Kahe Mina koos olles saab kahest Meie. Kui see kahe Mina koos olemine ei saa enam olla Meie, siis nähakse/ tuntakse teist Mina vaenlasena ja ollakse Mina-dena eraldi. Mina-dena ollakse eneste eludega ametis, teine ei mahu sisse ja tolle jaoks ei jää aega üle. Teine Mina on vaenlane, sest ta on vale. Mõeldakse endast ja nähakse ennast Meie sees eraldi olevana - ollakse, sest veel oodatakse seda aega, mil teine oleks olemas õieti, siis saaks olla ja lubada endal tunda ühisena. Taas läheb aeg mööda ja sobivat hetke ei tulnudki.
Kuidas valida see õige aeg, mil minna teise juurde ja öelda, et nüüd räägime sellest, kuidas eneste sees on? Vaikimine ei tee olematuks seda, mida valitakse tunda ja nii käib eneste sees dialoog – räägin või ei räägi, avan ennast või ei ava, kaitsen ja hoian ennast või võtan tagajärjed vastu. Eelnevast on mälestused, kuidas läks, kui valiti avaneda ja öelda. Maailm sai sassi löödud, kui sees olnud segadus ja tunded olid korraga avalikult nähtavad.
Inimese tundemina sisikond oli haisva ja võikalt ebameeldivana teisele nähtava ja tuntavana päevavalgel. Kirurg võtab skalpelli ja eemaldab juba surnud või haigust edasikandva osa. Kuid inimeste Mina-d ei taha lahti lasta omast ega vaadata teise oma. Mitte keegi ei taha teise sisemuse lahkamise lehka tunda, seda enese sees tunda. Koos olevad/ elavad Mina ja Mina oleksid kui üks Mina ehk Meie, kuid sellise Mina-na küll olla ei taheta ja sellise Mina-ga ühine Meie ei taheta ammugi olla.
Seega võetakse telefon appi, istutakse kõrvu ja elatakse omades maailmades. Igapäevane jutt käib söögist ja ilmast ja koronast. Meelsamini räägitakse teistest, lahatakse ja parandatakse neid teisi – tegeletakse kõige sellega, mis on mujal, väljaspool Meie-t ja seega ohutum ning turvaline, sest nii ei paista vaikus ja valed välja, ei avaneta ega pole põhjust õhku klaarida. Veereb aeg ja saab minna ära – tööle, magama või välja – suhte asukohast välja.
Kas avamine muudaks midagi? Avanedes käivituvad mustrid. Meie korduvad kordused, neist ei ole teed välja. Mida teha teisiti, mida peaks tegema teisiti, mida üldse tahetakse, valitakse tahta teha - teisiti? Kui ei ole hea olla, siis ei olda õige ja seega ollakse vale. Kui sai oldud nii nagu valiti olla, kuidas see korraga sai vale olla? Mida mina teen? - kaitstakse iseennast, et Mina ei peaks kandma nimetust ja nii ei ei ole aega või tahtmist vaadata seda, kuidas võiks/ saaks minna Meie-na edasi.
Kui Meie ei ole enam Mina, siis selle, veel alles oleva meie, jaoks olemine on kui teisele tegemine, sest seda ei ole enesele vaja. Mina-de teadlikud ja alateadlikud valikud ajal, mil teine on vale ja järelikult meie ei oldagi Meie. Kui elatakse vaenlasega paaris, siis ollakse kui kalad akvaariumis. Tahetakse sulgeda ennast, et olla rahus – oma akvaariumi sees. Las see teine maigutab hääletult suud ja keerutab saba ning siputab uimedega kujundeid. Kõrvad said suletud, vesi summutas hääle ja teise suust popsavad välja, vaid ümmargused mullid.
Kui Meie on vale ja teeb teise Mina tõttu haiget, siis suurendatakse seda, mis on enese Mina väljendus – enese hobid, töö, tegevus, toit, vaikus – Mina kasvab, sest enese Mina-ga ollakse ametis – nii jääb järjest vähem alles seda aega ja ruumi, milles ollakse meie. Ollakse meie -na, kuid enese suure Mina sees, milles ei ole ruumi valele teisele. Enese Mina-st loodud Maailma sees olles, tolle teise tunded ei puuduta vastu, enese omad ei ärka, on rahu – hoitakse ise ennast. Ühel hetkel teine enam ei puudutagi, sest Meie-st on saanud Mina ja Tema. Ühel hetkel on kaalukauss langenud – ollakse ühisest väsinud, sellest on saanud liigne ballast. Keegi ei vaevu enam Meie-t parandama ega koos olemise nimel pingutama, sest ei nähta mõtet – elu on mujal – Mina on kasvanud ja kolinud välja.
Marianne
28.10.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar