Inimene – see kõlab uhkelt!

 

Inimene teeb suuri sõnu – kirjeldab inimesi suurelt ja imetlust äratavalt ja siis, huvitaval kombel, ta hindab ja väärtustab asju. Inimene tahab ja vajab asju – tal on vajadus omada – näha ennast asjades ja ennast nende särast tõstetuna. Ta võtab ja paneb neid klaasi taha seisma. Valgeid kindaid kasutades võtab ettevaatlikult kätte – ei julge pealegi hingata ega puudutada. Kasutada lubab ainult siis, kui on kallid külalised või tähtsad sündmused. Mõningaid – eriti haruldasi esemeid - ei pruugi ta, kellegi silmade ette seadagi – püsigu pimedas ja olgu turvas – lukkude taga.

Muusikud lubavad oma pille kasutada ainult vähestel, kui üldsegi – väga head oskused ja lugupidamine peavad olemas olema. Teadjad ja Nägijad ei anna oma väevahendeid, kellelegi kasutada ega luba neid ka puudutada. Hoolimatu teeks katki, vaenlane võtaks väe, oskamatu rikuks kõla, kohmakas purustaks kalli ja ainulaadse instrumendi – selle ühe ja ainsa, millel kordumatu kõla ja erakordne puhtus – hindamatu väärtus – kaotus oleks korvamatu.

Inimene peab ennast asjade jumalaks, kuid ometi on tema see, kes kummardab ja teenindab asju. On tõsi, et inimene panustab asjadesse kordades rohkem, kui ise endasse – asjad tulevad meelde esimesena ja neid on pikk nimekiri üles loetleda enne, kui inimene iseendani jõuab. Asjad on kohustus - inimene vähendab ise ennast – ta seob ja aheldab ennast kõige sellega, mis takistab teda kasvamast – teekonda kõndimast. Asjad seovad teda kinni ja panevad hoidma alles möödunut - kordama kordusi ja seetõttu vastu võitlema uuele, muutustele ja teistsugusele.

Inimene on imeline instrument – hääles või häälestamata energia allikas – ainulaadne ja kordumatu kõla ja meloodia – 100% väärtus iseendana. Kõik ei saa luba puudutada – kõige ja kõigiga ei saa ühes olla – kõike ja kõigile ei tohi ega ole võimalik jagada. Kõik ei oska hinnata ega tunnustada ega aupaklikult ennast ülal pidada. Vale saab haavata, räige saab peal talluda, julm saab hävitada, kade saab solvata, üleolev saab anastada.

Inimene on kõik, kuid ta ei vali olla kõik - inimene ise ei pea lugu iseendast – ta lepib vähemaga, ta nõustub halvemaga, ta vaikib vägivallast, ta jääb valega. Ja peale selle, et ta lubab ja laseb teistel teha ja olla enda vastu ja pihta – ta teeb ise sama – ega kõike ning alati teised ei tee – inimene ise valib ja ei tõuse ega ütle ennast välja ega astu teisale – inimene ise viib täide enese vähendamise ja väärtuse kaotamise – inimhääle kõla nullimise.

Inimese õppetunnid – nii nagu minule on ka kõigile teistele öeldud – Ära tule siia – siin ei ole Sinule kohta ja me ei võta Sind mängu! Kui siiski tuled, siis tea, et siin, Sina, iseendana olla ei saa/ ei tohi. Selles kohas ja seltskonnas olles on reeglid, mis ei arvesta Sinuga – jäädes tuleb Sul iseendaga maksta – ennast allutada ja vaigistada. Sellisel moel on Sinu enese väljendus vale – muuda see õigeks – meile/ normidele meelepäraseks. Kui Sa osutud valeks, siis on õigus, Sinu vastu, jõudu kasutada. Jne, jne.

Kohates sellist infot ja kogedes selliseid reaktsioone oli mul paha olla, ebameeldiv tunne ja vale ehk ebakõla endas, kuid ikkagi ma proovisin ja pingutasin ning nuhtlesin ise ennast ja süüdistasin teisi – oli hirm, ees terendas üksindus, tagant tõukas kuulumise soov – jõud näis olevat teistes ja teistega ühes. Ei – jõud on iseendas ja see kasvab siis, kui kõnnin enese tões ja valguses.

Proovisin ennast ära parandada ja muuta – sobivaks ja õigeks – teiste sõnadele vastavaks ja tunnetele kohaseks. Tegin seda, sest tundsin ennast valesti ja pidasin ennast vääraks – vigaseks, kes ei saa ega oska ega suuda olla õige, kellegi teise poolt kehtestatud reeglite järgi ega osanud ennast mahutada, kellegi teise poolt seatud piiridesse ja näida õiges valguses, kellegi teise malli järgi lõigatud raamis.

See oli võimatu ülesanne, sest mitte üks neist kohtadest ja ühes olemistest, kuhu ma proovisin, ennast muutes, ennast sobitada, ei olnud minu järgi seatud ega loodud – need kohad ja ühes olemised ei olnud minule mõeldud – mina ei olnud sinna, iseendana, oodatud ega vastu võetud.

Sai selgeks, et kõndides Maailmas ja minus on kergus ja enama loomine, kuid siis, kui seal on keegi, kes sulgeb ennast ja kaitseb end minu eest või ründab mind või keeldub koos olemisest – siis see ei ole minu teema – selles kohas ei ole minu eesmärgiks enda vaigistamine, vähendamine ega sulgemine – sobivaks ja vastuvõetavaks muutmine. 

See seal on teise tee ja teema – milline ja millise eesmärgiga jõud temas on – temas on küsimus, miks ta tahab takistada mind või põrkuda minuga, selle asemel, et ise oma piiridesse kasvada ja endas kohal olla – kasutamaks oma jõudu ja väge enese teel kõndimiseks ja Maailma sisse enama loomiseks - see ei ole minule võimalus tõestada ja õigustada ennast, vaid see on minu jaoks suletud uks.

Ongi nii, et ma ei vali enam olla ühes ega teha ennast suupäraseks, et koos olla ja ühineda selle energiaga, mis tahab mind vähendada ja vaigistada - minu tee kulgeb seal, kus uksed avanevad ja minule on olemas koht iseendana kasvada.

Marianne

10.02.2024.a