On asju, mida meil on. On asju, mida ei ole. On asju, mida me vajame. On asju, mida ei vaja. On asju, mida me tahame. On asju, mida ei taha. On asju, mida me saame. On asju, mida ei saa. On asju, mida me peame. On asju, mida ei pea. Kui ei saa, siis ei pea, kuigi see EI võib sundida takka PEAB olema, PEAB tegema, PEAB saama, PEAB omama, PEAB vajama. Peab – mõtlemata üldsegi – MIKS peab?
Vahel tahetakse seda, mida ei ole. Vahel tahetakse, et see, mis on, oleks nii nagu tahetakse seda kogeda. Õieti öeldes, on ootused kogemisele, sest on eeldused kohale ehk rollile, kust saaks ja seega võimalus, mil moel võiks saada olema. On olemas rolliühendused, mida ise ei ole endale valinud. On olemas nimetused, mis saadud, kellegi teise sammude tõttu. Need nimed ja kohad on ja jäävad, sest ollakse olemas.
Sellised ühendused loovad pingeid ja kasvatavad segadust, kui siduvate nimede taga on inimesed, kes ei valiks olla ühes, kui nad saaksid ise vabalt valida. See, valimatuse võimalus, toob kaasa sunduse – Mina PEAN, sest mina olen, kuna teine on. On pettumised ja solvumised ning valusad kokkupõrked, sest igal ühel on ootused ja eeldused, milline peaks või võiks üks hea ühes olemine olla, kuid tegelikkus on sellest sageli erinev. See, mis on, ei tähenda, et see peab olema eeldustele, ootustele ja soovidele vastav – st saama, kogeda seda seotust, alati nii nagu tahetakse või vajatakse.
Väikese lapse jaoks tähendavad elu ja olu tundmatut Maailma – õppetundi, et see, mis on minu, ei tähenda, et see olen Mina. Väikene laps kardab kaotada oma ema. Ema tähendab turvalisust, ellujäämist – Lapse, paigal ja muutumatuna püsivat, keset/ pidepunkti. Laps saab olla Laps, kui tal on olemas Ema. Laps saab, oma ema jaoks, olla õige ja sobiv, kuid ka mitmel moel vale. Laps saab sellest teada, kui ta kogeb enese tagajärgi. Laps avastab ennast tundmas hirmu, et ta võib osutuda nii valeks, et tema ema ei taha enam temaga ühes olla. Ema võib ja saabki lasta oma lapsest lahti – justkui hüljata teda.
Hülgamist kogenud laps on olnud hetkes, kus ema ei valinud olla Emana, vaid väljenduda, kellegi teisena. Kuid laps sai traumaatilise kogemuse osaliseks, sest ta koges, et tal ei olnud olemas rollipartnerit enesele, kui Lapsele. Ei olnud olemas seda Ema, kes oleks olnud kõik see, mida emaks olemine lapse jaoks tähendas – sellisena, millisena ta selles hetkes oma Ema, kui iseenda turvalist Mina, väga vajas.
Olles kogemise hetkes, sai Laps aru, et tema Ema oli korraga kuidagi vale. Ema vastas ehk reageeris talle tavalisest täiesti erineval moel vastu. Laps seletas enesele loo ära nii, et tema poolt valitud olemine, käitumine, sõnad või tegu olid need, mis MUUTSID Ema ära. Ema muutus ehk hülgas oma Lapse, sest Ema asemel oli korraga justkui keegi teine.
Kuna enese sammu tagajärge oli hirmus kogeda, siis lõi laps endasse uskumuse, et tema, kui tema ise, oli ja seega saab olla ka tulevikus vale ja seoses sellega, oma Ema uuesti valeks muuta. Laps ei taha oma Ema kaotada st hüljatuna olemist kogeda. Sellise hülgamise kogemusega lapses käib kaasas Hirm olla vale. Enese vale olemine tähendab, et lapse poolt tehtud samm toob kaasa muutuse, millega laps ei oska/ saa kohaneda. Vale olemine on ohtlik, sest, siis võib laps kogeda seda, mida Ema ei tee – hüljata, eirata, karistada, vaikida, lüüa, karjuda jne.
Vale olemine tähendab, et ei olda hoitud - suhet ehk sidet rollide vahel ei hoita nähtava ja toimivana. See toob kaasa turvatunde kaotuse. Laps kardab, et tema elu on ohus, kui ei ole hoidvat sidet Emaga. Ta kardab, sest ta ei tea Kes ta on siis, kui ta ei saa olla Laps. Ta ei saa olla Laps, kui tal ei ole Ema. Kui ei ole Ema, siis Laps peab olema suurem ja tugevam, kui ta ise seda on – ta peab olema, samal moel nagu Ema seda olnud on, hoidev ja turvaline ring ümber iseenda, kui Lapse, et hoida see, mis on vale väljas ja eemal. Kui Ema aitas, vahendades ja vähendades, kohaneda Maailmaga, siis Hüljatud Laps sulgeb ise ennast Maailma eest.
Tundena väljendumine, olemisena väljendumine on reageerimine millelegi – vastamine sellele sammule, mis just tehti. Laps ei tea, et ka temal endal on erinevad näod ehk rollid olemas. Laps ei tea, et ka tema emal on mitmeid erinevaid rolle, kui väljenduvaid nägusi – Ema ei ole ainult tema ema ega alati ainult tema jaoks olemas. Ema on elav – lihast ja luust inimene, kellel on ajalugu ja omad tundepäästikud. Kõik, mis on ehe, ei ole ilus vaadata ega hea kogeda. Ema võib ja saab vahetada oma väljendust – valides rolli, olla keegi teine – keda laps ei tunne ega tea ega oska ega saagi enda partnerina näha.
Inimese väljend - Mina olen Vale – tähendab rollisegadust. On rollide segadus, kui inimene ei tea, kelle rollis ta on või kelle rollis teine valib olla või kellena teda näha ja kogeda soovitakse või ta ei taha/ saa valida enesele rolli, mida temalt oodatakse. Ei olda teise poolt valitud rollile partneriks või ei leita teises, enesele kui rollile, partnerit. Ei küündita või keeldutakse rollist, mida peale sunnitakse.
Inimeste väljend - Me oleme teineteise jaoks Valed – tähendab, et ei kohtuta – ei saada kokku teise, kui partneriga iseendale, kui rollile. Sõnad ja teod on valed ning võõrad, sest ei mõisteta Kes ise ollakse ja Kes on see, kellega seistakse koos. Tahetakse olla, kuid ei saada, kui teine ei vali olla. Ei taheta olla, et mitte kogeda, kuid teine tahab ja surub rolli peale. Vajatakse kindlat kogemust, kuid ei teata Kelle roll annaks selle võimaluse. Kui teataksegi, siis võib olla keeruline omada vajalikku kohta ja/ või õiget rollinime.
Rollisegadus tähendab, et ei ole teadlikkust ega anta enesele aega, enese ja situatsiooni mõtestamiseks, vaid toimub kogemine ja tavaliselt, alateadvusesse salvestunud traumaatilise kogemusega tundejäljes peitunud, tundena vastamine. Segased lood taanduvad algusesse – selleks, et mõista, tuleb minna tagasi aega, mil lugu algas ja vaadata seda käesoleva aja teadlikkusega.
Sina lood mind vähemana – ühes olles ei looda enamat, vaid teostatakse enesekaitset ja vajadusel rünnatakse vastu veel enne, kui, samm poole, üldse on tehtud. Ei mõista ise ennast ega teist. Usutakse, et seda jama ei oleks, kui ei oldaks seotud. Kuid, kuna teine on ja nime kantakse, siis PEAB. Valitakse vältida. Valitakse keelduda. Valitakse valida viisakad näod.
Ega ainult see, üks ja ainus, eluliselt oluline roll, ole karile jõudnud. Ka mujal, rollidena kohtumistel, jõutakse selgusele, et selgust ei ole. Parem on vältida ja eemale hoida, siis ei tule kogeda enese valena olemist – inimeste valedeks muutumist – muutmist. Enese sammude valed tagajärjed. Kohanemise raskused.
Kui ei oska ega saa ja on keeruline, siis taandatakse ennast Lapse rolli ja lahenduseks, vajatakse Ema, kui filtrit, et kohaneda - enese sammu tagajärel toimunud Maailma muutusega. Vale kogemus – ühendatakse ennast lahti ja enesekaitseks suletakse ise ennast välise ees – valitakse olla laps ema kõhus – kõik jäi väljapoole ega ulatunud pihta puudutama ega vastu puutuma.
Selline lahendus ei lahenda, vaid segadus suureneb – järjestikkused valed ühendused viivad kriisini, sest väljapääsu ei näi olevat. Ema kõhus ei olnud kohtumisi – oli olemine – rahulik ja igavikuline. Aeg on kasvada edasi – toetada jalad maha ja võtta vastu oma koht – erinevad kohad. Aeg on vastutada enese sammude tagajärgede eest – kohtuda muutuva Maailmaga. Kohates erinevaid reaktsioone ei tähenda need seda, et elu on ohus ja iseenda olemas olemine kaalukausil – inimene ega tema erinevad nimed ei kao - rollipartner vahetab lihtsalt oma rolli – enesele teada oleval või teadvustamata põhjusel. Vastus - KES - aitab näha ja mõista - lugu, ise ennast ja ka teist.
Marianne
04.04.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar