Inimese elus on kuhjaga neid hetki, mida tal on keeruline kogeda. Seal on kohtumisi, mida ei unustata – neis kogetud puudutused viivad teda tasakaalust välja. Seal on vastukäimisi, mis justkui ei jäta valikuvõimalust, vaid sunnivad vastu reageerima. Seal on sõnu ja tegusid, mis riivavad ja põrmustavad nii, et inimene tunnebki end murduvat ja katkisena, näeb ennast halva ja inetuna. Inimene tunneb ehk talle tundub, kuna enne, olemist mõjutanud hetke, paistis olemas olevat rahu ja vaikus, et tasakaal, temas endas või tema ja ümbritseva vahel, kadus. Olemas oleva vahel olev kommunikatsioon sai häiritud – tunnete poolt põhjustatud tõrge takistas info edastamist, vastuvõtmist ja töötlemist.
Puudutus viis tasakaalust välja – lükkas liikuma, kõikuma, võbelema, pendeldama. Kuid, kas see, et inimene enne seisis justkui paigal, üldsegi tähendas tasakaalus olemist või oli see hoopis peatus või ootus või varjumine. Võib-olla ei olnudki tasakaalu, vaid oli paindes või pöördes olemine – kunagise loo tagajärjel paigast ära olemine. Puudutus viis, tasakaalust väljas oleva, inimese liikuma – vastu reageerima.
Öeldakse, et läks tasakaalust välja – inimene kaotas rahu ja oli närvis ning erutatud. Ei olnud tema ise – käitus ettearvamatult ja kontrollimatult. Inimene valis tunnete keele ega mõistnud enam seda, mida ta kuulis ja nägi väljas, sest ta tundis seda, mis oli peidus tema sees. Tasakaalu kaotanud inimesele öeldakse – rahune maha – leia rahu. Ärritunud inimene ärritub sellise soovituse peale veelgi, sest see tähendaks, millegi sellise tegemist, mis ei ole selles hetkes justkui võimalik. Lõpeta olemine! - tundena väljenduv inimene ei oska ise ennast tundest lahutada.
Mida tähendab tasakaalus olemine? Kas seda, et ei lasta enda olemist teistel häirida? Kas seda, et ei alluta puudutustele ega suhestuta? Ei suhestuta – tähendab, et ei looda suhet – välditakse kontakti või mängu vastu võtmist. Suhet vastuvõtmast takistab hirm tasakaalutuse ees – tunnete avaldumine ja nende tagajärjed. Mängu vastu võtmata jätmine tähendab, et ei soovita olla teise poolt valitud rollile rollipartneriks. Isegi siis, kui ei valitagi ühte ega teist, võib rahu kaduda – inimene jääb jälgima, olukorda ja ise ennast kontrollima, situatsiooni ohutust hindama ning plaane tegema – ta reageerib enese sees, et olla ette valmistunud reageerima.
Ei ole tasakaalu – ei ole enese rahu, sest tuntakse tunde liigutust enese sees. On hirm enese poolt vastu astutud sammude tagajärgede ees. Kardetakse enese ja teise tegu või sõnu. Nn valed sõnad või tegu võivad avada inimese sees oleva suletud loo. Mälestusse on jäänud elav jälg – see on pooleli olev lugu – see ei ole tasakaal, vaid peatatud hetk. Kardetakse kunagise kordust. Ometi on mälestus meenutuseks seotud rätisõlm – selle hetke ootamine, milles on aega, ollakse teadlik, saadakse ja osatakse oma lugu läbi kõndida, et ise ennast mõista ja vabaks anda.
Kogemus – inimese poolt astutud samm kohtas vastu reageeringut, sest rollipartnerile ei meeldinud/ sobinud sõnad, tegu, toon, olemine, väljendumine. Inimene tõlgendas toimunut ohtlikuna – tema poolt edastatud info ei jõudnud teiseni – teine ei mõistnud ega kuulanud INIMEST. Teine ei tahtnud kuulda ega saanud näha – ta valis reageerida isiklikult, sest ta võttis kuuldut ja nähtut isiklikult – pihta käivana. Salatud tunne tõusis pinnale ja lükkas tegudele.
Oli olnud näiline rahu – vahele sobitunud rahu, mille purustas uinutatud tunde ärkamine. Ei olnud olnud tasakaal, vaid oli olnud hirmutav ootus, et millal saabub kohale kordus. Ometi oli olnud lootus, et seda ei saabu. Ometi oli olnud uskumus, et kordus on välditav. Inimene oli teostanud enese üle kontrollitud valvet ja see ei tähendanud tasakaalus olemist, vaid tasa olemist – ise enda vaikivana hoidmist.
Tegu oli häiritud kommunikatsiooniga – mõistmist ei olnud, sest enese tunded takistasid selgelt ja täpselt mõistmast seda, mida öeldi ja mida nähti. Kommunikatsiooni takistas tundehäire – tunne häiris – inimene ei mõistnud ise ennast. Tunnetest tulenevalt võeti vastu otsuseid – loodi vigane fail – tõlgendati, et teine on vale - eluohtlik – seega vajati kaitset - seega rünnati vastu või välditakse. Välditakse ja/ või rünnatakse seda, kes oli kohal - süüdlast, kes justkui põhjustas toimunu. Välditakse sarnast situatsiooni – olukorda, milles võib korduda.
Inimest, kes laseb iseenda selgust ja olemist tunnetel häirida, ei ole mugav kogeda, sest temaga ühes on kommunikatsioon häiritud. Tõrkeid suhtlusesse tekitavad temas peituvad tundepäästikud, mida ta ise ei teadvusta või siis eitab. Tunded takistavad inimest peatuda, vaadelda ja mõista. Kuna tundesegaduses tõtatakse reageerima ja olukord ei saa sellest selgemaks, siis kasvab segadus üha suuremaks – lool ei ole saba ega sarvi – puudub väljapääs. Üks tunne vahetatakse teise vastu, sest ei taheta sogaseks keerutatud allika põhja vaadata – iseenda ja oma tunde seost näha.
Tunde poolt häiritud seisund tähendab, et ei ole ega tule rahu – ei võeta aega, kus toimuvat eemalt vaadelda – enne sünnivad teod ja otsused, mis takistavad iseenda ja ka teise mõistmiseni jõudmist. Kuna puudutus oli olnud vale – ei sündinud hea tunde kogemust - siis takistatakse teise energia eneseni jõudmine – katkestatakse ühendus. Ei anta ega võeta vastu. Ollakse kaitses ja kaitsel. Kõik seonduv on ohtlik ja seda tuleb vältida - vale tuleb elimineerida.
Oluliseks märksõnaks on kohandumine – oma elus ja olus kohanemine – iseenda tundmine ja tunnetamine. Tasakaalu kaotaval inimesel on raskusi muutustega toime tulemisel. Tema elu turvalisus seisneb mustritel, kätteõpitud joonistel ja tunnete vältimiseks/ kustutamiseks vastuvõetud otsustest tulenevate ülesannete täitmisest. Pidev kontroll, enese elu ja olu üle, tähendab järjepidavat turvalisuse eest võitlemist.
Tasakaalutus on see aeg, mil inimene tegutseb valitud tundena - hirmutava kogemuse ootusest ja selle vältimisest või kohesest lõpetamisest tulenevatest ülesannetest lähtuvalt. Tunnete segaduses olev inimene ei anna välja selget infot, sest ta kardab vastu reaktsiooni – kontrollimatut enese oma ja teadmatut teise oma. Kui kardetakse tagajärgi, siis valitakse vaikida sellest, mida peidetakse. Ei räägita sellest, mis jääb varjule tunnete alla. Ei räägita aiast, vaid aia august – kuid iga inimese nn augud on erinevate suuruste, tekke põhjustega ja asukohtades – enese vigased failid.
Vigane fail tähendab, et ei töödelda seda, mida tegelikult kuuldakse ja nähakse, vaid hoopis seda, mida tahetakse kuulda ja näha – vajatakse, et hoida enese kunagisi otsuseid alles. Seega ei tegeleta vaatlemisega – vahetult sündiva info töötlusega, vaid tõlgendamisega, kas see on ohtlik või mitte. Selline tegevus on vajalik kunagise häiritud kommunikatsioonist jäänud jälje tõttu – suletud ja nimetu tunne. Mida otsitakse seda ka leitakse, kuid, kuna tõlgendus ära olnud ajas, ei tähenda sama olevas, siis selgust ei sünni. Konfliktid ja nende tüüplahendused korduvad – elatakse ise oma elu keeruliseks.
Info, mida saadakse, ei pruugi inimesele alati meeldida ega sobida. Ta ei pruugi sellest ka aru saada, kui kasutusel olevad sõnad ja nende mõisted on erinevad. Ta ei vali seda vastu võtta, kui see tundub käivat tema pihta – isiklik ja tahtlik. Need on võimalused, mis toovad kaasa tõrkeid info töötlemisel. Häiritud kommunikatsioonist sünnivad vigased failid, mis takistavad enese vabadust.
Tasakaalutus tähendab, et tunded tõusevad üles ja tõstavad tormi – otsused, tegutsemine ja valitud olemine tehakse tundena, teise tunde kustutamiseks, ülekirjutamiseks või selle vaigistamiseks. Sageli on tundepäästiku olemas olemise taga kunagine trauma – Minu elu on ohus, sest ...! Võttes lugu isiklikult on aeg küsida enese käest – Mida ma kardan? Mis võib minu elu ohtu seada? Kas see peab ka tänases ajas paika?
Tasakaal on selgus enese sees– inimene mõistab ja tunnetab ise ennast, ei reageeri enese sees – iseenda vastu, tõugates, vaigistades või põgenedes välja. Selgust aitab luua ja hoida selge info – oskus ja soov teha vahet infol ja tunnetel, iseenda ja ka teise omadel. Kui on käes aeg teha peatus – ei reageerita, vaid vaadeldakse. Vaadeldakse, et saada selged lähteandmed – mõista nähtut ja kuuldut.
Kui ikkagi ei mõista öeldut, siis, keskendudes edasi viivale lahendusele, saab küsida täpset ja konkreetset lisa. Kui on segadus ega jõua sammu pidada, sest tempo on enese jaoks liiga kiire, siis tuleb võtta aeg maha ja teha peatus – jätta lugu hetkeks kõrvale, et koguda ennast ja kohaneda toimuvaga. Rahunedes ehk tasandudes lõppeb tundereaktsioon ja inimene näeb ennast tundest eraldi olevana – ta tunnistab oma tunnet ja nimetab selle – mõistab seda, mida tema ise endale on tahtnud öelda.
Marianne
19.04.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar