Eile

 

Kusagil oli aeg ja koht,

mil täiesti tõsiselt tundus,

et nüüd ja kohe

ongi käes see hetk,

mis jääb viimaseks.

Siis, aga aeg venis -

lugu loo järel

ennast lahti keris

ja lendu läks tuules.

Neis oli viha

ja ka paanikat,

oli solvumist

ja ka tuska,

oli hirmu,

kuid tundsin ka armu.

Veel enne leinasin,

kui kaotanud olin -

öösel üles ärkasin,

sest magamine

tundus nõnda vale.

Proovisin ära tunda,

millal on käes

ära mineku hetk -

tahtsin istuda kõrval,

hämaruse sees,

olla toeks ja lähedal,

kui silda ületad.

Tahtsin teha vahe

meie vahele,

et olla eemal

ja kaitstud vale eest.

Tahtsin tagasi

neid hetki,

mille veetsime koos,

ema ja tütrena,

ühes olles.

Pelgasin viimast

elavat mälestust -

nii väga tahtsin,

et see saaks õige -

jääks hea

ja helgena meelde.

Aeg kulus -

tiksus minuteid vähemaks

ja vahel tundus,

et oledki jääv,

omad nii kõvat tahet,

et jääd siia poole aega.

Kuid siis,

Sinu jõud rauges

ja vaikusesse astudes,

sai oldud aeg

lõpetavad numbrid

lõpikult kirja.

Kui teade saabus,

siis kõik need, 

kes omad,

olid kusagil,

pilla-palla,

Maailma teedel -

elu oli käimas,

elu oli jätkumas.

Jäi meil kuulmata

viimane ohe,

vaibuv südametukse -

lihtsalt ära libisesid -

sookure huige

tõi teadmise -

oled läinud -

meie ühine tee

oli läbi saanud.

Marianne

11.04.2023.a