Kohtumine enesega –
aegade tagune hetk tänases –
tütar oma ema ootamas –
tütar oma ema sõnu vajamas –
ema vaikides edasi kõndimas -
aega ei olnud -
ema vajadust ei näinud -
elu tahtis elamist ...
Astusin avaliku wc kabiinist välja ja suundusin kraanikausi poole. Vaatasin peeglisse ja elasin kaasa tütre ja ema kohtumisele. Tütar oli seisnud ja oodanud oma ema, kes oli olnud asjal ja nüüd oma käsi pesi. Tütar ütles – „Ema – ma tundsin hirmu – arvasin, et Sina olid ära läinud!” Ema ei öelnud ühtegi sõna vastuseks ega teinud ka liigutust, kätepesu rutiinist väljaspoole. Nad lahkusid paremale – peeglilavalt ära.
Tahtsin hetke peatada ja öelda – Seisatu ja ole oma tütre jaoks olemas – see hetk on eluliselt oluline – anna talle kinnitus, et Sa ei lähe ära ega jäta teda – oled olemas ja jääd olema.
Ma ei teinud samme neile järgi ega öelnud midagi – igaühel on oma teekond ja õppetunnid sellel. Selline on elu. Minu elus on käes selline aeg, mil vahetan oma suureks kasvanud tütrega häälsõnumeid – kommunikatsioon.
Ühes sõnumis avas ta, enese jaoks olulise, mälestuse, milles 7 aastane tema seisis hirmununa bussijaamas ja ootas mind. Ta oli bussijuhile vale peatuse nime öelnud, kuid too ei võinud teda sinnamaani sõidutada, sest tasuta sõidu bussikaart lubas sõita palju vähem - seega jäi ta õigest bussist maha. Tegemist oli kommunikatsioonihäirega - ühel oli hirm ja teisel tiksus aeg täis - täpsustavat ja toetavat küsimust ei küsitud ega esitatud.
Tütar teadis, et bussijaamast leian ma ta üles ja seega sinna ta ootama jäigi. Kohale jõudes ei olnud ma tütrele toeks ega hoidnud teda, et leevendada hirmu ja anda tagasi kaotsiläinud kindlusetunne. Mina ise ei mäleta, kuidas ma olin või mida tegin – tütar sulgus minu eest, sest mina olin olnud vihane ja teda süüdistav – tütrele vajalikul ja mõistetaval moel toetust, hoidmist ega armastust ei olnud selles kohtumises.
Marianne
26.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar