Ühe inimese kasvamise teel tuleb ette igasuguseid hetki ja mitte kõik neist ei ole head ega meeldivad kogeda. Üsna enese alguses kogeb inimene kaotust – oma olemise muutust – ja sellest tulenevat segadust ja mõistmatust. See, mis oli – see, milline oldi – see, millisena enesena olemist kogeti - muutus hetkega – enam ei olnud, enam ei oldud ja seega ei saanud enam kogeda. Kui inimene ei tahtnud kogeda ennast olevas hetke sellisena nagu ta oli, vaid seda, milline ta oli olnud, siis oli ta see Kes, kes kaotas oma olemise vormi ehk rolli. Kogedes enese kaotust, lõi inimene enesele uskumuse – kui on üks olemine, siis ei ole teist olemist - „Kui Mina olen ..., siis Mina ei saa olla ... .”
Kaotusi kogenud inimene loob, endale, enese olemist tähistavad sõnapaarid. Paari moodustavad need sõnad, mis tähendavad inimese jaoks teineteise vastaspoolt, nii nagu hea ja halb, vale ja õige, ilus ja kole, hoitus ja hülgamine, paks ja peenike, rikas ja vaene jne. „Olin Armastus ehk kogesin ennast armastusena seni, kuni kohtasin põlgust, ükskõiksust, viha, vaikust, vägivalda jne – siis ma ei olnud enam Armastus, vaid Hüljatu.”
Igale oma olemisele, mida ei taheta kogeda, on olemas selle vastaspool - Kes olemine - millisena tahetakse enesena olemist kogeda. Igal inimesel on omad sõnapaarid ehk liikuvad pendlid, millel kiikudes põgeneda välja soovimatust, et saavutada enese jaoks vajaminev. Sellel hetkel, mil ollakse oma sõnapaari ühel poolel, ei ole võimalik olla teisel poolel olija. Kuna pendlid ei peatu, sest inimene ise hoiab neid liikumises, siis on ta kord üks ja kord teine.
Inimene, kes oli oma uskumuste loo alguse hetkel alles väikene laps, tõlgendas enesega toimuvat eakohaselt – väljaspool teda oli olemas see Kes, kes oli ja on võimeline muutma tema olemist – heaks ja halvaks, õigeks ja valeks, ilusaks ja koledaks jne. Selle välise Kes, tegi võimsaks tähelepanu osutamise ja jagamise võime. Just tähelepanu oli see, mis muutis lapse enese kogemist ehk olemise vormi. Aegade jooksul sai tähelepanust, mis alguses oli eluliselt vajalik, sõltuvus – seda on vaja olemise jaoks – sellise olemise jaoks, millisena soovitakse ise ennast kogeda.
Inimene tahab kogeda ennast hästi, õigena, ilusana, paremana jne – oma uskumusest tulenevalt vajab ta sellisena olemise saavutamiseks välist lülitit. Selleks võimsaks lülitiks, mis suudab muuta inimese olemise vormi ehk tema Kes olemist, on talle osaks saav tähelepanu. Kuid teiste inimeste tähelepanu ei ole see miski, mida saaks kontrollida ja seega ei pruugi ega olegi see, muutuse loomiseks, alati õige, püsiv ega ka piisav.
Selleks, et saada teiste tähelepanu osaliseks, peab inimene suutma ja oskama, midagi õigesti teha ja kuidagi õieti olema. Tähelepanupaistet otsides ja ka vältides, oma teel õnnestudes ja kaotusi kogedes, inimene proovib ja katsetab ikka uuesti ning uuesti – ta otsib võimalusi, mida kasutada, ta leiab lahendusi, mis võiksid töötada ja tema ise annab iseendale ülesandeid, mis peaksid tagama õnnestunud olemise. Hoolimata kõigest, mis juhtub ja mida ta kogeb, inimene jätkab enesele vajaliku tähelepanu otsimist senikaua, kuni tema on see Kes, kes kaotas oma olemise vormi.
Marianne
29.12.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar