Kas suletud pudelist leiad kinnipüütud aja või elustub seda avades mälestus? Kas see lõhn, mis ammu lõppenud lõhnaõlist ninna kandub, on päriselt olemas või on see ainult magus mälestus?
Mäletan oma lapsepõlvest seitset päkapikku – lõhnavee pudeleid. Mäletan ka neid teisi, täiskasvanute omasid – pisikesi, lillepiltidega ja väga väärtuslikke - nende sees peitus lõhnade värviline maailm. Ükskõik, kui väikene tilk ka randmele poetati ja kõrvataha, jäljest võetud jälg jäeti, iga pudel sai kord tühjaks. Kui oli õnne, siis sain tühja, kuid väga olulise pudeli endale. Pudeli sees oli endiselt olemas lõhn, see oli mälestus seal olnust. Veega sai aega juurde kaubelda – vesi võttis lõhna endasse ja kandis edasi. Ei olnud enam, kuid oli endiselt alles.
Olid ajad, mil teatud lillede korjamine, nende lõhnavad õied ja vallatud värvid olid emotsioonid, mis tähistasid millegi olulise kättejõudmist ja olemist. Olid kogemised ja maitsed, mis vajasid üle proovimist, et leida enese jaoks kinnitust – oli ja on endiselt. Oli olnud ja järgnev kordus kordas olnut – avas tee tagasi ja sain võimaluse kogemust kinnitada.
Kevadised lõhnad ja värvid – esimene soe vihm kasepungi kastmas, kollased kullerkupud kraavi ääres, päikese värvi nurmenukud aasal ja tee sees, udukarvadega kaetud lillakad sinililled peitust mängimas, jänesekapsa magushapukas maitse, toomingate ulm, õunapuude valevus, piiblehetede mõrsjarüü värv ja pitsiline alläär. Oli uskumine, et kõik on alles ees – küll jõuab, veel on aega, sest on alles algus.
Suvise aja soe tuul ja kõrvetav päike, mestmaasikad kõrre otsas ja rohekasvalgete muulukate ümarlapikud nööbid, lainevahus meri, mis hoidis enese leebes embuses, peenralt võetud rohelised sibulad ühes kartulitega praetuna, viilutatud redised võisaial, Kirde saia krõbe nukk maasikamoosiga, esimesed kartulid soola ja võiga, küpsed tomatid soolakristallidega, kuumust õhkavad linnatänavad, pruuniks põlenud nahk, mis oli number väiksemaks jäänud. Kõike oli palju ja mitte miski ei tundunud otsa saavat – kõik kasvas üha edasi – oli keskpaik.
Sügisene tuul värvis puude lehed ja raputas nad seejärel teedele, jalge alla sahisema. Oli palju seda, mida enam ei olnud – suvine aeg oli äraõitsenud, valmis saanud, üleküpsenud. Põldudel sõitsid kombainide järel traktorid, mis aitasid keerata ette järgmist lehekülge – must muld lõhnas ja hiljem tuhmus halliks maastikuks. Puud olid jäetud alasti seisma – need olid raagus ja avasid vaated, salajased aiad ja peidetud orvad olid kõigile nähtavaks saanud. Kastanid raudtee äärsel tänaval kutsusid puid raputama – tule ja korja okkaliste kerade seest läikivaid mune. Veel oli õunu, ploome ja pirne naabertänava aedade taga ning, kui teadsid kohta, siis võis raksus käia või aiataha kukkunuid üles korjata – nii sai osa sellest, mida enesel ei olnud. Sügisevärvides tänavad, Kadrioru park ja mere rannad olid kutsuvad, sest kusagil sees jalutas ringi rahutus – oli tahtmine, kuid ei olnud eesmärki, sest ei teadnud, mis oleks kustutanud nälja. Oli vaibumise aeg, loodus sulges ennast, jäi kurbus, sest olin kaotanud selle, mida enam ei olnud.
Jäiselt lõõtsutav tuul tõi kaasa näpistava niiskuse – varbad ja sõrmed vajasid sooja. Pea võis ka märjana pakase käes olla, sellel ajal ei olnud vahet – veri oli kuumem ja sooja jätkus ka mõnest sõnast. Esimene lumi oli puhastav ja vaigistav, kuid see ei jäänud – jalad tegid radu ja õrn vaip sai rikutud. Tulid pakasepäevad ja lumehanged, mis kõrgusid teede ääres. Suusad viisid edasi ja tõid tagasi. Villased dressipüksid olid kaetud lumetükkidega – villased karvad kasvatasid ennast. Jää oli libe – poiste hokiuisud olid esimesed, mis viisid jääle ja hoidsid püsti. Õppisin selgeks pääsukese, tagurpidisõidu ja kükitades jala ette sirutamise – kohmakas jäätants enese esituses. Kelgud tõid vuhinaga mäest alla, Mustamäe vanakas oli hirmutav, kuid mitte võimatu.
Akendele sai tõstetud sussid – hommikuti võis leida mandariine või komme, öösel oli keegi need sinna sisse poetanud. ABC juurest toodud kuusk jagas lahkelt oma värvi ja esimesel päeval ka värsket ja salajast metsa hõngu. Krõbeda koorega verivorst oli sinnamaani hea, kuni hammas tabas hiigelsuurt pekitükki. Hiljem tulid kartulisalat ja rosolje, naeratavad viinerid ja sefiiritort. Nääripakid ja peod – punase ninaga näärivana, kes ootas salme. Kommipabereid sai alles hoitud – trühvli- või vahvlikomm oli parim, sest just nendel olid šokolaadised küljed, mida sai aeglaselt nautida. Säraküünlad sähvakaid pildumas, kui Kremli kellad oli ühe aja lõppenuks lugenud. Oli talvine koolivaheaeg ja veel oli taaskorduva alguseni aega.
Veega täidetud väikesed pudelid seisid kapinurgas või riiulil - alles oli võimalus avada aeg ja minna, et olla.
Marianne
15.10.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar