Kuulutuste tulbad

 

Üksindus ligi hiilib

ja enda embusesse haarab -

olen kirjutanud sõnad

või üleslaadinud pildid,

nüüd ootuseärevusest põnevil

olen valmis kogema

ja kuhjaga oodatut tundma.

Läheb sekund,

möödub minut,

kuid helesinisest avarusest 

ei saadeta minule vastust -

laike ei panda,

sõnu ei lisata.

Postitus seisab vaikuses,

tiksuva aja halastamatuses -

tunnen üksindust,

sest puudujäävad sõnad ei toeta,

ära jäetud laigid ei kiida -

seega ei ole midagi,

mida saaksin heana kogeda.

Näen ise ennast üksinda -

mind pole hulka võetud

ega ühes olema kutsutud.

Mäletan enese kooliaegu -

kõiki teisi ühes

ja ise ennast eraldi -

nüüd on seesama -

nüüd tunnen samamoodi.

Kuulutuste tulbad

siin ja seal

öös ja päevavalguses -

kes tahab see kuulutab,

kes soovib see loeb.

Mõni läheb mööda

ja midagi ei märka,

teine peatub

ja silmadega sirvib,

kolmas huvi tunneb

ja mõnegi läbi loeb.

On üks suur kuulutuse tulp,

mis plingib

ja värve vahetades teateid vahendab -

mõni neile klikkab peale,

märkamatuks jäävad teisele,

mõni mänegi läbigi loeb,

kuid õlgu kehitab,

mõni hetke peatab

ja süveneb.

Netimaailma suurel

 ja kirevavärvilisel 

kuulutuse tulbal,

edasi ja tagasi,

sisse ja välja surfates 

jääb petlik mulje,

lehtedel ja gruppides,

et ollakse koos,

nii nagu oldakski päriselt koos -

keegi seal ei seisa eraldi

ega välja jäeta kedagi ...

Igaüks omas ajas

käib kuulutuste tulpa kaemas -

kui kuulutus pandi

siis sellest mööda käidi,

lihtsalt vaadati

või ka loeti,

kuid ei kuulutaja

päriselt näe käijaid,

kuid ega käijad

näe ka kuulutajat.

Jäeti ja mindi -

vahe on vahemaas -

keskuse tulbani

ei viitsi keegi minna

ega leia aega

seal paiga peal seista.

Virtuaalse Maailma

võtta saab kaasa

ja igal järgneval hetkel

ekraani valgeks klikata.

Ise kujutasin ise ennast

tühjuse vaikuse sisse

ja nägin sealset ennast

ilma toe ja valguseta -

olin ja ei olnud ka,

teisi näha polnud,

sest nemad

käisid või ei käinud ka

või hoopis olid kusagil mujal.

Minu rikas kujutlus,

pildi maalis

ja nii mulle tundus,

et teised kõik,

sellel samal ajal,

ka olid kohal -

vaatamas pimeduse seest

jälgimas haudvaikuses.

Ei ole ma seal -

kuulutusetulba sees või peal

olen siin, kus seisan -

jalad maas.

Marianne

23.12.2021.a