Öösel läksin Wc-sse – kui olin lõpetanud, siis tabas, paberi järele sirutunud, käsi tühja rulli – teadsin olukorras süüdi olijat – see ei olnud mina. Olin solvunud, sest mina nii ei oleks teinud – mina oleksin täis rulli asemele pannud – täitnud enda osa. Kogesin solvumist sellepärast, et teine mind ei päästnud.
Paberirullid seisavad peeglikapi peal – selleks tuli püsti tõusta – teadmine – võimalikud tilgad pükstel ja põrandal – mina ei saa seda olukorda vältida - minu tuleb ise selline tegu teoks teha – teise süü.
Minul on tava käia öösel wc-s või vett joomas ilma tuld põlema panemata – siis ma ei „ärka” üles. Seega – kui mina oleksin tule süüdanud, siis oleksin näinud, et paber on otsas ja saanud koheselt uue rulli alla võtta.
Võtan loo tagasi algusesse – teine oli käinud ja läinud ning jah, tühja rulli endast järele jätnud. Tõsiasi on, et enese loos olin mina üksinda – minul oli vajadus, mina läksin kohale ja toimuv oli minu vastutada ja minust piisas, et olukorda lahendada.
Mina olin ja valisin seda, kuidas olin – mitte kedagi teist ei olnud kohal ega polnud vaja loosse segada – mina ise kandsin vastutust, kuid ometi nimetasin süüdlase – sel moel nimetasin selle, kes pidanuks olukorra eest vastutuse võtma, kuid oli jätnud selle tegemata ja selle tagajärjel olid minul tagajärjed, millega tuli minul tegeleda ....
Marianne
19.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar