Kui jõuab kohale mõistmine, et enam ei olda nõus sellega, mis ja kuidas, kindlaid inimesi hõlmavas keskkonnas, toimub ja on, kuid teised ei näe selles probleemi või ei tundu see neile sama tõsise teemana, siis on käes konflikt – on vastuolu selle vahel, mida ja kuidas ollakse valmis ise tegema ja isiklikult kogema, mida mitte. See, kellel ei ole teemat, ei taha midagi muuta – selleks puudub vajadus. See, kes nõustub, et kõik pole okey ja on valmis toetust osutama – kaalub, kas üldse ning kui siis, kuidas ja mil moel muutusega ühineda. Kuid see, kes vajab muutust, vajab kõikide osaliste tähelepanu endale ja koos töö tegemist enese eesmärgi nimel.
Ühise eesmärgiga nõustumine ja selle nimel tegutsemine võivad osutuda raskeks ülesandeks – üsna tõenäoliselt kohatakse protesti, rahuolematust ja vastuseisu. Konflikt suureneb, sest erimeelsuse avalikustamine toob välja varjatud grupidünaamika – nähtavalt joonistuvad välja tegelikud suhteseosed, neis sisalduv ja vahel liikuv – puudu jäävat ja ebavõrdsust ei saa eitada. Saab selgeks, kui palju on keegi valmis panustama ja ka see, millistel tingimustel ollakse nõus ühes jätkama – teoks tehtava otsuse valiku kaalub üles see, mis on olulisem – (õige) ühise säilitamine või indiviidide isiklikud tunded ja vajadused.
Ega konflikt ei sünni hetkes, et ei olnud ja korraga on – rahulolematus, millegi puuduse ja saadaval oleva omavahelise mitte sobimise tõttu, on kasvanud ajas. Eneseteadlikuse kasv ja kannatuse otsa saamine – senine on tulnud enese arvelt – ollakse olnud osa millestki, mida ei soovita sellisel kujul alles hoida. Seni, on enda paigal hoidmiseks kasutatud sõna Peab! - sest muidu – saavad olema tagajärjed. Avalik konflikt tähendab, et on tõmmatud kõigile nähtav selge piir – vanal moel sellest kohast koos edasi ei minda.
Üks sagedasem põhjus, mingis kindlas grupis konfliktini jõudmisel, on ühes olevate inimeste vaheliste piiride hägustumine, nende puudumine või nendega mitte arvestamine. Kui ollakse Meie, siis ollakse nagu Mina – kuid, selle Meie, kõik Mina-d ei ole võrdsed – mõni on sama, kuid teine on vähem ja ka väärtusetum – sellisel juhul on oluline see, kes omab seda suhet, arveid maksvat sissetulekut, edasi toimimiseks kontrollivat jõudu, ühenduse algust ja sellest ilmajätmise otsustamise õigust. Oluline on olla selle inimese jaoks oluline.
Ei ole nii, et inimesel oma isiklikke piire ei oleks või ta neid ei tunnetaks – piirid on olemas ja need annavad talle selgelt märku, kui neid ületatakse ja nendega ei arvestata. Küsimus on selles, kas ja kuidas näitab inimene oma piire välja – kas ta tunnistab endal olevat õigust ja vastutust hoida ning märgistada ise oma piire – kas ta annab, sellekohast, selget ja kohest infot – kas ta valetab, neid suurendades või vähendades, oma piiride kohta – kas ta on teinud, tagajärgede hirmus ja/ või oma vajaduste nimel, otsuse, et ta ei näitagi neid välja.
Konflikt, suures plaanis, tõstetakse lauale, kui isiklik konflikt inimese sees on ületanud tema taluvuse piiri või ta on otsustanud võtta vastutuse enese teekonna eest isendale. Konflikt inimese sees tähendab seda, et tema piiridega ei ole arvestatud ja tema ise ei ole neid hoidnud piisavalt selgelt nähtaval ja kindlatena. Loomulikult on erinevaid põhjusi, miks selline valik on kunagi tehtud, kuid põhijoon on neil ühine – otsus on tehtud eluks vajalike vajaduste nimel.
Konflikt tähendab segadust – Meie sees on mõistetamatu ja vastuvõetamatu segadus, kui grupi jõujooned lähtuvad tundesõltlas(t)e ja tema kaassõltlas(t)e vahelisest mängust. Kaassõltlane võtab, kaotades enese piirid, peasõltlase piirid enese omaks – sõltlasele kuulub see, mis ja milline on teine – sõltlase vajadused on esikohal ja tema tahab saada oma tahtmise – teine täidab teda – hoiab rahulolevana.
Jah, inimene on ahne – ta alustab vähesest – täitmata jäänud põhivajadusest – ta otsib sellele täidetust – ta vajab täitjat. Kuna algpõhjust, mis lähtub inimese sisemisest tundest, ei saa mitte keegi teine ära kustutada, siis inimene harjub oma tahtmist saama – ta harjub sellega, et talle antakse see, mida tema kasvavad vajadused ettekirjutavad – ta harjub ära mudeliga – teised on – tema saab.
Sageli ei olda ise sellise vajaduspõhisetoitmisskeemi leiutaja, vaid see võetakse üle, kui oma elu normaalsust – oldi kaassõltlane ja jätkati sujuvalt kellegi teise alluvuses, luuakse iseendale oma või võetakse, kelleltki üle ahel, milles ollakse esimene. Sõltlastest Meie sees on oluline olla esimene – tolle vajadustega arvestatakse, teised on olemas tolle jaoks ja pärast ning see tähendab, et nad on sunnitud unustama ja hülgama enese vajadused ja soovid – olema Head Lapsed.
Vot see segadus, mille avalikustatud konflikt vallandab, on tegelikult suur mõistmatus – midagi on vale, kuid, mis ja kus täpselt ei ole selge. Kohas, kus kõik oli toimunud paika seatud joonise järgi – alluvusvahekord oli selgelt paigas – ilmnesid korraga vajalikku ühendust takistavad ja häirivad piirid, mis olid enne püsinud varjus – neid oli eiratud või need olid jäetud märkimata. Kui üks märgistas ja tähistas enda, siis ilmnesid ka teiste piirid/ piirideta olek ning neile selgusid nende vajadused – kogeti hirmu kaotada enesele vajaminev.
Konflikti selgitavast infost selgub, et oli oldud ebaõiglane, ülekohtune, allutav, vähendav – ära kaotav ja kasutav. Kuid sõltlane väldib vastutust – ta ei saa aru, mille eest tema peab vastutama – kõik oli ju olnud nii nagu alati – nii nagu ka enne seda gruppi oli olnud – ta ei mõista ega nõustu, et tema peab arvestama, hoopis kellegi teise, kui selle, kelle jaoks ja pärast tema olemas on, vajadustega. Veel rohkem tekitab temas vastuseisu, kui muutuse vajadus ilmneb sellel, kes on olnud samasugune kaassõltlane, kui tema isegi – kuidas too saab korraga parem olla ja tahta ise esimeseks tõusta. Hirm enese tuleviku pärast - tollel ei ole ju vastu anda seda, mis senisel ja aktsepteeritud esimesel.
Koostööd, ühise eesmärgi nimel, ei sünni, kui peasõltlane tõlgendab konflikti enese ohustamisena - tema ei nõustu oma positsiooni loovutama – ta valib rünnata, allutada, vähendada selleks, et tõestada enda ja teiste silmis, et tema on ahela esimene lüli. Kaassõltlane, kes teab, kellele tema on lojaalne, et iseendale vajaminev saada, toetab teda ja ei ole nõus ennast ohtu seadma ega ilma jätma. Vana kord peab püsima – vale vaikigu ja kadugu.
Konflikt kestab, kuni proovitakse tõestada õigust enese piiridele ning soovitakse kõikide osaliste piiride avalikustamist, et läbi selle sammu kaotada sõltuvusahel – igaühel olgu oma vastutus enese ees ja teistega koosolemise vormil ja väljenduseviisil. Kõigil tuleks uut moodi olema ja mõtlema hakata – teostada revolutsioon iseendas – kõndida ise oma teekond ja kasvada vajadustega lapsest täiskasvanuks.
See tähendab tööd iseendaga ja iseendas – selguvad ja loksuvad paika päris enese piirid ning vastu tuleb võtta grupi, kui koosluse, reaalsus – see teadmine, mis ja kuidas on päriselt olemas ning mida ei ole ega saagi olema. Vastutuse võtmine tähendab, et otsitakse tasakaalu – see, mida soovitakse/ vajatakse iseendale – enda piirid teiste poolt tunnustatuna, olgu teostatud ka teiste poolselt, kuid on keeruline kõndida üksteisest kaugemale ja üksteisele lähemale, et jääda kõigile sobivasse kaugusesse, kui puudub info tegeliku teise kohta ja seda keeldutakse andmast – sel moel ei ole selge, kus ja mis on päris teine – mis ja kus on fassaad ehk sõltlane. Infot ei jagata, et tagada sõltuvusahela jätkumine - manipuleerimine - eksimuste korral valeks nimetamine on nn süüdlase allutamine enese vajadustele.
Piirideta inimene ei näe ega tunnista teise ja ka enese piire õiguse ja vabadusena, vaid iseenda ära keelamisena – kõikide osaliste avalikud piirid ja nende eest vastutuse võtmine kaotab toitmisahela mõiste ja võimaluse. Sõltlase maailmas on eluliselt oluline olla õige ja vajalik, et saada õige tähelepanu, kui enese jaoks vajaliku võimaluse, osaliseks – see on mäng, mille varjudes ja pimeduse sees on teised, kes on ühest vähematena, tollele ressurssideks ja allikaks, keda omada ja kelle oma kasutada. Need teised vajavad, seda, endast võimekamat ja jõulisemat ühte, kellele enda õigena olemist tõestada ja ennast, kui vajadusi täitvat, ulatada. Kui valitakse ollakse sama, siis ollakse ühes ja hoitud. Kui ollakse see, kes ei nõustu järjestuse ja/või sellise maailmaga, siis ollakse ohtlik, keda proovitakse allutada või heidetakse enda hulgast välja.
Konflikti avanu jaoks toimub loos kasvamine – teekonnale sundis teda info - selles süsteemis tema vajadusega ei arvestatud – Vaadake – see ja siin olen Mina ja minul on vajadused! On hirm – olla ja osutuda valeks – enese otsingud tähendavad, et tõmmatakse ennast kõikjalt tagasi – justkui võetakse sisse looteasend - kõik võib ja saab olla vale – elustuvad sõltlase mälestused – valena ehk teiste vajadustele vastu astudes ja neid täitmast keeldudes, saab karistada – konflikti algataja jäetakse süüdlase rolli ja tulemuseks on – hülgamine – kaotatatakse vajadusi täitev suhe.
Enese piiride vastu võtmine ja teatavaks tegemine toob kaasa võõrutusnähud - loomulikult tulevad mängu tunded ja enese süü – Mina ise tegin – kõik on minu enda pärast!!! Iseenda kaotuse valu – enam ei ole, enam ei saa, enam ei ulatuta vajaminevani. Häbi enesena olemise pärast – sõltlaste vastarinde ühine hukkamõistev tähelepanu, sõnad ja tegevus – tagajärjeks reaalselt uskumine - ise ollaksegi vähem, väärtusetu, ebaõnnestunud – vale. Viha ja mõistmatus – protest – midagi ei taha (st ei julge) valida ega otsustada, sest ei teata, mida teha ja kuidas olla – millisena ja kui palju on õige – ilma sõltuvuseta – iseendana olemine.
Ärevus kontakti ees – kui palju iseennast on sobiv teise jaoks – see, kuidas ja mis on, selgub ajas katse-eksitus meetodil – on/ ei ole, saab/ ei saa, võetakse/ ei võeta vastu – on veel sõltlase maailmast pärit mudel. Alguses tundub lihtsam vältida suhtlust, sest olevas nähakse puudu jäävat ja kogetakse kaotust. See tähendab, et veel ei ole lahti lastud uskumusest, et ilma vajadusi täitva teiseta/ ilma teeneid vajava teiseta ei saada olla iseendana. Protest, miks teisel on õigus saada oma vajadused täidetud, on lapse positsioon.
Enese ja teiste piirid on selgus – ei ole oletamist ega teadmatust – on selge, mis ja kus on, kelle vastutus. Konflikti aitab lahendada mõistmine – mida ise tahetakse – mida ja kuidas, ise enda vajaduste eest vastutust võttes, iseendale on vaja, et ennast hästi ja turvaliselt tunda. Teadvustades enda vajadusi ja püsides enda õigetes piirides on eneses rahu - osatakse arvestada iseendaga ja sellest lähtuvalt ka teistega ja olla iseendana samal ajal – ei kaotata ise ennast ära. Iseendana elamine ei ole teiste karistamine ega nende vastu suunatud ülekohus – sellist vaatenurka viljeletakse sõltlaste maailmas.
Marianne
28.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar