Kui korraga jõudis kohale mõistmine, et nüüd on surm võtmas enese kõrvalt kaasa selle, kes vahetu ja oma ning enam ei olegi ma see, keda kutsutakse osa võtma sellest, kuidas on keegi teine, enese äranägemise järgi, korraldanud lähedase ära saatmise. Nüüd olen ise see, kes võib ja saab öelda, kuidas on hea.
Aegade jooksul olen osalenud mitmel matusel. Need on olnud erinevad - seega olen kogemusi saanud. Nüüd tuli enesel mõelda, et ikkagi - kuidas. Nüüd tuli ise ennast mõista ja sündmust mõtestada – kuidas on hea ja kergem nii endale, teistele osalistele, kui ka saadetavale. Kuidas see, mis mõeldud siirderituaaliks, aitaks mind - meid. Mitte see, kuidas peab ja on õige, kusagilt mujalt vaadatuna. Vaid see, mida ja kuidas mina ise jaksan ja saan. Olles haavatud ja leinates, olla hoitud ja turvas. Kontrollimata oma olemist ja enesekaitset ülal hoidmas. Millised on sammud, millises järjekorras tuleb ja ka tahan astuda.
Kui hingamine vaibub, siis jääb, surnu, keha järele ja kuhugi ta peab saama – mullast oled Sa võetud ja mullale saad Sa tagasi antud. Vanasti oli kindel teekond - kodu, kirik, surnuaed, peielaud. Ajas lisandus variatsioone – ilma kirikuta, ilma kodust saatmata, ilma kirstuta, ilma maata, ilma peielauata, ilma ... ja ilma ... ja ilma .. . Vali, millisena soovid ja teosta tahtmine.
Kogemused mäletavad ängi – ilmalikud kõnelejad pigistasid ruumi kokku ja surusid maadligi – kannatama, valu tundma – iga kord sain endale suure pea valu. Ei aidatud hoida ega laheneda. Sündmus oli karm ja justkui ülekohtune – ellujääjad kannatavad ja saavad karistatud. Ei saanud ma neist kaasa hoidmist, toetust ega mõistmist – minuga ei kõneldud.
Kord jäi kahe matuse vahele nii umbes nädal. Üks oli ilmalik – krematooriumi saalis. Teine kiriklik – Tallinna Jaani kirikus. Esimene oli vaev, tumedus, äng – pea valu. Teine oli helgus ja toetus – jääjate hoidmine. Esimeses luges aeg - see tiksus järgmisi leinajaid sisse lubama ja seega pidi ajast kinnihoidma. Teises oli aega - see oli koht, kus oli aega, et olla.
Kirikusse paistis sisse päikesevalgus ja see oli soe ning ruumi avardav. Õpetaja Jaan kõneles jääjatele – nii ta ütleski, et lahkunu on ju läinud – elavatel tuleb aidata edasi elada – ei kannatades, vaid elusalt elavatena. Tema sõnad ja hääletoon, kirikukooris olnud tütarlaste hääled ja laulude sõnad – lõid helgust ja kergust. Oli mõistmine ja saatmine. Saabus teadmine – mina olen hoitud. Lahkusin kirikust rõõmsa ja helgena.
Omade hulgas tehti ettepanek, et võiks lahutada ja eraldada – korraldada matus omadele ja peielaud kõigile. Peielauas olnuks lahkunu tuhk laual. Urni sees. Kui on etteantud tehe, siis hakkab mõistus sellega tegelema ja välistab muu. Reageerib valele ja proovib luua sobivat – enese mõistmise jaoks õiget. Kuidas ja kus siis teha ning samas ka ennast hoituna tunda? Vot, siis jätsin kõik kõrvale ja küsisin iseendalt – mis ja kuidas on hea, kui saadan oma ema viimasele teele.
Ilmalik, kiriklik ja ilma. Ilmalik toimub kusagil saalis või haual. Seda on juhtamas ja saatmas ilmalik inimene, kes dikteerib takti ja hoiab järjekorda, et kõik vajalik/ soovitu saaks tehtud. Ükski ilmalik kogemus ei ole olnud hea - inimesed on osanud rääkida, kuid nad ei ole mõistnud seda, mida ja kuidas nad räägivad - mis sellega kaasneb. Loetud ja rahas kinnimakstud aeg loob pinge ja võtab ära hetkes olemise - tuleb teha ära.
Ilma tähendab ise haual toimetamist - valitud vabadust ise teha nii nagu oskused ja jaks seda hetkes lubavad. Kõrval ei ole kedagi, kes hoiaks ise ruumi ja annaks kõigile võimaluse olla iseendas ning leinata. Saab olla omaette - omadega ühes. Õnnestub, kui saatjaid on vähe ja toetutakse teineteisele ning keegi ei domineeri või väldi osa andmast - kõigil on oma osa anda.
Kirik on hoitud ruum - kõik on oodatud ja kedagi ei mõisteta hukka - tule sellisena nagu oled. Kirik on aeg, mis on olnud, on ja saab olema - ajasild. Seal on oldud ja sinna minnakse taas - jalad jätmas jälgi ja käed puudutamas pinke. Õpetaja on kõrval ja toetamas jääjaid. Saatmine on rituaal - igale asjale on antud oma aeg. Vabadus olla, et olla mõtetega saadetu ja enese tunnete juures. Orelihelid voogavad läbi kiriku ja inimeste ja aja - vibratsioon liigutab liikvele ja aitab vabaneda ning lahti lasta. See on koht, kus saab jätta olnu seljataha - jätta sinna see, mis oli ja kaasa võtta selle, mis on. Allikas ja valgus. Tegu ei ole uskumise, vaid ruumi ja energeetikaga.
Ka peielaua puhul on käibel mitmeid variante - enne või pärast ja üldse ilma selleta või ilma võõrasteta ning kindlasti leidub neid võimalusi veelgi. Mõte sellest, et avalik peielaud toimub ilma ja enne hauale minemata, tundus ikka väga vale. Tuhk kohviku laual - ei. Teha enne seda, mis tuleb pärast - ja peale seda teha seda, mida on vajadus esimesena teha. Matmine on ühe aja lõpule kandmine/ viimine - olnu lõpetamine. Peielaud on edasi minemine - söömine tähendab juba teist tegevust.
Vaatasin lugu eemalt ja lõin terviku kõigile – sidusin ajad ja inimesed ühte. Kõik on kõigile – ei vahesid ega eraldatust. Ema sõidab lapsepõlvekodu õuest läbi, kokku saadakse nn kodukirikus ja seal kuulatakse valitud sõnu ja orelihelisid. Ühes minnakse, mõnesaja meetri kaugusele, surnuaeda ja toimetatakse perekonna hauaplatsil matmine. Seejärel, ühes kirikuõpetajaga, suundutakse tagasi kiriku juurde ja istutakse koos peielauda. Saadetakse ja ollakse saadetud.
Marianne
12.04.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar