Minu poolt tehtud tegu liigitati valeks. See otsus vahetas ära minu olemise – olin endiselt tähelepanuvalguse käes, kuid enam mind ei tunnustatud, vaid hoopis laideti. Minu enese tegu näitas mind ennast halvast küljest, kuid mina ei tahtnud, kõikide silmade all, olla see, kes oli halb ehk vale. Kuid ma ei saanud lugu teiseks muuta, sest mina ei saanud enam oma tegu olematuks teha. Tagajärg jäi enese kanda, kuid kogesin seda, kui karistust – sest mina olin kaotanud enese teo tulemuse – selle, mis minust oli sündinud.
Tundsin ennast häbipostis olevana, sest justkui kõik teadsid seda, et mina olin see, kes tegi vea. Kuna eksisin avalikult, siis minul oli häbi. Häbi oli olla valguse käes vale. Häbina olles tahtsin peitu pugeda – kaduda ära selle pärast, et mind unustataks ära, sest kui enam ei mäletata, siis nagu ei olekski olnud. Kuid, avalikkuse ees olles, ma ei saanud peitu pugeda ja seega olin enese silmades valena edasi. Olin tunnistatud süüdi, sest mina ise valisin oma sammud, kuid samas olin ka ohver, sest mul ei olnud enam seda mind, kes ma olin enne – puhast ja õiget – mina ise määrisin iseenda.
Halb on olla halb – see on ebameeldiv ja ebamugav tunne enese sees. Tahtsin ennast kuidagi kaitsta, kuid ei saanud selleks võimalust. Tahtsin ennast kuidagi hoida, kuid see ei näinud võimalik olevat, sest olin ju teinud. Tahtsin ennast puhtaks pesta, et enam mitte vale olla. Selle jaoks, et olla see, milline ma olin enne, vajasin õiget tähelepanu - vajasin tähelepanuvalguse tagasi vahetust.
Häbistava tunde kogemine oli enese otsus, sest mina ei saanud minevikus olnud iseennast ära muuta – mina ei saanud teiste mälu ära kustutada. Sellest teadmisest sündis hirm, et ma ei saa enam kunagi olla õige. Sellest teadmisest kasvas välja hirm, et valena olemise otsus jääb mind saatma. Mina ei olnud vale – olin teinud valiku enese tahtmiste järgi ja seega teadlikult valinud enese otsuse. Kõlanud otsus mind ei muutnud – seda tegin mina ise.
Süüdlasena olemine oli roll, mille ühisel laval enese kanda võtsin. Kuid ma ei teinud oma rollivahetust teadlikult, vaid tähelepanuvalguse vahetuse ehmatav kogemus oli see, mis justkui muutis mind teiseks. Mina ise oli see, kes samastas iseennast rolliga ja seega olin ja tundsin, ennast ja endas, üleni.
Igal rollil on oma rollilahendus – nn kokkuleppeline olemine, mis ühes enesega tehtud ja on suure Maailma sisene. Seega on rollis olemine midagi, mida peab justkui järgima ja just sellepärast olles roll nimega Süüdlane või Vale või Häbi – valisin olla ja tunda kõike seda, mida roll tähendab ja sisaldab. Roll oli see, mida ja millisena ennast tundsin, sest mina ise valisin sellise enese väljenduse ja olemise. Öeldes ise endale – Mina olen ... olingi see, kes ma valisin olla. Olles kindlas rollis, ei saanudki ma väljenduda teise rolli lahendusena ega kogeda teises rollis osaks saavat. Mina ise olen see, kes valib enesele rolli ja seega mina ise saan enda olemist muuta, kui vahetan teadlikult rolli.
Marianne
22.12.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar