Ülekohtu ohver - nii oli meil kombeks

 

Vaata -

milline Sina oled!!! -

tule välja

ja vaata ennast

väljast poolt -

vaata teise silmadega

ja näe teise arvamusega,

tõlke ja tõlgendusega,

hinde ja hinnanguga.

EI -

mina ei astu välja

ega enda juurest ära -

olen enese sees,

käsi enese käes -

mina ise tean,

mida ja milleks tegin,

miks ja kuidas olin -

Kes mina olen.

Jah,

võis ja saigi olla,

et halb oli teisel

ja oli ebamugav

ning ka valus -

see oli teise kogemus.

Mina ei teinud

ega olla valinud

tühjast ega lihtsalt -

minul oli põhjus,

minus oli teema

ja samm oli olnud lahendus

ja tegu oli olnud võimalus,

kuidas ise aidata ennast.

Mina olin olnud üksinda -

olin olnud toeta -

sel moel

mina olin näinud ja tundnud -

olin Maailma sees üksinda

ja just selletõttu

tuli minul endal

ise ennast aidata.

Välise reaktsioon

oli olnud ehmatav

ja karistus jahmatav -

nõudmisi esitati,

tingimusi seati

ja nimetusi sadas kaela –

väljuhäälselt nõuti -

Vaata –

Vaata –

Vaata ennast

ja häbene!!!!

Rünnak oli vali,

hääl oli tungiv,

pilk oli jäätav

ja käed olid karmid -

mina ei julgenud

enda sisse

ega endaga jääda -

hirm oli,

kõike seda,

ise ja vahetult kogeda.

Astusin välja -

enda juurest ära -

ühinesin teisega -

vaatasin end sellisena

ja nägin end sellisena

nagu teine mind nimetas

nagu teine mind iseloomustas -

mind,

enese tunnete järgi,

olema nimetas.

Mina vähenesin

ja mina ise ära kadusin -

võisin küll põhjendada

või ära põgeneda,

kuid minust ei piisanud -

teine mind

minuna ei näinud -

tema head ja õiget mind,

enda sõnade ja pilguga,

ei toetanud.

Jäin halva ja valena

seisma üksinda,

eraldi ja välja,

kõigile nähtavalt -

sellest sai osa minu elust -

ma ei jäänud endasse

ega võtnud vastutust

enese sammude eest.

Kartsin,

et nõustudes

ja vigu -

enese osa lugudes

üles tunnistades,

saabub karistus,

mis tähendanuks,

taaskordset,

häbiks nimetamist -

põlgamist

ja hülgamist.

Uskusin,

et enese vigu tunnistades

ma ei saa mitte kunagi

olla hea ja õige -

igavene karistus -

kestma jääb põlgus hääles

ja vastikus teise silmades.

Sel moel,

aastaid põgenesin -

peitu pugesin

ja ennast kaitsesin -

just nimelt

samasuguse hetke eest,

milles teine,

iseenese pärast,

mind vähemaks kahandas -

tema iseendale lahendust otsis

ja oma tunnetele autorit vajas,

kelle pihta süü heita

ja enese vastutusest pääseda.

Nüüd jään kohale

ja eneses näen tõde -

see Kes mina ei ole

see mina ei ole -

see, mida tegin

seda mina näen

ja selle põhjust tean.

Enam ma ei vaata

ennast väljastpoolt,

ei nõustu

ega samasta

teise hinnangu,

nime ja tõlgendusega.

Mina ise

võtan vastutuse

päriselt astutud sammude eest,

kuid ei tee seda

enesele liiga tehes

ja teise poolele asudes -

teise moraalne kannatus

ja vägivaldne diagnoos

on tolle teise nägu ja sisu -

mina ise tean,

et see ei ole mina -

teise viha ja põlgus

ei ole minu peegeldus -

mina ise mõõdan

ja ennast kaalun.

Kohut mõistev agressor,

kes sõnad ja nimetused heidab,

et endale allutada

ja tema enesetundest

vähemaks madaldada -

ülekohut teostab -

see ei ole

õiguse mõistmine -

seal ei ole minule kaitset

ega õigust -

tema, Ohvri ja Jumalana,

kes olemas iseenda jaoks ja pärast,

minus head ega valgust ei näe.

Teise sõnad võisid olla

ja teod võisid järgneda -

mina ei nõustu

ega samal moel näe -

ma ei sõdi sellega

ega vaatenurga vahetust nõua -

minule ei ole seda vaja -

mina ei pea,

sest mina ei saa

teise vajadust täita

ega põhjust ära muuta -

mina ei ühine teisega

ega näe teda igavese ohvrina

ja ennast lõputu süüdlasena -

meil mõlemal oli oma osa loos

ja sellepärast -

mina ei ole vähem

ega valem -

mina jään iseendaga

ja seisan iseendana.

Mina ei muutu

ega kao -

mina võtan vastutuse -

tegin ja olin -

vajadusel vabandan

ja arve tasun -

tean, et see,

avalik ja aus tegu,

ei kaota mind ära -

mina jään alles tervikuna -

kõige sellega,

mis olen –

oma enda varjude ja 

enese valgusega -

käsi enese käes.

Marianne

24.02.2024.a