teisipäev, 21. detsember 2021

Parem tee



Sellel aastal siis sedamoodi. Kui sellesama video ja muusika põhjale ehitasin, Sauvo valla eakatele meisterdatud, 220 jõulukaardi ja 3-klassi õpilaste jõululuuletuste abil, üles loo, siis ma ei teadnud, et see sai avalikkuse ees olla ainult kolm päeva. Kuna ühele või ka kahele või isegi kolmele 3-klassi õpilase vanemale ei tundunud õigena nende laste tööde avalikuks tegemine, siis tuli, koolidirektori otsusega, kõik 3-klassi õpilaste tööd videolt eemaldada. See ei lugenud, et mitte kellegi töid ei saanud konkreetsete isikutega seostada ja video lõpus olid kirjas, vaid nende tegijate eesnimed, kes olid oma kaartidele ja luuletustele nimeliselt allakirjutanud. Tegu oli tehtud ja seega jäi vastutus tagajärgede eest iseenda kanda. Tegin otsuse võtta ära kõik kaardid, sest ma ei olnud ju tegelikult mitte kellegi käest luba küsinud - oleksin pidanud ainult vahendaja olema.

Vanema poja poolt drooniga filmitud video pilt on endasse haarav ja tema sõbra poolt aranžeeritud muusika köitev - teadsin, et need pidid tagasi tulema ja kõigile nähtaval olema. Vabandasin avalikult neil lehtedel, kuhu olin videod jaganud ja kirjutasin lõppu, et video saab peale korrektuuri uuesti nähtavaks. Vajusin masendusse. Oli häbi olla mina. Olin kurb, sest kuigi tulemus oli olnud ilus ja helge, olin ma teinud vea - ei lugenud see, mida ma tegin, vaid see, kuidas ma seda olin teinud. Olin jonnakas ja tahtsin oma lugu, kuid ma ei teadnud, kuidas saanuksin seda teha, kui mul ei olnud enam kaarte ega luuletusi. Vot, siis ma nutsin ja olin lihtsalt õnnetu - mul oli olnud, kuid enam ei olnud ja ma ei näinud teed.

Vabandavate postituste alla kirjutati toetavaid sõnu ning leidus inimesi, kes lubasid oma kaartidest tehtud pilte kasutada. Sain sellest jõudu juurde ja tegin avaliku pöördumise - üleskutse teha muutused koos – palusin selle teostamise jaoks enesele jõulukaartide pilte ja häälega loetud jõululugusid/ luuletusi/ nalju saata. Mõned kaardid ja pildid saadeti teele, kuid nn ühisest tegemisest st osa töö ära tegemise eest, ei olnud juttugi. Tõdesin, et kui soovisin videost kõneleva loo teha, siis tuli seda minul endal teha, kuid ma ei teadnud, kuidas saaksin seda teha, kui mul ei olnud seda millest oskasin teha. Tahtsin luua kordust.

Tuli mõte teha teekond jõulude poole – 24 erinevat ja nummerdatud lugu. Oleksin võinud ise midagi kirjutada, kuid see oleks vajanud tõlkimist ja olnud suurem ajakadu. Otsustain kasutada, kellegi teise poolt kirjutatud, jõululisi luuletusi ja lugu. Sirvisin läbi kõik potentsiaalselt sobiva sisuga soomekeelsed raamatud, mis meil kodus olid ja leidsin üles mõned jõuludest kõnelevad luuletused. Küsisin poja sõbralt, kas too loeks ka need häälega lindile – tal ei olnud aega. Meie endi soome keel on erineva kõlaga ja seega teadsin, et selle ülesande lahendamiseks tuleb üles leida päris soomlane.

Olemas olid luuletused ja seetõttu tegin tiiru ka raamatupoodides, et leida üles jõulude jaoks õige meeleoluga sobiv lugu, mida annaks ka 24-ks jagada. Mitte midagi ei jäänud ette. Kuid siis, istusin laupäevaõhtul poja kõrval, kes alustas video puhastamist väljajäävast ja lappasin ajaviiteks ühte 1961 aasta koolilugemikku ja seal see lugu oligi. Lugu kannab pealkirja „Parem tee” ja see jutustab ühest emast ning tema kahest lapsest – pojast ja tütrest, kes läksid, 20-kopikat kaasas, suurde linna leiba ostma ja pidid kohale jõudmiseks valima ema õpetuste järgi - parema tee. See, kuidas, mis ja miks juhtus ja lõpuks välja tuli, ongi nüüd videod vaadates kuulatav.

Kui lugu sai leitud, siis teadsin, kelle poole ma abi saamiseks pöördun. Loole sobivalt on tegu mehega – peategelane on poiss. Kuigi mees ei ole enam esimeses nooruses, vaid kuldsetes kuuekümnendates, on ta poeg, kellel on ema ja küllap on temalgi oma elus nn parema tee otsimisi ette tulnud. Küsisin ja ta nõustus andma hääle nii väljavalitud luuletustele, kui ka loole. Vajalikud osad olid olemas ning nüüd tuli need tervikuks põimida.

Kui esimese video tegemise ajal istusin kõrval ja näitasin näpuga, siis selle loo tegemine sai ka päriselt minu tegemiseks. Vabade aegade ja omade tahtmistega on nii nagu on ja seetõttu tegin ja õppisin ka ise selgeks, kuidas pilte õigesse kohta tõsta, nende ekraanil olemise aega seada ja olemasolevast valikust nende, terviku jaoks sobival moel, ilmumisi ja ekraanil olemisi valida. Tõstsin ka salvestatud lugusid sobivatesse paikkadesse. Tegin loost lugu – timmisin ja seadsin, et oleks ühine tervik. Muusikaline pool jäi seekord veel võõraks ja see on see, mis saaks palju parem olla, kuid jäi nii nagu see lõpuks jäi.

Video töötlemise taustal hiilib hirm, et loodav looming lipsab sõrmede alt olematusesse, kuid see on ka tõsiselt huvitav ja köitev - muutuste ja valikute tulemused on koheselt ja reaalselt nähtavad. See, mis olemist väsitab ja edasi minekut takistab, on valminud loo salvestamine. Loo päris ära salvestamine võttis eile öösel 1,5 h. Selleks, et lugu ka Youtube üles panna, on vaja see ka sinna keskkonda üleslaadida – veel üks tund lihtsalt ootamist ja arvuti jälgimist. Ka see ei olnud veel kõik, sest seejärel kulus aeg oodates, millal sealne keskkond üleslaetavat videod oma igasuguste programmidega kontrollib ja töötleb. Lõpuks sai ka see aeg mööda ja lugu avalikult nähtavaks ja jagatavaks – jõulud olid päästetud.


Marianne

21.12.2021.a


Kommentaare ei ole: