Mina olen pettunud – seda enese tunnet on vahel keeruline ära tunda, sest selle tunde kohal inimene tavaliselt ei peatu – ta on tormanud juba oma tunnet kustutama või teisega asendama või vastu reageerima. Pettumine on inimese otsus, kohates Maailma vastust iseendale - enese olemisele - enda poolt tehtud sammule. Pettumuse tunne on kohanemise üks etappidest – samm, enese jaoks, keerulise olukorraga toime tulemiseks.
Pettumine tähendab tundeprotesti selle peale, mida ja kuidas inimene vastuses nägi ehk tõlgendas, kui talle tundus, et Maailm oli peegel, mis peegeldas talle teda ennast tagasi. Peeglist nähtuna tema ei olnud ilus, hea, õige jne. Inimene protestis vastu, sest tema ei tahtnud nähtu olla – Mina ei ole selline! Mina ei taha olla selline! Kuid - Minul ei ole iseenda eest pääsu! – inimene lõi enesele uskumuse, sest tal ei olnud võimu kustutada peegeldust enese ega peegli mälust. Inimene jäi kinni ära olnud aja hetke.
Edasist teed, tundeist läbi astumast, takistas solvumine Maailma peale. Inimene süüdistas teisi – sest tolle, sest nende pärast .. . Inimene ei saanud aru et, kuidas vastu reageerija sai selline olla, sel moel teha – mis õigusega. Süüdlase otsimine/ vajamine on nagu inimese nina – inimene tegelikult näeb oma nina, mis on olemas, kuid aju valib seda mitte näha.
Inimene nägi vastust, mille arvas olevat enese peegeldus, kuid ega Maailm ei peegeldanud tagasi inimest, vaid inimene nägi enesele vastu vaatamas teise huvitavalt väljenduvat tunnet, mille too oli valinud vastu reageerimiseks. Vastaja tegeles iseendaga, sest tema sees olevad ja välja paistavad või paiskuvad tunded olid tema enese omad.
Mis tegelikult juhtus inimesega, kes kohtus oma sammu tagajärjega – erineval moel väljendunud reaktsiooniga? Olen pettunud - on oma, vahetult, kuid ka aegu tagasi tehtud, sammu tagajärje kogemisele hinnangu andmine. Olen pettunud – tähendab tegelikult – olen ise ennast petnud, sest mina ise uskusin, lootsin, kuulasin, eeldasin, arvasin teadvat. Olen pettunud Maailmas - katab sõnumi – olen ise ennast petnud. See on see, mida inimene kuulata ei taha ja miks ta edasi tormab ning teisi valib süüdistada.
Maailm reageeris – võib-olla inimene naerdi välja, teda pilgati, hüljati, halvustati, mõnitati, narriti, käituti vägivaldselt, sunniti midagi tegema või kuidagi olema, vastati eitavalt – inimene ei tulnud olukorraga toime, sest ta ei suutnud nähtut unustada. Ta ei tahtnud sellist iseennast mäletada, kellena ta uskus end olevat – tõlgendus enese mõõdupuude ja uskumuste järgi. Temast ei piisanud – ta oli vahend, kes ei toonud tulemust. Kuid tal ei olnud midagi muud peale iseenda, keda ei saanud välja vahetada.
Inimene ei tahtnud/ osanud tunnistada, et vastus oli temaga seotud, kuid see ei olnud lõplik. Inimene valis solvumise, sest tema tahtis teist tulemust. Inimene otsustas, et tal tuleb ise ennast välise maailma eest kaitsta – ta ei tahtnud enam näha enese valesid peegeldusi. Ta valis enesekaitsetaktika - eraldumise, eemale hoidmise, süüdistamise, valeks nimetamise ja ka kaitseamuletid – kuid ta ei saanud ennast kaitsta iseenda eest.
Inimene saab edasi astuda, kui ta võtab ise ennast vastu – Jah, see mina, kes ma olen, ei olegi nii võimekas, ilus, osav, tark jne – kui ma uskusin end olevat. Mul on kahju, et ma sellise vastusega kohtusin. Kuid, mis siis – mina olen mina – parim, mis mul on ja sain anda. Minul oli ja on väljapääs – saan vahetada rolli või rollipartnerit, sest saadud kogemus tähendas tunnetest häiritud kommunikatsiooni – oli(d) roll(id), kuid ei olnud rollipartnerit valitud rollile.
Marianne
27.04.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar