Olen andnud, elu olevas hetkes, häirivalt vastu puudutavatele lugudele tähenduse – olen Hüljatud. Selleks, et enesele valitud rollis õnnestuda ja ollagi Hüljatud, vajan tunde kasvatamise jaoks materjali. Seega, sirvin mõtetes sobivaid lugusid ja kogen uinunud tundeid uuesti, kui näen mälestustes elustuvaid pilte ning kuulen kunagi lausutud sõnu. Tunded kasvavad, mida kaugemale loovin teadlikkusest ja sügavamale nendesse vajun – enese ära olnud ajast on mul kuhjaga tõendusi – mina ise ei ole andnud neid vabaks. Mul ei tule pähe mõeldagi sellele, mida ja miks ma olen tegemas – olen avanud ennast ja loon ise ennast rollina.
Hüljatu rolli jaoks vajalike lugude tähendused on ühesugused - rolli loomise jaoks vajalikus võtmes. Lugusid on varuks mitmeid, et oleks olemas valik ja suurem kogus, kust vajadusel võtta tõendusmaterjali ja kasvatada ennast rolliga ühte. Magan tunneteudus ega ole teadlik enese tegevusest ega ka põhjusest, miks hämarus minus süveneb ja masendus haarab embusesse ning kurbus vallutab viimsegi paiga.
Enese raviks ehk olemise muutmiseks - vajan tähelepanu – just seda õiget, millele mul oli ja on õigus, kuid jäi tegelikkuses saamata. Vajan sellist tähelepanu, mis looks Hüljatud Inimese lugudes muutuse – kui saan vajamineva tähelepanu osaliseks, siis ma ei ole enam hüljatud, vaid see Kes, kes on Hoitud – saab kinnitust uskumus, et olen hoitud, kui minul on olemas õige tähelepanu, mis seda tõestab. Õige tähelepanu toob kaasa olemise, milles saan tunda ennast enesele soovituna – tunneteudus magades usun, et olen teiste looming.
Hüljatuna olemine tähendab, et minu sisse elava jälje jätnud lugude teisel poolel olijad on hülgajad. See, kes hülgab, see on Vaenlane, sest ta teostab ülekohut. Kui mind on hüljatud ja kogu Maailm on vaenlasi täis, siis olen ma Ohver. Olen Ohver, sest Mina olen see, kes on jäänud ilma sellest, mida vajasin. Kogedes, justkui õigusega enesele kuuluva kaotamist - õige tähelepanu eneselt ära pööramist - kaotasin turvatunde. Turvalisuse taastamiseks vajaminevad sõnad on jäänud kuulmata ning lohutavad/ ülekohut heastavad kingitused saamata – need on lausutud ja ulatatud teistele. Sellisena seatud vaatenurk tagab Ohvri rollis jätkamist.
Minu sees on elavad mälestused sellest, et ma ei saanud seda, mida vajasin ja nii jäin ma vajama. Ma ei unusta olnut, kuna elan võrdlusi võimaldavas Maailmas – olen Mina ja on teised – kaalun teisi ja ennast. Näen pealt enese ja teiste tegemisi, olemisi ja tulemusi – minul ei ole seda, mida teised saavad. Vaadates teisi ja nende saamisi ning kogemisi, kaotan üha uuesti ja kogedes hülgamist – olengi see Kes, kes on Hüljatud.
Mina ise ei saa luua ennast juba ära olnud hetke ja seega puudub minul endal võimalus Hüljatu lugu muuta. Mina olen olevas hetkes ja loon selles ise ennast, kuid, enese jaoks soovituna olemise nägemiseks, vajan enesele õiget tähelepanu, mis ulatuks, läbi kõikide erinevate agade ja lugude, tagasi aja algusesse – täidaks puuduse ja kustutaks nälja. Tundes nälga ja elades puuduses, tahan kogeda pidevat ja õiget tähelepanu, sest suurem ja kvaliteetne tähelepanu tagab paremad võimalused – sellega ühes saan olla õigem, parem, parim, ilusam, vajalikum jne. Selline olemine on vabadus, kus valedele tunnetele ega valele iseendale ei jää kohta.
Tunnen ennast hüljatuna, sest Mina ise vajan seda rolli, et vastandudes, hoida ennast vaenlastest eraldi st näidata enese saavutusi ja olemisi ainult enese omadena. See on lahendus, et püüda kõik saadaolev tähelepanu enesele. Leinates kaotatut, räägin sellest, kuidas olen ülekohtu käes kannatanud. Vajutan õlad längu ja valin sobiva hääle - teen kõik selleks, et mind nähtaks ohvrina. See on minu etteaste Ohvri rollis.
Olla Ohver on lahendus – see on mäng, milles on huvitav rollipartnerite valik. Saan olla Ohver, kui laval on olemas Vaenlane, kelle nähtav ja tuntav olemas olemine põhjustab ebasoovitavate tunnete kasvu minu sees. Kuna Vaenlane on see, kelle teod ja olemised on valed ning ebaõig(las)ed, siis, õigusega tema vastu pöördudes, saan võimaluse kasvatada enese sees viha. Viha on see, mis, pimestades, annab jõudu astuda kõigile ja kõigele vastu - olla tugevam ka enesest.
Olles valinud enesele Ohvri rolli, vajan lavale Süüdlast. Seda teist, kellel peab olema süüdlase tunne, et temal on ja tema sai. Süüdlane peab korvama enese poolt tehtud kahju, et taastada tasakaal. Ohvri rollis olles vajan lavale Lohutajat. Seda teist, kellel peab olema minust kahju. Lohutaja võtab mind hoida ja jagab lohutust, et korvata saamata jäänu või kaotatu. Süüdlane ja Lohutaja peavad suunama minule õige tähelepanu, et mina saaksin oma rollis õitseda. Tähelepanu saavutamine aitab kogeda enese olulisust – olen tähtis ja vajalik ning selle paistel näen ma enese sellisena olemas olemist.
Kui olen saavutanud tähelepanemise, siis hindan selle kogust ja kvaliteeti. Seda peab olema piisavalt palju, et täita vajadused. Kuid kogen, et tähelepanu ei jää püsima või see ei ulatu oodatud koguseni – see ei tööta st ei kustuta ega täida – janu ja puudus suurenevad. Tunnen ennast vähemana – mina olen see, kellest ei piisa – ma ei oma kontrolli Maailma ega teiste üle ja seega olen jätkuvalt Hüljatud ja ikka veel olen ma Ohver.
Marianne
28.12.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar