Moes on erinevad sõnad, millega nimetatakse neid, kelle ohvriteks on oldud ja/ või jäädud – inimeste traumaatilised ja valusad kogemused. Sel moel märgistatuid õpetatakse ära tundma, nende eest hoiatatakse ning soojalt soovitades antakse nõu nende juurest ära või vähemalt eemale minna, sest neid ei võtvat ussi- ega püssirohi ja ka hõbekuulist polevat kasu.
Jah, on tõsi, et kohtumised ja koos olemised nendega ei ole head ega meeldivad – need on vägivaldsed ja vähendavad. Sellised hetked kestavad, kuni sel moel käituda valinu oma tähelepanu mujale pöörab või on ennast tühjaks ja pihta välja valanud. Sellised hetked ei lõppe ainsa korraga, vaid toimuvad üha uuesti – ootamatult ja ette hoiatamata.
Sellises hetkes tundub, et sõnu, väiteid ja nimesid pillutatakse valimatult pihta, mõistmist ning maailmast ja endast arusaamist lennutatakse ringiratast ja põrgatatakse valimatult suvalisse kohta ega lasta hinge tõmmata – selliselt käitujale on vaja teadmist ja reaalset kogemust, et tema kontrollib mängu ja suudab oma väljenduste sihtmärki, kui iseseisvat ja eneseteadlikku isiksust, endale allutada ehk endast, kui abitust ja väärtusetust ning armastusest ilma jäetud lapsest, vähemaks vähendada – see on tema tegevuse eesmärk.
Olukorda kontrollida püüdev ohver päästab ennast oma minevikust – ta teeb teoks, võimendatult, seda, mida möödunus ei saanud/ ei tohtinud/ ei osanud/ ei julgenud teha. Ta vajab sõda ja seega väldib ta lahenduse otsimist/ rahu saavutamist – ta ei lase minevikust lahti – ta ei astu sellest välja – ta tõestab endale oma tugevust – ta vajab seda, sest tema sees on endiselt see väikene abitu laps, kes kogeb trauma tekitanud situatsiooni – ta käivitub, kui tunneb ja näeb olukorda/ teist inimest samasuguse ülekohtu tegijana ehk mängu kontrollijana ja ennast, seal kõrval, sellena, kes on vähem ja kannatab.
Seda, enda näilist allajäämist, ta ei suuda taluda – ja just sellepärast kasvatab ta, oma tegude ja sõnadega, ennast veel suuremaks ja teisest üle olevamaks ning veel võimsamana purustab vastast - just samal moel, kui Don Quijote kunagi hiiglaste ehk veskitega võitles.
Täiskasvanute maailmas on selline tegevus kõikide nende, kes selliselt käituda valinud inimesega on seotud, elu keeruliseks tegev – kuni Suur Laps püsib rõõmsana on kõik korras, kuid kui ei, siis hoidke alt. Ta teeb ja teostab ennast – ta värvib musta valgeks - ta eitab oma osa olevas – süütu ohvrina ta kannatas ega olnud vastutav. Ta kasutab seda „tõde” iseenda vabaduselipuna – mina võin ja pean – minul on õigus – see on lõksu jäänud lapse õigus.
Tema ise ei koge enda valikuid sellisena ja iseennast „valena” ehk väikese lapsena – ta on kasvanud üle oma piiride – talle Ei ei öelda - tal on olemas jüngrid, kes kuuletuvad ja järgivad reegleid, kes nõustuvad sellega, et tema on ohver ja kannataja, kes tõttavad teda päästma ja toetavad lahingus – suureks kasvanud inimesena teab ta, et ta on vaba, kuid ometi teostab ta oma vabaks võitlemist.
Nii nagu muinasjutus, milles loits sidus uuesti kinni dzinni, kes oli pudelist pääsenud ja meelevallatses maailma sees, nii aitab ja toetab, inimeste maailmas, mõistmine, miks teine teeb seda, mida valib teha - kes ta selles hetkes on - ja see teadmine annab iseendale selguse, kui just mänguga ei ühineta, kes ise ei olda ja kelle roll valitakse - selle täiskasvanu, kes ei päästa ega ründa, vaid kogub ja töötleb olemas olevat infot. Selgus annab teadmise, et vastu võidelda ei ole mõtet - see ei lahenda selles hetkes toimuvat - tuleb öelda EI - piir on siin ja siit edasi ei saa ning lõpetada, selles hetkes, kontakt.
Marianne
17.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar