Mis on see, mida iga laps vajab oma ema käest – õiget tähelepanu, hoidmist, austust, armastust. Laps saab olema, sest ema oli olemas. Laps tuli ja on – ta usub, et ema tahtis teda tema enese pärast. Nii oligi, kuid mõlemal olid olemas omad tähendused. Ema jaoks oli lapse tähendus hoopiski milleski muus, kui see, mida laps uskus – laps pidi olema õige – ema jaoks õige. Laps tuli ja oli selline nagu tema oli. Kuid selgus, et laps ei olnud õige. Kui lapsele pandud ootused ei täitunud – lapse sünd ei andnud soovitud tulemust – see jäi kättesaamatuks ning ema ei saanud soovitud kogeda, siis oli ta solvunud, õnnetu ja vihane.
Enese sees kasvanud tunnetest sai sein ema ja lapse vahele. Laps jäi valeks, sest ema koges lugu ebaõiglusena – laps oli olemas, kuid ei olnud nii nagu oleks pidanud olema – ema oli petetud. Valet kauppa ei saanud tagasi saata, ümber vahetada ega olematuks muuta. Laps tundis ema tundeid – tema koges nende tagajärgi. Laps tundis, et ei olnud vahet, mida ta tegi või kuidas oli – otsus oli langenud, tähendus oli antud, seda ei muudetud ja last iseendana vastu ei võetud.
Vahendid valitakse eesmärgi täitmiseks. Kasu on sellest vahendist, mis täidab seda osa, mille jaoks see sai loodud. On raske elada ühes ja anda enda oma ära sellele, kellest ei ole kasu. Ei leita enese seest tänulikkust ega tunta ka rõõmu, on kohustus ja iseenda poolt võetud vabaduse kaotus. Sõnu öeldi välja, tundeid valati välja, õudsaid hetki elati üle – oldi ühte seotud, ei olnud pääsu, ka ära saates ei saadud vabaks.
Vaatenurga valiku võimalus – On karistus või On võimalus. Karistust kogedes ollakse ohver, kes on kunagi kusagil, midagi valesti teinud ja seega süüdi – karistusekandja ei saa iseennast vabastada – temale on määratud aeg, mil tuleb kannatuste risti kanda. Karistusekandja tunneb ennast ohvrina, sest temalt võeti ära võimalus valida koheselt uuesti ning elada kohe õnnelikult ja vabalt.
Laps võttis oma emalt üle ema mustri – teda oli karistatud – tema oli ohver. Laps ei osanud ennast emast eraldada – nad olid üks, sest nemad olid ühes olnud ja tema oli vahendina ema oma. Ema ei näinud oma elus võimalust, laps ei näinud oma elus võimalust – sündida olevas hetkes seal, kus nad olid, sest nemad ei tahtnud olla seal, kus nad olid ja mitte kumbki ei saanud, enese hoidmiseks/ aitamiseks sellest kohast ära minna – oma elu ära vahetada.
Ema ei olnud algus, sest ka tema oli mustri kordaja – tema kordas omal moel oma isa lugu. Aja lugu kandus ajas edasi. Isa läks, kuid ei võtnud ise ennast vastu, sest kuidas saab/ tahta võtta vastu teadmist, et enese parim on see, mida kogetakse vägivalla ja ülekohtuna enese vastu. Maha murdis ja jõu võttis enese poolt antud tähendus – karistus – ohver – ei ole pääsu. Inimesed ei tahtnud sellist elu elada, nemad ei olnud ju tulnud selle jaoks. Kuid, kuidas võtta vastu endas teadmine, et just selle jaoks nemad olidki tulnud – oli olemas võimalus - ainus elu selle nime ja näoga – elu iseendana ise enda jaoks.
Lugu tänases päevas oli kordus – selleks, et sünniks lahendus, tuli minna tagasi enese algusesse, näha seal tee jätkumist ema aega ja ka sealt edasi - vanaisa omasse. Turvatunde kaotus, ajatuultes oli inimestest saanud kübe – vanaisa saadeti välja ja viidi kaugele maale, tagasi tulles selgus, et polnud kuhugi tulla, enam ei olnud kodu, naist ega nime pärijat. Vanaisa vajas viha jõudu, kuid ta ei jaksanud enam kedagi väljas vihata – ta murdus omaenese viha all ja andis alla, sest tema jaoks ei olnud enam olemas teed, sest ei olnud kedagi, kes kõnniks edasi.
Ema kaotas oma vanemad ja kodu – ta saadeti välja ja viidi külmale maale. Kaugel ja ilma vanemateta, tuli tal olla oma hirmust tugevam. Väikese lapsena oli tal vaja viha jõudu. Tal tuli vihata kedagi, et olla tugevam, kui ta oli. Avalikkuse ees kandis laps karistust, sest oli oma vanemate laps, kuid enese silmis oli ta ohver, sest milles saab üks 7 aastane laps süüdi olla. Mina tundsin sama, kui ema mind ära saatis – milles olin mina 7 aastasena süüdi. Ema kordas enese lugu, kui saatis mind kodust ära. Olen võti – saan olla vabastava võtmena, kui oman kogemust, läbi mille saan ajas tagasi minna – kogemus avaneb ära olnud aegadesse.
Seda, keda tahetakse armastada, seda tuleb vihata, sest too ei teinud midagi, et ära päästa. Laps vihkas ja leinas oma isa. Laps vihkas ja püüdis armastada oma ema. Vanemate patud nuheldakse laste kaela – võimalused antakse lapsele – antakse edasi ära olnud aega – korduste kordused on konentratsioon, ühendavas sidemes edasi kanduvast, ära olnud aegadest. Selle tõsiasja teadmatu kogemine tundub meeletu raskuse, ebaõigluse ja segadusena – kuna elatakse läbi, siis võetakse omana, kuna ei nähta loo algust – ollakse suguvõsa võimalus – Augeiase tallide puhastaja.
Miks selline kohustus, mis on kui karistus? See on võimalus – ülesanne antakse edasi sellele, kellel on võimalus seda täita. Tuleb see, kelle aega saab kasutada tuleviku jaoks. Tullakse, kui on aeg leida lahendus - teel seisvale teist tähendust andes vabastada vool. Kasvamine – mõistmine, et oligi aeg olla see, kes ta on, seal kus ta on, kogedes oma elu sellisena nagu see oli ja on – rahu tegemine enese ja Maailmaga. Enese vastu võtmine – inimene ei saa muuta olevat – tema saab vahetada tähendust – vahetades tähendust muudab inimene lugu.
Suguvõsade, perekondade kordused on võimsad võimalused – terve Aja tugi, et olemas olev leiaks võtme enese seest – jõudu ja julgust tundepimedusest läbi astudes, avades iseennast, vabastada ära olnud aeg. Seda tehes liigub lainena läbi inimese mõistmine ja toimub väljahingamine – seda, mida enam ei olnud, kuid ometi oli – see saab võimaluse minna.
Suguvõsale oli vaja last ja ema sai lapse, sest oli minu aeg tulla. Kohates Maailma ebaõiglase ja valu tekitavana, tulin teadmisega, et pidin olema teiste pärast, kuid tegelikult tulin võimalusena enese jaoks – mina ei ole olnud vahend, vaid võti – on minu enese valik anda enesele tähendus. Võtta vastu iseennast, et see, kes ma olen, see ma olen ja see, millisena valin olla, olen enese loominguna enese ülesandel.
Kui ma ka ei mõista ise ennast või kardan enesena väljendumist tagajärgede pärast, siis ma ei sulge ennast sellele, millel on aeg olla olemas läbi minu – loon selle Maailma. Kui on aeg minu lugudele, siis kirjutan sõnad välja ja need on olemas, sest on käes nende aeg olla nähtavan olemas – see on tähendus. Mina, inimesena, oma tundeminana olen võtnud isiklikult inimeste reaktsioone – neist oli saanud minu tähendus. On lugude aeg tulla just nimelt selleks, et on käes inimese aeg, mil sõnad saavad välja öeldud. See on valgus sellele, millele pole veel lahendust leitud, mis on ära peidetud, maha vaikitud, veel vastu võtmata – need on võimalused luua enamat kõigile.
Mina ei vaja enam oma vanemate vihkamist, sest minul ei ole enam vaja viha jõudu – kõik oli nii nagu oli – minu enese elu minu enese jaoks – kogemused, et mõistaksin – minu võimalused. Ma ei vihka oma ema ega oma isa – nemad andsid parima võimaliku, et saaksin oma kogemused kätte. Pisarate ja naeruga pooleks – see on ikka üks üsna huvitav parim olnud.
On täna, sest oli eile. Käest kätte ulatatud tõrvikud, ajast aega ulatuvad sidemed, milles voolab veri – ühine aeg. Ema ei saanud soovitud tulemust, sest ta ei saanud vahetada nime - laps sündis suguvõsale. Enese tähendus elule – vastuvõtnuna loon enamat. Lapsed ei ela oma elu vanematele, vaid ise endale. Vajasin tunnustamist ja heakskiitu omaja poolt – olen oma vanemate laps, kuid minul on oma tee. Me oleme seotud, kuid mina ei ole nemad. Vanema aeg enne minekut, on aeg võtta oma elu vastu – see oli parim, sest nii sai tema olla parim ja anda edasi parima. Olnul on aeg minna.
Marianne
26.10.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar