See valik näitab pooleli jäänud protsessi. See on kaitses olemine ajal, mil kestab jahmatus – Kas teine tahtiski mulle – just MINULE - öelda/ näidata seda, et mina ei ole, tema jaoks/ tema mõistes, oluline! Järelduses sisaldub info iseendale – mina ei ole oluline – teine arvestab selles kohas ainult iseendaga, kuigi tulemus muudab/ mõjutab ka minu elu. Mina ei ole oluline/ Minul ei ole väärtust on lapse mõistmise järgi tehtud järeldus, mille vanem kinnitas üle, kui ei pidanud lapsega läbirääkimisi ega andnud talle infot selle kohta, et ta arvestab lapsega ja tolle vajadustega ning ta toetab tema teekonda - selle asemel jättis ta lapse üksinda.
Lapse kasvamine, ehk üleminek ühest ajast teise, tähendab, et oli olemas aeg, mil lapse vajadused olid esikohal ning seejärel tuli aeg, mil nendele reageerimise kiirus aeglustus ja kõike ei peetud enam sama oluliseks, et lapsele harjunud/ vajamineval moel reageerida ning seejärel tuli aeg, mil vanem jäigi valima enese vajadusi esimesena.
Laps, kes on kasvamisel kinni jäänud, esimese ülemineku sisse, ei tule toime teises ja kolmandas astmes – tema võtab isiklikult neid kohti, mil teine inimene jääb enese juurde – teine valib ennast ega vaata oma otsuseid üle või ei vali kunagise lapsega arvestavalt. Iseenda valimine ei tähenda, et teine oleks vähem oluline või ei oleks üldse oluline – see tähendab lihtsalt seda, et üks inimene tegi oma valiku teisele teatavaks, siis kui ta teostas selle. See on info, millega tuleb arvestada, kuid ei isiklikult võtta – läbi oma mälestuste tagasi pöörduda aega, mil oldi laps, kellega seonduv sõltus teisest.
Kriisi põhjus on traumaatiline kogemus – see oli hetk, mil vanem valis iseenda ja ei arvestanud lapsega. Iseenda, enesele antud ülesandest, vabastamine - Mina ei pea olema oluline ja Mina ei pea tõestama/ leidma selle, mis tõestab minu väärtust! – see tähendab, et see ei ole eluohtlik, kui teise jaoks ei ole minu vajadused esikohal/ minu info oluline. Selle faktiga nõustumine – mina olen iseendale oluline - mitte sellepärast, et mitte kedagi teist ei ole ja ei tule ega teisi vahendeid, peale iseenda, ei ole, vaid sellepärast, et mina ise vastutan enesega seonduva eest.
Täiskasvanuna on teise inimese valik samal moel info – millegi mõistmine/ teada saamine ei pea tähendama ohtu - tegelikult vabastab info ka siis, kui see on valus – rollist ilma jäämine, tähelepanust ilma jäämine, vajaduste täitmata jäämine – kõik see saab tähtsaks suhte loomisel, hoidmisel ja lõpetamisel – mil moel teise enesekesksusega on võimalik ühes olemist arvestav koostöö.
Lapsele kohale jõudnud mõistmine tähendas valusat kogemust – kui mina teisega ei nõustu, siis tema ei tule minule järgi. Oli olnud oluline hetk, mil laps vajas teise tähelepanu ja toetust – teine ei tulnud ega küsinud – teine jättis lapse üksinda siis, kui teine oli olemas – laps ei osanud/ ei saanud enesega toimuvast aru/ rääkida – laps tahtis kinnitust, et ta on oluline – kuid ta ei saanud seda, mida soovis – ta sai vastupidise kinnituse – laps nägi, et tema ei ole oluline.
Solvumised on kohad, kus laps jäi vajama tema jaoks olulist üle kinnitavat tähelepanu – Mina olen oluline - teise valik ei kaota/ ei vähenda mind. Lapsele oli, enesele võetud uskumuse järgi, sellesse kohta väärtust juurde vaja – vaja oli seda miskit ja midagi, mis paneks Olulist Teist teisiti valima, ümber mõtlema ja lapse tähtsust kinnitama. Kui suure inimese ajas Oluline Teine valib ja otsustab enese järgi, siis tõuseb aktiivseks tähelepanu ja info vajadus – vaja on väärtust, et olla oluline – vaja on kinnitavat tähelepanu.
Solvumine ei lahendanud möödunus ega lahenda ka olevikus – senikaua, kuni laps istus laua all, ta oli üksinda, kuid võis ka riielda saada, et ei lähe ja ei aita või elamise endaga koos keeruliseks teeb. Möödunu tegelikkus - kui ise ei lähe ja ise ei ole, siis ise ka ei saa – ei saa koos olla ja ühes olemist kogeda.
Mõistmine, et enese ajas tagasi minemine ei lahenda – möödunusse jäänud iseendale osaks saanud tähelepanu muuta ei ole võimalik – kuid ka seal saab enese tegelikkuse vastu võtta - olla samas ruumis edasi, kus oldi, kuid enam ei oota/ ei vaja enese väärtust ja olulisust kinnitavat tähelepanu - teine ei saa seda anda ega ära võtta - teise inimese valik muudab seda tähelepanu, mida ta edastab - sellel tähelepanul on eesmärk mõjutada - selle mänguga ei pea minema kaasa.
Edasi aitab astuda reaalsuse tunnistamine – seal ja siis Mina olin üksinda – teine, kes oli samas, ei arvestanud minu infoga, sest seda ei olnud temale vaja – teine ei olnud aus/ teine ei võtnud enesega seonduva eest vastutust – ta ei teinud tegelikku ennast nähtavaks - teine kasutas vastutusest vabanemise lahendust - Sinu pärast pidin mina valima – Sinu pärast mina ei saa teisiti.
See on tasakaalust väljas lugu, sest Oluline Teine valis enese võimalustele tuginedes ja tahtmise järgi – tema arvestas oma valiku tegemisel minu olemas olemisega, kuid ta tegi seda enese huvidest lähtuvalt – minuga manipuleerides ta ütles, et minu pärast – sel moel jättis ta enese osa loos näitamata – ta jättis enese osa minu elus/ meie loos aset leidnud muutuseni jõudmise põhjuste hulgast välja.
See ongi põhjus, miks inimene tunneb ennast, kahe/ enama osalisega loos olles, üksinda - teine ei tee ennast nähtavaks ja teine ei võta oma tegelike sammude eest vastutust. Solvumine, olulisuse tõestamine ja väärtuse otsimine ei aita - kuigi reaalsuses on/ oli teine olemas, teda ei ole selles loos läbi rääkimisi pidamas, sest tulemus oli see, milleni teine soovis jõuda, kuid ta ei ole valmis seda tunnistama - sellest ka see Sinu pärast ja Sinu jaoks!
Marianne
08.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar