Petetud tunne ja altvedamise kogemus – minu tulemine ju valiti - see oli põhjus, miks mina jõudsin kohale, kuid siis ei teadnud keegi, mida minuga peale hakata – mind oli liiga, mina ei täitnud ootusi, mina olin vale, minule ei olnud kohta ega aega, mind ei valitud kuulata ega mõista – vaiki, muuda ennast, ära sega, jäta rahule, lepi osaks saavaga, ise tahtsid, ise oled süüdi - Sina valetad – Sinust on ainult tüli - Sina oled Ei-keegi – parem, kui Sind ei olekski olemas – mine siis ära ja otsi endale keegi teine, kui Sinule ei sobi.
See laps, kes teab ja näeb, et tema on paratamatus – mõistab, et tema on omade jaoks ilma väärtuseta – teda enam ei valitaks, kuid kuna ta on, siis teisiti enam/ veel ei saa. On võimetus teha ennast, enesega seotud keskkonnas, nähtavaks ja järgida seal enese teed – lapse ülesanne on tuua, enese kohal olemise ja kasvamisega, nähtavale see, mida on mustritena korratud, mis ei ole lahendav lahendus, mis vähendab inimesena olemist, mis lõhub tervikut – enese ehedat elu kogedes on vajadus, koos kõndides, jõuda senisest erinevale tulemusele – muuta seda, mis on muudetav ja muutust vajav.
Ümbritsevad ei vali koos kõndida ja õppida – samas olijad proovivad last vaigistada, valedesse uskuma panna, eneses kahtlema sundida – tegelikku ennast unustama ja valeks pidama õpetada. Seejärel tõestatakse, et lapsel ei ole õigusi iseendale ega oma informatsioonile – teised ei pea temaga arvestama. Kui erinevate arusaamade vastuseis on kasvanud ja tahtmatus, veel enam taluda ja kogeda, on ületanud taluvuse piiri, siis lükatakse enese jaoks vale eneste hulgast välja – mine ära, kõnni teisal, lahenda ennast mujal – kõik on Sinu enese teema ja Sinu enda pärast – ära sega teistel oma elu elamast – teistele ei ole seda jama vaja.
Siis, kui laps saab olema, ta ei vali olla üksinda – tema tahab olla koos – kasvada ja õppida koos teise inimesega. Ka siis, kui laps tahab olla Mina Ise, siis ta tahab, et teine seisaks temaga koos ja kinnitaks selle ise olemise üle – tunnustaks lapse teekonda ja kasvamist – teise tähelepanu ja kohal olemine annavad lapsele teadmise tema olulisuse ja väärtuse kohta – toetav ja tunnustav tagasiside annab kinnitava teadmise – Mina olin Ise – Mina ise sain Ise olemisega hakkama.
Laps ei taha, et teda takistatakse ja muudetakse – laps saab aru, kui talle valetatakse ja teda vähendatakse – tema suunamine, muutusele, ei aita temal kasvada, vaid see on kellegi teise huvides ja lapse ise olemist ära keelates teatavaks tehtud. Ära keelatud laps on võtnud, oma olemisega, teiselt vähemaks – tema ise olemine ei andnud teisele juurde ega olnud tolle teise jaoks võimalus ühes olemist kogeda – teine ei tahtnud seda kogemust – teine ei võtnud ühist teekonda vastu – teine tahtis seista eraldi ja ise endale vajamineva tähelepanu osaliseks saada, mitte lapsele anda.
Inimene on mugav - tema tahab kõndida sissetallatud radu pidi – olla nii enese, kui ka eelkäijate harjumus. Inimene tahab enese järgi olla ja valida – teised ja ümbrus peavad, muutudes või muutumatuna püsides, temale vajaliku tagama/ temaga sobima. Inimene tunneb survet ja kohtustust olla õige – teenida õige tähelepanu välja ja teada, selle alusel, et tema on õigeks tunnistatud – temale ei öelda Ei – tema sobib.
Harjumus on õpitud liigutus/ liigutuste seeira – see on muster. Suguvõsa/ perekonna harjumused tähendavad tava, kuid nende kasutamine ja edasi andmine ei tähenda, et nad oleksid head ja hoidvad. Igal harjumusel on oma algus – keegi kunagi ja kusagil ja mingil põhjusel alustas kasutamist – tema ise või keegi teine, kes temaga samas oli, kudus selle ühise aja mälu mustriks – sellest sai kõikide järgnevate põlvede tava – Meie teeme sel moel, Meie valime sel moel – see on Meie normaalsus.
Selle jaoks, et suguvõsa/ perekonna moodustajad muudaksid olevat ja senist, on vaja harjumuste muutust – on vaja kedagi, kes näitaks ette selle, mis tegelikult teeb, ühes olijale, haiget ja lõhub ühes olemise ära – on vaja seda, kes näitaks ette ja võtaks kasutusele uue normaalsuse. Suguvõsa ja perekonna süsteemis on see ülesanne antud lapsele – tema on ehe ja aus – tema ei kasuta harjumuspärast – tema põrkub sellega ja vastustab selle – lapsele osaks saav näitab välja tema vanemate kasutada oleva pärandi ja senised valikud.
Lapse jaoks olemas ja kasutada on see, mis ja kuidas temaga seotud suguvõsades olemas on – väärtused, toetus, tunnustus, informatsiooni kasutamine, ausus, rollidele rõhumine või inimesena kasvamine. Sellest kõigest on näha, mida on vaja õppida ja kuidas on see võimalik – last mõjutab nii see, mis on, kui ka see, mida ei ole. Last mõjutab see, mil moel just teda vastu võetakse – temale antud toetuse suurus ja tähelepanu kvaliteet ning temaga ühes olemine ja tema kohta antud hinnang – olemas olevate otsus – see Laps on Meie/ see Laps ei ole Meie.
Lapsele osaks saanu näitab ära tema ülesande nii suguvõsade, perekonna, kui ka isiklikus plaanis. Lapse ülesanne on mõista enese tegelikkust ning näha ja teostada ise ennast inimesena. Laps saab ülesande mõista neid, kes temale selja keerasid, kes teda ei austanud, kes tema vastu vägivalda kasutasid, kes teda nimest ilma jätsid, kes temaga manipuleerisid.
Lapse ülesanne on seista inimesena ja näha ka enesega seotuid inimestena, kellel oli oma teekond ja, kes valisid ise oma valikud. Nähes, rollide asemel, inimesi – teeb laps nad nähtavaks ja nende inimeste teod ja valikud jäävad nende endi kanda ja maksta. Oma tegude õigsust rollidega põhjendanud inimesed kaotavad enesele võetud kattevarju ja nüüd lasub neil vastutus seista oma tegelikel kohtadel ja iseenda poolt tehtud jälgedes - kõik on kõigile näha - kellelgi ei ole rohkem ega vähem - igal ühel on täpselt tema enda lugu ja teekond.
Lapsel endal tuleb, läbi mõistmise, kasvada uute teadmisteni – uute väärtusteni – näidata ette tee, miks on oluline, kuidas on vaja ja mis moodi on võimalik – teha teatavaks uus info, mida on võimalik kasutada – tõsta suguvõsa uuele kõrgusele selleks, et järgmist last koheldaks austavalt ja hoidvalt – suguvõsa/ perekond kasvab lapsega ühes ja hindab seda teekonda ja väärtustab seda võimalust ning ennekõike mõistetakse lapse tegeliku teekonna raskust.
Laps on veelahe erinevate Maailmade ja erinevate aegade vahel. Laps ei ole ainult tema ise – selles, mis saab tema osaks ja kuidas on temal võimalik olla, on koos olevad ja eelnevad. Lapse sünd ja teekond näitab, kas temaga seotud suguvõsad põrkuvad või sulanduvad või vaigistavad või neelavad teise või teevad koostööd. Samuti selle, kuidas konkreetne suguvõsa, lapsega seonduvalt, käitub ja valib.
Lapse olemas olemine näitab ette, kas ja kuidas tema teekonda toetatakse ning kes toetavad tema inimesena kasvamist. Laps ise annab teada, mil moel ta olevasse suhtub ja, kuidas ta selle vastu võtab – kas ta kõnnib enese teel või ta seisab oma ülesandele vastu või ta murdub ja kustutab ennast – sulandub harjumustesse või ta ütleb enese jaoks valedest lahti – loob olemas olevatest enesele sobiva Maailma, millest jäävad välja need, keda tema ise endaga ühte ei vali või keerab ta kõigile ja kõigele selja – jätab kõik enese elust välja.
Lapse teekond on kihiline – isiklik olev, enese möödunust kaasas olev, perekonnast ja suguvõsast lähtuv tee. Aja jooksul saab selgeks, kelle teed, lisaks enese omale, laps veel käib – kas ta on teinud, kellegi teise tähtsamaks iseendast – ta on, kellegi tee üle võtnud või on ta teinud iseenda tähtsamaks teistest – tema on süsteemi, millesse ta kuulub, üle võtnud ja näeb ennast selle omanikuna.
Igale lapsele on kokku keedetud temale kuuluv supp – mis, miks ja kuidas on senini lahendatud, mida ja milleks on kasutatud, mida on kusagilt mujalt üle võetud, mida/ keda on välditud, mida ja kuidas on juurde loodud, mida on muudetud ja millest vaikitakse. Sellesse suppi lisab oma maitse tema vanemate isiklik kasv ja nende senine teekond. Sellesse suppi lisab laps ka ennast seni, kuni ta õpib ennast eraldama enesele osaks saavast – vaatama kõrvalt ja mitte võtma isiklikult teisi ja nende teekondi.
Igal lapsel on sünnist tulenev õigus temaga seotud suguvõsade jõule ja toetusele – küsimus on selles, mil moel ja millise koguse vanemad/ vanavanemad sellest talle annavad – küsimus on selles, millise info nad lapsele annavad – mis kuulub lapsele või ei kuulu – mis ja kuidas on võimalik, mis ei ole ning kui palju läheb lapsele vanematega/ vanavanematega koos elamine ja olemine maksma.
Vahel tõkestatakse lapse tee mingi suguvõsani – seda teed ei ole tema jaoks olemas, sest seal ei ole inimesi, kes oleksid teda oodanud ja temale vastu kõndinud – seda teed ei tehtud nähtavaks ja elavaks. Vahel antakse ajas edasi info, et teatud laps on häbi ja vale – valeks nimetatud lapsele suguvõsa au ja nimi ei kuulu – seda last, suguvõsaga seonduvalt, nähtavaks ei tehta.
See info on mustritest ja/ või inimes(t)e isiklikest uskumustest tulenev informatsioon – selline laps suletakse ja eraldatakse – laps ei tea ega näe ennast osana ja väärtusena. Ta on üksinda, ilma sidemete ja koduta – ta ei näe ega tea enese kohta süsteemis - omal moel on ta algus, kuid samal ajal on ta ka see, kelle sees on eelnevate jamad, nö kingitusena, kaasas – kuid tal ei ole neid, kellega ühes seda kõike lahendada, kes talle lahendatavad lood ette mängiksid ja ära seletaksid - laps on osaline, kuid ta ei saa aru, milles ja miks.
Sageli nimetab vanem selle osa loost, mida temal endal oma emale/ isale ja või oma mehele/ naisele ei olnud võimalik anda/ jätta või ka osa iseenda teekonnast – oma lapse omaks – vanem kasutab võimalust, et teha laps, olemas olemise pärast, vanemale osaks saanu eest vastutavaks. Vanem, kes ei ole enesega toimuvat ja enesele osaks saanut ära lahendanud, kasutab last, et enesele vajaminevaid olukordi ja suhteid läbi mängida – kaudse võimaluse kaudu enesel lasuv liigne vastutus ära anda – kuid vanem kasutab olukorda ära ja valides endale Lapse rolli, jätab ta ka iseenda vastutuse - enese, kui inimese ja/ või enese, kui lapsevanema vastutuse - oma lapse kanda.
Sageli tahab laps ise olla eelnevast erinev – ta püüab ja tõotab, et tema ei korda enesele osaks saanut – tema ei ole nii nagu valis olla tema Ema/ Isa – kuid sel moel, loole lähenedes, saab temast pendel, kes püüdleb enesele ette antud pildi vastas poolele – ta proovib selleni ulatuda ja sellele püsima jääda, kuid pendlis olemine tähendab pendlina liikumist keelatu ja kohustatu vahel – need on tema kaks valikut – üks, mille ta peab saavutama ja teine, mida ta peab vältima – kahe võimaluse nägemine võtab talt teised valikud ära – ta ei näe pendlist välja ja kui ta eksib st ei suuda olla õige, siis ta teab, et tema on vale.
Valet mõistmata, valet vältides, ei saa inimene olla see, kes ta veel ei ole ja ta ei saa kaotada seda, kes ta on. Sellise iseendani ja ühes olemiseni, mis on olevaga tasakaalus ja näitab väärtust ning jätab alles vabaduse, tuleb reaalselt kasvada – tuleb kuulata ja mõista ennast ning anda möödunu vabaks – tuleb ise teadlikult valida see, kuhu oma tähelepanu suunata – kas inimesi ühendavale või teist, enese kõrvalt, ära tõukavale koos olemisele ning millisel tasandil ja millise eesmärgiga seda valitakse teha.
Proovides, tegelikkust ja teekondi mõistmata, enesele osaks saanust erinev olla - tähendab tõugata enese, kui pendli, vastaspoolel olev Ema/ Isa ühise loo põhja välja selleks, et ise tõusta valgusesse ja seejärel hoida teda/ neid seal põhjas kinni – see samm näitab, et vanemas ei olnud ega nähta midagi paremat ega head – see samm näitab, et vanem ei ole võimeline muutuma ega teistmoodi valima – see samm näitab, et ei taheta, et vanem muutuks ja saaks inimese piirjooned ja sisu – see ei muudaks enese kogemusi, kuid see muudaks enese lugu.
Inimesena kasvamine tähendab oma Ema/ Isa mõistmist – näha tegelike valikute võimalusi – mõista reaalse aja võimaluste piire ja taset – mis ja kuidas oli olemas, mida ja kuidas sai/ pidi elama, mil moel oli võimalik, kes ja kuidas toetas, kust oma teekonda alustati, kus seda kõnniti ja kuhu välja jõuti. Mõistmine tähendab, et kaotatakse enese illusioonid – kui seda, mida inimeses ei ole ja, mida ta ei vali, seda ta ka rollis olevana ei ole ega vali ning see, kuidas ja mil moel inimene, inimesena, valib ja on, see ka rollis olijas avaldub ja kogetavaks saab.
Laps ei suuda/ ei vali st ei taha mõista oma Ema/ Isa, sest enese valus ja häbis ja vihas ja enesele mitte võimalikuks osutunu kaotustes on kokku kõik see, millest ei taheta lahti lasta – ei suudeta ega saada ära unustada, enesele osaks saanut, teades, et oleks pidanud ja oleks ka saanud teisiti olla, sest kusagil oli olemas see keegi, kes oleks saanud säästa ja päästa, kuid too ei teinud seda – see teine/ need teised valisid teisiti.
See informatsioon, et teistsugune teekond oli võimalik, lõhub ja teeb haiget – iseennast ei olnud võimalik möödunus päästa ja keegi teine ei valinud seda teha. See on solvumine, sest oodatakse läbirääkimisi, mida aset ei leidnud – soovitakse saada informatsiooni, kas see teine või keegi teine, järgmisel korral, teades eelmise valiku tulemust, valib teisiti – tahetakse teada, kas teisega koos olemine on turvaline/ kas üldse on olemas keegi, kellega koos olemine on turvaline.
Vahel saadakse teada, et enese jaoks ei ole olemas mitte kedagi, kellega koos olemine oleks turvaline lõpuni välja. See tõdemus teeb hinge katki, sest lapses, ka kunagises, on vajadus kogemuse ja teadmise järele, et temast, kui lapsest, ei lasta lahti/ teda, kui last, ei ohverdata siis, kui keegi teine tahab temale kuuluvat/ temaga seonduvat endale – olgu see siis, koht süsteemis/ perekonnas, tähelepanu, maine vara.
Sellise vajaduse taga on reaalne kogemus, et selline samm leidis suguvõsas, üksteisele järgnevates sugupõlvedes, aset – valiti üks lapse ja jäeti teine/ ohverdati lapsed, et saada neile kuuluv endale/ saadeti üks laps minema, et ta ei rikuks isiklikku elu ära/ keelduti lapsest, et ta ei rikuks perekonna- suguvõsa mainet ära/ nimetati oma laps, enese huvides, ringi – see samm kaotas lapse õigused - lapsest sai vahend, keda kasutada enese huvides - ka müümiseks.
Solvumine toob kaasa kibestumise ja kalestumise – reaalse eluga kohtumisel saadud haavad ei ole paranenud – nad veritsevad ja valutavad endiselt. Inimene ise kraabib need lahti siis, kui ta valib pöörata oma tähelepanu temale osaks saanud ülekohtule ja teda hüljanud inimeste(l)e – tähelepanu tähendab informatsiooni andmist ja kasutamist – inimene elab oma möödunus nii nagu see leiaks aset olevas.
Selle elava mineviku jätkumine teeb võimalikuks suguvõsa/ perekonna liikmete vahele vahede tegemise ja nende süvendamise – kõik samastatakse ühega – sellega, kes haiget tegi – nüüd teevad justkui kõik ühele kindlale haiget - või üks samastatakse kõigi nendega, kes haiget tegid – see üks kannab, kõikidele haiget saanutele, kõikide haiget teinute vastutust – selle ühe vastu tehtud teod annulleeritakse – tema vastu tehtud teod mõistetakse, tema ohverdamisega, õigeks – tema kannab ka teiste vastutust – ka iseendale haiget tegijate oma selle eest, et nad temale endale haiget tegid.
Solvunud inimese sõnad iseendale ja Maailmale - Minul ei olnud/ Mina ei saanud/ Mina pidin – Mina olen kõrgemal iseenda tegudest – Mina olen enese vastutusest vabastatud. Selline inimene korvab endale, kaitseb ennast, osutab endale pühendatud tähelepanu suunda ja sisu – temal on roll, tema on rollis, tema tahab, et teda koheldakse selles rollis olevana – see on tema lahendus, kuidas tõsta enese lugu kõikide silmade alla.
Selline samm tähendab lõputut tähelepanu poole püüdlemist ja enesele vajamineva tähelepanu eest võitlemist. See on läbi erinevate aegade edasi antav sõnum – tehke Mind nähtavaks – tehke Minu lugu nähtavaks – andke Mulle Minule kuuluv koht – Mina tahan ennast õigena kogeda ja õigeks tunnistatud saada – Minu koht on Minult ära võetud.
Haiget saanud lapsed ei tunnista teise lapse valu – veel vähem tunnistavad nad tõeks ja õigeks selle lapse valu, kes on neile endale haiget teinud. Iga laps, kes on kogenud valu, tahab selle nähtavaks tegemist – Jah, temal on valus/ Jah temale tehti haiget - ja sellele järgnevat kinnitust – enam ei tee, enam ei lase teha – oled Minule/ Meile oluline – Mina/ Meie hoiame Sind.
Suguvõsade ja perekondade sees vaikitakse laste valud maha – neid nagu ei olekski olnud siis, kui nendega seondub häbi perele ja suguvõsale – neid nagu ei olekski olnud siis, kui omad on teinud omale haiget. Omad jätavad oma üksinda, keelavad tal valu tunda ja sellest rääkida, nimetavad temale osaks saanu tema enese süüks – ei ole kedagi, kes hoiaks ja kaitseks ja lohutaks – ei ole kedagi, kes tunnistaks valu tõeliseks.
Need on katkised perekonnad ja suguvõsad, sest neis on katkised inimesed – need on põlvkonnad, kellel ei olnud kedagi, kes oleks oma valust suutnud lahti lasta ja teise oma tõeks tunnistada – need on katkised inimesed, kes on otsimas enesele vajaminevat tähelepanu sealt, kus seda ei ole saadaval – kui nad näevad, et teisele saab osaks neile endale vajaminev, siis nad sirutuvad ennast selle tähelepanu poole ja võimalusel lükkavad teise tee pealt eest ära - kui keegi püüab neilt endalt sellist tähelepanu saada, siis nad keelduvad ja tõestavad, et sellel teisel ei ole selleks õigust.
Õige tähelepanu ootuses ja otsingutel olijad ning selle aseainetega oma vajadust kustutada püüdjad on ametis enesele antud ülesandega – neist kellelgi ei ole jõudu ega soovi lasta enda valust lahti ja teha teisele ruumi enese kõrval – õige tähelepanu vajaja ei saa lubada, et tema teeb teise nähtavaks – siis saab ju too vajajale vajamineva tähelepanu endale ja vajaja ise jääb jälle ilma. Kui vajaja tunnistab teise valu tõeseks, siis ei tunnista tema oma mitte keegi – see on see lugu, kus üks saab, sest temal on õigus, kuid teine ei saa, sest temal ei ole sellele tähelepanule õigust - ühe olemine kinnitab teise olemist.
Tähelepanu vajadus viib selleni, et suletud süsteemis ja kindlate osatäitjatega loos ollakse otsimas seda, kes lõpetaks enesele tähelepanu vajamise – vaataks teise poole ja ütleks – Mina mõistan, mina saan aru – Sinul on valus – Sina vajad hoidmist – Mina olen Sinu tugevus – Mina istun Sinu kõrval ja näen Sinu valu suurust – Sina saad nõrk olla ja ennast, kaitses ehk turvalisena hoidmisest, vabaks lasta – Mina ei tee Sinule haiget – Mina ei taha Sinule kuuluvat endale.
Haiget saanud lapsed, kellel ei ole täiskasvanut, kellele toetuda ega ole seda, kes valib nende valu tõeseks tunnistada, otsivad endale vajamineva lahenduse – nad valivad ühe eneste seest välja – nad mõistavad selle ühe süüdi ja määravad, selle sammuga, ta vastutama neile osaks saanu eest - Süüdlase nimetanuna nad teavad, et enese möödunus olid nad Ohvrid – selle sõnumi edastavad nad ka teistele, et neid õigel moel vaadataks ja koheldaks – õige tähelepanu nendel püsiks.
Lapsed ei saa aru, et see ei lahenda nende teemat ära – see on mäng rollidega ja enese, kellegi teise, kuid ka iseenda, tähelepanust sõltuvaks tegemine. Igal lapsel tuleb kasvada oleva aja iseendani – mõista enese teekonda ja sellel aset leidnut – enesele osaks saanu sai võimalikuks, sest ise oldi olemas. Lapsel tuleb jõuda mõistmiseni, et Ohver on ennast enese vastutusest vabastav inimene – Kuna mina olin Ohver, siis mina ei saanud ise ennast päästa ega säästa! – siis inimene teab ja ütleb ka teistele, et tema ise ei ole süüdi temale endale, kuid ka teistele, osaks saanus.
Uskumus, et ise ollakse oma valusa kogemuse eest süüdi, on manipuleeriva inimese kasutuses olev lahendus, kuidas isiklikust vastutusest vabaks saada – see tuleb jätta teisele – süü osutamine tähendab, et valusa kogemuse osaliseks saanu ise põhjustas enesele osaks saanu – manipuleerija ei tunnista ega näita enese osa loos – ta ei tee ennast ega oma motiive nähtavaks.
Selles kohas tuleb jätta kõrvale erinevate rollide maskid ja, inimesena, otsa vaadata inimesele – teha inimene, kes ennast rolli(de) taha peitis, nähtavaks – roll ei vastuta, kuid inimene vastutab kõige selle eest, kuidas ta oli ja, mida ta rollides olevana tegi ja tegemata jättis. Inimesele saab anda temale kuuluva vastutuse ka siis, kui seda inimest ei ole samas või ei ole enam samas ajas.
Ise ennast Ohvritena esitlevad ja nägevad Lapsed on need, kellel puudub täiskasvanu, kellele, neile mitte kuuluv, vastutus jätta/ tagasi anda - kui nad näevad ja teavad oma vanemat Ohvrina või neil ei ole vanemat, siis ei näe ega tea nad kedagi, kes oleks nende tugevus - nad on üksinda Maailma sees.
Kui, reaalses elus, vanem(ad) ei võta oma last vastu, kui inimesena kasvamine leiab vastu seisu – siis saab pöörduda vanavanemate ja/ või nendest järgmiste poole selleks, et enesele toetust küsida – küsida suguvõsa toetust nii endale, kuid ennekõike oma vanema(te)le/ vanavanema(te)le – küsida toetust sealt, kus see on võimalik – küsida selleks, et enesele eelnevad lülid ennast korrastaksid ja üksteisele konkreetse tähelepanu pööraksid – küsida selleks, et inimesed taastaksid/ looksid üksteise ja sugupõlvede vahelised ühendused.
Selle jaoks, et inimesed saaksid, iseendana, enese koha peal seista – tuleb anda endale mitte kuuluv sellele, kelle oma see on - teise vastutust kandes seistakse selle teise koha peal - see, kes on teiste eest vastutavaks tehtud, seisab justkui nende kõikide teiste kohtade peal - teda ei ole seal, kus on tema ise - seal teda ei nähta ja tema endana teda selles süsteemis ei tunnistata - vastutavaks tehtu seisab üksinda - teised on mujale kolinud ja ennast ühisest loost välja arvanud.
Marianne
11.04.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar