neljapäev, 2. detsember 2021

Rollide maagiline Maailm XVI - Päris elu koormad ja võimalused

 


Iga suur inimene kannab endiselt rolli nimega Laps, kes ta on oma vanemate jaoks, kuid ta ei ole enam seesama laps, kes ta kunagi oli. Rollide nimed on jäänud samaks, kuid ei laps ega tema vanemad ole need, millised nad olid. Suureks kasvanud inimene lahendab enda, kui lapse rolli ja täiskasvanud lapse vanem oma rolli, olnust teistmoodi. Nad on joonistanud ühises ja eraldi olevas ajas enesele joonised, mida järgida. Kohanenud oludega või kohandunud vältimatuga. Mõlemad pooled on läbi elanud rolli muutuse – vananenud lahendused ega väljendused ei ole jäänud püsima, sest neid ei tahetud või ei saadud enam kasutada.

Täiskasvanud Laps on keegi, kellel on/ oli ema ja/ või isa. Oma rollis olles järgib tema joonis neid teid, millisena ta saab väljenduda, milline ta valib olla ja milline ta ei tohi olla. Joonised ei ole sirged jooned, vaid looklevad, põiklevad ja keerutavad, neis on olemas ka hämar ala – teemad, mida ei puudutata, lood, millest vaikitakse – erimeelsused, mured, valusad ja häbistavad mälestused/ kogemused. Suur inimene ei vali oma vanematega kõigest ausalt rääkida – olla vaba oma muredes ja valudes, ka valedes. Ta ei aseta enam kogu elamise raskust vanemate õlgadele ega räägi avalalt kõigest, mis tema elus toimub. Ta on suur, kes ei ole enam laps, kuigi rollinimi on endiselt kaasas.

Enne täiskasvamist oli inimene õigusega laps – ta oli väike, kelle eest hoolt kanti. Kui enne oli nii, et vanem aitas ja lahendas, võttis vastutuse enese kanda, siis laps andis edasi või valis jätta tegemata. Kuid suureks kasvamise teel koges ta ehmatavat tõde – enese elu on enese oma – on kohad, kuhu tuleb üksinda minna ja hetked, milles peab ise olema – ise ja üksinda läbi elama. Suurelt ei võeta vähemaks ega vastutust ära – vastupidi – seda tuleb juurde, sest suur saab ja võib ning tahab ja peab.

Suurel lapsel tuleb olla suur ja see suur on see, kes tuleb toime ise ega koorma oma vanemaid kõigega, mida ta kogeb, peab või vajab. Suur hoiab iseennast iseendale ja tuleb toime – peab tulema, sest ta on suur. Tema on oma elus esimene ja ka viimane – see on vastutuse võtmine. Esimene, kes astub ja kogeb proovides elu elamist enese moel ja viimane, kes maksab iseenda sammude tagajärgede eest.

Lapse sündides võttis vanem endale lapsevanema rolli ja see ei tähendanud kõiges sedasama, kes või milline ta enne või mujal valis olla. Vanem on see, kellel on kohustus kasvatada oma laps üles – teha seda, oma rollile tähendust andes, enese moel ja seda ise lahendades. Laps kasvas vanema reeglite, õpetuste ja toetuste saatel. Ta ei olnud ega saanud alati olla see, milline tema ise on, sest see oleks toonud tülid või segaduse kaasa. Lapse suuremaks kasvades, võtsid mõlemad enesele enesena olemise vabadust järk-järgult tagasi. Lahku minnes – olid nad vabad olema iseendina – enam ei olnud ja enam ei pidanud. Algul tundus see vahel keeruline, sest harjumused olid järel, kuid üha rohkem tuli ise olemist ja saamist – iseendana olemise kogemist ja õppimist. Enam ei olnud kohustust olla, vaid võis valida, kas, millal ja kuidas olla. Rollid sai teised tähenduse ja uued lahendused.

Kui oma aja alguses on laps lihtsalt laps, siis suureks kasvades saab ta valida üha rohkemate rollide hulgast. Ta loob sidemeid, valib kohti ja ameteid, proovib ühte ja tahab teist. Iseenda valikud toovad kaasa tagajärgi, veel rohkemaid rolle ja veel enam erinevaid lahendusi ja väljendumise võimalusi. Lapse maailm kasvab üha suuremaks, seal on üha rohkem olnust erinevat ja rollipartnereid – aeg lahutab ajad, vahe maa kasvab vahele. Kõike ei jõua, ei saa, ei ole vaja ega ka taheta jagada. Laps elab oma ajas ja Maailmas ning vanem enese omades.

Vanem jätkab vanemana olemist – omal moel, võimalikul viisil. Ta ei pea enam tõstma last esimeseks ega arvestama tolle eluliste vajadustega. Tal on vabadus olla ise ja enese jaoks olemas. Üha rohkem on seda aega, kus ta on ise iseendaga – lähemal ja sügavamal. Tal on võimalus proovida ja kogeda oma elu kohustustest vabana. Kui vanem oli veel väikese lapse vanem, siis ta oli see suur, kes vastutas ja ei koormanud oma last iseenda olemiste ega vajadustega. Ta jättis rääkimata üsna palju, jättis jagamata veelgi enam – kõike ei saanud ega ka tahtnud võib-olla ka ei tohtinud – tema oli lapse vanem ja seega jäid osad rollid ja enese küljed varju ning tahaplaanile. Kohtusid ja koos olid Laps ja tema Vanem.

Suure lapse vanem(ad) ja täiskavanud laps on need, kes nad on, kuid, kuidas nad valivad kohtuda – kas rollidena või inimestena? Omal moel peab olema laps ja vanem edasi ka siis, kui enam ei pea olema. Seadus määrab, vastutus kohustab, süda kutsub, aega ulatatakse edasi, sest traditsioonid kõnelevad ühises veres. Mõnikord on lugu valesti, sest inimestel on valus – valus on siis, kui ollakse ennast rolliga samastanud – see üks roll on saanud kõikide rollide aluseks. Kui see üks ja ainus, mis on, ei ole see koht, kus on hea olla ja kust saab vajamineva, vaid on suur segadus ja pulbitsevad erinevad tunded, siis on inimene kaotanud ise enda – ta tahab olla, sest tal on rollinimi, kuid ta ei saa olla, sest roll ei taga talle vajaminevat – ta ei saa selles luua ennast ja endale sellisena nagu ta tahaks endana olemist kogeda. Inimesel tuleb leida enesele tähendus ja vastus küsimusele – Kes ta on.

Vanemaks jäävate vanemate aeg tundub tagasi liikuvat – üha vähemaks jääb rolle, sest enam ei käida, ei valita ega taheta. Elu õhtul võib juhtuda, et hoopis vanem tahab või vajub, olles väsinud vastutamast ja kohustuste kandmisest, lapse vabadusse. Ühel hetkel võib rollide lahendus muutuda – lapsest saab vanem oma vanemale, kes on jõudnud tagasi oma algusesse – aega, mil ta on laps. See on uus võimalus lahendada oma rolle ja väljenduda inimesena.


Marianne

02.12.2021.

Kommentaare ei ole: