Inimene põrkab kokku tõdemusega, et õigena elamisest ei ole kasu, kui tulemus ei saa õige. Tulemus on see hetk, mis parajasti on olev. Kiire aja valu – see tähendab, et igapäevane samm, teekonnal, tundub olevat, kui lõplik tulemus. Kuigi see on teekond, millel, iga samm, astutakse lähemal iseendale, tundub, et just vale olevik lõpetas ära need võimalused, mis jäid ära. Vaatenurk oleneb sellest, millises mõõtkavas vaadata seda hetke, mis on – kuna aeg tundus lõppevat, siis algas uus ja siit ka kogemustele toetumine, et seegi saab otsa või siis on hoopis olemas ajatu igavik – ajast aega kestev olevik.
Need asjad ja lood, mis jäävad väljapoole inimest, on rekvisiidid. Ka inimese keha on rekvisiit. Need on antud ja loodud võimalustena enese, Inimesena, kasvamise teekonnale. Inimene müüb ise ennast, et hoida alles seda, mis on väljas – kõike kaduvat. Inimene unustab/ hülgab enese, kui Inimese, sest olulisemaks saab hoida alles seda, mis kasvatab ja loob nähtavalt õiget tulemust. Seda, mida on saadud või on võimalik juurde saada, seda tahetakse või usutakse - peab omama.
Lahti laskmine ebaolulisest – olemas olevad asjad ja muu, saab ja võib olla olemas, kuid olemise jaoks ei pea neid kõiki olema ega omama. Enesele andestamine, vabaduse lubamine, kontrollimise lõpetamine. Kuid taaskordama sunnib kunagise kogemusega kaasnenud hirm ja seega peab kontrollima, et olevik oleks ja saaks olema õige – rekvisiidid, kui tõe näitajad, peavad järelikult jääma alles. Kogemus on see, mis võib ja saab muutuda – olnu ei jää alles, kui seda ei jäeta eesmärgipäraselt meelde.
Ollakse, kui vang - see on iseenda sunnitud olemine - ilma vabaduseta olevik. Ei ole vabadust, sest kardetakse ilma jääda – millest ja miks – vabadusest vaba olla ja valida. Kuid inimene, kes on valinud, ei taha kohtuda EI -ga. Ei on tõke, peatus ja teadmatus – mida, kuidas ja kuhu edasi. Ei-ga kohtudes tuleb uuesti valida, kuid kui oli uskumus, et valitud tee on see, mis viib õige tulemuseni või jalge all oli tee, mida mööda pidi kõndima, sest siis jõutakse õige tulemuseni. Sel juhul tähendab ju Ei seda, et valitud valik oli vale – iseendalt oli võetud vabadus, mille Ei andis tagasi. Kuid inimene ei taha seda vabadust vastu võtta, sest ta võttis Ei-d isiklikult – kogedes kaotust, koges ta valesi tundeid – häbi, hirmu, paanikat, viha jne.
Inimene ütleb väga sageli enesele – Mina Pean! See tähendab, et ta tegelikult ei taha, kuid on sunnitud ise ennast sundima – ta jääb ilma, kui ta ei vali teha. Ta jääb ilma õigest tähelepanust – tunnustusest, rahast, inimestest, asjadest. Mida Ei saa, see on see, mida ei pea tegema. See, mida saab, on see tee, mis viib edasi. See, mida peab, lõhub ise ennast. Vahetades sõna - PEAB – sõnade – Võin/ Saan/ Tahan vastu – on olemas võimalus ja jõud astuda.
Inimene usub, et kui ta saab kätte selle või teise, siis ta saab endale lubada seda ja teist – kogeda ja omada. Seega ta juba justkui kogeb ja omabki ning sellest tulenevalt peabki ta saama/ tegema/ olema nii, et selline reaalne tulemus saaks olemas olema – õige tulemus. Kui on võimalus, mis on, siis on inimesel võimalus. See, mis on, on võimalus küsida enese käest, kui ma ei saa seda, mida mingil põhjusel taheti, vajati, pidi, siis, mis on see, mida ja kuidas on võimalik – kuhu on olemas tee.
Inimest piirab ja takistab hirm, et ta ei saa iseendale lubatud kogemust kätte. Ei ole vahet, kui palju ta ütleb - Mina pean – ja on kuulekalt õige – õige tulemus jääb saamata või ei jää kehtima. Kui peab jõudma seatud sihtmärgini, siis selleks peab ise ennast ja Maailma kontrollima ning õigetest ja toetavatest reeglitest kinnipidama. Hoitakse, ükskõik, mis hinnaga, kinni sellest, mis on, et saaks olema – õige tulemus. Inimene näeb tulemust valena, kui ta, hoides kinni sellest, mis tundus juba olemas olevat, koges sellest ilma jäämist – kinnitatud tulemusega teekond maksab kordades rohkem, kui jättes enesele alles vabaduse valida – olla, jätkata, valida teise tee.
Astun oma sammu, lähen ja kogen – saan selle kogemuse, millise saan. Jätan enesele alles vabaduse ega hakka sellele vastu protestima - soovides uut. Jätan enesele alles vabaduse ega hakka seda ümber tegema - soovides uut. Jätan enesele alles vabaduse ega hakka sellest kinni hoidma - soovides või vältides kordust. Kogemused ei tähenda uskumusi tõendavat või aega sulgevat pitserit, vaid elu, kui erinevaid maitseid ja ilmastikunähtusi.
Marianne
05.04.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar