teisipäev, 12. oktoober 2021

Alla neelatud sõnade välja ütlemine

 


Kui ei taha, siis ei pea! – ei loe mitte ükski argument kohas, kus seisavad vastamisi kaks inimest, kellest üks tahab ja teine ei taha. Otsustajad jäävad oma otsuste juurde. Kas ei ütleja jätab enesele vabaduse alles, kui valib poole ära? Kas siis, kui üks pool tahab, kuid teine ütleb ei, tahtaja ise peab? Mis juhtuks, kui mõlemad valiksid öelda – Mina ei taha! - kas siis on mõlemad vabad ja mitte keegi ei peagi? Inimene võib valida välja öelda EI, kuid tema otsusel on tagajärjed, mis puudutavad teda ennast. Inimese igal sammul on oma tagajärg ja see on põhjus, miks täna on nii nagu on.

Lainetus – igale tõukele järgneb liikumine, mis mõjutab nii puudutajat, kui ka puudutatut. Surve ja vastupanu – eest ära minek ja kukkumine. Ükski liigutus ei sünni lihtsalt õhust – midagi oli enne olemas, kuidagi toimus ja puudutas – doominokivi kukkudes puudutuste ahel vaid jätkus. On, sest oli.

Kui inimene kogeb enese suhtes ebaõiglast ja mitte austavat käitumist, siis soovides lõpetada sellise käitumise kogemine ja astudes enese puudutajale vastu, et toda peatada võib kostuda tolle käest vastu – „Kui mina ei taha, siis mina ei pea!” Kui ei taha, siis ei tee, sest kui ikka ei taha teha/ olla selline nagu peataja soovib/ tahab/ vajab, siis ei ole seda. Ei loe argumendid ega ükski põhjendus. Ei on ei ja muutust ei järgne.

Teist peatada proovinud inimene läheb selle vastuse peale lühisesse, sest kui too teine ei taha, kuid inimene vajab, siis peab ta oma vajaduse täitmiseks midagi tegema. Kuid mida? Inimeses on teadmatus, mida valida teha, et teine lõpetaks Ei ütlemise. Lahenduse otsimine on häiritud seisund, millest vajatakse väljapääsu. Inimesel on teadmine, et teine ei muutu ega vali ennast muuta. See teadmine tähendab, et tõenäoliselt kogemine kordub mingil x hetkel. Järelikult tuleb selleks x hetkeks valmis olla, kuid segadus jätkub, sest inimene ei tea ette, kuidas ta peab reageerima, et see jääks viimaseks korraks. Kuidas teha tollele teisele selgeks, et enam ei tohi – ei või? Teine peab teisiti valima, kuid kui ta ütleb taas - Ei?

Inimene hoiab ennast valvel sellega, et näitab enesele tõendeid, miks on vaja ja on õigus ennast kaitsta ja oma tahtmise juurde jääda. Seda tehes usub inimene end väljapääsu otsivat, kuid tegelikkuses on tema tähelepanu minevikus – selles hetkes, mil ta koges teise – Ei-d. Inimene on oma elustunud mälestuse sees, sest tema jaoks tähendab soov teise vastust muuta, et lugu on alles pooleli – sellele ei ole lahendust olemas.

Senikaua, kuni päris elus ei ole kordust olnud, et selles enese jaoks vajalik võit saavutada, mängib inimene üha uuesti oma mälestust, et lahendada selle sees lugu ära, kuid see tähendaks loo muutmist, et jõuda soovitud Ja-ni, aga seda ei ole võimalik teha. Lugu oli nii nagu see oli – öeldi/ tehti/ oldi nii nagu valiti teha ja olla. Inimene ei saa panna teise suhu teisi sõnu ega muuta tolle või enese tegevusi mällu salvestunud filmilindil. Inimest vabastav lahendus on loo tähenduse mõtestamisel ja sellest sündinud sammudel. Ära olnud minevikku vastuvõttes sellest lahti laskmine – oli, enam ei ole. On see, mis on.

Inimeses on hirm kogeda. Inimese hirmu suurendab uskumine, et temal ei ole head ega töötavat plaani. Inimene teab, et ta peab enese kaitseks, midagi tegema, kuid ta ei tea mida. Inimene saab võtta vastu selle, mis on. See, mis on, on tema eelmise sammu tagajärg – häirivalt tuntav lainetus. Tasakaalu ei sünni, sest inimene ei luba enesele rahu - tema ise hoiab ennast valvel ja reageerib juba ette. Inimene on teinud eneses otsuse – vaja on leida lahendus – tuleb leida teist muutuma mõjutav vahend. See on enese tegevuses hoidmine. Meeldetuletamine, tunde tundmine – sest inimene on ise endale öelnud – Mina Pean!

Mis juhtuks, kui inimene lõpetaks reageerimise ja ütleks ise endale – Mina ei pea! Kuid inimene usub edasi, sest tema tahab, kuid tahtmine on taevariik, aga saamine ise asi. Inimese meelde jäävad kinni need inimesed, kes ei ole teinud nii nagu tema on tahtnud – Kui teine ei taha, siis inimene peab! Kuidas kaitsta sellises loos ise ennast? Inimene ei ole peatunud, et mõtestada oma loo tähendust, vaid jätkanud tunnete tundmist. See on vigane fail ehk korduv muster. Inimene ei taha kogeda, kuid teine ei lõpeta Ei ütlemist. Inimene reageerib, sest ta kogeb.

Inimese sees on väljaütlemata sõnad – See, mida teine valib teha, on vale, sest see on vägivalla kasutamine. Inimene valib olla peegel ja näitab puudutajale teda ennast – annab oma sõnadega tegija teole tähenduse. Inimene ei lase enam teha seda, mida too valis teha. Enne võttis inimene tehtu vastu ega näidanud välja seda tähendust, mida see tema jaoks tähendas. Nüüd seisab ta jalad maas ja vaatab tegijale otsa – silmast silma. „Mina ei pea – mina ei võta teise tegu vastu!” Öeldes välja oma sõnad – kuuleb teine, mida ta on tegemas ja sellega jääb vastutus tehtud teo eest talle enesele. Välja öeldud sõnad on ilmaruumis olemas ja need on nähtavad. Astudes üle piiri teeb tegija teo, mille eest temal tuleb maksta – teadlikult tehtud valik.



Emana oma lapse lugusid lahendades, reageerisin neile enese loos – minu enda lood on olnud elavana alles ja nende sees olnud, veel vabastamata jäänud tunded, avanesid, lapse loos osalisena olles, päevavalguse sisse. Kuid mina ei mõistnud iseennast, sest mina ei näinud enese lugu – mina kogesin seda tunnetena. Mina ei leidnud lugu lahendavat lahendust tänasest päevast, sest lapse lood on tema enese omad. Lapse teema püsimine, võimendumine ja omal moel kristalliseerumine on minu enese loo settimine. Lapse lugu, meie ühises ajas, on võti minu ajas olnu juurde. Lapse lugu on juba lahenenud, kui suunan oma tähelepanu enese ajale ja astun oma tunde sisse ning leian sealt vajamineva lahenduse – tähenduse, sõna ja teo.

Reageerisin isiklikult, sest kusagil oli algus – tänane, mind puudutanud lugu, oli minu enese lugu. Sõdisin tunnetega vastu, sest ei tahtnud näha ega võtta seda teadmist vastu. Enese ajas tagasi vaadates mõistsin, et tol korral kaitsesin ennast enese oskuste järgi – vaikisin, peitsin ennast ja naersin ühes. Mina ei öelnud sõnu välja – mina neelasin oma sõnad alla. Pole vaja midagi muud, kui minna, oma mälestusega ühes, ajas tagasi, olla, kogeda ja öelda tegijate poole pöördudes välja oma sõnad. Ka aegu hiljem välja öeldud sõnad muudavad loo tähendust – tegijad vastutavad oma tegude eest.


Marianne

12.10.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar