Väga pikka aega ootasin soovitud normaalsust – seda aega, mil minul saaks olemas olema see, mida minul ei olnud – olen Laps, kes on omanud ema armastust sellisena nagu seda mina soovisin, kuid mitte sellisena nagu see oli olnud. Teadsin, et olen Õige Laps siis, kui mina saan olla laps iseenda vajaminevate normaalsuste ja parameetrite järgi. Uskusin kindlalt, et olen armastatud alles ja ainult siis, kui, mina, endale mõistetava ja soovitud armastuse osaliseks saan – siis, kui kogen seda, mida õigeks pidasin – minul oli teadmine, kuidas mind oleks tulnud armastada.
Igatsesin ja vajasin st tahtsin endale saada – ise ennast sellisena kogeda. Enese kogemine sellise lapsena oli esmane vajadus. Uskusin, et mina ei pidanud midagi tegema ega kuidagi olema - olin ju olemas – minul pidi olemas olema – see punkt oli miinimum. Ma ei mäleta sügavat õnne, siirast rõõmu ega rõkkavat ning vabastavat naeru – ma ei mäleta, et oleksin mõistnud, et mul oli ema armastus olemas – kogesin iseennast varjavat, emotsionaalselt häiritud ja mind, endast ning minust, eemale hoidvat ema.
Ema oli olnud, igas ajas erinevana, maksimum sellest, mis tema jaoks võimalik, kuid minu vaatenurk näitas, et juba oli olnud miinimum ja järjekordse koguse ja kvaliteedi muutudes, kogesin, et jäin enesele olulisest täiesti ilma. Tuleb tunnistada, et enese kogemus - ema ei armastanud mind, minule vajalikul – ära tuntavalt mõistetaval moel – ei olnud eluohtlik situatsioon – see oli minu elu normaalsus. Ma ei näinud varjude sisse ega ehmatavate tegude ning pihta heidetud sõnade taha – ma ei näinud inimest. Mina kogesin puudust – minu vajadused ei olnud täidetud – iga samm edasi kasvatas puudust ja erinevaid valesid suuremaks.
Mina ja teised – kõik me tegelesime ellujäämisega – olime vahendid ja need, kes olid, vastu enese tahtmist, sunnitud koos olema ja elama – elasime puuduses ja vajaka jäämises - me ei saanud ja meil ei olnud, sest keegi teine oli, iseenda moel, olemas – tema pärast ei saanud ja tema pärast jäi alati alles vähem. Tundesõjad ja vähendamine – eneste päästmine, vastu seismine, alla jäämine ja enese, kui väärtusliku väärtuse, lõputu vajamine.
Mina ei võtnud sellist reaalsust vastu – minu õige elu pidi olema, kuidagi teisiti ja kusagil mujal - kui mul oleks olnud see teine koht ja aeg, siis oleksin saanud olla ja kogeda – põgenemine lootusesse. Millalgi oli olnud sügav ehmatus – pettekujutelma purunemine – valisin reaalsuse eitamise ja solvumise – ootama jäämine tähendas, et olin iseenda jaoks abitus seisundis – sellest sai õpitud abitus – kui minul on vajaminev olemas, siis alles - kui mul oli kala (vajadusi täitev teine), siis sain süüa – õng (mina ise) ei olnud lahendus.
Oli olnud, Solvunud Lapse, protest info vastu, et teis(t)el on õigus iseendale – enese moel valinuna – see on nende elu ja teekond, mille eest nemad maksavad. See on normaalsus, mitte ümbertegemist ja parandamist vajav viga – kuid mina, Solvunud Lapsena, teadsin, mida ja kuidas vajasin, et minu ümber oleks ja mind koheldaks ning mina saaksin, kuid ma ei saanud seda ega olnud sellel moel, sest teine tegi ja oli teisiti ega näinud endas valet või viga.
Minu kogemused tähendasid teekond – neis peitus küsimus – mille jaoks seda kõike minule vaja oli – mida mina muidu ei oleks teinud, kuidas mina muidu ei oleks olnud ega valinud – see, enese osa ja sammud sellel teel, jäänuks ju ära, kui oleksin andnud enese jõu ja väe teis(t)ele – ma ei oleks ju tõusnud ega oleks võtnud vastust enese eest iseendale – see kõik oli hind, mille maksin selle aja eest, mil protestisin ja nõudsin enda, kui Lapse, õigusi.
Protest, sellisel moel kasvamise vastu, tähendas, et valisin osaleda tunnetesõltlaste kolmnurgas – agressor survestas, et tõuseksin omile jalgeile ja võtaksin ise vastutuse ning vabastaksin teda sellest, mida tema ei tahtnud kanda – minuga seonduvat, kuid ka tema enese valiku tagajärgi. Kuid mina valisin olla päästja ja ohver ning vajasin kogemust, et kontrollin olukorda – ohutust ja vajaminevaid ressursse iseendale.
Piiratud ressurss tähendas, et valisin ka ise olla agressor, et vähendada teist enda kõrval – tõstmaks enda väärtust selle silmis, kes jagas eluks vajalikku. Enese jõu kasutamine, teise vastu, aitas vallandada eneses olevat pinget, hirmu ja ka viha ning andis, enesehinnangu tõstmiseks, vajaliku kogemuse, et suudan mõjutada ja muuta midagi/ kedagi.
Elasin uskudes, et kui minule antakse vajaminev – kui minule antakse armastus, siis ma kogen seda ja olen armastus. Ma olin peegeldus ja koopia, kes oli tähelepanust sõltuvuses - kui armastav ja hooliv teine kadus, siis kadus tunne ka minu seest – ma ei osanud ise olla - ma ei teadnud, kuidas ise (ilma teiseta) olla. Enda jaoks vale (vajadusi mitte täitva) vastu ei saanud hea ega armastav olla. Kogesin paanikat ja viha – teine ei olnud ega teinud minu jaoks ega pärast – too elas ja oli iseendale – minu jättis turvalisest kohast välja ja vajalikust ilma – hirm – mis minust saab – süü – ise pidin olema põhjus, kuid nägin teise poolt tehtut ja tegemata jäetut.
Olin katkine, sest olin armastuseta laps – olin solvunu – kelle vastu olid elul tingimused – mina ise, tahtmata nõustuda olevaga, esitasin tingimusi. Elasin uskudes – teine on peegel – päris mina näisin olevat teis(t)e sõnades, tegudes ja pilgus. Vajasin head ja armastust väärivat iseennast - sundisin teist enesele vajalikuks peegliks ja nõudsin taga õiget peegeldust - õige minu peegeldust.
Kui teine osutus valeks – ma ei saanud õige tähelepanu osaliseks – õppisin vihkama ja teisi valeks nimetama – mina ei saanud põhjusest aru. Nõudsin ja vajasin teiselt – kasutasin solvumist ja kasvatasin viha – oli ebakõla – teine ei vastanud minu vajadusele – mina teadsin, mida ja kuidas vajasin, kuid teine ei andnud seda ega olnud selline – kuna saamata jäämise põhjuseks oli teine, siis kogesin, et mind jäeti ilma ja välja – olin teisest vähem ega olnud võrdne – uskumine tähendas, et kinnitusin mustrisse – vajasin, ootasin, nõudsin – saamiseks pidin jääma – sundisin ennast vaikima ja teise jaoks sobivana olema – olin ohver.
Teine oli vale, sest teine ei olnud ega saanud olla mina – me ei olnud üks - meid oli kaks erinevat. Mina vajasin – mina tahtsin – mina ise olin olemas – mina ise elasin oma elu ise. Point on selles, et Ohver elab ja on ise, kuid ta teeb seda sellel tingimusel, et ta valib seda teha ainult senikaua, kuni tema peab seda tegema – võtab enese elu ja iseennast, kui kohustust seni, kuni ta kogeb, et keegi teine seda ei tee.
Ohver teeb sunnitult senikaua, kuni leiab selle, kes tahab/ peab või suudab panna, kellegi uskuma/tegutsema ja võtma, tema elu, kui koorma kanda ja kohustused üle ning teeb seda ise edasi – see teine on keegi, kes on õigem, parem, osavam, tublim, rikkam, ilusam – sel moel saab olema parem ja õigem tulemus või teine teeb ja vastutab ajal, mil Laps saab mängida ja vaba olla. Sellise teise võib leida ja sellise elu saab endale anda, kuid see ei ole kunagi päris õige ega hea tulemus – teine teeb kindlasti, midagi ja kusagil valesti – kasvavad nõudmised ja tingimused teise vastu.
Kellegi või millegi ohvrina elamine ja enese nägemine – see annab info, kes peaks andma ja kust peaks tulema vajaminev. Keegi teine pidi seda, mida ise, kui see väikene laps, kellel olid vajadused, sest oli ilma jäänud ja elas puuduses, ise ei tahtnud – ise ei pidanud õigeks – ise ei osanud. See tähendas, et minu elu ja valikute tagajärgede eest vastutas keegi teine – see, kes minu mõistmise järgi pidi seda tegema – tegi seda näiliselt ka siis, kui otsused ja teod olid minu omad – pretensioonid ja süü määramine said teise osaks.
Ükski teine ei ole mina ega temaga seonduv ole minu. See, mis ja kuidas on teisel ja on tema oma – on tema oma ja jaoks – tema ise on panustanud sellesse – loonud olema. Mina ise ei panustanud enese armastusse – teostasin vajaduste rahuldamist, sest justnimelt vajadused olid jäänud rahuldamata – elavad tunded ütlesid, et oli olemas rahuldamata jäänud vajadusi – seega nägin ja kogesin ennast vähemana ja puuduses elavana. Ma ei mõtestanud ega vaadanud, vaid tundsin ja kogesin – sirvisin ja pidasin üleval erinevaid mustreid ja uskumusi.
See oli vajaduste tasand – andsin enesele ja ka Maailmale miinimumi ja ära ka enese, kui Lapse, arvelt – selle, mis vajalik elus püsimiseks – muud ei saanud ära anda – seda ei saanud juurde – seda teist, kellelt saada juurde, enam ei olnud. Armastust, rahu, mõistmist ega turvatunnet ei saanud juurde luua ega teisele anda neis olukordades, milles seda ise vajasin – siis ma ei olnud teise jaoks olemas – võtsin iseennast teise käest ära – lõpetasin olemise, kui endas olid tunded, millega toime ei tulnud.
Oli kindla tunde vajadus siis, kui teine tahtis tähelepanu endale – oli võitlus, kes saab minu tähelepanu endale – olin katki, ehmatanud ja vajaduste täitmine jäi saamata, sest teine tahtis ja nõudis mind endale – „Vaata – mida Sina oled teinud!!” Mina ei tahtnud vaadata seda, kellena mind minule näidati – vajasin selles hetkes tähelepanu sellele iseendale, kes sel hetkel olin – hirmunud, kaitsetu, abitu ja ilma armastuseta Mina. Vajasin kindlustunnet, et mina saan vajamineva, enne, kui olin valmis tegelema sellega, mida teine tahtis öelda.
Oli olnud uskumine, et kui üks saab, siis teine ei saa – teine ei olnud minule, kui minule vajaminevale rollile, partneriks – teine ei valinud mind sellisena näha seni, kuni mina ei täitnud tema tundevajadust – temas puudu jäävat tundevajadust, sest mina ei olnud temale vajamineva rolli partneriks. Teisest sai vaenlane, kes kaotas minu. Maailmast sai ohtlik paik, sest minule vajaminev Mina tuli läbi selle teise – selline olukord oli eluohtlik – minus, kui lapses, oli teadmatus, kes ma olen üksinda – iseendana – olin Hüljatu, Väärtusetu, Abitu Laps.
Hirm tõukas klammerduma ja ennast müüma, et vajaminevani pääseda, kuid enesekaitseinstinkt tõukas teisest eemale – vajalik oli teostada enese ellujäämine, kuid ka päästmine valest ja ohtlikust – oli ebakõla ja suutmatus teostada enese jaoks vajalik – valides ühe jäi saamata teine. Asjaolude Ohver – tingimused.
Teise poolt valitud etendus, mille eesmärk näis olevat vähendada ehk kaotada mind ära – oli olnud elu ohtu seadev kogemus – see ei ole enam minu vaatenurk - mina ei anna enam endale ülesannet, et pean ennast sellisesse suhtesse nuiama ja ühendama. Mina ise ei vali osaleda ega kaasa mängida enda jaoks vales – seni oli olnud vaatenurk, et ma ei saanud iseendana olla ega kohale jääda teise pärast - nüüd ma ei pane enese otsust enam teise süüks – see on minu enese otsus ja valik – mina ise valin vastutada ja olla iseendana.
Oli olnud uskumus - ma ei suuda/ oska olla tugev, kui pole allutanud teist – näisin olevat, kui teine tunnistas neid omadusi minus – kuid hirm, vaigistamine, alandlikkus, ei olnud tunnistus minu ülevast väest, vaid ülekohtusest vägivallast. Teise poolt valitud alistuv vaikimine ja nõustumine ning minu, kui ühiste, vajaduste täitmine ei olnud tõestus püsivast ja tingimusteta armastusest ning ühes olemise soovist, vaid teostatud enese päästmiseks ja tingitud ellujäämise vajadusest – teine nägi ennast vähemana ja väärtusetuna, kes pidi ja tuli peale esimest.
Selliseid mänge mängivad tundesõltlased selgeks õpitud mustris, millest nad ei pääse vabaks – need on ülevõetud mallid – oli tähendab, et on – ellujäämiseks ja puudujäänud tunde toitmiseks astutakse pimedatena edasi – piiratud arv rolle tähendab, et neid peab vahetama, neist peab loobuma, neid saab kaotada ja neid peab sunnitult kandma. Sel moel jääb enesena olemine kättesaamatuks, sest päris eheda iseenda, kui vajamine rolli kinnituse jaoks, sellises mängus kohta ei ole.
Võtan vastu teadmise, et sellise kontakti ja agressiivse etenduse eesmärk oli iseendana kasvamine – enesekindlus ja enese selgus – Kes mina olen ja kes mitte – ma ei ole teise peegeldus ega vaja teist, kui õige enese peegeldumiseks. Teadmine Kes ja milline mina olen – on minu sees.
Valetamise lõpetamine, kui üles ärkamine, tähendab, et olin mõistnud, mida ja mille nimel tegin ning miks midagi ei muutunud – otsustav ja selge samm välja ja eemale andis võimalus näha ja valida uued etendused ja uued rollinimed – mina iseendana – ise vastutavana.
Marianne
23.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar