Kohustust kandev inimene on see, kes üsna sageli valetab iseendale ja teistele. Ta näib kindlalt teadvat, et teatud asju teeb ja teatud moel elab ta ainult ühe teatud kellegi teise jaoks ja pärast. Nii ta usub ja paneb ka teisi sellesse uskuma. Tegelikult valib ta, oma kohustust kandes, teha ja olla iseenda pärast – ta ei julge ise endaga aus olla - ta ei taha ise ennast näha - ta ei taha tähelepanu iseendale, kui sellele Kes on või on olnud Vale.
Sel moel – sõnaga PEAB - tähistatud rollisuhet, mis sisaldab vastandumist ja eemale hoidmist/ tõukamist - on/ oli temale endale vaja. Ta usub, et kõik see vale, mis temaga on olnud, on just selle vale rollipartneri süü ja vastutus. Seni, kuni tema kanda on kohustus, ei ole ta oma osa eest loos ega enese sammude eest vastutav.
See, enesele ja teistele, valetamine tähendab, et ühel hetkel saabub arvete klaarimine – siis, kui tõusevad tunded, mis annavad jõu, et ennast lahti ühendada, siis öeldakse välja – Mina valetasin – tegelikult ma ei tahtnud koos olla, tegelikult ma ei tahtnud endast anda, tegelikult ma ei tahtnud sel moel elada ega teha ega valida – tegelikult ma ei rääkinud tõtt – minule ei olnud seda kõike vaja! See olemine oli kohustus – ei vaba valik, vaid vabaduse puudumine, tagant sundimine ja ülekohtune käsk!
See paljastav sõna – tegelikult – on sellise inimese valu, kes ise ei ole väärtustanud iseennast – enesele kaotatud aja, valede kogemuste ja valena olemise piina elab ta tolle teise, kelle jaoks ja pärast, peale välja. Too olevat süüdi, sest on sellisena olemas - on iseendana vale ja see tähendab sundust ja ebaõiglust, sest olemas olevana ta sai vajamineva ja isekad tahtmised teise arvelt – teravad sõnad paiskavad välja pildi, justkui oleks too teine pannud, kohustust kandnu, näpud sahtli vahele ja lükanud selle kinni ning hoidnud, kogu see aeg, selles asendis.
Kui kõlab sõna – tegelikult – on see ehmatavalt valus ja paljastav koht. See toob kaasa, hirmu täis oleva, ootuse – ehk saabub kohe järgmine hoop – lisandub uus tõde, mis toob lagedale selle, mis veel on vale – mis veel on tegelikkuses teine olnud – mida veel välja öeldakse ja ära lõhutakse. Selle sõna kasutamine tähendab, et nagu oleks too, kellele sõna öeldakse, hoopis ise läbinisti vale – tema ei tea enam, milline on tema tõde, kui rollipartner oli tegelikult vale.
See on iseenda kaotuse koht – KES olen Mina? - sest, kui selle sõna – tegelikult olin vale - ütleb lähedane, kes on samal moel kohas, mida kumbki ise ei ole endale valinud või mis on mõlema poolt endale valitud, siis on segadus – kes ollakse, kellega kokku kuulutakse, kuhu tohitakse astuda, kuidas olla, sest ei teata, milline ja kuidas on see inimene, kes tunnistas üles, et tema valetas, päriselt – ei ole selge, mis ja kus on selles loos päriselt olemas olev tõde.
Seda sõna – tegelikult - kasutatakse hetkel, kui see, kellele öeldakse, et - Palun lahendame – minul on halb! - keeldub sellist infot vastu võtmast ja/ või eitab selle tõesust. Selle ausa infoga proovitakse panna teist mõistma enese tunnete raskust, kogetav valu suurust ja valede sügavust – tõdemust, et Meie võib katki minna, kui nüüd ei peatuta – liiga kaua on makstud iseendaga – vaja on teise poolset tuge ja ühendust hoidvaid tegusid.
Seda sõna – tegelikult – kui ausana olemise kaarti, kasutatakse, et anda vastulöök hetkel, kui on kuuldud, et koos on paha just tolle teise pärast – tolle teise olemine/ tegemine ja mitte olemine/ tegemine ei ole head ega hoidvad olnud. Selle ausa ausa olemisega proovitakse vähendada abi otsiva inimese väärtust – see on katse, panna teema tõstataja, iseennast häbenema ja kahandama – näidata talle endale teda valena – Vaata, see siin on kõik see, mille pärast peab olema/ tegema just sellisena ega saa olla/ teha teistsugusena! – kõik on olnud ikka „kaebaja” enda pärast.
Sõnale - tegelikult – lisatakse juurde, et suurendada mõtte mõju, veel midagi isiklikku – Sina ise ei ole midagi väärt, et Sinuga koos olla – kui oleksin tahtnud, siis ei olekski olnud – Sinuga ei saagi koos olla, keegi ei taha olla – sest Sina oled selline või seesugune ega ole kunagi, minu/ teiste jaoks, vajalikul ja õigel moel olemas või midagi teinud!
Öeldakse rõhutatult - mitte kunagi – ja siit tuleneb otsus - Sina oled vale! Nende lausete mõte on – meie vahel ei ole midagi, mida saaks ära parandada – see tähendab, et kohustuse kandja ei ole selles suhtes, suhet hoidmas, olnud.
Selline loo käik näitab inimest asjana, millest peaks olema kasu – kasu, millegi saamiseks – ja tõdemust, et seda kasu ei saadud. Sellise lahenduse valib tundesõltlane, kes ei ole saanud, sellest suhtest, omale vajamineva tunde täitmist – ta on suhtes paigal olnud, sest tema ise on olnud sõltlane või tolle teise kaassõltlasena. Tema kogeb oma nälga, kui valu, sest tema on olnud see, kelle aeg ei saabunud – ta on näinud teist saamas, sest tema ise andis tollele vajamineva - ja ta on näinud/ kogenud seda, et tema ise on alati, endale vajaminevast, ilma jäänud – teine ei andnud vastu. Ta enam ei valeta, sest enam ta ei oota.
Tegelikult ei tähendanud see tõdemus seda, et see, kellele anti, ei oleks saadavale vastu andnud – ta oli olemas ja andis vastu, kuid sõltlase vajadus ei saanud täidetud, sest too ei olnud selles suhtes avatuna, vaid enesekaitses olevana ja sellepärast ta ei valinud/ saanud seal luua, ise ennast, iseendale. Tema maksimum, selles suhteseoses, oli see, et teine, rollipartnerina, oli Maailmas olemas. See olemas olemine tõigi kaasa kohustuse, sest sõltlane ei tahtnud seda koos olemist – tema ei olnud seda, sellisena, ise enesele valinud – tema ei olnud nõustunud rollipartneri isikuga – tema võttis sellist seotust isiklikult – tema vajas vabadust teda valena olema sundivast.
Just sellepärast, et tema ise ei olnud valinud – tema oli see, kes pidi, oma rolli, kui kohustust kandma - tundis ta ennast lõksus olevana ja valis enesekaitses olemise - suletuna ta ei väljendanud enda soove ega teadvustanud ka endale seda, miks ta sel moel valis teha või mida/ kuidas ta tegelikult vajas – ta ei panustanud ühisesse, kui endasse ja seega kõik see, mis ta endast ära andis, vähendas teda ja temale kuuluvat. See sai antud teisele ja jäi teisele – ta lõi justkui teist endast paremaks ja enamaks – teine tuli enne teda ja tema arvelt – sõltlane ei näinud seda koos kasvamisena. See oli Solvunud Lapse otsus ja lahendus.
Sõltlased valivad ja jagavad, kuriteopaigal, süüdlase ning ohvri rollid - see, kes sai teada „tõe”, ahastas ja kurtis ohvrina - Oh teine valetas minule – mina ei usu enam midagi ega kedagi – olen asjaolude ohver – mina olen see, keda peteti! Teine pidi olema süüdi, sest valetas - muidu ei oleks ju kokku jäädud, koos oldud ja tehtud. See, kes oli "sunnitud" kandma kohustust, nägi ennast ohvrina ja teist süüdlasena - põhjuseks oli see, too oli olemas.
Kuid tegelikkuses valetasid mõlemad – nii teineteisele ja ka iseendale. Üks ei tunnistanud tõtt – ei küsinud küsimust, mille vastust ta ei tahtnud teada. Kuigi võib ju olla, et küsis ka, kuid ta ei saanud ausat vastust, sest teine ei olnud nõus olema aus iseendaga – too oli vahend, andes teisele vajamineva, et saada vastu endale vajaminev – mida ta täpsemalt vajas, seda ta ehk ei teadnudki – lõpuks vormus sellest - teisest vaba vabadust - teisest oli saanud süüdlane. See andis võimaluse, et siis ei tulnud endasse vaadata ega enda samme hinnata.
Sellel, kellele heideti ette sõna – tegelikult - tuli maksta aja eest, mille eest ta ei näi olevat vastutav – temale ei öeldud hinda enne, kui oli juba hilja – ta oli saanud selle, mille teine andis ja tema võttis vastu - nad olid olnud koos. Jah, see teine oli temaga koos olnud ja nad olid koos selle suhte sees olnud – see teeb teda, selles loos, kaasvastutajaks. Märgid, lahkhelidest, olid olemas – info sellest oli olemas – mõlemad olid võtnud, jätkates, vastutuse - see oli mõlema jaoks õppetund.
Sõna – tegelikult – kasutamine tähendab, et kaob see, mis näiliselt või uskumuste kohaselt olemas oli ja saab nähtavaks see, mis tegelikult olemas oli ning kuidas ja mida oli valitud teha – üks oli panustanud päriselt, või oli vähemalt proovinud seda teha, selleks, et hoida enesele kohta ja iseennast, kui rolli alles – ka teine oli panustanud, kohal olemise ja käimisega, siis kui ta oli veennud ennast, et tema peab või oli seda temalt nõutud. Kokkuvõttes tähendas see ressursside mõttetut kulutamist ja aja raiskamist – koos olles ennast vähendati ja ei loodud enamana enamat.
Elu tähendabki tõsiasja, et enese jaoks olema ei saa sundida lähedase rolli kandjaid ega enda algust või enesest alguse saanuid või ka kõrval kasvanuid. See, et kunagi oli või kunagi oldi, ei tähenda, et olevas on või peab samal moel olema – kohustust ei pea kandma – eluga ja oma rollidega saab teha rahu – see, mis/ kes on olemas – see on enese, kui Inimesena, kasvamise võimalusena olema. See on väljakutse – valida endale ühine miinimum - aus ja kindel maa kõigi olemas olijate jalge all – koht, kus kõik on koos teadliku valiku teinuna – lähtudes eesmärgist, et hoida koos olemist, tehakse koostööd teisega ja ennekõike iseendaga – oma osa ja sammude eest on võetud vastutus enese kanda.
Marianne
05.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar