Astudes, oma uude aega, küsib inimene – Kes ma olen? - ja talle vastatakse – Sina oled laps. See on teadmine enese sees – enese algus ja kese – Mina olen Laps. See teadmine on ja saab üha olulisemaks, sest inimese lapsel on vaja enese koda ehk Hinge kodu, kuhu tagasi pöörduda – kohta, kus ta teab, kes ta on.
Inimesena olemine tähendab piiramatuid võimalusi väljenduda – luua ise enda olemist. Inimese lapsel on olemas avastamise rõõm ja julgus olla ise enda moodi – kõik on võimalik, sest tema ise saab luua ennast erineval moel kõigeks ja kõigena. See on vabadus olla – võimalus valida enese olemist – anda olemisele tähendus ja ollagi. Kuid kõik see, millisena ja kuidas inimese laps valib olla, ei leia heakskiitu ega toetust. Inimese laps, kes koges kergust ja indu, hakkab komistama, sest ta põrkab vastu paigal olevat ja vastu astuvat, kui ümbritsev vormib teda enesele meelepäraseks ja sobivaks.
Oma teel kogeb inimese laps, et enesena olemine on vahel hea ja kerge, kuid saab olla ka vale ja ebamugav. Mõnikord ongi lihtsalt helge ja päikeseline olemine, kuid teisel hetkel saab temast endast raskus, keda tuleb ise kanda. Iseendana olemine saab õnnestuda, kuid ka ebaõnnestuda, sest sellisena, millisena inimene valib olla, ei leia ta alati toetust ega mõistmist, sest ümbritsev Maailma võib anda vastuse – vastu reageerimise, millega inimese laps ei oska toime tulla. Läbi õhu lendavad väljaöeldud sõnadena ning enese sees ootavad vastust küsimused – Miks ja Kuidas. Inimese lapse tunded on ärganud ja elavad oma elu. Alati ei ole selgust ega mõistmist, sest puuduvad vastused, mis lahendaks ära.
Inimese laps kogeb kohe oma alguses, et tema ise ja tema olemine saavad tähelepanu osaliseks. Tähelepanu on midagi sellist, mis on nagu tema oma, kuid ei ole ka. Üsna kiiresti saab ta aru, et temale pööratud tähelepanu ei püsi alati ühesugusena – see vaheldub, sest kord on see ühte ja kord teist moodi. Inimese laps kogeb enese peal, et iga tähelepanu ees ja käes ei ole hea olla. Alati ei toetata tema olemist ega hoita teda turvaliselt, sest tähelepanu võib olla ka karistav ja hülgav. Soov, kogeda ennast hästi ja hoituna, kasvatab vajadust, seda võimaldava, tähelepanu järele. Tähelepanu sõltuvus ilmneb, kui inimese laps võtab appi tunded, et tulla toime erinevate tähelepanemistega ja vajalikust tähelepanust ilma jäämisega.
Inimese laps tahab tunda ennast enese sees hästi – seda olemist aitavad saavutada nn head tunded, mis hoiavad olemise rahulolevana – õige ja õnnelikuna – midagi ei ole viga. Viga ilmneb, kui tunded segavad ära olemise ega lase kogeda ennast sellise iseendana, millisena soovitakse. Seega tuleb viga ära parandada ja inimese laps teab lahendust - selle jaoks tuleb leida õige tähelepanu, mis aitab ise ennast veatuna tunda – tunda olemist, et luua ennast õigena.
Inimese lapse olemise tähelepanemine – talle pööratud tähelepanu – saab võtmeks, kuidas on õigena olemine ja valena olemine. Inimese laps õpib oma kogemustest, et õige tähelepanu toetab teda ja vale tähelepanemine vähendab teda. Seega on õige tähelepanu omamine oluline, sest see annab võimaluse olla õige ja väärtuslikuna ning kuna tähelepanust on saanud olemise alus ja võimalus, siis tuleb leida endale olemised ehk rollid, kust saab ja tähelepanu jagajad ehk rollipartnerid, kes annavad vajamineva.
Vajaduste maailma astudes saab oluliseks ja ka eluliselt vajalikuks õigete ja vajalike rollide ning rollipartnerite omamine - „Looge mind – nähke mind ja ma olen!” Kui balletikoolis puudutab õpetaja kepiga õpilase kehal õiget kohta, et aidata luua poos või anda tunda lihast, mida pingutada, siis elus on tähelepanu see, mis aitab olla õige ja luua soovitut. Inimese laps valib väljendusviise ja ihkab enese sees – „Palun andke mulle tähelepanu – nähke mind minule vajalikul moel – siis ma saan võimaluse olla – oskan ennast luua.”
Kui inimese laps jõuab uskumuseni - „See, KES mina olen, ei ole õige olemine” siis on see rollisegadus. Inimese laps, kes on samastanud ühe oma rolli – omatava lapse rolli – iseendaga ja ta usub, et temas on viga, siis sellest teeb ta järelduse – „Mina olen viga.” Ise endana väljendumine – rollina väljendumine - ei olnud õige saavutus, sest tuntakse pettumust – Maailma käest tulnud vastused ei olnud õiged, sest need ei andnud soovitut – inimese last ei nähtud talle vajalikul moel. Sellest tulenevalt on vaja teist olemist ehk rolli, kus ja kuidas ta saab olla õige - luua ennast enesele vajalikul moel.
Nähes ja kogedes, õigena ja valena olemist, oskab inimene luua ennast nähtu ja kogetu järgi, seega on tal vaja rolli, millel on vajalik tähendus ja rollipartnereid, kes on temale vajamineval moel õiged. Oma baasrolli kaotanud inimese laps usub lahendusse, et temal tuleb leida üles see oma üks ja õige roll, kuid seda on raske ellu viia, kui inimene kogeb, et rollide omamine ei aita ega taga vajaminevat ning ka rollipartnerid ei ole õiged, kui nad ei anna soovitut.
Inimese vajadus, õige tähelepanemise järele, süveneb, sest mitte miski ei püsi ega jää olema õigena. Kõik muutub ja vahetub – olevik muudab olnu olematuks või vahetab teiseks. Oma rolli kaotanud inimene ei tea, kes ta on ega seda, kus on tema koht – Hinge kodu ja seega ta ei tea, kuhu ta kuulub – milline on tema roll selles Maailmas, mille sees ta elab. Vajadus tähelepanu järgi sunnib teda valima ja olema, enesele liiga tehes, enese vastu – temast saab vahend, et anda enesele vajaminev – sõltlase viimane võimalus – inimese laps müüb ise ennast.
Haiget saanud inimese laps põgeneb tähelepanu eest, sest temas on kogemus - „Mina ei kogenud ennast hästi” - iseendana väljendumisele vastati valesti - Maailm näitas teda ehmatavalt valesti, kui ei peegeldanud teda, tema enese jaoks, vajalikul moel tagasi. Valest tähelepanemisest sai hirm kaotada ise ennast ja õigest tähelepanust sai võti enesena ehk õigena elamise juurde.
Tänapäeva maailmas jääb üha vähemaks kohti, kus tähelepanuta jäämise võimalus on olemas. Kui ongi olemas selline hetk, siis inimene oleks nagu ikka edasi, nägemata kedagi tunneb ta enesel silmi, mis teda vaatavad. Kui seda metsa ees ei oleks, siis ... . Kui neid silmi ei oleks, siis ... . Kui ei oleks, siis oleks ...
Ise ennast kaitsev ja rahus olemise aeg on tähelepanu alt väljas olemise aeg – varjus ja eraldi püsimine. Kuid hämaruses olles kasvab inimese lapse sees rahutus – tahtmine luua, et kogeda, olla ja väljenduda, et olemas olemine nähtavaks ja kogetavaks luua. Seega astub ta, enese moel, taas lavale, valgusevihku seisma, et püüda ja kogeda, proovida ja olla.
Baasrolli kaotanuna saab ta valitavates rollides olles võimaluse olla Kes - see keegi, kes ta muidu ei ole. Võimaluse olla sellisena, millisena ta iseendana olla ei saa või ei oska ise ennast luua, sest temale endale, iseendana, ei jagata vajalikku tähelepanu – teda ei panda õigel moel tähele. See on must ja valge Maailm, kus on kaks võimalust – on või ei ole – kui ole, siis ei saa olla ega olema. Tähelepanust sõltuv nimese laps on kaotanud enese tähenduse.
Kuhu, miks ja kelle käest Sa tähelepanu vajad? Mida õige ja vajalik tähelpanu Sulle annab, tähendab ja jagab – millisena olemist Sa enese jaoks vajad?
Marianne
04.12.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar