Ilma piir

Nii mõndagi kõnetab

vees olemise teema -

enese vette kastmise

või voogudes ujumise jutt.

Valitakse basseine ja tünne,

mererandu ja jõgede ääri,

järvede kaldaid ja tiikide pervi.

Jälgitakse temperatuure

ja vahelduvaid aastaaegu,

puhtuse kvaliteeti

ja sobivaid seltskondi.

Kõikjal ei käida

ega kõikjale minda,

kõikjal ujuma

ei usaldata minna.

Kui seistakse vee ees

ja eneselt küsitakse -

Minna või mitte minna? -

siis on see enese otsus

ja olukorra vastuvõtt,

sest on nii

nagu on.

Elu,

see on sama moodi -

erinevad koosolemised,

koos olemise vormid,

koos käimise kohad,

on erinevad veed -

ujuda neis või mitte -

inimene on ise see,

kes teeb oma otsuse.

Kui sobib,

siis sisse hüppab,

kui kahtleb,

siis proovida võib,

kui seisukord ei meelita,

siis küsida saab -

Kas mina

paremaks saan muuta?

Kui jah -

siis tasub proovida,

kui ei -

kas siis on mõtet jännata -

sinivetikad,

colibakterid,

jäätav külmus,

kalda kõledus,

põhja teadmatus -

ära ei kao

ka tahtmise peale -

vesi ise ennast ei muuda -

ümbritsev sinna sisse

ise endast valab.

Vesi on vesi -

see pinnal kannab

või põhja veab.

Oleva puudutused

ja kogemused,

mis osaks saavad,

tundeid äratavad.

Põgenetakse,

et pääseda,

jäädakse,

et ühes olla

või protestida,

muutust soovides

või ise muuta proovides.

Võib ja saab

ka teine rand

ja teine vesi valida.

Marianne

31.07.2022.a

Elulised teemad XIII – Liigesed

 

Liigesed – enese liigutamine. Liikuvus. Paindlikus. Kange kaelsus. Valusad liigutused. Jäigad liigesed. Enese liigutamine kergelt ja vaevata. Enese liikumine vaevaline ja valulik.

Puhastamine – puhastumine – filtreerimine. Valus liigutada – elu läbi valu elamine – ise enese poolt on takistus enesele loodud. Inimene ei lahusta oma elu ära – ei lase möödunust lahti – ei võta ise ennast vastu. Settimised jäävad alles ja sisse. Välja nutmata pisarad, lahti laskmata tunded. Kivid, soolad on konsentratsioon – kivistunud uskumused, valusad kaotused. See, mis enesega kohtumiseks vajalik, jääb enese sisse - endast märku andes, jääb oma aega ootama.

Kael – valitseja, tuul ei muuda suunda, vaatenurga hoidmine, uskumused on elu õpetajad.

Käed – vastu võtmine, ära andmine, loomine, hoolivus, viha, Maailma enesest eemale hoidmine versus avatus uuele, toetus elule, kohtumine olevaga.

Puusad – loomine, avatus uuele versus ei avata ennast, ei elata ise ennast välja, ei väljendata ennast välja, elu ei ole kingitus. Nurklikkus, takistus, vahetuseks müüakse ise ennast, et saada vastu see, mida muidu ei saaks, kuna midagi muud ei ole - enesest ju ei sünni.

Põlved – peab olema tugev, ei lubata eksimisi, ei anta alla, enese tahtmine jäägu peale, enne murdutakse, kui põlvist nõtkutakse – elu eest ei tänata.

Selg - Inimene versus vahend, enese elu eest vastutuse võtmine, kohanemine, suutlikus vahetada vaatenurka, ollakse ohver, et mitte olla süüdlane, vegeteerimine, tahtejõuetus - enese tasalülitamine.

Sõrmed – aju töö - info vastuvõtt, avatus uuele, huvi elu vastu versus sulgumine, uue vältimine, kramplik asend - teel rusikasse, olen hoitud versus vaenlased väljal.

Õlad – enesekaitse, alandlikkus, kõrkus.

Millise liigutuse enesele keelad? Millist liigutust ei ole võimeline tegema? Mida oled teinud vastu ennast? Mida ei taha teha? Haige liiges toetab inimese otsust.

Marianne

29.07.2022.a

Kuidas Sa tunned end?

 

Algusest oli aeg veerenud, päev päeva järel, edasi. Vanema poja kohustus, minna ajateenistusse, jõudis järjest lähemale. Veel viimased päevad kodus olemist, et seejärel üle lahe sõita. Vahe maa pidi kasvama pikaks – teine maa, teisel pool merd.

Seljataha jätsime kakskümmend aastat ühes olemist. Harjutud olemine. Tavapärane ja loomulik koos elamine. Muidugi olin ma kurb. Loomulikult tundus see raske – eriti mõte sellest, et tavapärane pidi muutuma teiseks. Enam ei olnud seda, mis oli. Laps läks kodust Maailma.

Ühel päeval helistas minu ema ja küsis – „Marikene, kuidas Sa ennast tunned?” Hakkasin nutma, sest tundsin puudutust. Ka kurb oli. Ma ei nutnud selletõttu, et poeg oli minemas, vaid oma ema sõnade pärast. Korraga oli ta küsinud minu käest nii nagu emad seda teevad. Ta tundis huvi minu olemise ja tundmise vastu – ta hoolis minust.

Olin kõne hetkel väljas ja teise inimesega koos. Kogusin ennast ja suutsin kõne lõpuni kõneleda üsna rahulikult. Ema hääl paitas mind – Marikene

Hiljem, juba kodus olles, lubasin endal olla. Pisarad vallandusid ja voolasid vabalt. Need oli teistmoodi, kuidagi paksud ja mitte nagu vesi, vaid uni. Nutsin vabanemisest – minul on ema, kes on nagu päris ema.

Korraga olin oma ajas tagasi, selles kohas, kus ema mind nõgestesse tõstis/ heitis. Kui filmilint, mis tagasi nupule vajutades, keris aeg ennast tagasi – liikusin sellest kogemusest tagasi. Seda hetke enam filmi peal ei olnud – see oli olemata jäänud.

Marianne

28.07.2022.a

Tunde sõltlane

 

Mõned inimesed näivad olevat kogu aeg kurvameelsed, teised jälle sageli vihast vissis, kolmandatel on kibestumisest kriipsu jäänud suu, neljandad käivad, ära kadumise lootuses, seina ääri mööda ja kostuvad vaevu kuuldavalt, viiendad on pidevas valmis olekus, et rünnata vastu. Nende, ühtede ja teiste inimeste, olemus lausa õhkab välja enese sees kantavat tunnet. Nende sees elav tunne on käega katsutav ja selgelt väljajoonistunud – inimene on samastunud oma kurbusega, vihaga, kibestumisega, hirmuga.

Iga valitud tunne on inimese valik. Olgu see, siis alateadlik või teadlik, inimene ise on see, kes valib olla – KES ta on. Inimene, olles tunne, annab küsimusele – Kes ta on? - vastuse - Mina olen Kurbus või Viha või Rõõm või Kadedus jne See on enesele, kui energiale, nime andmine, suuna näitamine, tegevuse valik. See on väljenduse viis – enese välja elamise vorm.

Kui inimene valib olla mingi tunne, siis teeb ta seda sellepärast, et millegipärast tal on just sellisena olemist vaja. Inimese tunnetepalett on lai ja väga erinevate varjunditega. Oma aja alguses laps proovib ise ennast, kui ta, reageerides millelegi, valib olemisi. Ta ei tea veel sõnu ega tähendusi – ta lihtsalt loob ise ennast. Enese loominguna olemine ja Maailma vastus valitud olemisele on kogemus – see salvestub, jäljena ehk mälestusena, inimese füüsilises ja mentaalses kehas.

Lapse eneseväljenduse proovimine – lahenduste otsimine, reageerides Maailma puudutustele, on täis erinevaid ahaa hetki. Laps kogeb, et ühed valitud viisid, ehk tundena olemised, töötavad – ta saab selle, mida soovib, kuid teised mitte – ta peab ennast teisele tundele ümber lülitama. Lahendused, mis töötavad, saavad omaseks ja korduste olemas olemise korral, muutuvad harjumuseks. Sellistest, „headest” ja „õigetest”, lahendustest ehk olemisest võivad saada ja üsna sageli saavadki alguse sõltuvused – tunde sõltuvus.

Nii nagu iga asi, mis tekitab sõltuvust, piisab alguses üsna vähesest, et anda/ tagada enesele soovitu, kuid ajapikku jääb alguse kogusest väheseks, vaja läheb palju enamat. Kui inimene vajab tunnet – seda tunnet, mis teda aitab, toetab ja lahendab, siis tuleb tal olla see tunne. Kuid inimene on üks huvitav mutukas, sest tema usub, et teised on tema tunde autorid – seega, et olla tunne, on tal vaja teisi, talle sobival moel. Selleks, et ise ennast nö muuta, vajab inimene tõuget – alustavat sädet. Selle jaoks otsib inimene kohti, kohtumisi ja avab mälestusi, mis toetavad vajamineva tunde äratamist – annavad inimesele põhjuse, et olla.

Valitud tunne on enesele valitud selle jaoks, et midagi saavutada, millegi tegemiseks, ära hoidmiseks, asendamiseks, lahenduseks. Raske ja vastumeelse töö tegemiseks, avalikus kohas esinemiseks, üksinduse leevendamiseks, edasi astumiseks, enese tagasihoidmiseks jne. Ise enda, tundena kasutamine, saab elamise viisiks. Kõrvalseisjad võivad proovivad, omal moel, valitud tunnet teisendada – lõbustada, päästa, leevendada, ülekirjutada, keelata. Kuid see ei aita – inimene jätkab enesele valitud moel olemist, sest ta ei mõtesta enese KES olemist.

Vihased reageerimised muutuvad tugevamaks, kurbusest saadetud üksindusetunne sügavamaks, hirm pärsib olemisi, tegemisi – oma elu elamist. Toites tundependlit ühe korra, toites veel ja veel, jäädaksegi seda toitma. Mida rohkem antakse, seda enam see vajab. Inimene ongi kogu see aeg kurb, vihane, hirmul, kibestunud jne. Järjest suuremat annust on vaja, et suuta saavutada eesmärk. Järjest kiirem on, sobiva „toidu” olemas olemisel, ümberlülitus olemaks vajalik tunne.

Viha annab hetkeliselt tugeva jõu, kuid võtab kaks või kordi enam alguses olnust vähemaks. Jõud, millega ise ennast liigutati, oli võetud enese arvelt. See ei olnud sisemine soov ega enese kasv, vaid välja purse. Taas on vaja viha, et omada jõudu raskustega toime tulemiseks. Enese kaitsmiseks valitud hirm takistab, ise ennast, olemast ja tegemast, kuid sel moel muutub enese Maailm ahtamaks ja valikud piiratumaks – polegi valikuid ega võimalusi. Taas on vaja hirmu, et takistada ennast astumast valguse kätte ja avalikkuse ette. Astudes, „rusikad rullis”, Maailmale vastu, tundub Maailm olevat täis vaenlasi ja ülekohut – pihta käivaid lööke sajab iga poole pealt. Taas on vajadus olla valmis vastu olema.

Valitud tundest ei ole tegelikult kasu, sest saavutades kõrguse, viib hoog kohe langusesse. Mida kõrgemale tõustakse, seda sügavam on alumine punkt ja seda kauem läheb aega ja rohkem on vaja õiget toitu, et tõusta õigele poolele tagasi. Tundependel on iseenda, kui vaba voolu takistus, sest edasi liikumise asemel, kiigutakse edasi-tagasi.

Laps, kes alustas oma tunnete teekonda, valis olla tunne sellepärast, et mitte olla tunne. Tundependlil on kaks äärt – üks on see, mida inimene kasutab, millisena olemist vajab – see on tunne, millisena olemisest ta on sõltuvuses. Teine äär on see, millisena ta ei taha ise ennast kogeda. Et vältida ühte, peab ta suutma olla teine. Selleks, et iseenda poolt loodud pendlilt maha astuda, tuleb teadvustada pendli olemas olemist - tuleb üles leida pendli teine pool – see sõna – KES inimene olla ei taha. Milline sõna on, enese poolt iseendale loodud, tundependli teise poole peale kirjutatud? Mis on see, mille ära hoidmiseks valiti olla Viha, Kurbus, Kadedus, Hirm jne? 

Marianne

27.07.2022.a

Settimised

 

Ükskord iga sadu saab otsa,

vihm lõpetab alla voolamise ära,

hallide pilvede kuubede kuivades,

jäeti seljataha märjaks kastetud maa.

Veel on omadus voolata

ja lohkudesse lompideks kasvada.

Lomp see on ühte kogunenud piisad,

kel igal oma teekond kaasas.

Tundub, et tegu on ühega,

kuid tegelikult väga paljudega,

kes koos, ühes, ühena.

Sooja päikese paistes

tilk tilga järel aurustub,

lombi ära kuivades,

vesi on nähtamatuks muutunud.

Lõpuks, kui kaob ka viimane,

siis alles jääb märg muda -

kontsentratsioon kaasas olnust -

kogemised,

tunded,

mälestused,

teadmised,

unistused.

Piisk, mis maandus peopesale

või voolas alla põselt,

oli puhas ja selge -

oli ühte teekonda jätkates

teise teekonna algus.

Marianne

26.07.2022.a

Enese elu peatanud inimesed

 

Üsna sageli keelab inimene ise ennast tegemast, olemast, minemast. Keelab ära sarnase selle, mille tagajärjed on olnud keerulisi tundeid loovad. Enese otsusega takistab inimene ise ennast ja tema ise on nii tubli, et teeb kõik endast oleneva, et täita enesele antud ülesannet. Seda tehes võtab ta ise endalt vabaduse - inimene loob endale sobiva takistuse – haiguse, kohustuse, puuduse, põhjuse.

Enese elu poolt kõrvetada saanud inimene kulutab üsna palju aega selle peale, et lugeda, iseendale ja kõrval olijatele, üles kõik võimalikud põhjused, miks ta ei saa oma elu muuta, et olla vaba sellest, mis kõik oli või on vale. Inimene teab peensusteni, mis oli/ on valesti ja miks ta ei saa teha nii, et tagada endale sellist olemist, mida ta tegelikult vajab - Minul on nii, kuid minul ei ole naa ja seega - mina ei saa! – on põhjendused, kui keegi soovitab või ka enesel käib mõte peast läbi, et võiks vaadata oma elule teisest küljest, proovida teha, olla, valida, minna edasi, kuidagi teisiti.

Inimene usub, et tema peab edasi tegema seda, mida ta teeb, elama sellist elu nagu ta elab ja olema sellisena nagu ta on – ta on ju kohustatud tegema, olema, minema, kuid seega - jätkuvalt kogema. See, mida inimene PEAB tegema, on see, mida ta tegelikult teha ei taha. Peab – on enese tagant sundimine, iseenda, kui vahendina kasutamine, ülekohtuste või peale sunnitud kohustuste täitmine.

Inimene ei saa, sest on nii või on naa. Kui inimene prooviks, siis ta muudaks. Kui inimene muudaks, siis peaks ta tõdema, et tema oleks võinud teha seda juba eile. Kui inimene oleks teinud eile, siis ei oleks ju olnud seda, mis oli ega poleks juhtunud või tema tundnud nii nagu see oli ning nüüd on. Järelikult on inimene ise oma elu huvitavuses „süüdi” – tema elab omaenese käte töös.

Kas, iseenese osa ja vastutust, tahetakse ja suudetakse avalikult tunnistada? Loomulikult mitte. Veel vähem seda, ise enda sees, sõnadesse panna. Seega, inimene „kaitseb” ise ennast ja loeb üles kõik sobivad põhjendused, mis vaid leiab. Sellega on ta justkui ära tõestanud enese õiguse olla edasi nii nagu ta eile valis ja parasjagu valib olla. Ongi nii nagu eile oli – täna on.

On teadmine, et kui inimene tahab, siis ta ka teeb. Kuid, kui ta ei ole teinud ega ole tegemas, siis järelikult ei ole ta tahtnud, kuigi see ei tähenda, et ei tahaks tulemust. Inimene tahab, kuid ei taha teha, sest tegemine tähendaks, millegi olulise kaotust. Kaotus tundub olevat suurem, kui saadav võit. Inimesel on hirm, et ta ei suuda ega saa luua iseendale paremat olevikku – tema võimalused on vähesed, oskused nadid – kaardid on jaotatud ebaõiglaselt. Keegi ei tule ega päästa, oma elu peatanud, inimest ära, st ei anna inimesele seda, mida ta vajab – tulemust ilma teekonnata selleni.

Teadmine kõigest sellest, mida mingil põhjusel peab tegema, on selgem, kui see, mida ise tahetakse teha. Enese vaba soov on peidetud enese sisse ära, sest selle nähtaval olemine teeb inimese süüdlaseks – kuidas tunnistada üles, et ta ei soovigi seda, mis on ja mida ta teeb. Kui!!! Peab ju olema. Peab ju tegema. Peab, sest omatakse, kuulutakse, ollakse kohustatud ja tuleb teenida. Kuidas muuta seda, mis on olemas?

Olemas olevat ei pea jääma omama – see oleks kohustus. Olemas olevast saab lahti lasta ja luua enesele olevikus sündiv olevik. Kui inimene ei taha teha seda, mida ta ei taha teha, siis saab ta teha seda, mida ta tahab teha. Saab üles lugeda võimalused, millisel moel ja mis toetab teda, et tema saaks teha seda, mida ta tegelikult tahab teha.

Valida öelda – Jah, olen valmis tegema, olema, minema - võtma vastu oma teekonna. Küsida iseendalt, millised on olemas olevad ressursid, et teha järgmine(sed) samm(ud). Seda küsides ja iseendale ausalt vastates, ei keela ega kohusta inimene iseennast, tema vabadus jääb alles. Ta on teadlik enese võimalustest, ta austab ja kuulab ise ennast.

Inimene, olles vaba tunnete rahuldamise vajadustest tulenevatest mustritest, sundkäitumisest, uskumustest, püüdlustest ja enesemüümisest, leiab üles oma tee ja tal on olemas vabadus ning toetav julgus, et astuda seda rada, mis tähendab ise ennast.

Marianne

25.07.2022.a

Takistus

 

Pinnapealne hingamine – hing on ehmatusest kinni. Hingates, sisse hingamata, elu ei ulata puudutama.

Marianne

21.07.2022.a

Paigal liikumine

 

Tee viib edasi,

sest aeg ei peatu -

ka rannal seistes

ja laineid vaadates,

kõnnid

Sa oma teel edasi.

Kuigi, 

selles hetkes

matk ei kulge

nähtavalt kõndides,

teed Sa samme eneses -

lähemale iseendale,

ligemale enese mõistmisele.

Marianne

20.07.2022.a

Hirm sunnib inimest omama – kontrolli omama

 

Omamine see tähendab omanik olema, sest midagi või keegi kuulub enesega ühte. Hoolimata sellest, et inimene omab ühte koma teist, ei oma ta tegelikult mitte kedagi. Hoolimata oma püüdmistest või soovist, ei suuda ega saa ta kedagi omada – isegi iseennast mitte. Selle teadmise mõistmine kasvatab inimeses viha, jonni ja vastuhakku. 

Hirmu tundev inimene tunneb vajadust omada - omada kontrolli, millegi või kellegi üle. Omada seda, mis või kes on vaba st kontrolli alt väljas. Kontrolliv Maailm kardab vabadust, milles sündiv on vaba piiridest ja eeskirjadest – milles sünnib see, mida veel ei ole olnud – milles sünnib see, millel on aeg olemas olla – milles sünnib see, mis on mõeldud Inimesele - soost, rahvusest, kuuluvusest, oskustest, väljanägemisest, hierarhiast, rahakoti paksusest jne sõltumatta.

Omamise tahtmise saatel sünnib inimese Mina, mis on suurem, kui inimene ise seda on. Iseendast suurem Mina omab ise ennast - nii on inimesel olemas see keegi, kellest ta saab üle olla ning keda panna enese tahtmise järgi tegema, olema, väljenduma jne. Inimene loob enesekontrolli, et ise ennast kontrollida. Inimene valib tunded ise ennast looma – olema ja väljenduma tundena, et saavutada see, mida Mina tahab ja, et vältida seda, mida Mina ei taha.

Omamine – inimene omab materiaalseid ja füüsilisi nähtusi, kuid ka vaimseid oskusi ja võimeid. Hoolimata oma materiaalse võimekuse suurusest on inimesel seda ikkagi rohkem, kui ta tegelikult vajab. Soovida on ju lihtne, omale saamine keerulisem, kuid sellest veel raskem on omatavaga seonduvate haldusküsimuste ja tagajärgedega vastamisi seismine – iga omatav asi võtab osa inimesest endale, sest see või too vajab tähelepanu. Jah, inimene saab endast antavale vastu, kuid samas jääb ta ilma oma vabadusest, sest inimene teenindab omatavat. Kes või mis, siis on, kelle või mille jaoks olemas?

Inimene kõnnib oma teel, kott kaasas ja seljas kõige sellega, mis oma ajas on kokku jõutud korjata. Mida selle kõigega peale hakata? Kas lubada vabadus omatavale või anda see iseendale, kuid, kuidas seda teha? Omades ise ennast, kuidas anda enesele vabadus? Mis saab siis, kui loobuda kontrollitud olemisest? Mida ütleb sellepeale Mina, kui inimene ihkab omamisest vaba vabadust?

Millisena paistab Maailm, kui on teada, et omamine on asjade, suhete, inimeste, teadmiste jne liigitamine selle järgi, kas nende üle omatakse kontrolli või mitte? Kas see, mida nö omatakse, on võimalus kasutada olemas olevat, et luua enamat või on selle olemas olemine vajalik, et tagada enesele mugavus, naudingud, sissetulek, üle olemine, kuid ka turvatunne hirmust värisejale?

Kas inimesel on rohkem võimalusi siis, kui ta omab või hoopis siis, kui ta ei oma? Kui inimene läheb ühest Maailmast tagasi teise, siis ei võta ta midagi materiaalset kaasa. Hing lahkub, jättes ka keha maha. Kuhu kaob inimese Mina, kui ei ole enam omatavat?

Marianne

19.07.2022.a

Segaduse hetk

 

Puudutanud sündmuse järel keerlevad mõtted olnu ümber. Põikavad ajas tagasi ja surfavad mälukildude sees. Kuidas oli? Mis juhtus? Kuidas tundsin? Mida tegin? Mida teine tegi? Olin ma õige või vale? Kas oleksin, midagi teisiti teha saanud? Miks oli? Miks ei olnud?

Olen segaduses, sest puudub selgus. Töödeldes infot, ootan enese otsust. Millise sildiga mälestuse enda sisse salvestan. Millise plaani edasiseks paika panen. Millise tunde või tegevuse enesele valin. Kas soovin korduvat kogemust vältida. Kas tunnen vajadust ära olnu korda teha. Kas olnu oli ikka ohutu või tuleb sellest ennastkaitsvad järeldused teha.

Mida ma teen? Millise otsuse vastu võtan? Olen segaduse sees, sest ei leia võtit olnust välja. Midagi oli, mis puudutas, kuid ma ei leia üles vastust, et mõista ise ennast. Mul on mälestust vaja, et jõuda iseendas selgusele. Mind puudutas minu enese tunne, mis lipsas käest – ma ei leia talle nime. Ma ei leia nime, sest tundel on aegade tagune tõlgendus.

Olnud hetk oli korduv kogemus – võimalus olemiseks, kogemiseks, vastu võtmiseks ja edasi astumiseks. Mida ma kogeda ei tahtnud? Mida ma tahtsin? Mida ma vajasin? Mille ma kaotasin? Mille kaotasin täna? Kuid eilses päevas? 

Kukkusin tunnete merre, surfan tunnete laineharjadel. Kaotatud tunne, see loob vahust sündivaid kujutelmi, mis kaovad käest ja vastus, see on kusagil seal - sogaseks trambitud allika põhjas.

Marianne

18.07.2022.a

Hüljatut ei suudeta päästa

 

Elavad, Maailma sees, inimesed, kes tunnevad vajadust teisi inimesi ära päästa. Nad on üsna head, töö tegijad, kriisisituatsioonides, päästemeeskondades, abiandvates organisatsioonides, kuid argises päevas mõjuvad nad, vahel või sageli, tüütult pealetükkivate ja nõudlikena ning isiklikesse piiridesse sissetungijatena.

Päästja oleks kui loodud teisi päästma – ta leiab üles lahendused, kuidas õnnestuda ja annab endast vajamineva energia, et hädasolija ikkagi ära päästa. Päästja vajab oma tööd – enesele valitud rolli täitmist ja selle eest saadavat tasu, sest - päästes teisi, päästavad nad ise ennast - olles päästja, ei saa inimene olla see, kes on hüljatud.

Mida rohkem püüab inimene päästa, et saada päästetud ehk kätte oodatud tasu, seda rohkem kogeb ta hülgamisi. Päästmine ja hülgamine on ühe ja sama pendli kaks erinevat äärt. Inimese poolt loodud ja töös hoitud pendel, ei saa jääda, ühele poolele, kinninaelutatult seisma, vaid igale tõusule järgneb, läbi languse, tõus teisele poolele. Olen, olin – ei oleeee ... kõlab, kõrgustest kukkudes, kõrvus kaotusevalu. See murdosa või millisekund, kui pendel saavutab, päästmise poole peal, maksimumi – siis on, siis ollakse – kuid, kahjuks, kohe algab tagasipöördumine hüljatu poolele. Hüljatuna olemine kestab igaviku – see on kogu pikk teekond sinna ja tagasi.

See on, inimese enese poolt, iseendas, iseendale loodud uskumus – kui ei tulda ega päästeta ära, siis järelikult ollakse teis(t)epoolt hüljatud. Iseennast päästjana kogeva inimese ajas on olnud hetk, milles ta vajas, enese tõlgenduse järgi, ära päästmist. Kuna seda, sellisel kujul nagu tema vajas, ei saabunud, siis ta järeldas sellest, enese tõlgenduse järgi, et teda hüljati. Kogetud traumast sündis, kinnitust andvatele kogemustele tuginedes, uskumus ja nii saigi loodud, hüljatu ja päästja pendel. Aja möödudes, inimene enam ei mäleta enese, kui päästja, lugu. Tema käib, mööda Maailma, ringi ja otsib päästetavaid – tema lihtsalt teeb oma tööd.

Hüljatu otsib seda, keda või mida tema saaks päästa, sest ise ennast ta ei saanud ära päästa – tema ootab päästjat. Teel sihtmärgi poole, alustades päästmist, loob ta, uskudes õnnestumisse, tõusu, et lõpuks ometi jõuda jäävalt kohale. Pendli laskudes, taas kaotab ta oma usu. Hüljatu vajab enese sisse teadmist, et, hädas olev, maailm on edukalt ära päästetud, sest siis ta on vaba ja ta ei ole enam süüdlane, kes tõukas või jättis, kellegi hätta. Kuid, kõrgust puudutades, alustas pendel juba teekonda tagasi sinna, kust inimene ära proovis põgeneda.

Mis see on, mille käest tuleb hüljatut ära päästa? Millega hüljatu ise toime ei tule? Ise ennast hüljatuna kogev inimene ei tulnud ega tule toime oma, ebasobivate, tunnetega kohtumisega. Päästja päästaks päeva, kui ta jõuaks kohale sellesse hetke, mis oli enne, siis ei oleks tundeid tulnud ega olnud. Inimene tunneb, enese tegude tagajärgi kogedes, tundeid – iseennast tundena – ise ennast ebameeldivana ehk valena. Kedagi või midagi peale enese ei ole ega saa süüdistada – päästja olemas olemine tähendaks, et inimene ei peaks kohtuma ise endaga – kuigi on, sest oli.

Iseenda tegude tagajärg on põhjus, miks olevik on sellisena olemas. See ei ole maailma lõpp, kust teed ei lähe edasi – see on võimalus, kohtuda ise endaga. Jah, loomulikult, kui inimene ei vali seda teha, siis ta saab korduse ja järgneva korduse ning sellele järgnevad kordused – elu näitelava pakub hulganisti võimalusi, et inimene võtaks vastutuse ja annaks enesele vabaduse tagasi. Astuks pendlilt alla ja mõtestaks ise ennast olevas hetkes sündivana.

Marianne

15.07.2022.a

Sigu mudamülkast päästmas

 

Keegi, minu meelest, süüdistas kedagi. Keegi oli, minu meelest, ülekohtune kellegi vastu. Keegi näis, minu meelest, ohvrina. Päästsin või proovisin ära päästa, enesele võimalikul moel, kõiki neid, kes seda, minu meelest, vajasid. Läksin ja tegin siin ja seal, et päästa need päästmist vajavad ära – lõpetada lood – enese jaoks. Kuid, kas päästes teisi, päästsin ma ära ise ennast, selle aja seest, mil ma olin ohver või olin süüdlane?

Päästmine on hüljatu kaitsmine, ohvri eest seismine, ülekohtu tegija avalikustamine, väära teo päevavalgele toomine, oleva või olnu korda tegemine, tunnete kustutamine. Kirjutasin, koristasin, ehitasin, lammutasin, näitasin näpuga, tegin süüa, seletasin, veensin, seadsin või kõrvaldasin takistusi, näitasin ette, tegin teise eest ära, ründasin, kaitsesin, kandsin plakatit, mõtlesin tegevusi välja, lahendasin probleeme jne. Kui vahel, selles kohas, kus elasin ja olin ühes, tunduski, et oli olemas vaba tahe minna ja teha, siis tegelikult, allhoovusena, tõukas tagant vajadus päästa järjekordne keegi või miski ära.

Kui päästsin, siis andsin endast kõik – ka enese arvelt. Kui päästsin, siis tegin rohkem ja veel enamgi. Nähes ohvrit, hüppasin vette ja tormasin päästma. Ma ei vaadanud ringi, ei kaalunud valikuid, nägemuse tõelisust ega tegevuse vajalikkust – lülitusin päästmisele. Päästetav pidi lubama ennast päästa, tegema koostööd ja olema õnnelik ning tänulik. Teisal hülgasin või tõukasin ära selle, kelle olin juba „ära” päästnud, kuid, kes ikkagi ei tahtnud, minu meelest, seista ise ega võtta vastutust enese ees – teha ise neid asju ja seda, milleks ta võimeline oli – ka tundeid vaigistada või valida.

Uskumine - kui suudan ja oskan ära päästa, siis olen oluline, vajalik ja tähtis – võimalus, Maailma korda tehes, õige tähelepanu osaks saada. Teised pidid aktsepteerima minu missiooni ja andma selle elluviimiseks, puuduvad, kuid vajalikud osad, teadmised, vahendid – minu meelest nad oli selleks kohustatud. Päästes, vajasin viha jõudu, et jätkata enese kasutamist vahendina - päästes pidasin ennast õigemaks, paremaks, tublimaks, töökamaks, ainsaks, asendamatuks – vist jumalaks.

Uskumine - kui ei leia kedagi, kes vajaks päästmist, siis olen üle – minule ei ole selles kohas kohta – sellist tegevust ei vajata. Kui kõik näisid elavat, oma eludes, rahuolevatena, siis mina olin rahulolematu – minule ei olnud funktsiooni. Seega, olin kasutuna väljajäetud ja see tähendas hüljatuna olemist. Tundsin vastumeelsust ja viha nende vastu, kes minu oskusi ei vajanud – vältisin neid, kes ei andnud minule võimalust päästa ise ennast ära.

Olin vihane ja kurb, et ei nähtud minu oskusi ja suutlikust ega tahetud mulle tööd anda. Tahtsin tunda ennast hästi, kasulikuna, osana, vajatuna – omada teadmist, et olen, päästes, kellegi päeva või kogu Maailma ära, suutnud olla õige. Teinud seda, mida keegi teine ei suutnud, tahtnud või osanud teha. Mina olin see!!!!

Ma ei tahtnud, lõpuni või teist korda, lugeda lugusid või vaadata filme, mis lõppesid, osalise enese valikute tagajärjel, traagiliselt. Ma ei tahtnud olla ühes Fb gruppides ega osa saada seinale kirjutatust, kus kurdeti, süüdistati, tehti ettepanekuid või esitati soove. Ma ei saanud päästa ära neid, kelle lõpp oli teada. Ma ei saanud minna päästma, kui minu käest ei oldud abi ega tuge küsitud. Ma ei saanud minna päästma, sest inimeste sõnad ei tähendanud soovi tegudeks sündida.

Päästmine on etteantud ülesande kindel täide viimine. Selles kohas ei olnud vabadust ega võimalusi valida. Valitud lahendus pidi andma tulemuse ja see pidi lõpetama loo, et saaksin oma vabaduse tagasi. Selleks, et õnnestuksin, vajasin kontrolli tehtavaga seonduva üle – uskumine - nii õnnestun, olen edukas. Kuid hoolimata tehtust ja valitud tegevustest, otsustest, plaanidest, ei suutnud ma iseennast ära päästa – anda enese olemas olemisele pidav põhjus ja enese tegevuse tulemusena arvestatav sissetulek.

Õigustus oma valikutele ja elule – pidin kuhugi kuuludes, olema vajalik ja seeläbi omama võimalust anda endast, teistest eristatav osa, et oleks võimalik tuvastada tehtu ja saada selle eest tasu. Tahtsin olla ühes eraldi teistest. Mina ei saanud olla koos, sest siis oleksin olnud nähtamatu.

Päästmise vastandsõna on hüljatu. Olen päästetud, kui mina ei pea kogema oma tundeid - mulle tuldi appi, mind hoitakse, ma ei ole üksinda. Kui olen üksinda jäetud, siis pean kogema kõike seda, mis võib ette tulla ja juhtuda, mind ei aidata, sest mind hüljati. Kuidas saab päästa, kui ei kuulu kuhugi - kõigil on oma kohad olemas ja mitte keegi ei päästa mind ära.

See kõik on olnud minu enese sees – tõlgendus olnule ja olevale. Kunagi toimunule antud tähendus. Mul hakkas kergem, kui ma ei pidanud üksinda olema – lahendus tuli läbi teiste. Solvudes, peatasin aja – ootasin, et mind tuldaks päästma. Uskumus – mind peab päästma, sest olen ohver – seisin ülekohtu ees, sõnade ja tegude käes, üksinda, keegi ei astunud minu kaitseks välja.

Oma elule ja olevikule otsa vaadates tõdemine - see on vale – kui kõik oleks olnud õige, siis minul ei oleks tulnud ega peaks ma sellist hetke kogema ega tundma. Automaatne tõlgendus – olen ohver, kui minu osaks saab see, mis on vale. Vale sündmus, valed sõnad, vale tegevus – sest ärganud tunded olid valed. Solvudes ootasin päästmist enese tunnete käest.

Ma ei oodanud järgmist hetke põnevusega, vaid hirmuga. Kartsin tulevat, sest mina ei uskunud, et kohale jõudvas olevikus olen hoitud. Süvenes uskumus, et minust ei hoolita, olen juba ette hüljatud, teistest eraldi ja kõigest väljas. Vajasin kontrolli, Maailma korda tegemist – päästmist. Vajasin ära päästmist, et mitte kohtuda iseenda, kui tundega. Kui Maailm oli, päästetuna, korda tehtud, siis olin ma vabaks lubatud – ma ei olnud enam süüdlane.

Muster - olen vale, olen ohver, olen hüljatud ja mitte keegi ei päästa mind ära. Ei ole ohvreid, ei ole vaja päästa, sest elav inimene elab nii nagu temal on enese kasvamiseks vaja. Kusagil oma aja sees jäi minu sisse jälg. Minu osaks oli saanud traumaatiline kogemus – ma ei suutnud päästa – olin ja jäin süüdlaseks. Ma ei andnud ise endale andeks, et olin olnud vale.

See on minu enese elu. Minul tuleb hetkes kohal olla, kogeda ja tunda – oma elu ise elada. Võin küsida toetust ja oodata käe ulatamist, kuid see ei ole kahjutasu maksmine, vaid on vahetus – minul on vastutus enese ees ja võttes vastu, annan oma osa vastu.

Marianne

13.07.2022.a

Kahe näoga Janus – millisena valin ise ennast näha

 

Solvumine – see on enesele, oma enese ellu, kui bussipeatuse loomine – teele jääb alles koht, kus oodata seda bussi, mis edasi viiks. Ise ei saa edasi astuda, kui ei taha võta vastutust enese osa eest. Hoolimata ootamisest, enese elu ei peatu, kuna teed lõpetava tähiseni on number x aega. Peatununa elan edasi ja loon uusi peatusi – ootepaviljone, milles oodata – valget laeva – ära päästmist.

On teadmine enese sees, et oleksin võinud öelda Ei, kohas, kus valisin sõna Jah. Oleksin võinud astuda teisale, ajal, mil valisin oma sammule kohta. Tegin seda, mida tegin – tahtsin teha. Minul olid olemas valikud ja mina ise valisin selle, mida soovisin kogeda. Ometi ma solvusin ja solvusin ja solvusin ja solvusin ning peatasin aegu.

Olen oma lapsest vanem, sest olen tema ema. Vanemana peaksin olema rohkem ..., ... ja ... , kui see, kes on minust palju noorem. Elu argipäev kasvava lapsega peres - laps ei võta vastutust enesega seonduva ees. Õpetan ühte ja näitan ette teist, nimetan reeglid, riidlen, karistan, ahvatlen preemiaga – miski ei aita. Valitud tee on kindel – võimaluse korral jääb vastutus teistele.

On olemas huvitav vaatenurk - laps on vanema peegel. No, kuidas saan see mina olla, kui tema ju teeb või jätab tegemata. Mina olen täiskasvanu, kes võtab vastutuse ja seega ju vastutab. Olen kohusetundlik – ennetamas veel juhtumatut ja koristamas tagajärgi. Kuid mõte see ei kao, vaid kinnitub ja vaadates, olevas, enesele otsa – peegel võimendab oma tegevust, mida rohkem ma eitan nähtava olemas olemist – iseendas.

Kuigi mina ise olin see, kes tegi, valis ja oli, ei ole ma rahul oma eluga. Mina olen täiskasvanu, kes ei ole rahul oma eluga. Ei saagi olla rahul, kui elus on asju, mis on valesti, mis tähendavad ülekohut, mis tunduvad karistusena. Uskumused, et tundetasandil kogetav on tõene – selline, huvitav vaatenurk oma elule, on täiskasvanud inimese solvumine. See on enese poolt peatatud aeg, et minu elu olevik oleks teistsugune – keegi teine põhjustas vale oleviku. Kes päästaks mind ära – kui olen ohver, siis tuleb mind ju päästa.

Ohver ja süüdlane – ühe mängu ehk pendli kaks teineteise vastas või vastu olevat poolt. Olles ohver ei taha ma olla süüdlane – teine äär peab jääma minust kaugele. Süüdlane on roll, mida ei taha kanda. Kuid teades pendlit, on teadmine, et valides olla üks, siis kannan mõlema nime – olen kahe näoga Janus.

Kuidas valisin vältida valena olemist - tõttasin päästma seda, kes minu mõõdupuu järgi oli ohver. Tormasin tegutsema, sest kui kusagil oli ohver, siis järelikult oli olemas ka süüdi olev isik. Ohvri päästmine on enese päästmine – sel moel tõestan, et mina ei ole süüdlane.

Kuidas jõuda sõnadeni - mina ei näe ise ennast ohvrina?

Marianne

12.07.2022.a

Ääre peal

 

Seistes Maailma lõpus,

kus teed ei terenda ees,

tähendaks samm järgmine

kukkumist üle ääre.

Olnu on jäänud seljataha -

see on läbi,

see ära oli.

Mis saab edasi?

Kuidas saab edasi?

Kuidas saab siit edasi?

Seljataha vaatamine

oleks korduses kõndimine -

kõige sellega koos olemine,

mis oli halb või hea.

Olnu, on kui koorem,

olnu, on kui kergus -

olnust minevik on saanud.

Ääre peal seistes,

käed ümber enese,

vastust otsin -

kuidas ja kus luua,

kus algab enese uus algus.

Kui teed ei ole ees,

siis pööre tee -

ise ennast keera

tee poole -

näe,

sealt läheb Sinu tee -

see on uus algus edasi -

olevikus olles,

olevasse astudes,

olevikku luues.

Marianne

11.07.2022.a

Koristajad rannaliival

 

Päike,

see vajumas horisondi taha,

astuvatest jalgadest

ja linadel lebavaist kehadest,

järk-järgult vabaneb rannaliiv.

Siin on oldud,

siin on söödud,

on rannale jälgi

endast maha jäetud.

Tuul,

see toimib harja eest

ja prahti,

kokkukorjamise asemel,

siia-sinna laotab laiali.

Linnud,

üksteise järel,

tiibade sahinal,

liivale laskuvad.

Õhtune vahetus

asub tööle -

rannakoristajad

tulevad õnne proovima -

mida täna leiab,

mis täna nokka jääb -

raasuke siit

ja teine sealt -

siit saab –

siin süüa saab.

Üks ema

oma pojaga,

kõigile avatud einelas jalutab -

poeg,

kes emast vähe väiksem,

käitub harjunud moel,

kui ema leiab tera või iva,

siis poeg,

see suu ajab pärani

ja nõudlikult kisab -

minuleeee,

minuleeee ...

Marianne

09.07.2022.a

Olnud hetke tagasi soovides

 

On uskumine - Mina ei saa ... . Mina ei saa, sest mina ei taha anda vaenlasele ära või kasutada seda, mis on Minu Oma – see olen Mina ise. Seega, teades tasakaalu põhimõtet, mina ei saa võtta vaenlaselt midagi vastu ega ka kasutada seda, mis talle kuulub või tema loob, sest mina ei ole valmis ära andma enda oma sellele, kes on minu vastu. Vastu on see, kes ei kõnni ega seisa minu kõrval – ei ole mina. Kui ta ei ole Mina või Minu siis, ta ei ole ohutu, vaid tõsine oht minu turvalisusele.

Enese otsusega olin määranud teisi, mingit sündmust, tegevust, olemist, sõnu tõlgendades, vaenlase nime kandma. Vaenlane oli ka see, kes kuulus vaenlase ridadesse – nägin pealt seda, kuidas nad hoidsid ühte ja toetasid nähtavalt üksteist. Vaenlasi omades, jäi vähemaks kohti, kuhu lubasin enesel minna. Vaenlasi omades, vajasin kohti, kus saaksin vabana olla. Vaenlasi omades, läksin ma ära, astusin välja ja eemale – tegin vahe meie vahele.

Kohtudes või mingil moel seotust kogedes, reageerisin, potentsiaalsele ohule, tundena veel enne, kui üldse midagi toimunud oli. Olin ärevil, ehmunud ja tahtsin põgeneda koos olemise seest – olin kui hirv, kelle oli püüdnud pimestavasse vihku jäätav autotuli. Liigitasin inimesi, kohti, tegevusi - minaks või mitte. Kogesin kaotusi, millega ei leppinud. Eitasin olevikku. Minus oli muutuse vajadus st oleviku teiseks loomise tahtmine, et anda enesele see, mida vajasin – vabadus – koht ja aeg, milles elada ilma vaenlasteta.

Oli olnud hetk, milles kogesin iseennast tundena, kuid ma ei teadnud, mis minuga toimub. Ma ei saanud ise endast aru. Teine tegi ja oli ja mina muutusin. Ma ei osanud anda enesele nime. Mul ei olnud aega, et leida iseennast üles. Ma tahtsin ära selle juurest, kelle kohal olemine ja tegevus mind muutsid. Mind valdas sundiv vajadus põgeneda ära ja astuda välja, et leida ise ennast üles – olla tagasi mina ise. Soovides, ära olnud hetke tagasi, ma solvusin – peatasin enese jaoks aja.

Enese otsusega olin eraldanud ise ennast tervikust. Tegin seda nii nagu jonniv laps, jäädes ootama, et vanem tuleks ja looks, ühes minuga, terviku – uuesti. Mina ise ei tahtnud teha enese sammu, et astuda olnu juurde tagasi. Minna ja olla selles hetkes ja kõige selle juures, millega toime ei tulnud, mida näha ei tahtnud ega kogeda suutnud. Kui vanem oleks tulnud ise tagasi, siis ei oleks valet minevikku olnud – peatatud hetk oleks kadunud olematusesse.

Omades vaenlast, kes on minu vastu – olin mina ise teis(t)e inimes(t)e vastu. Vastu olles, vastu seistes, vastu astudes – mina ei vaadanud enese osa loos. Enese vastu võtmine - ongi nii nagu on, sest oligi nii nagu oli. Tee läheb edasi sealt, mis on olevikus olemas, kuid mina tahtsin/ vajasin, et see läheks sellest kohast, mis enne oli. Olnut ei ole enam, on olev, kuid mina ei saanud olla olevikus kohal, sest tundsin, oleviku ees, hirmu. 

Kartsin, et kui mina ise olin see, kes ennast eraldas, siis need, kelle juurest läksin ära, ongi mind välja jätnud ja ma ei saa enam sisse tagasi. Üsna sageli ma ei proovinudki teha ise oma sammu, sest kartsin kohtuda hülgamise, vaikuse, viha või vastu olevate sõnadega. Ja nii ma püsisin eraldi - üksinduses – enese Mina Maailmas. Valides seltsiks kurbuse, nägin vaenulikku Maailma ennast ümbritsemas – ma ei unustanud, olin valvel ja tahtsin ära.

Kui ma vahel leidsingi endas julguse ja astusin juurde – olin tulnud tagasi – seisin koos ja kõrval või vastu. Proovisin, kuidas on, kui olen, siis kohtasin erinevaid reaktsioone. Ma ei olnud vaba ega valmis neid ohutult nägema ega kogema. Keegi ei tulnud ega liitnud mind ja ennast kokku. Ikka tundsin ennast eraldi olevat. Tunded ärkasid ja ma kaotasin põhja jalge alt. Tahtsin kurbusest nutta ja ebaõiglust süüdistada. Tahtsin oleva ära lõhkuda, et ma ei kogeks ega näeks seda, mis oli. Töötav lahendus oli põgenemine, ära minemine, vahe vahele tegemine.

Teised olid nii nagu nad olid – omadel kohtadel, elu näitelaval. Minule oli antud koht ja aeg, et teha ise oma samm – otsustada enese sees, kas ma olen ja seisan koos või eraldi. Minule oli antud võimalus võtta vastutus enese olemise ees – minu tunded on minu teema – mina ise olen nende autor.

... selles kohas toon lavale sõna – päästmine ...

Marianne

08.07.2022.a

Vastukarva pai

 

See, miks kusagil olime, oleme või saame olema, on üsna sageli erinev sellest, mida me teele minnes, teel olles või kohale jõudes, uskusime kogevat, eest leidvat, osa saavat.

Olime, oleme, kogeme. Olime, oleme, kogeme olevas hetkes. Tunneme iseendas tundeid. Me ei taha seda, mis on. Me ei taha seda, mida kogeme. Me ei taha seda, mis puudutab vastu. Leinates kaotatut, kogeme ülekohut. Tardume. Tahame ära ja välja. Eemale sellest, mis teeb haiget.

Mis oli meie tegelik ülesanne, miks kõndisime ja olevaga ühes olime? Me saime selle, mida vajasime. Me kogesime seda, mida vajasime. Me kohtusime enesega. Kuid see ei meeldinud meile, sest ise ennast oli keeruline kogeda. Mina keeldub vastuvõtmast teadmist, et hetk kadus minevikku ja enesele lubatu jäi ära - ootused, lootused ja kogemuse soovid olid olnud hoopis teistsugused.

Olime valmis ennast teatud moel kogema ja tundma, kuid sellisena olemist ei saabunud. Hetk pakub teisi võimalusi, et lubaksime iseendal olla, proovida, kogeda. Meis on lühis, sest olemas olnud tee viis ummikusse – vaja on teha ümberlülitus, kuid tunded on tee peal ees. Edasi liikumiseks tuleks tunnetest lahti lasta või need läbi elada.

Andke aega iseendas olla. Andke aega iseendaga olla. Andke aega ise ennast mõista. Hetk ei peatu ega oota mahajääjaid – kas kohe või mitte. Kohe ei ole võimalik elavaid, kuid nimetuid tundeid olematuks teha ja seega valime enesele toetuseks tuttavad tunded – viha, jonni, kurbuse, solvumise.

Nende tunnetega lahendame pealispinda, kuid ei vaata ennast ega enese lugu kõrvalt – mis oli see, miks me olevas hetkes iseendaga kohtusime.

Marianne

07.07.2022.a

Sügaviku kohal - Sõja pendel

 

On olemas Vene nime kandev maa ja on olemas Ukraina, mis täna seismas teineteise vastas. Need maad näivad olevat justkui vastaspoolel, kuid tegelikult, olles ühel ja samal pendlil, istuvad nad ühe ja sama poole peal – mõlemad tahavad, kaotust vältides, võita. Võib ju küll liigitada ühe õigeks ja teise valeks, kuid see on vaid värv, mis eristab ühe teisest – energia, mida mõlemad kasutavad ja taasloovad, on sama.

Maailma riigid on jagunenud väljavalitud poole taha ja oma tegevuse või tahtliku tegevusetusega, toidavad ka nemad pendlit nimega SÕDA. Iga lisatud võimalus annab pendlile, edasi-tagasi liikumiseks, jõudu juurde. Antud võimalused ja lisatud vahendid ei kaota pendlit ära, sest on tõlgenduse ja vaatenurga küsimus, kas antav toetus on kaotus või võit.

Sõja nimelise pendli paneb liikuma lõhkuv energia. Liikuv pendel taastoodab lõhkuvat energiat. Pendli panevad liikuma inimeste viha, hirm, kättemaks, katki või olematuks teha tahtmine, kaotusevalu, võidu jahtmine, soov ja vajadus olla kellegi või millegi vastu ja poolt. Mida rohkem püütakse saavutada vastaspoolt, seda sügavamale vajutakse, seda raskem on liikumine, seda rohkem on ohvreid ja seda suuremad on kaotused – pendel võtab oma.

Sõja vastassõna peaks olema Rahu, sest kui sõda ei oleks, siis peaks valitsema Maailmas rahu. Sõja nimelisel pendlil kiikujaid paneb liikuma soov – hävitada vastane, et vältida enese hävingut. Püütakse võitu, et vältida kaotust. Tapetakse vaenlane, et jääda ise ellu. Hävitatakse vastaspoole erinevad ressursse, et säästa enese omi. Rahust ei ole siin juttugi, sest tegu on sõjarditega.

Võib ju otsida austust ümbritseva ja olemas oleva kohta ning liigitada teatud tegusid kuritegudeks ja teisi ausateks ning õigustatuteks – ka see on värv, sest iga tegu, mis tõuseb ja on tehtud, kellegi või millegi pihta ja vastu, on vägivald ja ülekohus. Sõda kestab edasi, sest pendel on olemas ja seda toidetakse usinalt. Mida rohkem lisatakse energiat, seda suuremaks ja tugevamaks pendel kasvab ning seda rohkem on selle mõju maailmas tunda.

Sõda lõppeks, kui lõpetataks oma tahtmine, kuid see tähendab, et teine pool saaks ju oma tahtmise. Mõlemal poolel on õigus ja õigustus oma tahtmisele – mõlemad pooled jätkavad kinnitamist, et nemad tahavad. Seda tehes ollakse samal poolel koos. Seega ei sünni tasakaalu. Seega pendel ei kao, sest seda vajatakse toomaks ja loomaks rahu, kuid rahu ei saabu sõda pidades. Rahu on koostöö, toetus, teineteise mõistmine – austamine – see on teine energia. Sõdivad inimesed ei ole avatud ega saa elada rahus, nad on valvel, valmis reageerima, tõstma relva, hävitama vaenlase – enese realiseerimiseks vajavad nad vastu olevat ja sõdivat energiat.

Sõda jaotab inimesed erinevate poolte peale – ollakse vastu või poolt ja kusagil on olemas ka need, kes ei näe sõda. Vastu ja poolt olijate jaoks tähendab eristamine, et olemas on valed ja õiged ning enese positsioneerimist – erinen sellest, olen teisega sama. Vastas pooli valinud on tegelikult ühe poole peal summana koos ja tasakaalu ei sünni, sest eesmärk on olla, erinevatel alustel, vastu. Vastu olles nimetatakse oma energia lõhkuvaks ja lisatakse see sõja nimelisele pendlile.

Maailma sees eraldi olevad osad ei taha luua tervikut, sest maailma Minad tahavad näha ennast eraldi, sest nii saavad nad enesele vajamineva tähelepanu osaliseks. Tähelpanu annab võimaluse tunda vajaminevaid tundeid. Tähelepanuvalgus annab võimaluse – olla ..., saada ... , omada ... . Tähelepanu kaotus, aga kaotab võimaluse - olla ... , saada ... , omada ... – järele jäävad hämaruses ootavad tunded.

Mõlemad pooled püüavad, erinevate nippide ja vaatenurkadega mängides, õige tähelepanu enesele hoida. Õige tähelepanu tähendab toetust enese eesmärgile – lisa energiat – lisatud ressursse. Mõlemad pooled proovivad, musta ja valge varjus olevale hallile ehk nn eikellegimaale oma valgustkartvaid tegusid peites, valet tähelepanu vältida. Proovitakse üle olla ja teist varju jätta, olla rohkem ohver ja õige, kui süüdlane ja vale, sest vaadates ühte, nähakse ka teist – üks saab toetuse, kuid teine vastumeele osaliseks, ühele kuulub armastus, teist vaadatakse vihaga, üks kogeb valusat kaotus samal ajal, kui teine tunneb võidurõõmu, üks elab hirmus ajal, mil teine astub edasi julguse ning vapruse toel.

Eraldav tähelepanu loob vahe vahele. Inimeste Minad on erinevad Maailmad. Minad on üksikisikud, kuid ka pered, grupid, riigid, keda seob üks nimi, ühendab maa või tegevus. Mina hüvedest saavad osa need, kes nimetavad ise ennast või keda tunnustatakse samana – osana. Vastus sellele, miks kõik ei sobi kokku ega ole omaks saanuna osad, on – tegemist on ressurssidega. Kellele kuulub, kui palju ja kuidas see jaguneb.

Olemas olevat jaotatakse Mina piirides – minale kuuluv. Üks Mina, nimetades Ukraina Vene maale kuuluvaks maaks ja ukrainlased valedeks, olematuteks või venelasteks, läks relvaga allakirjutama oma tõde, et selle maa ja sellega ühte kuuluvaga ise opereerida ning majandada enesele sobival moel. Üks Mina, juhtides oma alluvate ja allutate tähelapanu suurelt, valjusti ja värviliselt valeks nimetatule - väldib tõsiasja, et Kuningas on alasti. Ukrainlased, sõda pidades, kasvatavad ise ennast – vastavad küsimustele - kes nad on, kellena nad ennast defineerivad, kus ja mis nimeline on nende kodumaa.

Mõlema poole, sõja jalgu jääjad ja sõja alles hoidjad, on ohvrid ja on ka süüdlased. Mõlemad vajavad ohvrina olemist, sest mõlemad on ka süüdlased, kellegi või millegi ees – see on sõja pendli seadus.

Marianne

06.07.2022.a

Pöörduv pool

 

Endast antakse ära

energia, mateeria ja võim,

et pressida ise ennast edasi -

jõuga üles surudes,

pendel tõsta kõrgele.

Jalad on maast juba lahti,

inerts viib veel edasi -

järgneb kaaluta hetk,

milles uskumusetiivad

saavad murtud,

ärevas vaikuses

algab langus -

see on pöördepunkt.

Kivina laperdav

kukkumine sügavikku,

just sinna,

kus tegelikult juba ammu oldi,

kuid tahtejõu abil

ennast eemale hoiti.

Välja lööb haigus,

et püsida paigas,

et olla paigal,

kuid inimene,

see süüdlase nimetab

ja seda raviva rohu ostab,

et ennast korda tehes

taas minna,

edasi pürgida,

tippu kohale jõuda

ja pendel 

see õiges pooles hoida.

Marianne

02.07.2022.a