Inimese solvumise juures on üks huvitav nüanss - kui on olemas info, et laps on väike, kohmakas ja uudishimulik, siis ei vali suur inimene tema peale solvuda, kui laps millegi ära lõhub või rikub. Selle tagab teadmine, et laps ei saa ega võta vastutust – ta ei korva ega paranda. Sellest, et toimus ja ise ei oldud hoolikas ega suudetud olukorda kontrollida, võib ja saab viha tõusta, kuid solvumisele ei ole mõtet.
Endaga samastatava ehk samaealise ning ka endast suurema inimese peale valitakse solvuda – on olemas info, et too peaks juba oskama arvestada ning hoolida teisest ja teisele olulisest. Samaealist võrreldakse endaga ja siit lähtub teadmine, mida teine oskaks ja saaks – see tähendab, et kuidas too, justnagu, peaks olema ja tegema. See täiskasvanu, kes teatud kindlat kogemusekordust kogedes, lapse tasandile laskub, saab ealiselt lapse peale solvuda – see suur laps näeb ja tunneb ennast väikese lapsena ning samastab ennast teise, päris, lapsega ja tunneb ennast tollest vähemana ning tolle poolt puudutatuna.
Selline suur laps on samasugune, kui väikene laps – kellele öeldakse Ei siis, kui on olemas teadmine, et too veel ei oska, ei pruugi hoida, ei tea arvestada ega näi hoolivat – ei mõtle enese sammude ja tegude tagajärgedele. Ta on samasugune, sest ta reageerib samasugusena – vastutusest keelduvalt ja enese tegu teise süüks pannes – ta on keskendunud leidma pidava põhjuse, miks just tema on õige ega pea tagajärgedega tegelema. Vajadusel kasvatab ta ennast, sellest teisest lapsest, sõnade ja võimuga suuremaks, et üle olla ja enda „pihta heidetud vale” vaigistada.
Kui tegemist on juba täiskasvanuga, siis on olemas teadmine, et suurele saab öelda seda, mida too tegi ja millised on teo tagajärjed – põhjus=tulemus – seose näitamine. Saab selguda, et uskumine - too mängib samade reeglite järgi nagu ise valitaks(e) ja teeb seda kõigiga ühel ja samal moel ning tingimustel, oli oletamine. Kuid, tegelikkuses, see, kui erinevalt too valis vastates olla ja teha, selgus alles pärast – tagajärgede kogemise hetkes.
Tuleb tõdeda, et kui mõista põhjuse=tagajärje seotust, siis polekski ju tegelikult nagu põhjust solvuda – vastutus jääb ju enese kanda – enese samm oli enne – ise kutsuti külla, ise jagati infot, ise laenati riietust, ise anti raha, ise usuti, ise vaikiti, ise oodati jne. Jah, esimest korda ei nähtud ette, kuid järgmistel kordadel ju teati juba arvestada, miks siis ei olda rahul ega kogeta rahu.
Kutsikale „tutvustatakse” tema poolt tehtud loiku vahetult peale tegu – hilisemal infol ei ole mõtet, siis kõlab see, millegi mõistetamatu eest süüdistamisena – justkui paha tunde väljavalamisena ja ülekohtuna. Soovides tulemust toimugu õpetamine vahetult peale tegu – tagajärg – info. Solvumisest ei ole kasu – see ei lahenda ja seega see, kes võtab vastutuse, see tegutseb – võtab vastu talle antud info ja annab mõistmist kinnitava info tagasi ja teostab – enam EI tee, EI ole, EI vali.
Kuidas inimene teise inimesega toimib - kui tema poolt välja öeldud EI-ga ei arvestata/ ei valita arvestada – siis tema ei vali või võimaluse korral ei valiks sellise inimesega ühes olla. Inimene valib teise inimese peale solvuda ja tema vastu viha pidada siis, kui tema ise ei julge olla aus – mingil põhjusel ta ei saa kohe enda seisukohta, tunnet, kogemust välja öelda ega vajadust teoks teha – talle näib, et kaotada on rohkem, kui võimalus võitta.
Tal on olemas info, kuidas ja mil moel teine varem reageeris või temale on, kellegi teise poolselt, reageeritud ja seega on temas olemas hirm kohata teise tunnet, keeldumist, vastu hakkamist. Või ta ei usu, et temal endal on õigus – ju teise tegu oli õigustatud – ise oldi ja anti põhjus ning sellepärast ei olegi õigust midagi öelda ega tahta. Need on need nn vägistamise juhtumid – ise oldi väljakutsuv, ebasobivalt riietatud, näidi lubavatena, teisele tundus, et nõustuti või ei keelatud piisavalt – teine põhjendab ära – süü on ja jääb kannatanule.
Mõnikord ongi päris tõsiselt nii, et inimese Maailm kukub kokku – kuidas teine sai, Minuga!!!!, sel moel teha – kuna teine ei võta vastutust või inimene ei anna enda infot välja, siis leiab ta endale põhjendused – tehti, sest ollakse vähem, väärtusetu, vale – sellepärast, et ei olda võrdne – jäädakse alla – ollakse selles raundis kaotaja – ollakse küll ohver, kuid ise süüdi – enda osa ei nähta ega tunnistata, sest teine reageeris sellest üle oleva jõuga.
Inimeste Maailmas elatakse sageli koos haigetes keskkondades, kus üks pool on pidevalt süüdi – tema/ nende olemas olemine on, kellegi teise jaoks, mingil põhjusel vastuvõetamatu. Sel moel valitakse teha vahe sugupoolte, perekonna-, suguvõsaliikmete, klassikaaslaste, ühiskonnakihi, külaelanike, teatud riigi/ rahvuse esindajate jne vahele.
Korduvate kogemuste tagajärjel võetakse see info omaks ja sel moel nõustutakse selle väitega – see kinnitab ja lubab korduda/ korrata – see teadmine kandub ka verega kaasa ja ajas edasi. Teis(t)e vähendaja ja nn õigem on agressor, kes teostab, endast vähemat survestades ja temal talludes, oma õigust – kunagi keegi „solvus” ja tema järgijad jätkavad viha pidamist – kaitsevad ühte enese seast, kui ise ennast – toetavad seda, kes on enesega samastatav või siis isakese jumala staatuses – seda ühte ja ainsat, kes armastab, toidab ja kaitseb.
Kusagil alguses on olnud hetk, mil iseenda eest ei suudetud seista – ei osatud või ei mõistetud, et kohtlemine oli vähendamine või öeldi küll välja, kuid sellega ei arvestatud. Otsustati, et tuli olla valvel ja teostada kontrolli, sest tegu oli tõsiasi, mida ei saanud ära kaotada ega unustada – sellest sai miinimum, kuidas teine võib ja saab valida teha – teo hetkel ja tagajärgedega ühes seistes jäi puudu info, mis on teise maksimum – mida ja kui palju teine on võimeline tegema ning kuhu maani välja minema.
Kui tegija ei nõustunud selle infoga, mis tõi välja selle, mis tema poolt tehtuna ei olnud hea, siis see tähendab, et puudub kinnitav - ehk kindlustunnet tagasi andev - vastus – teine enam ei tee. Vastuse puudumine tähendab, et alles jääb ebakindlus ja püsib ettevaatus – see tähendab, et ei saada jätkata teole eelnenud moel – st, et ei lubata endal jätkata samal moel – ollakse valvel, kaitses ning jälgitakse ennast ja teist. See tähendab kontrolli ja vabaduse kaotust – seega tahetakse teist tagasi sinna kohta ja aega, millesse vajatakse kindlust, et teine kuulas, võttis vastu, mõistis ja enam ei vali teha – alles seejärel, selle kogemuse saanuna, saab/ tohib edasi astuda.
Teist vajatakse kohale, et anda endale rahu tagasi – saada kätte info – teine ei tee, omal valikul või ei saa, jõuga lähenemise tagajärjel, teha nii nagu varem. Sellist infot on vaja – tahetakse, et teine annaks tagasi allajäänu iseendana olemise väärtuse – kinnitaks temas uskumust, et ta on oluline, on väärtuslik ja on see, kellega arvestatakse – tema vajaduste ja soovide eest hoolitsetakse.
Vaikelu lõhkunud tegu ja selle tagajärjed andsid inimesele oluliselt ja eluliselt vajaliku info - millise prioriteedi astmega tema vajadus teisele on ja kas ning kui palju on teine valmis, endast, nn ühisesse ehk kogejaga seonduvasse panustama. Ega inimene rumal ole - kui tema ise ei oleks omapoolset sammu teinud, siis ei oleks ta seda teada saanud – info on olemas ja seda ei saa olematuks teha – peale seda ta teab.
Ellujäämist harjutava inimese hirm – info annab teadmise - tolle teisega või nende teistega koos ollakse ebakindlal jääl või ka üksinda – tema vajadused tulevad peale esimest, kuid võib ka, et peale teist või kolmandat või tema vajadustega ei arvestata üldse, sest selles kohas on igaüks ainult enda eest väljas. Sellist infot vastu võttes käivitub traumaatilises lapses vajadus – kindlustada oma ellujäämine, vajaduste tagamine ja selleks võimaldava koha olemas olemine – toimuvad erinevad, ka alateadlikud, katsed kindlustada oma võimalusi ja vajadusel mõjutada teist.
Enda väärtusetusega - vajaduste ahelas tahapoole kukkumisega – kohtunud lapse reaktsioon - Mina ei ole midagi teinud, et mind peaks sellise vastuse/ infoga kohtlema – Mina olen olnud õige! Sellise info teada saamine näib talle karistusena ja see käivitab hirmu – ellujäämine on ohus. Solvumine on hirmunud lapse enesekaitsereaktsioon – mingi kindla aja lahendus – see on ootamine, millal ulatatakse abi/ tuge/ armastust andev käsi, mis tagaks turvatunde.
Hirmu tundev laps vajab infot selle kohta, mis ja kui palju on säilinud ning, mis tingimustel jätkub koos edasi minemine – kas ja kuidas või kas üldse tema saab selle, eluks vajamineva, mis tuleb läbi teise. Kui selget ja mõistetavat infot ega turvatundevajaduse kustutust ei järgne, siis säilib solvumine – laps ootab normaalsuse tagasi tulemist ja selleks, et püsida sellises seisundis, valib ta endale appi viha, mis aitab tal toime tulla reaalsusega ehk teadmisega, et ei mängita samas liigas ega samade reeglitega – ei olda võrdsed – see tähendab lapse tõlgenduses – teine, kui teisele kuuluv omand, ei ole lapse oma, käeulatuses ega käsutada/ kasutada.
Marianne
20.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar