Kui teadsin, et pean silmast silma kohtuma ja/ või vahetult suhtlema selle inimesega, kes oli olnud minu Valeks nimetaja, siis tundsin, et olin kui halvatud. Vallandus ennast takistav hirm – minu enese hirm halvas mind ära, sest olin teadmatuses nende tagajärgede ees, mille võib tuua kaasa minu poolt astutav samm. Ma ei teadnud, kuid ometi ju teadsin seda, mis juhtub siis, kui ma valin olla mina – ausalt ja ehedalt. Hirm oli kantud uskumusest, et kogetu kordub – ma jään valeks, sest ma olen mina.
Varem, juba kogenuna, mida minu, erinevad, sammud kaasa tõid, siis ma vaikisin, püüdsin olla õige, müüsin ise ennast, valetasin, sundisin ennast tegema ja olema – näima ja käituma sellisena, et oleksin teise jaoks õigena kogeda. Pingutasin selle nimel, et too teine jääks paigale. Kartsin seda hetke, mil teine vaikib, sulgub enese sisse, keerab selja. Libiseb justkui mujale ära või läheb päriselt ära - keeldub paigale jäämast ja kohal olemast.
Kõndisin õhkõrnal klaasil, mis oli tegelikult juba ammu katki tehtud – peol lebavad killud olid järele jäänud eelmistest lahkumistest – lahti ühendamistest. Mina ei saanud neid üksinda ära parandada – mina ei saanud, sest minust ei piisanud – teist ei olnud omal kohal seismas. Kui teist ei olnud, siis ka mind ei olnud. Kui teine valis vaikusesse sulgumise või ukse sulgemise, siis ma ei olnud suutnud ise ennast ära päästa – olin kadunud.
Ma ei teadnud, mida ma kaotasin ega mõistnud, et tegu oli leinaga. Kui teine keeldus olemast, meid ühendavas rollipaaris, minu rollile partneriks, siis ei olnud meil ühist Maailma – me ei olnud koos. Sellisel hetkel olin ma abitu, sest mina olin, kuid minul ei olnud ja ma ei teadnud, kas, millisena ja kunas saab üldse olema. Kaotus tundus seda sügavam, mida lõplikum see näis.
Teine valis oma rollile lahenduse ja teostas selle. Teine valis lasta lahti rollist, mida tal ei olnud hea kogeda. Teine ei valinud jääda paigale, sest ei tahtnud kohtuda iseenda või minu tunnetega, kuid mina ei mõistnud, et tegu oli häiritud kommunikatsiooniga. Kogesin hülgamist ja kaotust, sest mul kadus võimalus olla see KES ma ju olin. Olin, kuna ma ju olin olemas.
Lõpuks ometi mõistsin, et rollidele on olemas erinevad lahendused. Maailm ei kuku katki. Mina ei kao. Jään alles ka siis, kui rollipartner valib vahetada nägu või lahkub lavalt. Mina jään alles. Mina olen olemas.
Marianne
18.04.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar