On nii tavaline, et oma argises päevas inimene lahendab midagi ja kusagil. Inimene otsib lahendusi iseenda olemist puudutavatele erinevatele teemadele. Inimene ise lahendab oma elu huvitaval moel ära, sest erinevad segadused, tunded ja toimumised, mis puudutavad vastu ja ärkavad sees, vajavad lahendust – õiget vastust, õigena olemist. Inimene, oma elu lahendamas, on kui erinevatele matemaatilistele tehetele vastust otsimas, kuid tegelikult on kõik erinevus – üks ja seesama tehe - kuidas kirjutada sõna IGAVIK.
Kui inimene lahendab, siis ta teeb tõsiselt tööd selle jaoks, et ta enam ei tunneks, et enam ei oleks või siis hoopis saaks olema ja tundma. Lahendamine tähendab, et tuleb leida üles see lahendus, mis töötaks – muudaks midagi ära - muudaks vale õigeks. Sageli tähendab see ära muutmine seda, et enam ei peaks kogema seda, millega toime ei tulda. Kuid leitud lahendused ei pruugigi lugu alati ära lahendada või selle tulemus ei ole sobiv ega meeldiv – seega need ei tööta, sest ei täida eesmärki.
Selleks, et inimene, reageerides, enam ei käivituks, tuleb vooluring ümber ehitada, et korduvast kogemusest oleks võimalik jõuda teise tulemuseni. Selle jaoks, et leida üles tõsiselt töötav lahendus – tuleb korrata situatsiooni, mille tulemust soovitakse muuta. Seega on inimesele vaja rollipartnerit, kes annaks võimaluse kogeda vajaminevat tunnet. Kahe vahele loodud side on koht, kus inimene saab olla nimetatud tundena. Kuid inimene ei oska teha muutust ega näe võimalust teisal ega teistega, sest tema tahab tagasi seda kindlat ühte ja ainsat, kellega ühes sai loo algus loodud. Inimene vajab seda ühte, sest tema sees olevas ja tema olemist häirivas mälestuses, on ta koos selle kindla teisega. Just selletõttu ei taha inimene kingitusena vastuvõtta järgmisi – neid teisi – ta ei usu, et need lood lahendaksid tema lugu ära – need tunduvad pilkamiste ja karistustena. See on ohvri ülekohtune elu, mis ei ole kuidagi seotud algusega.
Inimene omandab elus ettetulevate olukordadega toimetulemiseks erinevaid tehnikaid – eitab, vahetab, kustutab – ta koristab edukalt pealispinda. Lugudes toimuvat vaatleb ta pinnalt, kuid kogeb sügaval. Enese mõistmiseks ei leia ta aega, sest tundena olemine on lainetus, mis segab allikavee sogaseks. Selgust ei saabu, sest inimene suunab oma tähelepanu, tundena olles, tundega tegelemisele – tunde kasvatamisele või kustutamisele. Inimene ei oska iseennast tundest vabastada, sest tema tahab selle ära anda, ära lükata, ära unustada – see, mis ei ole hea, see ei ole oma ega mina. Kuid, kui inimene on valinud olla nimeline tunne, siis kuidas saab ta iseenast iseendast eemaldada?
Enese sees selguse leidmine on keeruline, sest ühendus lugude algustega on ülekirjutatud ja kulgeb läbi tundelõksude. Inimene on selline, milline ta on - enese sees on kõike ja igasugust - seetõttu on ise endaga kohtumine ebamugav ja häiriv – inimene võtab ise ennast isiklikult. Ise ennast kogedes tahab ta loomulikult ennast ilustada, valet eitada ja koledat varjata - see on enesekaitse - see on üks valitud lahendus. See, ise olemine, on erinevate hinnangute ja tähendustega joonistatud pilt, mis võib pealispinnalt kaduda või seal muutuda, kuid jooned, mis enese sisse said tõmmatud, jäävad ka nähtamatutena olemas olevateks.
Inimene ei taha minna oma ajas tagasi tagasi, sest ei taha seal iseendaga kohtuda. „Mina ise tegin! Mina ise olin! Mina ise valisin!” - kusagil ei olnud ega ole kedagi teist. Enese käes on võti, mida ei taheta omada, sest sellega saab iseennast, kui Pandora laegast avada. Kui kõik olemas olev on olemas, siis saa enam silmi sulgeda. Ära olnut ei saa korrata – erinevad teed viivad korduva reageeringuni selle jaoks, et mõista ise ennast - võtta ise ennast iseendana vastu.
Pole vahet, kes täpselt on käesolevas hetkes loo teine pool – energia otsib lahendust – muutmist ehk muundamist. Olevas hetkes toimuv on olevas hetkes olemas olev võimalus – lahendus, mis lahendab kogu loo ära – toimuv lugu toimub olevas hetkes – Igavikulises hetkes. Veel lahendamata olevad lood loovad kordusi ja nii seisab inimene ikka ja jälle valiku ees, milline lahendus loo lahenduseks valida – kas kordus või tee iseendani - "Olen, sest olen ja see on üks huvitav olemine."
Marianne
13.12.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar