Tuul on kõikjal ja ei kusagil – ta on olemas. Oma elu elav inimene on olemas. Vahel ta ei taha ennast nimetada – ei taha olla Kes nimetatuna. Ta tahaks olla kõikjal ja ei kusagil. Ta tahaks olla lihtsalt inimene. Ta tahaks, kuid ta ei saa seda enesele lubada, kuigi ta proovib ennast lahti ühendada ja eraldi seista. Ta ei saa, sest ta on ühendatud, ühte olema.
Kes ma olen? Mõni poetab, sellele küsimusele vastates, enese nimesid, kui varrukast – see, teine, kolmas, neljas jne. Kõik oma erinevad õpitud ja omandatud ametid, oskused, väljenduseviisid ja ka rollid saavad ette loetud, et ikka mõistetaks ja ära nähtaks, kellega tegu. Teine sosistab mokaotsast oma eesnime, kuid jätab perekonnanime lisamata – piisab küll – isegi palju sai öeldud. Kui öelda lisa ja näidata ennast veel, siis peab ennast üle vaatama ja hindama – kas ja millisena ollakse see, kellest räägitakse.
Inimene, kes ei näe vajadust olla rohkem, kui lihtsalt inimene, tahab säilitada vabaduse – õiguse iseendale. Olla nii nagu temale on oluline. Olla seal, kus ta tahab ja saab olla. Olla sellisena nagu ta vajab ja oskab olla. Olla olemas, kui ta juba peab olemas olema.
Inimene olla tähendab, et öeldud saab kõik ja ei midagi. Ei nimetata kohti süsteemist, mille seistakse. Ei nimetata sidemeid, mis ühendavad ajas. Nimetamata jättes jäädakse tähelepanu alt välja – ei nähta seal, kus ei olda. Nimetamata jättes jäetakse need seotused enese tähelepanu alt välja.
Enese nimetamine tähendab nimelise koha vastu võtmist. Vastu võtmine tähendab vastutuse võtmist. Kohaga seonduv puudutab ja nõuab oma. Koht tähendab kohta süsteemis ja sellega seonduvat – oleva ja ka ära olnu tagajärgi.
Iga koht ja aeg ei ole kerged kanda. Kogemused, mis inimesele osaks saavad, teevad elust väljakutse ja raskuse, mis tuleb enesel üle elada. Saatusest määratud – nii öeldakse, kui tuntakse ennast karistust kandvatena. Peab – ei saa.
Kelle pärast tuldi – kelle pärast ollakse? Vaadates enese teed ja mäletades, enese valu ning pisaraid, ei taha inimene võtta vastu teadmist – enese tõttu ja iseenda pärast. Kergem ja selgem on ju uskuda, et kellegi teise jaoks ja tolle teise pärast. Teine võttis ja kasutas.
Inimene on saanud haiget – ta on haavatud, kui sidemetes ja kohal seisnuna ollakse saanud haiget. Omad on teinud valu. Võõrad on teinud valu. Ülekohus, mille eest karistatakse kannatanut. Kui ei oleks pidanud seisma ega olema, siis ei oleks, olnut, olnud.
Inimene ei vaata enese jälgi – kui ta on tuulena kõikjal, siis tal ei ole maa peale jäetud jälgi – enese tagajärgi. Ta ei tunnusta enese jälgi – mina olin, mina tegin, sest mina olen olemas. Käänakud ja ristuvad teed – kohtumised ajas – enese võimalused. Olemas olemine, mida usutakse olevat, kellegi teise jaoks ja pärast, on võimalus saada see, mida muidu ei saaks – aeg ja koht on antud, et inimene leiaks ise ennast üles – nimetaks ja seisaks oma kohale.
Inimene, kes valib mitte näha oma seotust ega taha seista kohal, mis oma, tunneb ennast teisal vargana. Tal on olemas suhted ja asjad, mida ta omab ja kasutab, kuid ometi ta tunneb, et need ei ole tema omad. Ta on, kui varas, kes võtnud endale võõra oma. Ta kasutab ja on, ilma, et ta oleks ise ennast nimetanud – positsioneerinud. Enese asukoha ära määramine tähendab suhet, millessegi või kellessegi – roll näitab ära piirid ja võimalused ning ka hinna, mis tuleb maksta.
Enese nimetamine Inimeseks või ka ilma nimeta jätmine, ei tähenda seda, et lugu muutuks – inimene on see Kes ta on, seal, kus ta on – igavikulise aja teel. Võta oma nimi vastu. Seisa oma kohale ja võta vastu see, mis on Sinu – enese elu ja oma sammude tagajärjed. Võta vastu see, mis on olnud, mis on ja mis tuleb. Nimi ja koht tähendavad teadlikkust iseendast ja ajast – vastutust olnu, oleva ja tuleva ees.
Marianne
03.04.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar