Vajadus on püüd saada kogeda seda, mida on lubatud anda/ mida on näidatud, et on olemas/ mille kohta on öeldud, et saab siis, kui ollakse õige. Vajadus, millegi järele, võib kesta aastaid ja kümneid – kõige kauem kestavad petetud laste vajaduste täidetuse ootused. Laps jaksab oodata – tema on harjunud seda tegema ning teda toetab uskumine – teda ei jäeta ilma – ju ei ole veel õige aeg, ju ei ole tema ise veel õige, ju teine veel ei saa.
Laps ise annab endale põhjused ja järeldused, mis aitavad tal oodata – nii see temale näib, kuid tegelikkuses ei ole need tema enda oma – need on temale andnud kasutada see, kelle käest on vajaduse täidetust oodatud – see teine on andnud vastused, miks tema – veel ja sel moel - ei saa ega pea seda tegema.
See, et laps nendesse põhjendustesse usub, tähendab seda, et teda on petetud – lubatu ei ole temale võimalik – seda ei ole mitte keegi temale andmas olnud, kuid temale on jäetud mulje, et oleks antud või kunagi antakse või et see oli olnud olemas, kuid laps ise ei hinnanud seda/ ei tundnud seda ära.
Ajal, mil saab selgeks, et tegemist oli pettusega ja, et oodatud on seda, mida ei olnud ega saa olema, siis inimene kaotab justkui mõtte – millelgi ei ole enam olulisust ja, millegi poole ei ole vaja enam püüelda – enam pole teed jalge all. See seisund on lootuse vastand – tühjus – senine informatsioon on osutunud valeks – selle kadudes jääb järele tühjus, mida ei ole millegagi täita.
Valedel alustel koos olemine ja valedel alustel enese ja enesega seonduva mõistmine enam ei kehti – see kustutab ja kaotab möödunu – on mõistmine et, kui oleks oldud aus, siis seda kõike ei oleks olema saanud. See on mõistmine – enese möödunu ei olnud mõeldud minule ja see ei olnud teise tõde – mina olin ehe, kuid teine mitte – mina tean, kus ja kuidas olin mina – päriselt – kuid mina ei tea, kuidas ja kus oli teine tegelikkuses – mälestused möödunust on kui pildid, millelt valetanu kaob – jään järele ainult mina ise – enese tegelikus möödunus olin ma üksinda.
Mõtlesin täna tagasi koos olemistele ja hetkedel, milles tahtsin olla rohkem, kui võimalik – tahtsin teise inimesega kontakti teistsugusena, kui tema seda lubas/ selleks valmis oli. Tahtsin olla rohkem - tahtsin rääkida sellest, mis on minule oluline – teine ei tahtnud seda kuulata ega samal rajal kõndida – tema ütles Ei. Kui ta ka Ei välja ei öelnud, siis ta näitas selle välja, et ma mõistaksin tema otsust.
Täna hommikulgi tõusis minus protest – mina ei taha, sest mina ei nõustu – mina ei taha ennast muuta – mina tahan rääkida siis, kui see on minule oluline ja rääkida sellega, kellega see on võimalik/ seda vajalikuks pean. Mina ei taha lõpetada ja vaikida ja teist teemat valida – minule on teema vahetus probleem – mina ei oska sellega toime tulla, sest mina protestin sellise otsuse vastu.
Mõistsin, et minu vajadus, tähelepanu järele, lükkas mind tagant – teine oli olemas ja mina olin olemas – mina tahtsin avada ennast – teha nähtavaks ja öelda välja ning kogeda teise tähelepanu – tahtsin olla nähtaval olevana nähtaval olevana lubatuna. Mina tahan seda, mida vajan - tähendab, et mina ei tunnistanud ennast valeks – minul oli õigus iseendale – kuid Ei tähendas vastu võtmatust, keeldumist lähedusest ja kohustas ennast sulgema. Protestisin, sest mina ei nõustunud – kuid tõde on see, et minul oli ja on õigus iseendale, kuid ei teisele – teise valik oli ja on tema enda otsus.
Selles loos peitus kunagise lapse vajadus – möödunu avanes alateadvuses - justkui oleksin seisnud vanemaga samas ja too keeldunuks vajaminevast kontaktist - sellest tulenes protest vahetada kõneainet. Tegemist oli möödunud aja traumaga ja sellest tulenes ka vastuseis – mina ei nõustunud vanema otsusega. Vanasti tegi vanem samal moel – minule olulisel hetkel ja minule olulises teemas Ema keeldus tähelepanu andmast minu poolt nähtavaks tehtule – ta pööras tähelepanu ära või minu isikule – ta ignoreeris või pööras loo teiseks.
Mõistsin, et tegelik teema ei olnud teemas, et mina ei saaks ega suudaks teemat vahetada ja teise otsusega nõustuda, vaid möödunud aja traumas – põhimõttes – minul keelatakse tähelepanu ajal, mil mina seda vajan. Mina, väikese lapsena, sain uuesti haiget ja kogesin ära tõukamist – teema on minule oluline – minu kasvamine, minu vajadus, minu toetus, minu tunnustamine võrdsena ja olulisena – minule oluline inimene ei anna minule vajaminevat tähelepanu – mina ja minuga seonduv ei ole tema jaoks oluline.
Tõde – minu lähedus Ema rollis olnud inimesega ei olnud selline, et enesest rääkida ja enesele vajaminevast teada anda – tema ei tahtnud mind ja minu elu nii isiklikult kogeda. Just sellepärast vahetas ta teemat, vaikis, läks minema, muutis loo suunda – tema andis teada, et minul ei olnud õigust seda tahta – ta pettis mind, kuna ta jättis välja ütlemata enese tõe - Mina ise ei taha Sind kuulata ega kogeda – see ei ole minule huvitav ega vajalik ega oluline.
Möödunud aja lapse lahendamata ülesanne – üksinda toime ei tule, kedagi teist ei ole, vanem on teemaga seotud – kuidas siis toimida – laps jäi paigale ja ootama enesele vajaminevat – ootama seda aega, mil tema on vanema jaoks oluline ja vajalik – siis annab vanem talle sellest teada, et see nii on.
Tänase aja teadlikkus ütleb, et õige on ise enese petmine ja selle võimaldamine/ põhjustamine ära lõpetada ning oma vajadusest tähelepanu järele aru saada ja enese tegelikkus vastu võtta – teine inimene ei ole seal, kus teda kunagi ei ole olnud – mina ootasin teda sinna kohta, kuhu mina, väikese inimesena, teda vajasin.
Tõde on selles, et minul oli minu, kui Lapse rollile, partner olemas, kuid minul ei olnud iseendale, kui väikesele inimesele, kaaslast. Tõde on selles, et minu päritolu perekonnas ja suguvõsas ei ole olnud ühtegi inimest, kes oleks olnud kaaslane väikesele inimesele – ma olin siis ja olen ka nüüd rollis olija ja rollides olevana koheldud ja nähtavaks tehtud – kuid ei tegelikkusel põhinevates rollides, vaid rollidele juurde lisatud liidetes.
Tänases ajas on minus tugevust selleks, et võtta vastu teadmine - need Meie, kes me koos olime ja koos elasime, ei olnud pere, kuigi meil olid olemas ühendavad tegurid – meie olime teineteise rollidele rollipartnerid ja korterikaaslased. Me elasime ja olime koos senikaua, kuni ei olnud teistsugust võimalust – selle võimaluse leidnuna ja ise endale andnuna me ei valinud enam sama korrata.
Kolm meist valisid teostada tegeliku kauguse kõikidest teistest – kuid mina jätkasin vanal moel – nägin neid enese pere osadena – püüdsin hoida alles ja edasi kestvana seda, mida uskusin tõeks – kuid see ei olnud minu tõde – see oli vale, mis oli minule antud, põhjendamaks ja õigustamaks kellegi valikuid ja tegusid nii nagu see olnuks tõsi – nagu oleks tahetud teoks teha ja nagu nähtaks olemas olevana - Meie - perena.
Ema rollis olnud inimene andis aluse uskuda, et tema tahtis igat ühte meist ja meid koos olevatena, kuid see ei olnud tema tõde. Mitte kunagi ei osutu, koos olles, võimalikuks see, mida loo teine osapool ei taha ja teoks ei tee – Ema rollis olnud inimene ei tahtnud teisiti – mitte kunagi ta ei tahtnud, teoks tehtuna, teisiti – ühte hoidvaid inimesi ei saanud ühes olema, kuna ta ei valinud seda teoks teha – ta ei valinud mitte ühtegi last, kui inimest, endaga ühte – ta jättis kõik enese isiklikust elus välja - meie, lapsed, elasime oma Emaga erinevates Maailmades.
Teised lapsed läksid sama teed – mina osutusin erinevaks – mina üksinda olin valmis teiste ühise vale tõeks tegema, sest minule ei tähendanud see valet, vaid minu tegelikku tõde, kuid ma ei õnnestunud, sest minu Maailmas ei ole olnud minule kaaslasi - kõik teised on jäänud rollidesse kinni nii nagu see oleks kogu tegelikkus. Rollide Maailm on isiklikust vastutusest vabaks saada soovivate inimeste valik ja päritolu perekonnas ei ole mitte ühtegi teist, kes oleks ennast möödunus ja olevas nähtavaks teinud ja enese teekonna eest vastutuse võtnud.
Tahtmine, et keegi teine teeks ja annaks minule, et mina ise saaksin, vajamineval moel, kogeda – see on lapse vajadus. Keelamine teisele, sest endal ei ole ja ise ei saanud olema – tähendab, et inimene ei ole avanud oma südant. On solvumine, on valu, on kibedus, on jäikus ja on kadedus – see on suletud ring – teise lapse olemas olemine osatab enese, kui väikese Lapse, haavu.
Rolli kvaliteedi ja vajaduste täitmata jäämine tähendab, et inimene ei ole näinud ennast ega vaadanud enese teed inimesena – ta on ikka sama oma möödunud ajaga – ta on Lapse rolli kinni jäänud. Selline tõik tõi kaasa tegelikkuse – koos olemine tähendas rolli täitmist – inimene tegi tööd, mille eest ta palka ei saanud – seega ta ei tahtnud rohkem, kui pidi.
Inimene saab toetada teise teekonda ja olla teise jaoks olemas, lihtsalt sellepärast, et tema ja teine on olemas ning see on teisele vajalik ja inimesele võimalik või ta on võtnud enesele vastutuse ja ta annab sellest teisele teada – minule on võimalik toetuda. Selle võimaluse andnuna, inimene ei seo teist kohustustega ega nimeta seda võlaks või ära kasutamiseks – inimene püsib tasakaalus – teine ei võtnud inimeselt vähemaks ega võta vähemaks ka siis, kui teine mingil hetkel ei ole inimesega nõus ja tähelepanu tegemata jäetule/ ebaõiglaselt tehtule viitab – inimene andis võimaluse kasvada ja kasvas ka ise ning uus ja vajalik informatsioon aitavad tal seda teed jätkata.
Rollis olija on see, kes kahetseb, võtab tagasi ja nimetab ennast, teise poolt, ära kasutatuks – ka aastaid hiljem, kui temale pööratud tähelepanu muutub – rollis olija teab enese õigusi - tema on olnud ja andnud selleks, et teine püsiks etteantud rolli raamides ega rikuks nendevahelist mängu – tema on oma osa, möödunus, andnud ja temale vajaminev tähelepanu peab jääma samaks, sest tema teab ja näeb ennast, endiselt, rollis olevana.
Rollis olijat ei huvita inimese teekond ega tema tegelikud vajadused – see on tema, kui rollis olijast väljapoole jääv teema - tema ei ole inimesega kontaktis. Inimest on alati liiga ja segavalt valena, kui temaga on koos rollis olija, kes ei vali samasugust lähedust. Rollis olija ei ole nõus, et tema rolli, tema, kui inimesega ühendatakse - tema jaoks on need kaks erinevat lugu. Tema, kui Ema - peab jääma ja kogema tema rollile kuuluvat tähelepanu - seda ei tohi muuta - ta on selle, temale etteantud ülesannete täitmisega, ära teeninud. Ta on andnud söögi, peavarju ja riided ning kasinud.
See, et öeldakse, et on, kuid ei saa sellest aru – ei tähenda, et tegelikkuses oleks olemas. See, et öeldakse, et ei ole välja teeninud – ei tähenda, et see tõsi oleks – seda ei taheta vabatahtlikult anda. Miks oli vaja lasta ennast petta – vajasin inimesi, kes olid minuga samas, kuid minuga koos olid rollides olijad – inimlik kontakt jäi teostamata.
Jäin vajama Lapse rolli nähtavaks tegemist ja selles nähtavana olemist, sest ootasin tähelepanu iseendale, kui inimesele. Minule võimaldamata jäänud, kuid minule vajalik tähelepanu ei tähenda, et mind, inimesena ei oleks olemas olnud - lihtsalt, siis ja seal, ei olnud neid, kes oleksid valinud või ka osanud seda teha - on minu enese tegelikkus mõista ja vahet teha, kes valivad rolle, kes rollide liiteid ja, kes inimestena kohtuda ja koos olla.
Marianne
18.04.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar