Mõnikord tuntakse, et ollakse kinni jäänud – jõutakse, üha uuesti, samasuguse tulemuseni/ seistakse paigal ega saada teistsugust kogemust-võimalust/ osaks saav on ennast vähendav – olemas oleva keskel ei ole võimalik iseendana olla – kasvamiseks ja olemiseks ei ole kohta ega võimalusi ega teekaaslasi/ parimad püüdlused ja ka tavalised sammud nimetatakse valeks – antakse hinnang ja suunatakse lõpetama.
Mingil hetkel jõuab kohale teadmine, et tarvis on muutust – küsimuseks jääb, kas muutuma peab keskkond, et ise olla samana – kas muutuma peab ise, et olla vastav keskkonnale – kas muutus saab võimalikuks, kui minna minema. Mis ja kuidas on õige – inimene ootab juhatust ja märguannet – mida, millal ja kuidas täpselt.
Selle jaoks, et kuhugi jõudu, tuleb teada, kus on oldud ja kust kõndima hakatakse. Lihtsalt ära lammutamisest ei piisa – katkiste kildudega ei ole midagi peale hakata – need teevad haavad kätte ja südamesse. Lihtsalt ära minemisest ei piisa – inimene kannab endaga kaasas kõik selle, mida ta ei ole läbi töötanud. Lihtsalt lahti ütlemisest ei piisa – tulevad teised kohad ja inimesed, kes kordavad sama seni, kuni õppetundi on mõistetud.
Muutus saab võimalikuks läbi mõistmise – selleks on vaja väga erinevat informatsiooni – aus informatsioon annab vabaduse ja näitab kätte võimalused. Teadlikkus annab mõistmise enese sammu tegemise põhjuse ja sellele järgnenu kohta. Iseendaga kohtumise jaoks tuleb iseenda tähelepanu iseenda teekonnale suunata - tuleb olla aus iseendaga – näha ja tunnistada enese tegelikkust – ka sel moel sain valida, ka sel moel sain teha, ka sel viisil sain rääkida, ka see osutus minu puhul võimalikuks. Kui on teada, miks üldse ja kuhu maani, siis on võimalik teadlikult valida selleks, et mitte enam korrata.
Samuti tuleb vaadata üle ka see, mida teised tegid enne ja pärast enese sammu - kuidas teised alustasid, jätkasid ja reageerisid ning millise tagasiside andsid. On üsna tõenäoline, et enese teekonnale tagasi vaatamise ja sealse infoga tutvumise teeb keeruliseks kunagine manipulatsioon – see, millest teada anti ja, kuidas seda tehti, ei olnud tõene – teise sõnadel ja tegudel oli isiklik eesmärk – teine varjas ära selle, mis oli hea ja tugevus, siis kui tõstis esile selle, mis tekitas häbi ja sundis ennast varjudesse peitma – need on enese kaotatud teadmised ja ülevõetud uskumused.
Muutust takistab tähelepanu – inimene ei taha vaadata enese sisse ja näha seal ennast – inimene ei taha vaadata tagasi ja näha seal ennast – inimene tahaks sulgeda, varjata ja kustutada selle, mida ta nimetab valeks ja häbiks – ta ei taha, et mitte keegi teda sellisena näeks ega teaks – ta ei taha kohtuda selle tähelepanuga, mis saab tema osaks siis, kui tema tegelikkust teatakse.
Tähelepanuga kohtumise hirm ja tähelepanu osaks saamine on möödunud aja trauma – tähelepanu nimetas, osatas, hindas, karistas ja põrmustas – tähelepanu ei näidanud kasvamise teekonda ega õppimise võimalust – kõik pidi olema kohe õige, õigena oldud ja õigeks tehtud. See, mis ja kuidas hindajale, kogejale, pealt vaatajale ei sobinud, see oli vale - vale valik, olemine ja tegu samastati inimesega nii nagu tema oleks seestunud – tahtlikult ja kiuste ja osatades teinud – nagu temast paremat ei olekski oodata - nagu tema ei mõistakski teistmoodi.
Ära ole vale – ole õige! - see õpetus ei aita mõista iseennast ega kasvada senisest edasi – komistamine ja proovimine ei tähenda ju tahtlikkust ja jäämist – karistamine ja nimetamine ei tähenda ju toetust, vaid käsku olla kuulekas, kellegi teise normide ja väärtuste alusel. Käsu ja keeluga saavutatud tulemus on inimene, kes ei mõtle enese peaga ega vali enese teadmiste järgi – tema vaatab välja ja kellegi poole ning ootab sealt/ sellelt endale juhiseid – tema jätab enesega seonduva vastutuse sellele teisele, kes saab teda tähelepanu toetusel nimetada olema/ tõestada tema olemist.
Muutust, kui otsust ja teekonda ja selle elluviimisega nõustumist, takistab tähelepanu – oodatakse seda tähelepanu, mis annab suuna, loa ja õiguse, siis ollakse kindel, et karistust ei järgne – kardetakse tähelepanu, mis tabab eksimuselt ja nimetab valeks. Ei saavutata muutust, enese jaoks vajamineval moel, kui usutakse, et see tuleb kooskõlastada sellega, kelle pärast selline samm ette võetakse - selle teise tähelepanu nimetab valeks ja too teine ei muuda oma otsust.
Igasugune muutus tuleb läbi rääkida, ka iseendaga, selleks, et anda teada senise lõppemisest/ lõpetamise soovist ja eesmärgist jõuda teistsuguse reaalsuseni. Inimene, kes soovib muutust endaga seonduvas – kes on valmis võtma enese eest vastutuse – see annab teada, mis ja kuidas temale ei sobi – milliseid piire on ületatud ja endiselt ületatakse, kuidas on hea ühes olemise käitumise tava tema mõistmise järgi.
Ta annab info selleks, et sellega arvestataks – mõistetaks teda ja vaadataks otsa sellele, miks on valitud senisel moel käituda. Toimuv on muudetav - info ei määra inimest olema ega näita teda valena – see osutab käitumisele ja toob välja sellega seonduvad tagajärjed – info eeldus on, et inimene on suuteline oma valikuid muutma ja enese käitumist ümber hindama.
Inimene, kes soovib enesega seonduvas muutust/ kellega seonduvas soovitakse muutust, kuid, kes ise ei ole valmis endaga midagi ette võtma ja senise muutusesse panustama – see inimene näeb ja näitab, et kelleski teises on teema – ta edastab oma info sellele, kes peaks tema meelest muutuma – Selles ja selles olid/ oled Sina vale ja seega ei ole Sinul õigust öelda mulle, mida mina pean või kuidas mina ei tohi!
Sellise info edastuse eesmärk on teise, enesest vähemaks, vähendamine, sest see osutab inimesele nii nagu tollel ei oleks õigust enese määramisele ja enesega seonduva info teatavaks tegemisele - kui inimene seda ikkagi valib teha, siis vähendaja nimetab selle valeks – ta ei tunnista teise isiklikke piire ega ka seda, et tema oleks teisele liiga teinud – tema toob välja põhjendused/ järeldused, miks teisel ei ole õigust teda piirata ja enesega seonduvasse muutust tahta.
Selle inimese, kes näeb teises teemat, eesmärk on takistada selle teise vabadust ja iseendana olemist – see inimene tahab, et teine oleks kooskõlas ja nõustuks takistaja nägemuse ja tõega iseenda kohta – st näeks nii ise ennast, kui ka takistajat nii nagu takistaja seda tahab ja vajab. Selle inimese tegevus tähendab teise inimese vähendamist – ta näitab teise teekonda nii nagu inimene ei muutuks ega oleks võimeline muutuma/ muutma – tema oli ja jääb samaks – inimese sammud ja valikud olid valed ja jäävad valeks.
See inimene ei suuda tõeks tunnistada teise muutumise võimet ja tegelikkust, sest siis tuleks tal enese lugu valeks tunnistada/ seda muuta/ sellest lahti lasta – temal tuleks teostada muutus, millega ta ei ole nõus – tema tahab omada informatsiooni, mida ta vajab enesele konkreetse tähelepanu saamiseks/ andmiseks – tema ise on ennast samastanud, teistele ennast näidates ja ka enese sees, mingi kindla rolliga – Mina olen ... - ja seda rolli kinnitab sellele teisele edastatud/ selle teise kohta teada antud info – info sisu on teisele jäetud rolli kirjeldus/ kinnitus.
Inimene, kes kasvab isiksusena enese senisest edasi ja vaatab ausalt otsa enese möödunule, seisab kohtades, kus ta näeb ennast minevikus ja nüüd ta mõistab, miks ta valis ja tema ise teoks tegi ning ta saab aru ka sellest, mida tema valik seal ja siis temale endale/ kellelegi teisele tähendas – ta kahetseb, ta tunneb süüd – ta ei saa aru, kuidas tema võis ja miks ta ära ei osanud hoida - ta saab aru, kuid ta hindab ennast oleva aja teadlikkuse järgi ja see ei ole sama, mil moel ta mõistis ja valis enese möödunus.
Inimese kasvamise teekonda näitab, kas ta kahetseb seda, et teisel valus oli või, et tema tegi ja see info tema kohta olemas on. Teisega seonduvat kahetsev inimene tahab möödunu heaks teha – ta on valmis tunnistama enese tegu ja paluma vabandust – andma teisele info, et ta mõistab enese teo tagajärge ja enam ta sel moel ei valiks – ta ei vaja samasugust lahendust, sest tal ei ole seda vaja – ta on andnud endale eluterve lahenduse või ta on möödunu ära lahendanud – enam ei ole vaja asendust, ka kaudset välja elamise võimalust mitte.
Inimene, kes näeb teemat teises, käib ringi õigena – tema ei pea ennast muutma – temal ei ole seda vaja teha. Ta näeb, et tema ei ole, oma teekonnal, valinud ja teoks teinud kellegi vastu suunatud ebaõiglast kohtlemist, valeks nimetamist, ära kasutamist, manipuleerimist, vastutuse võtmata jätmist – tema ei ole teinud ja tema ei pea tegema, sest tema vastu on tehtud ning temaga on oldud ja käitutud.
See on see tõde, milles - kui üks on, siis teine, hoolimata tegelikkusest, ei ole – kui üks on vale, siis teine, hoolimata oma tegudest, seda ei ole. Iga, sel moel, Maailma tõeseks tunnistava inimese lugu, siis kui tuleb kõne alla tema enda tegevus, algab sellest kohast, kus tema osaks sai, tema tõlgenduse järgi, ülekohus, vääriti mõistmine, allutamine, haiget tegemine – ta ei näe, et see oli vastus tema sammule, valikule, teole, olemisele – teine ei valinud lambist ega otsustanud tühjast õhust – teine oli teda kogenud ja selle peale edastas oma informatsiooni ja tema ise tõlgendas seda enese loost lähtuvalt.
See, kes on mõistnud enese teekonda ja on võtnud enese eest vastutuse, teab, et olevik ei tähenda kestma jäävat minevikku – see inimene on valmis ennast nähtavaks tegema ja iseenda jalajälgedes seisma ning enese tagajärgedega seonduvat infot andma ja ka vastu võtma. Ta ootab sedasama ka nendelt, kellega ta ühes astus.
Selle teekonna teoks tegemisel loeb see, kas looga seotud inimesed on valmis koos olema, rahu tegema ja on valmis ka iseendaga tööd tegema. Selle jaoks, et koos edasi astuda, tuleb otsa vaadata ühisele ning sealses toimunut ausalt ja teadlikult avada. Kui see, kes on valmis muutma ja muutuma, kuuleb teise käest teda, kui inimest, hukkamõistvaid järeldusi ning kohtab ühise aset leidnu kohta moonutatud informatsiooni, siis ta tahab, et see info võetaks osadeks ja vaadataks üle valguse käes olevana ja ausalt – siis selgub, et kõik ei ole nii nagu sõnad suust teele saadetakse - vastutus jaguneb tegijate ja olijate vahel vastavalt reaalselt teoks tehtud tegudele ja valikutele.
Isikliku kasvamise muutuse vastustaja ei nõustu enese sõnu ausalt avama ja oma teekonnale teistmoodi tagasi vaatama – ta väidab, et teda süüdistatakse – teda nimetatakse süüdlaseks ja sellega tehakse temale liiga. See on tegelikkusega manipuleerimise katse - inimesele edastatakse info selle kohta, mis on tema tegevuses häiriv, mis on tema tegevuse vahetu tagajärg – siin Sina ületad piire/ siin Sina lõhud tervikut/ Sinu see samm viis selle loo tasakaalust välja - võta enese teo ja sammude eest vastutus enese kanda - näita, et oled mõistnud ja muudad enese valikuid.
Isikliku muutuse vastustaja muudab, enese tähelepanu ja enesele valitud rollidega, oma nägu ja välja elamisi – tähelepanu suunamine ja rollidest tulenev erinevus ja pingsus on tema lahendus siis, kui ta näeb, et teda survestatakse informatsiooniga, mida tema tõeks ei ole nõus tunnistama – tema tegusid ja samme ei tohi vaidlustada ega neid üle vaatama kohustada ning veel vähem tohib neid muutma sundida – ta kasutab kõike, mis võimalik, et jääda samasuguse tulemuse juurde – keegi teine on muutumatu, keegi teine tuleb valeks nimetada, kellegi teise olemine tuleb ära keelata ja seda piirata ja teine ühisest välja jätta – see info annab teada, et see teine on selles rollis ja selles rollis ja selles rollis – inimest ei ole.
Inimene, kes ei taha lahendada ennast, see lahendab teist. Inimene, kes, olles ise juba muutunud, tahab enese olevas teha muutust, tema kasutab võimalusi, milleni ta on kasvanud ja kui neist ei ole abi, siis ta otsib edasi. See, kellel on kasutusel korduv muster, see kasutab seda – tema ei võta uut informatsiooni vastu ega ole valmis põhimõttelisi muutusi ellu viima – tema kasutab rollide mängu selleks, et näidata, kuidas tema saab endaga seonduvat muuta - vajadusel vahetab ta rolli. Vajaminev roll annab talle kindlad raamid, sisu ja õigused – ta ei saa olla teisega sama/ keegi teine ei ole temaga sama - temale vajaminev tähelepanu jääb temale alles.
See, kes on avatud ja valmis erinevat informatsiooni vastu võtma ja seda töötlema ja uue alusel vanu järeldusi korrigeerima, valib teha sammud möödunust välja – tema ei ole nõus kordama vana – tema otsib ja proovib leida uut teed, kuidas kasutada seniseid kogemusi – ta ei vastusta vana – ta kasutab vana selleks, et mõista aset leidnut ja näha mustreid – see on enese teekonnast õppimine – see näitab, kus inimene on olnud, kuidas ta on valinud ja kuhu ta on jõudnud.
On üsna tavaline, et uute teadmiste ja mõistmisteni kõndides tahab haiget saanud inimene minna tagasi, enese möödunusse, et seal muuta enesele osaks saanut – ta tahab möödunus oma uued teadmised ja teadlikkuse ja ka suuruse nähtavaks teha – seista seal enese eest, et temale osaks saanud ülekohus nimetataks valeks ja see lõpetataks ära – ta tahab näha ja kogeda ennast ilma valuta.
See on rollist välja kasvamise teekonna algus, milles avatakse valu, kui konkreetne suurus, et näidata seda, kui asitõendit, sellele, kes haiget tegi. See on muutuse ootuses olemise nähtavaks tegemine – on oodatud muutust sellesse kohta, mis on jäänud möödunusse. Haiget saanu ehk solvunu ehk läbirääkimiste vajaja ei saa oma valu ära kaotada seni, kuni tal on vaja olla see, kellele teine tegi liiga. Seega ei astu ta oma kogemuse sisse ega kõnni sellest läbi ja seega ei oska ta sellega ka midagi peale hakata.
Haiget saanud inimene on Laps, kes tahab parandada oma minevikku, kuid ta ei mõista, et selleks tuleb tal muuta oma olevikku – olla selles kohal tegeliku iseendana, kellel on olemas tegelik iseenda poolt astutud teekond – kõik sammud sellel on nähtavad. Enese teekonda varjates ja ise ennast rollidesse peites on ta Laps, kes ei kasva oma ajast ja rollist edasi – seega ta ei mõista, et tegelikkuses, möödunust vabanenuna, tuleb tal võtta ennast iseendana vastu ning minna tervikuna edasi ja luua enese olevat selle järgi, mida ja kuidas tema ise enese teekonnal on mõistnud.
Laps, kes on kunagi haiget saanud, kuid ei ole ise ennast oma valust vabastanud, ei näe ega tunnista teise lapse valu. Inimene, kes on kogenud vägivalda ja enese, kui isiksuse, vähendamist, kuid veel ei ole kasvanud tegeliku iseendani, ei tunne kahetsust ega näe teisi võimalusi, kui ta ise teisele samal moel teeb või näeb tehtavat – ta ei nimeta oma tegevust valeks ega luba seda ka kellelgi teisel teha, tema ise ei astu vahele ega keela sellist tegevust ära. Inimene, kes on ise kogenud ja näinud vale suurust ja selle lõhkuvat jõudu, kuid kes ei näe, et teda oleks, sellisest kogemuse osaliseks saanuna, õigeks mõistetud, on valmis ise valetama ja lõhkuma – enese eest seisma – tema näeb ja teab nii, et kui keegi teine saab haiget, siis tema ei saa – kui tema ise teeb haiget, siis temale ei tehta.
Sel moel käituda valiv inimene ei ole mõistnud omaenese õppetundi – tema kogeb endiselt valu ja ebaõiglust - tema teeb ise haiget või laseb sel sündida, sest ta maksab kätte ja/ või näeb endal selleks õiguse olevat – tema enese tunne ja iseenda nägemine, sellises olukorras, on talle olulisema tähtsusega, kui teise kannatused ja üleelamised – ta ei tunne ega mõista neid, kui ta ka näeb neid. Ta saab öelda ja teha, midagi sellist, mis teeb teisele väga haiget – see on meelega ja tahtega tegemine – valu tundev laps tahab teisele haiget teha, et too enam temale valu ei teeks – ta tahab selle valu teoks teha ka siis, kui see lugu jäi möödunusse või see inimene ei ole temale haiget teinudki.
Olgu ta juba suur ja ka vanema rollis – tema näeb ja kogeb ennast Lapsena siis, kui tema laps, tema enda käest, sellist tähelepanu vajab, mida tema vajas samasuguses loos, mis tema endaga aset leidis – tema jäi ilma, teda jäeti ilma – nüüd ta kogeb, et Laps on see, kes võttis tema tähelepanu ära ja see tundub talle ebaõiglasena ja ülekohut tegevana. Tal puudub oleva aja tegelikkuse mõistmine – tema rahuldamata vajadus ning õige tähelepanu poole püüdlemine ja vale vältimine sunnib teda tegudele.
See suur vahetab oma rolli siis, kui tema laps vajab, et vanem arvestaks temaga ja ei teeks talle enam haiget – siis ta ei ole selle Lapse vanem – ta on inimene, kes on muutnud mängu – ta nõuab, et oleva aja laps vabastaks teda suure inimese vastutusest ja jätaks, tema, sellesse rolli surumise ajal, mil tema ise vajab kohta, kus olla Laps, kes on kaitstud ja hoitud. Selles sõjas, enese pärast, kasutab ta vägivalda, et kontrollida ja sundida kuulekaks – lükata laps enesest kaugemale ja anda talle teada, et tema ei pea lapse jaoks olemas olema ja tema käest ei ole Lapsel õigus nõuda, sest laps on sellel hetkel teises rollis - vanema poolt valitud rollile partnerina.
Selline inimene ei ulata toetuseks kätt ega seisa kaitseks kõrval – tema naudib võidurõõmu ja enese rahu – tema õiglus on jalule seatud – teine ei pääsenud ja teist ei päästetud – teine sai karistada valeks osutumise eest. See inimene ei oska muul moel enesele osaks saanut mõista ega sellest lahti lasta – tema vajab teise inimese vähendamise teoks tegemist – sel moel saab ta oma valu ja viha legaalsel teel välja elada – tal on sihtmärk olemas – tal on olemas see, kes tema tähelepanu endale võttis ning teda Lapsena ja enese vastutusest vabana olevana kogemist takistas.
See tähendab, et see inimene ei mõista omaenese tunnete sõnumit, vaid ta väljendub, väga pika aja kestel kuhjunud, emotsioonidest väljapääsu otsides – möödunu elustudes tulevad tema tunded tagasi – need toovad talle samasuguseid sõnumeid, kui möödunus – see tähendab, et ta teab ja näeb, et nüüd on ta see sama väike, kellele tehakse liiga ja, kes jääb alla – ta kogeb enese valu ja hirme.
Selle jaoks, et ennast päästa ja säästa, ta vähendab ja kaotab seda, kes tema tunnetega seotud on – vajadusel ja võimalusel ta teeb sellele teisele ka haiget – see on sõnumi edastus – Minule ei tohi haiget teha/ Minule ei saa enam haiget teha – Mina olen suur ja Mina hakkan vastu – näe Mind sellena, kellele haiget ei tehta – tunnista Mind sellisena, kes on selles kohas kõigist üle!
Sel moel oma lugu lahendav inimene ei pääse enese tegelikkusest vabaks – ta ei näe ega mõista enesega toimunut, ta ei vaata otsa enese osale loos ja ta ei mõista teist – ta teeb oma südame külmaks ja kõvaks – teda juba ära ei osteta – tema ei ole pehme – tema näitab teisele, enese loos, tolle koha ehk rolli kätte – See oled Sina siis, kui Sina oled minuga koos – Meie oleme koos siis, kui Meil on ühine tähelepanu – Mina juhin Sinu tähelepanu enesele nii nagu see Minu jaoks õige on.
Sellise inimesega koos olles see, kes kunagi oli ja midagi tegi sel moel, et vajaminev ja õige tähelepanu sellelt inimeselt kadus või osaks saav muutis teda valeks või tõi tegeliku tema nähtavale, jääb igavest karistust kandma – selle inimese emotsioonid nuhtlevad ja märgivad – Sina ei muutu mitte kunagi = Sinu roll oled Sina! – sellesse informatsiooni uskumine tagab vajamineva tähelepanu ka ilma selle valeks tunnistatud inimese vahetu kohal olemiseta – see on igavese nooruse allikas – iseendana olemise koht.
Reaalsus - sel moel muudetud tegelikkus ei ole ammu enam nende kahe vaheline lugu – see peeglitagune Maailm on ajanud, kui vähk, oma kombitsad laiali ja on mõjutanud kõigi nende kahega seotud inimeste elusid – see suunatud vale on pannud valima pooli, kasvatanud samasuguse mustri kasutajaid, teinud nähtavaks sama äraspidise tõe edasi kandjad, ühises olevat ja ühes aset leidnu kohta käivat informatsioon on moonutatud, rollid on saanud tegelikkuseks – inimesi nähtaval ei ole ja inimestena nähtaval olla ei lubata ja rollidele kindlaks jääjad inimest enesega ühte ei vali - tema rikub nende mängu ära.
Tülide, vastuseisude ja lahku asetumiste algus on selles, et see, kes tahab/ vajab muutust ja tahab selle teoks teha ning ka see, keda sunnitakse/ kutsutakse muutuses osalemisele, valivad lahenduse rollide vahetamistele tuginedes. Segadus, rollidega, kestab seni, kuni rollid paika pannakse/ ise paika loksuvad, kuid käivitub momentaalselt taas, kui vale tähelepanu vältimine ja õige tähelepanu vajadus annab märku enesele osaks saavast/ puudu jäävast. Õige tähelepanu vajadus saab ilmneda ja kesta ka inimese sees - tema sees elustuvad tema enese lood ja ajad, kus ja milles temale antud/ jäänud roll ei olnud vastavuses tema tegelikkusega/ vajadustega.
See lõhe, mis tekitatakse mingis tervikus siis, kui ühed valivad Rollide Maailma ja samas on olemas see keegi, kes valib Inimeste oma, jääb ületamatuks, kuni Lapsed, kes ei näe aset leidvas enesel vastutust, ei vali täis kasvada. Kahel Maailmal on kokkupuutepunktid, kuid ei ühiseid väärtushinnanguid ega lahendusi - erinevad teed ja eesmärgid on enesega seonduvat erinevatel viisidel nägevatel ja mõistjatel - rolle valivate kõrval seisab Inimesena olija üksinda - teised nõustuvad kohal olema ja osalema siis, kui neile saab osaks õige tähelepanu, kui tähelepanu muutub või kaob, siis nad tõusevad, ühiselt, nende mängu segaja vastu ja jätavad ta samasse üksinda seisma või lähevad minema, et mängida seal, kus neid ei häirita ja nende mängu ja rollidega nõustutakse.
Teadmine - ei saa koos olla sellega, kes ei ole Mina Inimesena - tuleb valida selline koos olemine, mis on suunatud ühise ja selles olijate hoidmisele, lähtudes tõest, et kõik on inimesed, kellel on õigus ja kohustus inimesena kasvada – inimese vead ja eksimused ei ole takistused, vaid võimalused – ollakse mõistnud info vähesuse, piiratuse, suunatuse ohtlikkust – seega otsitakse teadmisi juurde, sest tahetakse muutust läbi mõistmise. Olulisem sellest, mida ja kuidas keegi on varem teinud ja valinud – on see, mida ta enese/ teiste kogemustest õppinud on ja kuidas tema teekond temas väljendub – väärtushinnangute kasvu, aususe ja vastutuse võtmisena kõigile nähtavaks tehtuna.
Tegelikule muutusele ehk inimesena kasvamisele suunatu ei ütle ega mõtle teisele inimesele EI öelda - tema ei taha teist rolli sundida ega teise iseolemist ja vabadust ära keelata, sest ta teab, et enese ja aset leidnu tegelikkust mõistnuna, teine ise ei vali enam, kellegi isiklikke piire ületada ja tervikut lõhkuda ega rollide mängu kasutusele võtta.
Rollis olija on see, kes näeb, et temale öeldakse Ei - tema tahab enese rollile vajaminevat tähelepanu, sest kui teda keelatakse ära, siis tal ei ole õigust senisele iseendale - teda on nimetatud teise rolli - tegelikult oli info mingis kindlas, inimesi ühendavas, rollis väljendumise kvaliteedi kohta. Rollis olijaks nimetatu saab aru, et Ei öeldakse temale, kui rollile, kuid ta saab mõista ka tegelikkust - Ei öeldakse temale, kui inimesele - teda piiratakse ja vähendatakse selleks, et ta nõustuks temale jäetud rollis olemisega.
Koos olemist ja teist inimest austav ühes olemise põhi seisneb teadmisel, et - EI ei öelda inimesele, vaid tema käitumisele - Ei-ga kohtunu ise teab, miks ja millise valiku ta teeb, kuid tema valik ja võimalik rollivahetus ei vabasta teda temale kuuluvast vastutusest - tema sammud on näha ka siis, kui tema ise neid enese omadeks ei tunnista.
Marianne
10.04.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar